Liblikas (Admiral) (0)

Admiral
Tutvustuseks
Nimetus „admiral” tekkis prantsuse keelest väljendist „admirable”, mis tähendab „imetlusväärne”. Inglased aga kutsuvad admirale mõnikord „aldermaniks” (raehärra). Kauni värvusega admiral on päevaliblikas. Kindlasti on ta üks suurimaid ja värvikamaid põhjapoolkera parasvöötmes elutsevaid liblikaid. Elu iga on umbes 10 kuud. Tiivaulatus 55-64 mm, punased ristivöödid ja valged tähnid mustal taustal. Eesjalad on lühikesed ning harjataolised. Liblikas kõnnib kahe tagumise paari abil. Paljunevad kevadeti ja nende munade arv on kuni 100 muna. Munad arenevad 2 – 7 päeva ja sellest järgnev etapp on rööviku areng 2 – 3 nädalat. Admiral kuulub koerliblikate sugukonda, neid esineb kogu maailmas, alates Assooridest ja Kanaari saartest läbi Aafrika põhjaosa ja Euroopa kuni Väike- Aasia ning Iraanini. Põhja-Ameerikas ulatub levila lõunas kuni Guatemala ja Haitini. Lisaks admiralile kuuluvad koerlibliklaste hulka ka veel näiteks nõgeseliblikas, ohakaliblikas, leinaliblikas , koerliblikas , päevapaabusilm ja paljud teised kaunid liblikad .
Toitumine
Enamus koerlibliklasi toitub valdavalt õienektarist. Kevadel imevad nad paju ja võilille nektarit, hiljem ohaka, kirikakarde ja muude aiataimede nektarit. Nende maiuspalade hulka kuulub budleia nektar . Peale aiataimede otsivad nad ka vägiheina, luuderohtu ja sarikalisi, mille õites peitub rohkesti nektarit. Hädavajalik toiduallikas on samuti ristik.
 Admiral armastab samuti puuviljamahla, põhiliselt maha kukkunud ja pisut käärinud puuviljade oma. Seda maiust on ta tavaliselt sunnitud jagama teiste koerlibliklaste ja herilastega.
Kõikidel koerlibliklastel on eesjalad lühenenud ning harjataolised ja neil paikneb eriline maitsmiselund . Esialgu hoitakse maapinnast kõrgemal, pea lähedal. Admiralil on see maitsmiselund eriti tundlik: liblikas on võimeline eristama puhast vett nii nõrgast suhkrulahusest, et selle magusast maitsest inimesel aimugi pole.
Areng
Emased koerlibliklased munevad oma munad paljudele taimeliikidele. Admiral otsib nõgeselehti, mõnikord valib ka ohakad. Iga muna on üksikult lehe ülapoole külge kinni kleebitud. Kui munast koorub röövik, hakkab see rullunud lehest endale varjualust kujundama. Ta ühendab leheservad siidja kiuga ja tõmbab enda poole. Niimoodi varjab ta end vaenlaste pilkude eest ning võib ohutult lehe peal maiustada. Suuremaks kasvades siirdub ta lehel teatud kohta, harilikult lehetippu ning võtab seal sisse pea alaspidi rippuva asendi, olles end kookonit moodustavasse siidvõrgendisse mässinud. Admirali nuku tüüpiliseks tunnuseks on seenhaigust meenutavad tähnid. Teised koerlibliklased, eriti näiteks koerliblikas, päevapaabusilm ning nõgeseliblikas munevad oma munad rühmiti. Ka teiste koerlibliklaste nukud on nendele tüüpiliste individuaalsete tunnustega. Koerliblika röövikud nukkuvad sageli kividel, mille tulemusena sulab nukk oma värvuse ja kujuga ümbritseva keskkonnaga niivõrd hästi ühte, et teda lihtsalt pole võimalik üldse märgata.
Ränded ja talvitamine
Kuigi admiral asustab ka meie aedu ning põlde, peetakse teda siiski Vahemere regioonist saabunud külaliseks. Meile lendab ta harilikult maikuu paiku. Kohe pärast saabumist hakkavad emased liblikad munema ning suve jooksul koorub välja kaks põlvkonda admirale. Teine põlvkond jääb siia enam-vähem oktoobrikuuni. See tähendab seda, et need admiralid, keda juuli algul näha võib, on meile lennanud lõunast. Need admiralid aga, keda hiljem näha on, koorusid välja juba arvatavasti kohapeal munetud munadest. Mõningatel admiralidel ja ohakaliblikatel, kes on samuti rändavad liigid, puudub rändeinstinkt. Kuigi sügis on saabumas, ei kavatsegi nad soojematesse piirkondadesse ära lennata . Selle asemel üritavad nad hoopiski talvituda puukoore - ja müüripragudes ning varjatud aianurkades. Meie küllalt karmi talve on aga suutelised üle elama vaid vähesed neist. On olemas, aga ka admiralidest vastupidavamaid liblikaid. Näiteks täiskasvanud päevapaabusilmad ja koerliblikad on võimelised meie talve üle elama. Pakase eest peituvad nad puuõõnsustesse ja abihoonetesse.
Kaitse vaenlaste eest
Koerlibliklaste röövikutele on iseloomulik okkaline välimus ning see sunnib enamiku lindudest nende ründamisest loobuma. See taktika ei toimi ainult käo puhul. Röövikute okkad on vähetõhusad ka herilaste ja röövputukate rünnakute vastu. Kuna koerlibliklased on üsna head lendajad, ei ähvarda neid õhus lindude poolt ükski hädaoht. Kui liblikad maha istuvad ja tiivad kokku panevad, siis enamikul liikidest erk värvus kaob. Admiralil on maskeering eriti tõhus, tiibade alapool meenutab kuivanud puulehte.
Admirali vaatlemine
Admirali on võimalik vaadelda aedades , parkides, põldudel, metsaservadel ja teede ääres. Eriti suve lõpul, siis kui toiduvarud lõppema hakkavad, ilmuvad need liblikad välja igas aias. Seal leidub nende toiduks sobivaid nektaririkkaid õistaimi ning maha kukkunud puuvilju . Kui kusagil aianurgas nõgesed kasvavad, ja omanikul on soov admirali näha, tuleks need teatuks ajaks alles jätta, kuna nad võivad neid liblikaid ligi meelitada. Maikuust alates võib läbi luubi nõgeselehti vaadelda, et kontrollida, ega seal liblikamune näha pole.
Kasutatud kirjandus:

Kogumik „Loomariigis”

Ene nr 1 lk 60

http://et.wikipedia.org/wiki/Admiral_%28liblikas%29
 
Jüri Gümnaasium
Referaat
Õpilane: 8.B
Miikael Kaup
15.02.2010