.................................................................................................................................. 6 Pääsusaba ............................................................................................................................
(putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Pääsusaba Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Nad on suured, must-kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, ,,sabad", mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 65-95mm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee-ja metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba lendab kiiresti ning tõuseb tihti väga kõrgele. Mustlaik-kidaöölane Eestiibade värvus on pruun. Tiiva muster on nagu kõigile öölastele iseloomulik tähniline, laikude ja vöötide kombinatsioon. Tiiva siruulatus on 35-41 mm. Elupaigaks
0°C. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela. Pääsusaba Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Nad on suured, must- kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, „sabad“, mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 65-95mm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee-ja metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba lendab kiiresti jatõuseb tihti kõrgele. Koiliblikas
Pääsusaba. Nimetused: Eesti keeles Pääsusaba. Ladina keeles Papilio machaon. Vene keeles Mahaon. Inglise keeles Swallowtail. Soome keeles Ritariperhonen. Rootsi keeles Riddarfjärilar. Pääsusabale andis nime Rootsi loodusteadlane Carl Linne. Aastaks oli siis 1758. Ta nimetas pääsusaba iseenesest väga lihtsalt ja metoodiliselt: Papilio machaon. Papilio tähendab ladina keeles liblikas. Machaon on aga tegelane Kreeka mütoloogiast, kes pälvis austuse Trooja sõjas muu hulgas ka arstina tegutsedes. Pole teada, et pääsusabasid oleks mingilgi moel mõnel meditsiinilisel otstarbel kasutatud. Seetõttu on tõenäoline, et kui Linne liikidele nimesid andis, oli tema eesmärgiks mitte müütide abil pääsusabasid iseloomustada,
Röövikud ja nukud on mõlemad rohelised ja väga hästi maskeerunud. Röövikustaadium algab juunis ja kestab 4 nädalat, kuid see sõltub ilmast: sombuse, külma ja niiske ilmaga rööviku areng aeglustub, kuiva ja päikesepaistelise ilmaga kiireneb. Pääsusaba Pääsusaba elutseb suuremas osas Euroopast ja Aasiast. Ta pole eriti arvukas ning kuulub kaitsealuste liikide hulka. Vahel ilmub ta aedadesse, kus kasvatatakse tilli ja porgandit. Pääsusaba veedab kuni poole aastat rööviku või nukuna, valmik elab aga vaevu kuu aega. Liblikal on üksainus elueesmärk: leida endale partner ning paarituda, et tagada liigi püsimajäämine. Emased liblikad hukkuvad munemise järel, isased juba veidi aega pärast paaritumist. Toitumine Kõikide liblikaliikide puhul on tavaline, et kõige rohkem söövad nad röövikustaadiumis ning ei söö praktiliselt midagi täiskasvanuks saades. Samamoodi on see ka pääsusaba puhul. Pääsusaba
.................................................................................4 1.1. Areng...........................................................................................4 1.2. Toitumine.....................................................................................4 1.3. Levik............................................................................................4 1.4. Sise- ja välisehitus.......................................................................5 2. Pääsusaba........................................................................................6 2.1. Paljunemine................................................................................6 2.2. Toitumine....................................................................................6 2.3. Keskkond....................................................................................7 2.4. Enesekaitse................................................................................7 3
Liblikas Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised (Trichoptera). Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeet
Tartu Tamme Gümnaasium Helen Piir PÄEVALIBLIKATE KOGU LOOMINE KOOLILE Praktiline töö Juhendajad: Tartu Tamme Gümnaasiumi bioloogia õpetaja Urmas Tokko harrastus lepidopetroloog Ain Piir Tartu 2017 Sisukord Sissejuhatus ........................................................................................................................................... 3 1. Töö teoreetilise tausta ülevaade .....................................................
Kõik kommentaarid