Lepp (0)

Lepp
Loodusõpetuse referaat
Tallinna 21.Kool
6.b klass
Aleksandra Ruutsaar
Sisukord
Sissejuhatus ……………………………………………………………………………………………………………….1
Sisu………………………………………………………………………………………………………………………….2-4
Luuletus ………………………………………………………………………………………………………………………5
Kokkuvõte……………………………………………………………………………………………………………………6
Kasutatud kirjandus…………………………………………………………………………………………………….7
Sissejuhatus
Lepp on heitleheline puu või põõsas, mis kuulub kaseliste sugukonda. Pungad on tavaliselt rootsulised ning kahe kuni kolme soomusega. Lehed on saagja servaga jagumatud lihtlehed. Eestis kasvab lepp väga vastupidavana. Lepp võib taluda -35 kuni -50 kraadi.
Lepaurvad on pikad ja peenikesed. Lepad võivad kasvada kuni 35 m pikkuseks . Lepal on palju erinevaid liike. Kokku on neid umbes 35. Nõukogude Liidu ajal kasvas Nõukogude Liidu alal 11 erinevat liiki looduslikult. Eestis kasvab 2 liiki looduslikult, nendeks on harilik lepp ja hall lepp. Lepp on vastupidav puu, mis võib kasvada nii metsas kui linnas.
Lepp on aasta puu 2004.
Talvel, kui puud on raagus, tunneb lepa kõige hõlpsamini ära "käbikeste" järgi. Lepa "käbi" kujutab endast tegelikult vanaks elanud õisikut - emasurba, kes peale kevadist isasurvalt saabunud õietolmu külastust on seemned suureks kasvatanud ja laia ilma saatnud. Algselt pehmed rohekad viljakattesoomused on nüüdseks puitunud ning tumepruunid. Kevadel püüavad kõigepealt pilku okste tippudes välja venivad ja lõdvaks muutuvad isasurvad, mille soomuste vahelt ilmuvad nähtavale kollased tolmukapead. Avanevad ka külgmistel oksakestel paiknevad emasurvad. Algab tolmlemine.Veidi hiljem märkame esimest rohelust puuvõras – puhkevad värsked lehed. Esialgu on need kortsus ja kleepuvad, ajapikku aga silenevad ning kleepuvus kaob. Suveks on lepale tekkinud hulk manulisi: nii neid, kes lasevad hea maitsta tema lehtedel, kui ka neid, kes teda kahjuritest puhastavad.Sügisel võib kaskedel ja nende all võib näha juba rohkesti kollast ning vahtrate lehestikus on värvikaid laike. Lepapuu aga ei kiirusta - lehed kõik alles rohelised ja puu otsas. Kauaks see siiski nii ei jää. Lõppjärku on jõudnud ka tema "käbikeste" areng ja ettevalmistused tulevaks kevadeks .
Sanglepp
Sanglepp on Eesti niiskete metsade, jõeservade ja puisniitude tavaline asukas. Tihti võime teda kohata ka madalsoos . Niiskus teda ei hirmuta, samuti mitte külm, mis võib niisketel aladel tavalisest sagedamini esineda. Kuid ta ei talu liigset varju ja kaua seisvat põhjavett. Istutada tasub teda vaid viljakale mullale, sest mujal ei saavuta sanglepp oma täit hiilgust. Sanglepp on omapärane ja kahtlemata ilus puu. Hästi torkab silma tema tumepruun või hallikas, vahel peaaegu must ja väga paks koor. Selle järgi on ta oma teise nime saanud: must lepp. Erinevalt meie teisest lepast, hallist lepast, kasvab ta tõeliseks puuhiiglaseks, kel võib jämedust olla niipalju, et kaks meest ei ulatu ümbert kinni võtma ja kõrgust ligi 30 meetrit. Kaunis on ka tema tumeroheline läikiv lehestik. Lehtede järgi on teda lihtne eristada hallist lepast. Nimelt on sanglepal lehetipp tömp või sageli isegi sisselõikega, halli lepa leht aga terava tipuga, umbes nagu kasel . Kui me puud veel lähemalt silmitseme, näeme, et kuigi lepp pole okaspuu, on tal siiski küljes käbid. Neid käbisid on aga isegi ravimina kasutatud. Väikeste tumepruunide käbide sees on peidus viljad , pähklikesed, mis on vaevalt paari millimeetri suurused ja seetõttu õige kergelt lendavad tuulega jõeveele, ujuvad kaugemale ja sobivas kohas kasvavad neist uued sanglepad. Isasõied on neil urbadena, mida paljud on märtsikuus tuppa toonud ja pärast kirunud, miks kõik kollast tolmu täis on. Sanglepal on ka huvitavaid kaaselanikke. Näiteks elavad temagi juurtel mügarbakterid nagu liblikõielistel, nii teeb lepamets mulla palju paremaks kui ta enne oli. Osa linde söövad meelsasti urbi - õietolm meeldib lindudele.. Kindlast tuleb aga rääkida veel sanglepa puidust, mida on ka kameeleoniga võrreldud. Kui tüvi maha saagida, võib näha, et puu on ilus säravvalge, kuid mitte kauaks - õige pea muutub see kollakaks, siis oranzikaks, seejärel tumeoranziks ja lõpuks tuleb juurde veel roosasid ja lillasid toone. See näitab, et puus on peidus mitmeid huvitavaid värvaineid. Neid õppisid inimesed juba ammu kasutama, peale selle leidsid nad sanglepa ka naha parkimiseks sobiva olevat. Peale kõige muu on sanglepp ka tuntud vastupidava niiskuskindla ehitusmaterjalina, temast valmistatakse vineeri ja mööblit. Sanglepp pole sageli kohatav linnapuu. Tavaliselt kasvab ta vesistes lodumetsades ja mererannikul. Linna laienedes on Tallinna piiridesse sattunud ka mõned väikesed lodumetsa laigud, näiteks kaubanduskeskus "Magistral" juures, kus sanglepp end hästi tunneb. Haljasaladel ja parkides näeb seda puud meie pealinnas harva.
Hall lepp
Hallil lepal on nagu meie teiselgi lepal, sanglepal, kaks nime: hall lepp ja valge lepp, mõlemad viitavad tema iseloomulikule koore värvusele, mis erinevalt sanglepa ehk musta lepa omast on helehall. Ülejäänuski erineb ta sanglepast suuresti. Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel. Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt , sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil.
Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid , kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas. Teiseks sisaldavad ka halli lepa lehed rohkesti lämmastikku, need varisevad maha ja kõdunevad väga kiiresti ning hästi.
Lämmastik on aga kõikidele taimedele kasvuks vajalik.
Halli leppa leidub Euroopas, Aasias ja ka Põhja-Ameerikas, Eestis tavaline puuliik. Kavukoht hallile lepale on tavaliselt metsaservadel võsastikena, alumises puurindes kuuse-segametsades, põldudel, veekogude kallastel. Kasvab ka soostuvatel muldadel, talub seisvat põhjavett. Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel.Varjutaluv puuliik.Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja parkaineid , mida näitab see, et puud langetades või koorides muutub valge lõikepind õige pea punaseks. Rahva omaaegset mõttemaailma on see lepa “ruske veri ” tugevasti mõjutanud. Lepp on läänemeresoome keeltes olnud vere sünonüümiks ja punase värvuse tähistajaks. Nii on lepatriinu saanud oma nime värvi järgi, mitte aga sellepärast, et ta kuidagi eriliselt lepapuud armastaks. Mitmeid linde, kelle sulestikus leidub silmapaistvat punakat tooni, on nimetatud lepalindudeks (leevikesed, punarind, siidisaba jne.). Aed- lepalind kannab seda nime ametlikult tänaseni.
Halli lepa käbidest tehtud tõmmis on heaks vahendiks kõhulahtisuse ja teiste kõhuhaiguste puhul. Paraja kangusega tee saamiseks tuleb klaasitäie vee kohta võtta kaks teelusikatäit käbisid ning lasta pool tundi tõmmata. Sisse võetakse 3-4 korda päevas, supilusikatäis korraga. Kuna arstim on maheda toimega, võib seda julgesti anda ka väikestele lastele. Lepakäbide tõmmisega võib põletiku korral suud loputada või silmale kompressi teha..Karjamaade ja kraaviäärte kiiresti kasvava risupuuna on ta rahva seas vähe hinnatud, millele osutab ka laialt tuntud nimetus pasklepp. Ka mitmed muud lepaga seotud keelendid on tihti halvustava maiguga: lepalehed tähendavad raha, mis midagi ei maksa, lepikuliisu on võsas salaja aetud puskar jne. Kuna hall lepp on noores eas Eesti üks kiiremakasvulisemaid puid, siis on teda hea kasutada kütteks: taastub kiiresti. Kütteks sobib ta eriti hästi suitsuahjudele, kus annab lihale või kalale ilusa läike ja hea maitse. Halli lepa rabe ja kergesti mädanev puit ei kõlba
tarbematerjaliks. Ei kasutata sauna voodri valmistamiseks. Puitu on kasutatud naha parkimisel ja värvimisel.
Lepp
Ellen Niit
Ma tundsin leppa.
Lepp oli lihtne puu,
hall karjamaa-asukas,
koore all ruske veri.
Marjakorvile põhja lepaleht.
Haigele varbale lepaleht -
häda ja rohi , mõlemad eht.
Lepavõsa mu kodumäe all
nagu hallikas meri.
Lepamähast punane
lapse suu.
Ma tundsin leppa.
Lepp on harilik puu –
suvel päikesevari,
soe raiesmaa maasikamari
ning sügiseigavas
lepakäbidest kari
ja talve hakul
pliidi all hagu
ja kevadeurb
keset lumelangu.
Kokkuvõte
Ma sain teada ,et enamus rahvast arvab ,et lepp ei ole tähtis.Mina isiklikult arvan ,et lepp on tähtis ,sest lepp on hea küttepuu, puit on kerge ,pehme, kasutatakse mööbli -,vineeri-ja taaratööstuses,kala ja liha suitsetamiseks.Sain ka teada ,et rästik ei kannata lepa lõhna ning muutub lõhna peale uimaseks.Lepapuu juurtel elutsevad õhu lämmastiku siduvad mügar bakterid.
Toiduahel
Lepa õietolmu söövad mesilased - mesilasi söövad linnud - linde söövad rebased – rebaseid söövad ilvesed – ja ilveseid küttivad inimesed.
Kasutatud kirjandus

• http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/hlepp.ht m
  
• Ajakiri Eesti loodus aasta 2004 nr 3
  
• Dendroloogia Endel Laas 1987
  
• Eneke 2 1983
  
• Ene 5 1990
  
• Puud ja inimesed Ants Viires 1975
  
• Eesti Entsüklopeedia 5