Nimetu (0)

Lydia Emilie Florentine Jannsen
Merilyn
10. klass

2006

Lydia Koidula

Lydia Emilie Florentine Jannsen kirjanikunimega Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. a Vändras. Enne Pärnusse kolimist õpetas teda kodus isa. 1854.a kolis ta perega Pärnusse ja hakkas õppima Pärnu saksa tütarlastekoolis.
1862 .a sooritas ta Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami. Sellest ajast alates hakkas ta järjest
rohkem tegelema ajakirjandustööga, aidates isal J. V. Jannsenil algul Pärnus , hiljem Tartus
ajalehte toimetada. Lydia Koidula hakkas tegelema ka oma kirjaniku tööga. Oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega.
1873.aastal abiellus ta sõjaväearst Eduard Michelsoniga, kellega koos läks Lydia Koidula elama
Kroonlinna. Tegi koos mehega pika reisi Saksamaale, kirjutas endiselt jutte ja luuletusi, mida avaldas peamiselt "Eesti Postimehes". 1874 sündis Lydia Koidula vanim laps poeg Hans- Voldemar (suri 29 juulil 1878). 1876. aastal sündis tütar Hedwig-Hedda, kes suri oktoobris 1941. 1878.aastal sündis tütar Anna, kes suri 27.detsembril 1965.
Lydia Koidula loomingu kõige tähtsama osa moodustab luule. 1866.aastal ilmus tema esimene
luuletuskogu “Waino-Lilled”. See sisaldas järgmisi luuletusi: “Kodu” (“Meil aiaäärne tänavas”),
“Sügismõtted” (“Juba kase ladvalt lehed langvad”), “Kaugelt koju tulles” jne. Valdavalt olid need
tõlked ja mugandused saksa keelest. Teises luulekogus , mis kandis nimetust “Emmajõe öpik” mis ilmus aastal 1867, olid järgmised luuletused: “Sind surmani”, “Mu isamaa, nad olid matnud”, “Mu isamaa on minu arm”, “Üht eesti laulu”, “Mõtted Toomemäel”, “Emasüda”, “Oh räägi, “Ja õues on kevade”, “Lenda”, “Kevade tulek”. See luulekogu tõstis Koidula rahvusliku liikumise juhtluuletajaks. Hilisem luule ilmus ajalehtedes, kalendreis ja mujal. Kesksel kohal on olnud rahvusliku liikumise tõusumeeleolust tiivustatud isamaaülistus ning truudusetõotus oma maale ja rahvale.
1870 hakkas Lydia Koidula tegelema teatriga, esimesteks kuulsamaks teoseks oli "Saaremaa onupoeg". Seda näidendit peetakse eesti teatri sünniks. 1872 . aastal avaldas ta eesti kuulsama
naljanäitemängu "Säärane mulk".
Lydia Koidula suri 11. augustil 1886 .a ja ta maeti Kroonlinna kalmistule. 1946.aastal toodi ta põrm
Eestimaale ja maeti Tallinna Metsakalmistule. Selle kohta on olnud palju arvamusi, et kas see ikka
oli õige tegu ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua.
1944.a. detsembris esimese koolina Eesti NSV-s anti Pärnu 2. Gümnaasiumile Lydia Koidula nimi.
1979.a. pidi kool kolima ümber Metsa tänavale ja liituma tollase Pärnu 8. Kaheksaklassilise Kooliga. Pärnus on Koidula mälestussammas.
Oma päritolu tõttu sattus Koidula juba noorelt tärkava eesti rahvusliku elu keskpunkti . Pidas kirjavahetust Eestist huvitatud õpetlastega Soomes, Saksamaal ja Ungaris. Eesti esimesel laulupeol 1869 esitati laule tema sõnadele, ta ise jäi peokülalistele meelde "kui ilmutus kõrgemast maailmast".
Koidula tähendus eesti rahvuslikus identiteedis on ülisuur, tema romantiline isamaalüürika - luuletused "Mu isamaa on minu arm", "Sind surmani", "Jutt" jpt - on 150 aasta jooksul olnud eestlaste enesetunnetuslik koostisosa.
Koidula epistolaarsest pärandist on avaldatud kirjavahetus F. R. Kreutzwaldiga ( 1910 -1911 ja 1962), Antti Almbergiga (1925) ja "Koidula kirjad omakseile" (1926). Koidula dramaatilisest elust on kirjutatud mitmeid ilukirjanduslikke teoseid, eriti näidendeid.
Oma loominguperioodi vältel kirjutas Koidula 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse. Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum.
Lydia Koidula Memoriaalmuuseum
Lydia Koidula Memoriaalmuuseum on Pärnu Muuseumi filiaal.
Muuseumihoone, 1850. aastal ehitatud Pärnu Ülejõe koolimaja, kus aastail 1850-63 asus ka J. V. Jannseni kodu ja „Perno Postimehe" toimetus, on ajaloomälestisena kaitse all.
Muuseumi peaülesanne on jäädvustada L. Koidula ja J. V. Jannseni mälestust ja tutvustada püsiekspositsiooni vahendusel mõlema elu ja tegevust eesti ärkamisaja kontekstis.
1870 - 24. juunil, Vanemuise Seltsi 5. aastapäeval kanti Tartus ette Lydia Koidula näidend "Saaremaa onupoeg". Seda päeva loetakse Vanemuise teatri ja kogu eesti rahvusliku teatri sündimise päevaks. Samal aastal jõudis lavale ka Koidula " Maret ja Miina ehk Kosjakased" ning 1871 "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola".
1745.aastal asutati Pärnu rae poolt tütarlaste kool, nn neitsite kool, mis oli vanimaid selletaolisi Baltimail. Koolis oli ainult üks õpetaja, kes ühtlasi tegutses ka kiriku organistina. Tütarlastele õpetati usuõpetust, veerimist ja lugemist, kirjutamist, arvutamist ning maateadust.
1805.a asus tööle ka naisõpetaja, kes tütarlastega käsitööd tegi. Aegamööda laiendati kooli uute klassidega. 1852 .a nimetati kool Pärnu Kõrgemaks Linnatütarlastekooliks, kus võisid õppida aadlike, teadlaste, kaupmeeste ja kodanike seisusest pärinevad tütarlapsed. Kool oli kolmeastmeline, koolikursus kestis kaheksa aastat ning õppetöö toimus saksa keeles. Koolimaja asus Tallinna Väravate lähedal Kuninga ja Vee tänava vahelises aias. Selles koolis õppis 1854.a augustist 1861.a detsembrini Lydia Koidula. Ta oli üks esimesi eesti rahvusest neide, kes lõpetas selle kooli täieliku kursuse hea lõputunnistusega.
See on Koidula mälestusmärk, mis asub
Pärnus.
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa.
Eesti muld ja Eesti süda -
kes meid jõuaks lahuta .
Kasutatud materjal:

http://koidulag.edu.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=118&Itemid=105

http://et.wikipedia.org/wiki/Lydia_Koidula

http://www.litterature-estonienne.com/koidulaluulet.html

http://www.parnupostimees.ee/241105/esileht/artiklid/10060195.php