korrapäratu lehtrina laienenud ja tal on pikkuselt ebaühtlased hambad. · Paljud korvõielised sisaldavad piimmahla, varuaineks on neil inuliin. Harilik kassikäpp - Antennaria dioica · Perekond kassikäpp · 7-20 cm kõrged · Moodustab tihedaid padjandeid · Taim on kahekojaline, emastaimede õied roosad või punased, isastaimedel valged · Püsik, õitseb juunis, juulis · Kasvavad kuivadel niitudel, tee- ja metsaservadel Kirikakar Bellis perennis · Perekond kirikakar · Jaanikakar, margareeta · 5-20 cm. Lehed paljad või hõredalt karvased, ümara tipuga, pehmed. · Püsik, õitseb maist septembrini · Ilutaim, naturaliseerunuld niitudel ja metsaservadel asulate ümbruses. Madal mustjuur Scorzonera homilis · Perekond mustjuur · 20-60 cm · Taim paljas või kaetud hõredate, ämblikuvõrku meenutavate karvadega. · Lehed mõlemast otsast
Oma värvidelt ja säralt võistlevad nad troopikataimedega. Minu lemmik liblikaliik on Pääsusaba. Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi.Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Pääsusabal on 37 alamliiki. Nad on suured, must-kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 8– 10 cm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee - ja metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba lendab kiiresti ning tõuseb tihti väga kõrgele. Pääsusaba on üks kolmest Eestis elutsevast ratsulibliklaste liigist puriliblika ja mustlaik-apollo kõrval.
1. Välimus ja erilised tunnused. Suur ritsikas, isane on 21-28 mm pikk, emane 26-45 mm pikk. Värvus on väga muutlik, kuid sagedamine roheline tumedate laikudega. Tundlad on umbes kehapikused. Siristamine meenutab õmblusmasina heli. Laul on kõige aktiivsem hommikul ja päeval, õhtuks vaibub. 2. Elupaik ja levik. Heinaritsikas on levinud kõikjal Eestis see ritsikaline on arvukas puisniitudel, vanadel kesapõldudel metsa lähedal, kasevõsades, noortel ristikupõldudel, metsaservadel, raiesmikel, üksikult ka madalsoodel ja rabadel. 3. Arengutüüp. Heinaritsikas areneb vaegmoondega see tähendab,et munast kasvab vastne ja vastsest kasvab mõne aja pärast täiskasvanu. 4. Toitumine Heinaritsikad söövad peamiselt putukaid kuid võivad süüa ka taimi. 5. Sarnased liigid. Heinaritsikaga sarnased liigid on lauluritsikas,rohutirts,harilik niiduritsikas,männiritsikas ning teised ritsikalised. 6. Tähtsus looduses ja inimese elus.
JA ÜSNA HALB NÄGEMINE. TA OSKAB HÄSTI UJUDA. MESIKÄPP KARUD LIIGUVAD ROHKEM PÄTS PIMEDAS KUI PÄEVALGES. OTT PRUUNKARU JAANUARIS SÜNNIVAD NEIL POJAD, TAVALISELT 1 - 2, VAHEST KA ROHKEM. TALVEL MAGAVAD KARUD TALVEUND. ON SEGATOIDULISED, SÖÖVAD PUTUKAID, MARJU, RAIPEID, ARMASTAVAD METT. TEMA AINSAKS VAENLASEKS PRUUNKARU POJAD ON INIMENE. HALLJÄNES ELAB PÕLDUDEL JA METSASERVADEL. KARVASTIK SUVEL PEALTPOOLT PRUUNIKASHALL JA KÕHT VALGE. TALVEKARV HELEHALL. KAALUB 3 -7 KILO. HAAVIKUEMAND PIKK-KÕRV NUDISABA HALLJÄNES TOITUB TAIMEDEST, TALVEL KA PUUOKSTEST JA –KOOREST SIGIVAD 2-3 KORDA AASTAS, PESAKONNAS TAVALISELT 3 POEGA TEMA VAENLASTEKS ON KISKJAD JA RÖÖVLINNUD VALGEJÄNES ELAB METSADES JA RABADES, ERITI MEELDIVAB TALLE
JA ÜSNA HALB NÄGEMINE. TA OSKAB HÄSTI UJUDA. MESIKÄPP KARUD LIIGUVAD ROHKEM PÄTS PIMEDAS KUI PÄEVALGES. OTT PRUUNKARU JAANUARIS SÜNNIVAD NEIL POJAD, TAVALISELT 1 - 2, VAHEST KA ROHKEM. TALVEL MAGAVAD KARUD TALVEUND. ON SEGATOIDULISED, SÖÖVAD PUTUKAID, MARJU, RAIPEID, ARMASTAVAD METT. TEMA AINSAKS VAENLASEKS PRUUNKARU POJAD ON INIMENE. HALLJÄNES ELAB PÕLDUDEL JA METSASERVADEL. KARVASTIK SUVEL PEALTPOOLT PRUUNIKASHALL JA KÕHT VALGE. TALVEKARV HELEHALL. KAALUB 3 -7 KILO. HAAVIKUEMAND PIKK-KÕRV NUDISABA HALLJÄNES TOITUB TAIMEDEST, TALVEL KA PUUOKSTEST JA KOOREST SIGIVAD 2-3 KORDA AASTAS, PESAKONNAS TAVALISELT 3 POEGA TEMA VAENLASTEKS ON KISKJAD JA RÖÖVLINNUD VALGEJÄNES ELAB METSADES JA RABADES, ERITI MEELDIVAB TALLE
Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium Janno Tetsmann, 12. reaal Harilik nurmenukk (Primula veris) Referaat 04.04.2001 Harilik nurmenukk (Primula veris) Sugukond nurmenukulised, perekond nurmenukk. Viltuse risoomiga, paljude nöörjate juurtega mitmeaastane lühikarvane rohttaim. Kasvab kuivadel niitudel, loopealsetel, metsaservadel. Rahvaseas tuntud nimede all nagu kanavarvas, käekaatsad, taevavõti, saksapüksid, kikkapüksi, piimapisarad, pääsulill, käokäpp Pole ilmselt eestlast, kes ei tunneks nurmenukku. See taim on meie rahva hulgas nii armastatud ja tuntud, et talle on antud üle kahesaja nime ilmselt rohkem kui ühelegi teisele meie taimele. Enamik neist nimedest iseloomustavad nurmenuku õhulisi torujaid kuni kellukakujulisi õietuppesid või siis kollaseid
Kas metsas leidus puuke? Oma uurimustöö eesmärgiks võtsin uurida välja, kas sügise alguses leidub metsas puuke. Infot nende elupaiga kohta otsisin internetist. Puukide levik on seotud metsa- ja võsaaladega. Eriti arvukalt on neid salumetsades, mida iseloomustab rikkalik põõsa-ja rohurinne, samuti rohke lehekõdu. Võsapuuk eelistab elamiseks niiskeid ja varjulisi kohti, seega leidub teda tihti tiheda alusmetsaga hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaservadel ja puisniitudel. Laanepuuk on sagedane põlistes okas- ja segametsades. Puuke võib leida ka karja- ja heinamaadel ning põlluservades. Vähem leidub neid kuivades okasmetsades, liivikutes, aruniitudel ja kadastikes. Puukide aktiivsus on perioodiline. See kestab tavaliselt aprillist oktoobrini, kuid pehme talv võib seda oluliselt pikendada. Puuk muutub aktiivseks, kui ööpäeva keskmine temperatuur on 6-7 kraadi
kollakaks ja lõpuks oliiviroheliseks .Hariliku kivipuraviku jalg on paks, mõnikord vahelt isegi tünnisarnane ja selle helepruunikal pinnal on habras valge võrgustik. Hariliku kivipuraviku viljaliha on valge, kübarnaha all aga pruunikas. Maitselt on see seen mahe. Hariliku kivipuraviku levik Harilik kivipuravik kasvab noortes okaspuumetsades ja lehtpuumetsades. Väga hästi kasvab ka valgusküllastel raiesmikel ja metsaservadel. Kõige kõrgem saagikus on enamasti sügisel, mõnikord esineb juba juuli lõpust. Uuemate hinnangute kohaselt on harilikud kivipuravikud hoopis hulk üksteisele lähedasi liike, millel lisaks ehituslikele omadustele on erinevusi ka kasvukoha eelistuses. Need kõik on head söögiseened. Hariliku kivipuraviku kasutamine Harilik kivipuravik on üks maitsvamaid ja populaarsemaid seeni . Kõige parem ja kõige maitsvam on noore ja sitke seene viljaliha
Paljunemine ja levik Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt risoomiharudega. Seemneid on tal küll palju, kuid taim paljuneb tavaliselt vegetatiivselt, sest seemned arenevad aeglaselt ja õitsemisikka jõudmiseks kulub vähemalt 15 aastat. Seemned on väga väikesed ja kerged ning levivad õhuvooludega. Seemnelisel paljunemisel on vajalik sobiva seene olemasolu.Kasvab tavaliselt puistniitudel, metsaservadel ja hõredamates kuuse-segametsades. Esineb hajusalt, kuid kõikjal vähesearvuliselt. Eestis on teda hajusalt, sagedamini on teda siiski lääne- ja põhjaosas. Levinud laialdaselt nii Euroopa kui Aasia parasvöötmes,ka Põhja-Ameerikas.
sissetungijatega asutakse võitlusesse Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Üldjuhul eelistavad metsakuklased elukohana puisniituning elavad valgusrikastes metsades ja metsaservadel Click to edit Master text styles Second level Click to edit Master text styles Third level Second level Fourth level
paljad pähklikesed Vars: paljas või väheste karvadega Paljunemine: seemnetega või vegetatiivselt risoomiga Metsülane (Anemone sylvestris) Rahvapärane nimetus: anemoonid, kitsesilm, siidlill, surmalill Õitseb mais-juuni Õied : kahesugulised, Suurema moonõit meenutava valge õiega Õiekattelehed on valged või harvem väliskülgedelt nõrgalt lillakad tupplehed Kasvab lagedal – loopealsetel, kuivadel niitudel ja metsaservadel Vars on tihedalt karvane Risoom on tugev, harunenud, mustjaspruun, rohkete narmastega, ulatuvad kuni 25 cm sügavusele Paljunemine: tuule abil, vegetatiivselt risoomiharude abil, juurevõsundite pungadest arenevate võsudega KOKKUVÕTTEKS : Ülasid noppides tuleb olla ettevaatlik, sest nad on mürgised ja kui kätele satub liiga palju erituvat mahla, võib nahale tekkida raskesti paranevaid ville ja haavu Ülaste
PUUGID 8 klassi materjal 2010 · Puuk ei ole putukas nagu kärbes, sääsk, kirp või täi, vaid ämblikulaadne ja seetõttu sugulane ämblike ja skorpionidega. · Kogu maailmas leidub mitusada liiki puuke. · Võsapuuk eelistab elamiseks niiskeid ja varjulisi kohti, seega leidub teda tihti tiheda alusmetsaga hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaservadel ja puisniitudel. · Eestis levinud puugiliikidest on haiguste levitajatena ohtlikud võsapuuk (Ixodes ricinus), keda võib leida kogu Eestis, ja laanepuuk (Ixodes persulcatus), kes elutseb Läänemaal, Pärnumaal, Valgamaal, Võrumaal, Põlvamaal, Viljandimaal, Tartumaal, Jõgevamaal ja Ida- Virumaal. · Aktiivne puuk varitseb tihti rohukõrrel mõnikümmend sentimeetrit maapinnast kõrgemal ja ootab sobiva ohvri möödumist. · Siiani pole päris selge, kuidas puuk,
parkides ja aedades. Nad elavad mägedes kuni 2500 m kõrguseni ning toituvad mitmesuguste taimede nektarist, samuti toituvad nad puumahlast ja mädanenud puuviljadest. Admiral · Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured musta-ruugekirjud tiivad. Admiral paneb istudes oma tiivad kokku nii, et eestiivad jäävad tagatiibade vahele. · Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel ja niitudel mitmesuguste taimede õitel. · Röövikud toituvad peamiselt kõrvenõgesel, lõuna pool ka juudinõgese lehtedel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. · Admiralid on maiad liblikad lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel.
siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad või hilissügisel lendavad liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on alla 0°C. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela. Pääsusaba Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Nad on suured, must- kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, „sabad“, mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 65-95mm
TEGEVUSE KÄIK: Räägin lastele, et Eestimaa metsades elab kahte liiki jäneseid, halljänes ja valgejänes. Näitan lastele mängujäneseid ja nimetan värve, üks jänes on halli värvi, teine valget värvi. Palun lastel korrata värvide nimetusi. Vaatleme jäneseid ka piltidelt. Jänesel on pikad kõrvad ja väike sabatutt. Näitan lastele pildilt valgejänest ja selgitan, et tema tunneb ära mustade kõrvatippude järgi. Jänesed elavad metsaservadel ja põldudel, näitan ka pilte. Jänesed magavad maasse kraabitud lohus. Jänesed on taimetoitlased. Näitan lastele pilte, mida jänesed söövad ja kordame koos taimede nimetusi. Jänesed armastavad talvel ka puude ja põõsaste koort. Näitan piltidelt puutüvesid ja nimetame koos puude nimesid. Jänese rahvapärased nimetused on haavikuemand ja pikk-kõrv. Kas sa oled kuulnud sõna jänesehaak? See tähendab, et jänes jookseb hästi kiiresti ja teeb samal ajal äkilisi pöördeid.
Torukeste värv varieerub vastavalt selle vanusele, vanemal seenel muutuvad need kollakaks ja lõpuks oliiviroheliseks. Hariliku kivipuraka jalg on paks, mõnikord vahelt isegi tünnisarnane ja selle helepruunikal pinnal on habras valge võrgustik. Hariliku kivipuraka viljaliha on valge, kübarnaha all aga pruunikas. Maitselt on see seen mahe. Hariliku kivipuraviku levik Harilik kivipuravik kasvab noortes okaspuumetsades ja lehtpuumetsades. Väga hästi kasvab ka valgusküllastel raiesmikel ja metsaservadel. Harilik kivipuravik esineb väga hästi. Kõige kõrgem saagikus on enamasti sügisel, mõnikord esineb juba juuli lõpust. Uuemate hinnangute kohaselt on harilikud kivipuravikud hoopis hulk üksteisele lähedasi liike, millel lisaks ehituslikele omadustele on erinevusi ka kasvukoha eelistuses. Need kõik on head söögiseened. Hariliku kivipuraka plussid ja miinused + Rahvusvaheliselt hinnatud kaubaartikkel + Väga maitsev ja toitev + Kohati kõrge saagikusega
leidjale korraliku saagi. karbamiidi, mistõttu see piole soovitatav neeruhaiguste all kannatavatel. Linnasampinjon Kuhikmürkel Agaricus bitorquis Morchella conica Kasvukohad: Asulate pargid ja rohumaad ning Kasvukohad: Rohtunud pinnasel metsaservadel, teede ja tänavate servad. puisniitudel, hõredates metsades, aedades ja Tundemärgid: Linnasampinjoni kübar on parkides. Eelistab lubjarikast pinnast. koltunudvalge, eoslehekesed alguses valged, siis Tundemärgid: Kübar on koonusjas, tume- või punakad ja vanal seenel mustjaspruunid. Jalg on helepruun. Kübara pind on kaetud võrkjate valge, lühike ja kõva, alusel ahanev. Jala ülaosas kõrgendikega ja õõnsustega. Jalg valkjas,
Puugi areng Oma arengus teeb puuk läbi kolm faasi: vastne, nümf ja täiskasvanud puuk. Puugi elutsükkel on lühike, tavaliselt 2-3 aastat. 1/10 mm vastne ja 3-4 mm täiskasvanud puuk Igas arengustaadiumis toitub puuk ühe korra, vajades vaid mõne tilga verd Võsapuuk ja laanepuuk Võsapuuk: Leidub kogu Eestis Eelistab elamiseks niiskeid ja varjulisi kohti, seega leidub teda tihti tiheda alusmetsaga hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaservadel ja puisniitudel Laanepuuk: elutseb Läänemaal, Pärnumaal, Valgamaal, Võrumaal, Põlvamaal, Viljandimaal, Tartumaal, Jõgevamaal ja Ida-Virumaal Laanepuuk on sagedane põlistes okas- ja segametsades. Puuke võib leida ka karja- ja heinamaadel ning põlluservades. Aktiivne puuk varitseb tihti rohukõrrel ja ootab sobiva ohvri möödumist. Viimaste aastate jooksul on puuke leitud ka linnaparkides ja väiksematel haljasaladel. Puugi toitumine
keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks. Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Erinevad liblikaliigid Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi, neid ei leidu vaid igilumega kaetud aladel ja kõrbete kõige kuumemates piirkondades. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Pääsusaba
Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes. Erinevad liblikaliigid Admiral Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all.
liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel oleva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Mustlaik-kidaöölane Eestiibade värvus on pruun. Tiiva muster on nagu kõigile
suured: kuni 5 mm pikad ja 3 mm laiad. Voldilised, alusel kolmnurksed, ahenevad sujuvalt teravaks tipuks. Lehealus punakaskollane, leht ise veidi läikivalt kollakasroheline. Leherood on õhuke, kaheharuline ja ulatub kuni lehe keskpaigani. Lehed asetsevad vartel harali. Varred on tõusvad kuni püstised, küllaltki jäigad. Oksad on lühikesed ning tömbid, asetsevad varrel ebakorrapäraselt sulgjalt. Paljuneb eostega. Varjulembene sammal, kes kasvab metsades ja metsaservadel maapinnal: enamasti okas ja segametsades, lehtmetsades tavaliselt puudub. Moodustab metsaalustel paksu koheva samblavaiba, milles on hea varjuda ja talvituda paljudel putukatel, ämblikel, hiirtel jt. Pesaehitusmaterjaliks lindudele (tihased, käblik). Metsakäharik Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/ www.google.ee Bioloogia õpik põhikoolile
Idanemiseks peavad seemned ühe aasta mullas seisma. Levitajateks on linnud. Annab rikkalikult kännuvõsu. (http://bio.edu.ee/taimed/...) Erilised tunnused Kukerpuu on ravimtaim, peale marjade on ka lehed söödavad, oksadel on astlad, juurte koor on mürgine, peatab verejooksu. (Kull, Maria Johanna) 4 Kasvukoht ja tingimused Kukerpuu kasvab looduses metsaservadel, võsastikes, loodudel, eelkõige looniidul. Sageli haljastuses. Külmakindel. Kukerpuu on valgusenõudlik, kuid kasvab ka väheste puude varjus. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab lubjarikkaid. Vastupidav heitgaasidele, tahmale ja kärpimisele. Kukerpuu areaal on Kesk- ja Lõuna-Euroopa. Eestis tavaline. (http://bio.edu.ee/taimed/...) 5 Kasutusotstarve
must. Alapool kollakas, hõredate metsatukkades, tumedate tähnidega. puisniitudel, *Hallrästas metsaservadel. Hoburästas *Käblik Värvulised Laul on kõlav, kahe-kolmeosaline Karmiinleevike on ümara peaga ja Karmiinleevike eelistab puhas vilistus, millele mõnikord võib lühikese ning tüseda nokaga, säravate põõsastega pool- järgneda vilejas sädin mustade silmadega laululind. Vana avamaastikku. Asustab
Hilised uuringud näitavad, et kui järgmisel kevadel ei ole soodsad ilmad, võib liblikas nukust välja tulla alles ülejärgmisel aastal. Nukk on sile, roheline või helepruun valgete külgtriipudega. Levik Neljast Euroopa faunasse kuuluvast koiduliblikaliigist esineb Eestis üks, kelle röövik toitub oligofaagina mitmesugustel ristõielistel rohttaimedel; nukk on köidisnukk nagu kapsaliblikatelgi, talvitu. Koiduliblikas lendab mai algusest juuni lõpuni niitudel, luhtadel, tee- ja metsaservadel ning siirdesoos; mitte haruldane.Koiduliblikas elab paljudes kohtades Euroopas ning Aasia parasvöötmes kuni Jaapanini. Viimase kolmekümne aastaga on tema levila Iirimaal ja Sotimaal märgatavalt laienenud. Lõuna pool on ta levinud Kaukaasias, põhja pool isegi metsatundras ja tundraski, kuni Barentsi mere ja Polaar-Uraalini. Mägedes tõuseb ta kuni 2000 m kõrguseni. Olulisemat Riik: Loomad. Hõimkond: Lülijalgsed. Klass: Putukad Selts: Liblikalised Sugukond: Põualibliklased.
ja rippuvad, kuni 7cm pikad, punakaspruun id Kasutamine, kasvatamine Puit on: Kasutatakse: • Kerge • Vineeriks • Pehme • Nikerdamiseks • Hästi töödeldav • Kütteks • Vees vastupidav Kasvab: Kasvatamine: • Kesk-ja Põhja • Levinud metsapuu Euroopa, Lääne- Siber, Väike-Aastia, Põhja-Aafrika Sarapuu • Kasvab tee ja metsaservadel, metsades. • Kõrgus harilikult 2-3- 6m, kuid meie viljakates salumetsades 8-9m • Tüvede iga tavaliselt kuni 20a, harva kuni 80a. • Põõsas tervikuna kuni 100a • Varjutaluv • Vajab viljakat mulda • Lehe tipp järsult terav ja noorelt leht Õied Isasõied on urvakujulised ja rippuvad. Õitsevad aprillis või märtsis – tolmlevad emasõiteni. Emasõied. Viljastunud emasõisikust areneb suve lõpuks õlirohke pähkel. Kasutamine
Harilik mürkputk Arvukalt on andmeid surmaga lõppenud mürgistustest, eelkõige lastel, kes närisid äralõigatud varre alumist, magusamaitselist osa. Samuti on risoomi ära vahetatud selleri omaga, millel on samasugune lõhn. Täpiline surmaputk (Conium maculatum) 0,5 - 2 m kõrgune kaheaastane taim. Õõnsa varre alumine osa on kaetud punakaspruunide täppidega. Taimel on rotihais. Kasvab metsaservadel, kaldajärsakutel, teeäärtes, asulate läheduses. Täpiline surmaputk Mürgiks on mitmed alkaloidid, eelkõige koniin (toimelt nikotiinile ja kuraarele lähedane aine, mis põhjustab KNS-s ülenevat paralüüs) ja atropiin. Koniin läbib kergesti naha ja on täiskavanule toksiline annuses >0,1g. Kõige rohkem sisaldavad koniini valmimata viljad (kuni 2%). Taimed, mis kasvad varjulistes ja pimedates kohtades on mürgisemad kui
seen seedehäireid või kõhuvalu. Seepärast tuleks põdramoka söömisesse suhtuda ettevaatlikult. Värvimiseks on parimad mändide läheduses kasvavad ja juba tumedaks tõmbunud vanad viljakehad. Harilik Kivipuravik Harilik kivipuravik kasvab noortes okaspuumetsades ja lehtpuumetsades. Eestis on 18 erinevat kivipuraviku liike. Kasvab ka valgusküllastel metsaservadel. Ohtralt kasvab neid Sügisel. Harilik kivipuravik on kogukas, tugev ja lihaka viljalihaga.Kübar on erinevates toonides. Torukeste värv sõltub seene vanusest, vanemal seenel muutuvad need kollakaks ja lõpuks oliivroheliseks. Seene jalg on paks, koguni võib ka olla tünni sarnane. Seeneliha on valge. Kuid kübaranaha all on pruunikas. Maitse poolest on Harilik kivipuravik mahe. Väga hea söögiseen, söödav värskelt. Kergelt pähklimaitseline. Seened on igati tervislikud
Liiva ja savi kaevandamine, kivimurrud jms.), häirimine ja liiklus, ehitustegevus (sh. Teede, mänguplatside jne. rajamine) [3]. 1998 aastal kuulus kivisisalik kolmandasse kategooriasse, kuid nüüdseks (aastaks 2011) kuulub kivisialik Eestis teise kategooriasse. See näitab, et Eestis on kahanenud liigi arvukus kümne aasta jooksul. [9] Arusisalikud elavad niisketes paikades: soometsades, turbarabades, kinnikasvavatel raiesmikel, metsaservadel ja -sihtidel, istandustes, põõsastikku kasvanud oja- ja kraavikallastel ning muudes sellistes kohtades. Mägedes elab ta kuni 2500 meetri kõrgusel. Raiesmikel ja metsaservadel elab ta kõige meelsamini kändude ja mahalangenud puude juures, põõsaste ääres ja puujuurte vahel. Toidu olemasolu- arusisalik toitub putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest, püüdes neid maapinnal, rohttaimedel ja puutüvedel. [2]Nii Eestis kui ka Soomes on arusisalik looduskaitse all.
skorpionidega. Eestis on üks levinumaid puugiliike võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persulcatus). Need kaks liiki võivad levitada haigusi. Puugid on kõige levinumad põhjarannikul, Harjumaal Loksa ja Kuusalu ümbruses, Kirde-Eestis, Ida-Virumaal, Pärnu- ja Tartumaal ning Kagu-Eestis, eriti Põlvamaal. Võsapuuk eelistab elamiseks niiskeid ja varjulisi kohti, seega leidub teda tihti hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaservadel ja puisniitudel. Võsapuuk. Laanepuuk eelistab kuivemaid elupaiku ja on sagedane põlistes okas- ja lehtmetsades. Laanepuuk. Puugihooaeg kestab tavaliselt aprillist oktoobrini, kuid pehme talv võib seda oluliselt pikendada. Puuk muutub aktiivseks, kui ööpäeva keskmine temperatuur on +7 kraadi. Kuigi puuk armastab päikesepaistelist sooja suveilma, võib ta asuda tegutsema juba märtsis.
Röövikute okkad on vähetõhusad ka herilaste ja röövputukate rünnakute vastu. Kuna koerlibliklased on üsna head lendajad, ei ähvarda neid õhus lindude poolt ükski hädaoht. Kui liblikad maha istuvad ja tiivad kokku panevad, siis enamikul liikidest erk värvus kaob. Admiralil on maskeering eriti tõhus, tiibade alapool meenutab kuivanud puulehte. Admirali vaatlemine Admirali on võimalik vaadelda aedades, parkides, põldudel, metsaservadel ja teede ääres. Eriti suve lõpul, siis kui toiduvarud lõppema hakkavad, ilmuvad need liblikad välja igas aias. Seal leidub nende toiduks sobivaid nektaririkkaid õistaimi ning maha kukkunud puuvilju. Kui kusagil aianurgas nõgesed kasvavad, ja omanikul on soov admirali näha, tuleks need teatuks ajaks alles jätta, kuna nad võivad neid liblikaid ligi meelitada. Maikuust alates võib läbi luubi nõgeselehti vaadelda, et kontrollida, ega seal liblikamune näha pole. Kasutatud kirjandus:
vagude kaudu ohvrisse viivad. Pidevalt suust välja käiva kaheharulise keelega haistavad maod ümbritsevat. Keelega võetud "õhuproov" surutakse suu laes olevatesse lohukestesse Sisalikud Arusisalik (Lacerta vivipara) Arusisalik on üks levinumaid liike Euraasias. Elupaigaks eelistab ta niiskeid alasid, näiteks võib seda sisalikku kohata metsastunud sooaladel, turbarabades, kinnikasvavatel raiestikel, metsaservadel ja sihtidel, leht- ja okaspuuistandustes, põõsastikku kasvanud oja- ja kraavikallastel ning muudes taolistes kohtades. Muidu võib neid kohata ka mujal, näteks koduõues, puuriitades jne. Ohtu sattudes peidavad nad end tihti vette ja kaevuvad seal mutta või maismaa peal kivide, sambla või kuhugi mujal varju. Sisalikel langeb vana nahk tükkidena maha. Ta elab kuni 8 aastaseks. Arusisalikud on päevase eluviisiga loomad. Nende normaalne kehatemperatuur on 30 kraadi, seetõttu
heledamad tähnid. Silmade kohalt kuni nokani on selgelt väljajoonistuvad kulmud / hele triip. Nokk on suhteliselt pikk ja sirge, otsast tumedat tooni, tüviku osa heledam. Jalad on suhteliselt lühikesed ning roheka varjundiga. Pesitsusperioodil on metstildri sulestik tumedam kui puhkeperioodil. Metstildrit võib tihti kohata metsades lompide läheduses. Ta on üsna levinud lind niiskete ja soiste metsade servades ja rabades. Avamaastikele satub ta harva. . Metstilder pesitseb soistel metsaservadel ja raiesmikel, mis külgnevad veekogudega ja/või pikemat aega püsivate veelompidega. Metstilder on üsnagi häälekas lind. Oma kohalolekust annab ta märku valju ja meloodilise "tlüü-tlüi" hüüuga. Seevastu oma käitumiselt on ta tildrite hulgas pigem rahulik ja tema liigutused on aeglasemad. Üldjuhul pesitseb ta üksikute paaridena. Väga toidurohketel aladel võivad tekkida ka väiksed seltsingud, kuhu koguneb rohkem linde. Metstilder toitub
Lehe pikkus on 9...20 cm, laius 2,5...6,5 cm. Iseloomulikud on pikad rootsud ning valkjad, roosakaslillad kuni lillakaspunased lehetuped. Paljunemine: Peamine on vegetatiivne levimine risoomi abil, kuid paljuneb ka seemnetega. Kasvukoht: Sega-, leht- ja okasmetsades, kadastikes, metsaservadel, jõekallastel. Puisniitudel, pärisniitudel, laanemetsades, lodumetsades, vähem loometsades, palumetsades ja salumetsades. Mürgistusnähud: oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus, nõrkus, südamehäired, pulsi kiirenemine. Rasketel juhtudel teadvus kaob ja saabub surm. USSILAKK Paris quadrifolia Rahvapärased nimed: ussimari, hooramari, hundimari,
Taimel on 1-3, tavaliselt 2 õit. Kõrguseks on taimel ~ 20-50cm (harvem ka 80cm). Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt risoomiharudega. Maa sees on kuldkingal jäme risoom, mis kasvab pikkamööda, teisest otsast samal ajal kõdunedes. Ühe risoomi eluiga on u. 20- 25 a. Üks puhmik võib elada vähemalt 30 aastat vanaks. Levinud laialdaselt nii Euroopa kui Aasia parasvöötmes. Eestis on teda hajusalt, sagedamini on teda siiski lääne- ja põhjaosas. Kasvab tavaliselt puisniituel, metsaservadel ja hõredamates kuusesegametsades. Taime ohustab nii korjamine lõikelilleks kui ka väljakaevamine koduaeda toomiseks. Looduslikest vaenlastest on ohtlikumad metssead, kes kuldkinga risoome välja tuhnivad. Aitäh!
Juurtel elavad ka bakterid, kiirikulised. Paljunemine Paljuneb rikkalikult nii seemnetega kui vegetatiivsel teel juurevõsudega, uueneb ka kännuvõsust. Paljundada võib pistokste abil. Levik ja Kasvab nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas. Eestis on ohtrus tavaline puuliik, vähem leidub teda saartel. Kasvukoht Harilikult alumises puurindes kuuse-segametsades või võsastikena metsaservadel, endistel põldudel, veekogude kallastel ja puisniitudel. Mullastiku suhtes sanglepast vähem nõudlik, eelistab viljakat saviliiv- või liivsavimulda, kuid kasvab ka soostuvatel muldadel. Seisvat põhjavett talub sanglepast paremini. Võrdlemisi varjutaluv. Koht Juurtel kiirikulised, mis seovad õhulämmastikku: nii kuulub ökosüsteemi pinnaseparandajate hulka, mullaviljakust tõstavad ka sügisel
Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas. Teiseks sisaldavad ka halli lepa lehed rohkesti lämmastikku, need varisevad maha ja kõdunevad väga kiiresti ning hästi. Lämmastik on aga kõikidele taimedele kasvuks vajalik. Halli leppa leidub Euroopas, Aasias ja ka Põhja-Ameerikas, Eestis tavaline puuliik. Kavukoht hallile lepale on tavaliselt metsaservadel võsastikena, alumises puurindes kuuse-segametsades, põldudel, veekogude kallastel. Kasvab ka soostuvatel muldadel, talub seisvat põhjavett. Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel.Varjutaluv puuliik.Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja parkaineid, mida näitab see, et puud langetades või koorides muutub valge lõikepind õige pea punaseks
Arenemist, kus moone jaguneb kolme etappi muna,vastne ja täiskasvanu. Putukate juures vaegmoondeks. Arengut, kus muna,vastse ja valmiku järgu kõrval esineb ka nuku järk, nimetatakse täismoondeks. 32.Mardika välisehitus ja elukeskkond. Mardikate keha katab tugev kitiin kest , keha eesosa kaitseb ülalt rindmiku kilp. Paksud ja läikivad ees ehk kattetiivad kaitsevad tagakeha ning kilejaid lennutiibu. Osa mardikaid on kohastunud elama vees. Üks osa mardikaid elab niitudel ja metsaservadel. On liike kes on elama asunud inimeste juurde. 33.Kiletiivalised elukoht,toitumine. Kodumesilased elavad inimeste ehitatud tarudes suurte perekondadena. Talvel toituvad mesilased kogutud meest. Sipeljapere elab mullast või taimejäänustest kokku kantud pesas ja selle maa alustes käikudes. Nad söövad mitmesuguseid putukaid ja nende vastseid. Kimalane ehk maamesilane elab maapinnale rohukõrre vahele tehtud pesas. Nad toituvad nektarist , valminud puuviljadest ja marjadest. 34
(eElurikkus, 2014). Järves kasvab järv-lahnarohi (ISOETES LACUSTRIS), mis on Eestis haruldane lahnarohuliste sugukonda lahnarohu perekonda kuuluv koldtaim. Järv-lahnarohi on püstiste lehtedega veesisene taim, mis kasvab liivase põhjaga selgeveelistes järvedes (Kukk, 2004). 4. Olulised liigid kooslustes Keskkonnaregistri andmetel esineb Meenikunno looduskaitsealal karukold kahes kohas. Karukold kasvab valgusrikastes metsades ja metsaservadel (Kukk, 2004). Leiukohad asetsevad lähestikku kaitseala põhjaosas. Karukolla kaitse on tagatud sihtkaitsevööndi režiimiga. Ohuteguriteks sellele liigile on metsamajandusliik tegevus, tallamine, ehitustegevus, korjamine (eElurikkus, 2014). Järvestikus esinev järv-lahnarohi on püstiste lehtedega veesisene taim, mis kasvab liivase põhjaga selgeveelistes järvedes (Kukk, 2004). Järv-lahnarohtu ohustab kasvukoha eutrofeerumine. Roomav öövilge on üks vähestest Eesti
Torukeste värv varieerub vastavalt selle vanusele, vanemal seenel muutuvad need kollakaks ja lõpuks oliiviroheliseks. Hariliku kivipuraka jalg on paks, mõnikord vahelt isegi tünnisarnane ja selle helepruunikal pinnal on habras valge võrgustik. Hariliku kivipuraka viljaliha on valge, kübarnaha all aga pruunikas. Maitselt on see seen mahe. Harilik kivipuravik kasvab noortes okaspuumetsades ja lehtpuumetsades. Väga hästi kasvab ka valgusküllastel raiesmikel ja metsaservadel. Harilik kivipuravik esineb väga hästi. Kõige kõrgem saagikus on enamasti sügisel, mõnikord esineb juba juuli lõpust. Uuemate hinnangute kohaselt on harilikud kivipuravikud hoopis hulk üksteisele lähedasi liike, millel lisaks ehituslikele omadustele on erinevusi ka kasvukoha eelistuses. Need kõik on head söögiseened. Harilik kivipuravik on üks maitsvamaid ja populaarsemaid seeni. Kõige paremad ja kõige maitsvamad on noore ja sitke seene viljaliha
Sarapuu paljuneb seemnetega. Liik on meil küll üldiselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed ning isasõisikud. Kiiresti kõdunevate lehtede tõttu parandab ta mullaviljakust. Sarapuu armastab värskeid viljakaid sügavapõhjalisi parasniiskeid huumus- ja lubjarikkaid muldi. Kasvab ka kruusase aluspinnnasel, kuid soostuvatel ja liigniisketel kasvukohtadel sarapuud ei leia. Suhteliselt varjutaluv liik. Sarapuid leiab tihti nii tee- ja metsaservadel, metsahäiludes kui ka lagendikel-raiesmikel, kus ta kasvab jõudsalt ning viljub rikkalikult. Niisugustes kasvukohtades võib ta muutuda ka valitsevaks liigiks ja saada ebasobivaks konkurendiks metsa peapuuliikidele. Varjulistes kuuse- laialehiste puistute alusmetsas on sarapuu aga väikese viljakandvusega Sarapuud on tuultolmlejad taimed, kes õitsevad varakevadel, enne lehtimist. Isasõied asuvad ilma õiekatteta kattesoomuste hõlmas rippuvates urbades.
Karihiired toovad kasu süües suurel hulgal kahjurputukaid. Neil on hambad ühesuguse ehitusegasaaki aab nendega hhaarata ja mõnevõrra peenestada kuid päris peeneks ei saa see on putuktoidulistele iseloomulik. Kõigil putuktoidulistel on peaaju suured poolkerad nõrgalt arenenud ja ilma käärudeta. Seetõttu tekivad neil tingreleksid halvati ja väga aeglaselt. * mutt elab maasees enda uuristatud käikudes. Eriti palju mutte on niitudel põldudel metsaservadel, aedades ja juurviljaaedades. Muti kehaehitus on täieliklt kohastnud elkskäikudes ja nende uuristamiseks. Tema keha on kompaktne ja silinderja kujuga pea ilma kõrvalestadeta esijäsemed lühikesed kuid suure ja laia võimsate küünistega varustatd kämblaga. Muti silmad on alaarenenud. Loom otsib toitu hästi arenenud haistmise ja kompimise abil. Muti karvkatte on lühike ja sametjas. Mutt tegutseb aastaringselt urgude kogupikkus mitusada meetrit. Sööb sinna satuunud putukaid,
(ibid.) 1.1 Harilik pihlakas Hariliku pihlaka ladinakeelne nimi on Sorbus aucuparia. Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda pihlakas. Harilik pihlakas levib nii Euroopas kui ka Siberis. Eestis esineb teda sageli. Kasvukohtadeks võib lugeda montaanset ja subalpiinset astet. Tasandikel kasvab kultiveerituna. Harilikku pihlakat leiab ka hõredates kuuse-, lehtpuu- ja seedermännimetsades, väludel, rohelise lepa ja mägimänni-põõsastikes, kaljustel küngastel, metsaservadel mõõdukalt kuivadel kuni niiskeil huumuslikel, enamasti happelistel muldadel. (Godet 2000: 68) Lisaks kasvab ta raiesmikel (Leht 1999: 163) Eluvormina on pihlakas mitmeaastane heitlehine lehtpuu, Vahel kasvab ka põõsana. Harilik pihlakas on ühekojaline taim. Keskmiseks kõrguseksloetakse puul 10-15 (20) m. 4 ja keskmiseks tüve läbimõõduks on kuni 30¼40 (50) cm. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik
Admiral Admiral (Vanessa atalanta) on liblikas koerlibliklaste sugukonnast. Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Toitumine
kanep. Põdrakanepid ulatuvad tavaliselt täiskasvanud mehele rinnuni. Taim paljuneb seemnetega. Paikselt laieneb vegetatiivselt rohkete juurevõsudega. Põdrakanep kasvab kuivades metsades (sagedamini laane- ja palumetsas), metsaservadel, lagendikel ja kuivadel rabadel. Ta on üks esimesi taimi raiesmikel ja põlendikel, kus moodustab läbipääsmatuid tihnikuid. Mesilased saavad sellelt taimelt rikkalikult nektarit, seda armastavad ka põdrad. Kuid ka inimesed on põdrakanepist nii mõndagi kasu saanud. Tema noored mahlakad lehed on sisaldavad rikkalikult vitamiini C ja sobivad salatite valmistamiseks, kuid kuivatatult ka india tee asemel. Omapärase magusa maitsega on tema suured ja
Seetõttu kantaksegi haue pesakuhila tipmistesse päiksepaistelisematesse kambritesse, kus päikese soojuskiirgus aitab hoida haudmele soodsat kõrget temperatuuri. Pesa asukoha mikrokliima ja haudme asukoht kuhilas määravadki ehitajate käitumise. Sipelgad ehitavad pesa nendele eelistatud temperatuuri ja siiskusega piirkonnnas, mis alati langeb kokku haudme asukohaga pesas. Seetõttu kujunevadki metsa varju tingimustes enam- vähem sümmeetrilised tornpesad, valgusrikastel ja soojadel metsaservadel ning raiesmikel ebasümmeetrilised, varju suunas nihutatud tipu ja haudmepiirkonnaga pesad. 2. Metskuklaste seire üldeesmärgid 1. Metsakuklaste kui kaitsealuste sotsiaalsete putukate asurkondade kindlakstegemine, piiritlemine ja ettepanekute tegemine Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) andmebaaside täiendamiseks, et välistada nende sattumine ulatuslike raielankide või rajatiste alla. 2
valgeservaliste lehtedega; · 'Variegatus' ('Foliis Variegatis') lehed kuldkollaste servadega ja roodudega. [9] 2.3.4. Villane lodjapuu Villane lodjapuu (Viburnum lantana) on suvehaljas, kuni 4 m kõrguseks kasvav püstine tugevasti hargnev tumehallide okstega tihe laiuv põõsas. Levinud on Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Põhja- Aafrikast kuni Väike-Aasiani, kasvades valgusküllastel metsaservadel, võsastikes, kivistel nõlvadel, eelistades lubjarikkaid muldi. [9] Noored võrsed hallikad kuni pruunikad, kaetud valkjashallide viltjate hargnevate tähtkarvadega, vanemate okste koor hallikas, rõmeline. Õiepungad moodustuvad juba eelmise aasta sügisel võrsete tipus, on suured ja ümarad. Lehepungad soomusteta, koosnevad kahest mittearenenud lehekesest, varrelised, lantsetajad,
püstitriip, mis ulatub mülemale eesjäsemele. Kivinugisel on vähem karvased käpad kui metsnugisel, väiksemad ja kitsamad kõrvad ning lühem ja laiem koon. Nina tavaliselt hele. Kivinugis liigub hüpetega. Suvel on jälgede järgi raske kivinugist metsnugisest eristada. Talvel jäljed samasugused kui suvel ning paljaste päkkade jäljed hästi nähtavad.( Loomade elu 7. köide) Leviala Kivinugis elutseb lehtmetsades, metsaservadel, lagedatel kivistel mäenõlvadel, tihti inimasustuse lähedal. Sageli elab majades ning võib seal kahjustada elektrijuhtmestikku. Pesa teeb puuõõntesse, kivihunnikutesse, tallidesse, lautadesse, majade pööningutele. Vahel kaevab ise maa sisse uru. Kivinugise leviala on kesk- ja lääne Euroopa, samuti Korsika ja Baleaarid. Eestis rohkem edela- ja lääne Eestis. Eestis suureneb tema arvukus. ( Loomade elu 7. köide) Toitumine
radikuliidi, suurenenud erutuvuse ja unetuse korral, eriti hinnatud on need preparaadid aga oksalaatneerukivide puhul. Välispidiselt tarvitatakse neid ekseemi, stomatiidi, angiini ja allergianähtude puhul ning haavade, haavandite, põletuse ja silmade loputamiseks, samuti kuumade mähiste tegemiseks radikuliidi, reumatismi, podagra, põrutuse ja luumurru ravimisel. Mets-kibuvits Rosa majalis Mets-kibuvits kasvab metsades ja metsaservadel, loodudel ja puisniitudel. Teda kasvatatakse ilu- ja ravimtaimena ka aedades. See on kuni 2 m kõrguseks kasvav põõsas. Peenikesed oksad on läikivad ja punakaspruunid. Väheldased ogad on üksikult või paarikaupa lehtede alusel, õisi kandvail okstel ogad sageli puuduvad. 5-7 sulglehekest on pealt helerohelised, alt hallikasrohelised, viitjad või paljad, teravatipulised ja tihesaagja servaga. Punased õied paiknevad 1-, 2- või 3-kaupa. Mets-kibuvits õitseb juunist augustini. Viljad on
8 Niidu-võiliblikas äiataril 28.07.2013 9 Niidu-võiliblika pulmalend 22.07.2011 2.5. Raba-võiliblikas (Colias palaeno) Raba-võiliblikas on holoarktiline taigaliik. Kesk-Euroopas on ta levinud mägistel aladel, Skandinaavias Soomes ja Rootsis. Eestis on ta levinud nii mandril kui saartel enamasti rabadel, siirdesoodes ja toidurändel õierikkail niitudel ja metsaservadel. Möödunud aasta suvel kohtasime seda liblikat kodulähedases rabas ja metsatee servas õitsvatel taimedel toitumas. Tiibade sirulaius on 4,4-5 cm. Raba-võiliblika isased on tumekollased ja emased valkjasrohekad. Ees- ja tagatiiva must servis on ühtlane ilma heledate laikudeta. Esitiiva keskosas on must tähn ja tagatiiva 10 keskosas heledam tähn. Tiibade välisserv on kitsalt erkpunane. Tagatiibade alakülg on pruunikas-
annaabi.ee 
