Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui x läheneb nullile?
Matemaatilise analüüsi II Kontrolltöö
  • Funktsiooni muudu esitus diferentsiaali ja jääkliikme summana. Kuidas käituvad diferentsiaal ja jääkliige argumendi muudu ∆x suhtes, kui ∆x läheneb nullile ? (tõestada!). Loetleda diferentsiaali omadused.
  • Teades, et
    –argumendi muut kohal a
    -funktsiooni muut kohal a
  • Nii me näitasime, et
  • Tähistades ja vahe järgmiselt
  • Kehtib võrratus:
  • Et avaldada väärtust kaudu peame kõigepealt avaldama suhte:
  • Korrutades saadud avaldist saame:
    kus
  • Nüüd näemegi, et koosneb kahest liidetavast, esimeseks dy= ja teine on , mis kahanevad piirprotsessis
  • Võrdleme neid suuruseid suhtes:
  • Lisaks kehtib veel:
  • Nüüd teame,et diferentsiaal dy on sama järku kahanev suurus ja kõrgemat järku kahanev suurus suhtes. Järelikult võimalikult väikse väärtuse korral hakkab diferentsiaal avaldises domineerima.
  • Kehtib võrratus:
    , kui
  • Diferentsiaali omadused:

  • Funktsiooni lokaalsete ekstreemumite definitsioonid . Sõnastada ja tõestada Fermatlemma .
  • Öeldakse et funktsioonil f on punktis x1 lokaalne maksimum, kui:
  • Funktsioonil f on määratud punkt x1 mingis ümbruses (x1-ε, x1+ ε)
  • Iga x (x1-ε, x1+ ε) korral kehtib võrratus f(x) ≤ f(x1)
  • Öeldakse et funktsioonil f on punktis x1 lokaalne miinimum, kui:
  • Funktsioonil f on määratud punkt x1 mingis ümbruses (x1-ε, x1+ ε)
  • Iga x (x1-ε, x1+ ε) korral kehtib võrratus f(x) ≥ f(x1)
  • Funktsiooni lokaalseid maksimume ja miinimume nimetatakse selle funktsiooni lokaalseteks ekstreemumiteks
  • Kui funktsioon ei ole konstantne lokaalse maksimumipunkti ümbruses, siis on selles punktis funktsiooni graafikul "tipp". Läbides maksimumpunkti vasakult paremale asendub funktsiooni kasvamine kahanemisega. Seevastu on lokaalne maksimum funktsiooni graafiku "org". Läbides seda punkti vasakult paremale asendub funktsiooni kahanemine kasvamisega.
  • Fermat‘ lemma: Kui funktsioonil f on punktis x1 lokaalne ekstreemum ja funktsioon on diferentseeruv selles punktis, siis f‘(x1)=0.
  • Tõestus. Vaatleme juhtu, kui funktsioonil f on punktis x1 lokaalne maksimum. Siis, vastavalt lokaalse maksimumi definitsioonile, leidub punkti x1 ümbrus nii, et iga x korral sellest ümbrusest kehtib võrratus:
    f(x)-f(x1) ≤ 0
    Vaatleme juhtu, kus funktsioonil on lokaalne maksimum, mistõttu peab kehtima võrratus
    järelikult
    On võimalik võtta -i -st paremalt või vasakult. Võtame ta vasakult.
    Jagame võrratuse selle negatiivse arvuga. Negatiivse arvuga jagamine muudab võrratust,
    Võrratus jääb ka siis kehtima, kui võtta temast piirväärtus piirprotsessis . Seega tuletise definitsiooni põhjal:
    Võtame -i -st paremalt
    Ja piirväärtuse
    Järeldub, et
    ja
    Mis tähendab, et see on võimalik ainult siis, kui
  • Sõnastada ja tõestada Rolle’i teoreem . Rolle’i teoreemi geomeetriline sisu. Sõnastada ja tõestada Cauchy teoreem. Sõnastada ja tõestada Lagrange ’i teoreem. Lagrange’i teoreemi geomeetriline sisu.
  • Rolle’i teoreem – Kui funktsioon f on lõigul [a,b] pidev, vahemikus (a,b) diferentseeruv ja rahuldab tingimust f (a) =f (b), siis leidub vahemikus (a,b) vähemalt üks punkt nii, et f‘(c)=0.
  • Rolle’i teoreemi geomeetriline sisu:
    Teoreemi eeldustel on funktsiooni
    sile joon, mille otspunktid asuvad x telje suhtes samal kõrgusel. Teoreem väidab, et sellisel juhul leidub vahemikus (a,b) vähemalt üks punkt c, mille korral funktsiooni tuletis on null e graafiku puutuja on paralleelne x teljega . JOONISED: Vasakpoolsel joonisel on ainult üks selline punkt, parempoolsel aga kaks punkti.
  • Cauchy teoreem – Kui funktsioonid f ja g on lõigul [a,b] pidevad , vahemikus (a,b) diferentseeruvad ja iga x(a,b) korral kehtib võrratus g‘(x)≠0, siis leidub vahemikus (a,b) vähemalt üks punkt c nii, et:
  • Tõestus:
    Defineerime järgneva funktsiooni
  • Lagrange’i teoreem – Kui funktsioon f on lõigul [a,b] pidev ja vahemikus (a,b) diferentseeruv, siis leidub vahemikus (a,b) vähemalt üks punkt c nii, et:
    f(b)-f(ab)=f‘(c)(b-a)
  • Tõestus: Lagrange’i teoreem on Cauchy teoreemi erijuht.
    Võttes Cauchy toereemis: g(x)=x
    Saame: g(b)=b, g(a)=a
    g’(c)=1
  • Geomeetriline sisu:
  • Punktidest A=(a, f(a)) ja B=(b, f(b)) läbi tõmmatud lõikaja t tõus võrdub suhtega:
  • Viime paralleellükkega sirge t uude asendisse nii, et saadud uus sirge t’ oleks joone y = f(z) puutuja.
  • Tähistame puutepunkti z-kordinaadid c-ga. Kuna funktsiooni graafiku puutuja tõus võrdub funktsiooni tuletisega vaadeldavas punktis, siis sirge t‘ tõus on f‘ (c).
  • Kuna sirged t ja t‘ on paralleelsed, siis nende tõusud on omavahel võrdsed, seega: =f ’(c)
  • Kokkuvõttes: Lagrange’i teoreem väidab, et sileda joone lõikaja saab paralleellükkega viia selle joone puutujaks.

  • Sõnastada ja tõestada l’ Hospitali reegel määramatuse korral.
  • Olgu funktsioonid f ja g diferentseeruvad punkti a mingis ümbruses, kusjuures g‘(x)≠0 iga z korral sellest mbrusest. Peale selle olgu:
    f(a) = g(a) = 0
    Kui eksisteerib piiväärtus , siis eksisteerib piirväärtus
    ja kehib valem:
  • Tõestus:
  • Valime suvalise punkti z≠a teoreemi sõnastuses mainitud arvu a ümbrusest. Tekib kaks võimalust:
  • x>a. Siis Cauchy teoreemi põhjal leidub vahemikus (a,x) punkt c nii, et:
  • x 0 iga x(a,b) korral, siis f on kasvav vahemikus (a,b)
  • Kui f’(x)
  • Tõestus:
  • Olgu f’(x) > 0 iga x(a,b) korral.
  • Valime vahemikus (a,b) kaks suvalist punkti x1 ja x2, nii et x1
  • Kui õnnestub näidata, et f(x1)
  • Lagrange’I teoreemi põhjal leidub vahemikus (x1,x2) vähemalt üks punkt c, et kehtib võrdus:
    f(x2)-f(x1)=f‘(c)(x2-x1)
  • Selle võrduse paremal pool olev tuletis f’(c) on nullist suurem, kuna eeldasime, et f’(x) positiivsest vahemikust (a,b). Nullist suure on ka vahe x2-x1, kuna valisime punktid x1 ja x2 selliselt , et x1
  • Seega valemi parem pool on nullist suurem: saame f(x2)-f(x1) > 0. Sellest järeldubki soovitud võrratus f(x1)
  • Väide 2 tõestatakse analoogiliselt
  • Funktsiooni kriitilise punkti definitsioon. Funktsiooni lokaalse ekstreemumi tarvilik tingimus. Tarviliku tingimuse põhjendus. Funktsiooni lokaalsete ekstreemumite piisavad tingimused. Piisavate tingimuste põhjendused.
  • Funktsiooni argumendi väärtusi, mille korral tuletis võrdub nulliga või lõplik tuletis puudub, nimetatakse selle funktsiooni kriitiliseks punktiks(esimest järku kriitiliseks punktiks)
  • Lokaalse ekstreemumi tarvilik tingimus: Kui funktsioonil f on punktis x1 lokaalne ekstreemum, siis on x1 selle funktsiooni kriitiline punkt.
  • Tarviliku tingimuse põhjendus: Funktsioonil võib olla sellised kriitilisi punkte, kus ekstreemumit ei ole.
  • Lokaalse ekstreemumi piisav tingimus I
  • Olgu x1 funktsiooni f kriitiline punkt
  • Kui läbides punkti x1 vasakult paremale funktsiooni tuletise märk muutub plussist miinuseks, siis on funktsioonil selles punktis lokaalne maksimum.
  • Kui aga läbides punkti x1 vasakult paremale funktsiooni tuletise märk muutub miinusest plussiks, siis on funktsioonil selles punktis lokaalne miinimum
  • Lokaalse ekstsreemumi piisav tingimus II
  • Olgu funktsiooni f kriitiline punkt x1 selline, et f‘(x1)=0
  • Kui f‘‘(x1)
  • Kui aga f‘‘(x1) > 0, siis on funktsioonil f punktis x1 lokaalne miinimum
  • Piisavate tingimuste põhjendused:
  • Nõgusa ja kumera joone definitsioonid. Nõgususe ja kumeruse seos teist järku tuletise märgiga. Selles seose põhjendus. Joone käänupunkti definitsioon. Käänupunkti tarvilik tingimus koos põhjendusega. Käänupunkti piisav tingimus koos põhjendusega.
  • Öeldakse, et joon y=f(x) on nõgus, kui liikudes vasakult paremale selle puutuja tõus suureneb
  • Öeldakse, et joon y=f(x) on kumer , kui liikudes vasakult paremale selle joone puutuja tõus väheneb.
  • Nõgususe seos kumeruse ja teist järku tuletise märgiga
  • Kui f’’(x) > 0 iga x(a,b) korral, siis on joon y=f(x) nõgus vahemikus (a,b)
  • Kui f’’(x)
  • Selle seose põhjendus:
  • Liikudes vasakult paremale joone puutuja tõus suureneb ja seega on joon ülespoole.
  • Liikudes paremalt vasakule joone puutuja tõus väheneb ja joon kaardub allapoole
  • Punkti, mis eraldab pideva joone kumerat osa nõgusast, nimetatakse selle joone käänupunktiks
  • Käänupunkti tarvilik tingimus – kui P=(x1,f(x1)) on joone y=f(x) käänupunkt, siis on x1 funktsiooni f teist järku käänupunkt. Vastupidine väide ei kehti, sest funktsioonil võib olla sellised kriitilisi punkte, kus käänupunkte ei esine.
  • Käänupunkti tarviliku tingimuse põhjendus: Näiteks funktsioonil on teist järku kriitiline punkt , kuid selle funktsiooni tuletis kasvab kogu arvteljel , kaasa arvatud ka . Järelikult on funktsioon kõikjal nõgus ja tal ei esinegi käänupunkte.
  • Käänupunkti piisav tingimus – Olgu x1 funktsiooni f teist järku kriitiline punkt. Kui läbides seda punkti funktsiooni teine tuletis muudab märki, siis on P=(x1,f(x1)) joone y=f(x) käänupunkt.
  • Põhjendus: Oletades, et on suurem nullist punktist paremal ja väiksem vasakul. Järelikult on joon nõgus punktist vasakul ja kumer paremal. Seega korral asendub nõgusus kumerusega, mis tähendab, et on käänupunkt.
  • Joone asümptoodi definitsioon. Vertikaalasümptoot. Millistel tingimustel on sirge x=a joone y=f(x) vertikaalasümptoot.? Põhjendada. Kaldasümptoot ja horisontaalasümptoot. Tuletada valemid kaldasümptoodi võrrandi kordajate jaoks piirprotsessis
  • Vaatleme tasandil xy-teljestikus joont y=f(x). Sirget l nimetatakse joone y=f(x) asümptoodiks, kui joone y=f(x) jooksva punkti eemaldumisel lõpmatusse selle punkti kaugus sirgest l läheneb nullile.
  • Vertikaalasümptoodid – need on y—teljega paralleelsed sirged. Asümptoodi võrrand on x=a
  • Sirge x=a on joone y=f(x) asümptoot siis ja ainult siis, kui kehtib vähemalt üks järgmistest piirväärtuses:
  • Põhjendus: Olgu sirge joone vertikaalasümptood. Kui punkt eemaldub lõpmatusesse joonest siis tema kaugus sirgest läheneb nullile. Järelikult peab punkti M x- kordinaat lähenema punktile a, kas vasakult või paremalt. Kui x-kordinaat läheneb lõplikule arvule a siis kasvab punkti M y-kordinaat piiramatult.
  • Kaldasümptoot – Need on sirged, mis ei ole parallelsed y-teljega. Kehtib võrrand y=kz+b, kus k on asümptoodi tõus.
  • Horisontaalasümptoot – Kaldasümptoodi erijuht, mis on paralleelne z-teljega. Tõus k on sellisel juhul võrdne nulliga, st asümptoodi võrrand on y=b
  • Tuletada valemid kaldasümptoodi võrrandi kordajate jaoks piirprotsessis:
  • Sirge y=kx+b on joone y=f(z) asümptoodiks protsessis .
  • Kui , siis eemaldub punkt M=(x,f(x)) lõpmatusse mööda joont y=f(x).
  • Kuna y=kx+b on joone y=f(x) asümptoot, siis punkti M kaugus sirgest y=kx+b läheneb nullile.
  • Tähistame punkti M ristprojektsiooni sirgel y=kx+b tähega P. Kuna punkti M kaugus sirgest y=kx+b võrdub lõigu MP pikkusega saame:
    Kuna
    jääb muutumatuks piirpotsessis , siis:
  • =0
    võrdub funktsioonide f(z) ja kx+b väärtuste vahega, st
  • Seega:
  • Tuues x sulgude ette saame:
  • Selles valemis oleva korrutise esimene tegur (x) läheneb lõpmatusele, kuid korrutis ise läheneb nullile. Järelikult peab teine tegur lähenema nullile:
  • Selles avaldises , kui . Seega:
  • Võrdusest saame veel:
  • Algfunktsiooni definitsioon. Sõnastada ja tõestada teoreem algfunktsioonide üldavaldiste kohta. Funktsiooni määramata integraal ja selle geomeetriline sisu.
  • Algfunktsiooni definitsioon - funktsioon F on funktsiooni f algfunktsioon hulgas D, kui iga korral kehtib võrdus
  • Algfunktsioonide üldavaldised - Kui F on funktsiooni f algfunksioon hulgas D, siis on kõik funktsiooni f algfunktsioonid hulgas D avalduvad kujul F+C, kus
  • Tõestus:
  • Kuna iga korral, siis :
    mis näitab, et suvaline funktsioon
    on tõesti algfunktsioon hulgas D.
  • Kui f-il leidub algfunktsioon G, mis ei avaldu kujul . Kuna G ja F on ühe ja sama funktsiooni f algfunktsioonid siis saame:
    iga
    korral.
  • Nulltuletist omab ainult konstantne funktsioon, seega , kus C on konstant. Sealt järeldub
  • Määramata integraal – Funktsiooni f algfunktsioonide üldavaldis ja tähistatakse e
  • Geomeetriline sisu: Määramata integraal ei ole ühene funktsioon - tal on lõputult erinevaid väärtusi, mis sõltuvad valitud konstandist C. Teisalt võib tõlgendada integraali, kui üheste funktsioonide parve , kus konstandi C igale väärtusele vastab üks ühene funktsioon, kujutades seda funktsiooni xy-konrdinaadistikus saame joonteparve mille jooned on üksteisest tuletatavad y-telje paralleellükke abil.
  • Integraalide tabel. Määramata integraali omadused (sh omadus 3 koos tõestusega)
  • Määramata integraali omadused:
  • 3. omaduse tõestus:
  • Kasutades leiame seose
  • Kirjeldada asendusvõtet määramata integraali avaldmisel. Tuletada ositi integreerimise valem määramata integraali jaoks.
  • Integraali avaldamisel asendusvõttega tehakse selle integraali all muutuja vahetus:
  • Valime mingi funktsiooni
  • Asendame integreerimise x järgi integreerimisega u järgi
  • Eeldades, et on üksühene ja diferentseeruv omab ta pöördfunktsiooni
  • Kirjutame funktsiooni tuletise diferentsiaalide jagatisena
  • Korrutame selle võrduse du-ga saame
  • Asendame x ja dx integraali all saame
  • Tuletada ositi integreerimise valem määramata integraali jaoks:
  • Olgu ja kaks diferentseeruvat funktsiooni.
  • Paneme kirja nende korrutise diferentsiaali
  • Integreerime seda avaldist
  • Kuna , siis (konstandi C võib valemist välja jätta sest mõlemad määramata integraalid sisaldavad juba määramata konstante)
  • Viies võrduse teisele poolele saamegi
  • Funktsiooni integraalsumma ja määratud integraali mõisted.
  • Funktsiooni f integraalsumma lõigul :
  • Määratud integraal:
  • Definitsioon 1:
  • Tähistame pikima osalõigu pikkuse sümboliga
  • Muudame [a,b] tükeldust järjest peenemaks nii, et pikima osalõigu pikkus läheneb nullile.
  • Kui f on pidev lõigul [a,b] siis integraalsummal on taolises piirprotsessis lõplik piirväärtus.
  • Definitsioon 2:
    Olgu
    reaalarvulise muutuja x pidev ja tõkestatatud funktsioon lõigus [a,b], siis määratud integraal
    On arvuliselt võrdne xy-tasandil funktsiooni
    graafiku x-telje ning vertikaalsete sirgetega
    ja
    piiratud kujundi märgiga pindalaga. S.o x-teljest ülespoole ja allapoole jääva osa pindalade vahega.
  • Töö arvutamine sirgjoonelisel liikumisel muutuvas jõuväljas. Tuletada vastav valem.
  • Liikugu materiaaline objekt x-teljel punktist a punkti b. Mõjugu temale jõud F, mis üldiselt sõltub kordinaadist x, st F=F(x). Eesmärgiks on leida valem töö A arvutamiseks, mille jõud F teeb vaadelda objekti liikumisel punktist a punkti b.
  • Kui F on konstantne siis: A=F(b-a)
  • Kui F ei ole konstantne, siis tuleb töö arvutamisel kasutada integreerimiseks.
  • Eeldame, et funktsioon F(x) on pidev.
  • Jaotame lõigu [a,b]n osalõiguks punktidega x0,x1,x2...xn kusjuures:
  • a= x0
  • Vasakule Paremale
    Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #1 Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #2 Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #3 Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #4 Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #5 Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #6 Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #7 Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #8 Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #9 Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #10 Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #11 Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #12 Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #13 Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #14 Matemaatika analüüsi II Kontrolltöö #15
    Punktid 5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
    Leheküljed ~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-03-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 102 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor notid Õppematerjali autor

    Sarnased õppematerjalid

    Matemaatiline analüüs KT2 vastused
    18
    docx

    Matemaatiline analüüs KT2 vastused

    Funktsiooni y = f(x) n-järku diferentsiaaliks nimetatakse selle funktsiooni n - 1 - järku diferentsiaali diferentsiaali ja tähistatakse? d?^n y . Kehtib valem d^n y(x)=f^((n) ) (x) ?dx?^n. Lõpuks märgime, et jagades selle võrduse mõlemaid pooli suurusega dx^n saame järgmise valemi n-järku tuletise jaoks: (d^n y)/(dx^n )=f^((n) ) (x). 28.Funktsiooni Taylori polünoom (tuletada vastav valem). Millal nimetatakse Taylori polünoomi McLaurini polünoomiks? Taylori polünoom. Mitmetes matemaatika rakendustes on vaja leida keerulistele funktsioonidele lihtsaid lähendeid. Enamasti konstrueeritakse taolised lähendid polünoomide hulgast. Polünoomiga on lihtne opereerida. Polünoomi väärtuse arvutamisel tuleb ju teostada ainult aritmeetilisi tehteid (liitmist, lahutamist, korrutamist ja jagamist). Näiteks taskuarvuti leiab funktsioonide a^x, sin x jms tegelike väärtuste asemel nende funktsioonide polünomiaalsete lühendite väärtusi

    Matemaatiline analüüs i
    Matemaatiline analüüs 1
    3
    docx

    Matemaatiline analüüs 1

    (d^n y)/(dx^n )=f^((n) ) (x). Näeme, et esimene liidetav, so diferentsiaal dy on sama järku lõpmatult kahanev suurus kui x ja teine liidetav on kõrgemat järku lõpmatult kahanev suurus x suhtes. Järelikult väikese x korral hakkab diferentsiaal funktsiooni muudu 28Taylori polünoom. Mitmetes matemaatika rakendustes on vaja leida keerulistele funktsioonidele lihtsaid lähendeid. avaldises domineerima. Seetõttu võime lugeda diferentsiaali dy funktsiooni muudu peaosaks. jääkliikme võib väikese Enamasti konstrueeritakse taolised lähendid polünoomide hulgast. Polünoomiga on lihtne opereerida. Polünoomi x korral funktsiooni muudu avaldises ära jätta. Kehtib ligikaudne valem y dy kui x 0

    Matemaatiline analüüs 1
    Matemaatiline analüüs
    36
    pdf

    Matemaatiline analüüs

    Matemaatiline analüüs 23. Funktsiooni muudu esitus diferentsiaali ja jääkliikme summana. Kuidas käituvad diferentsiaal ja jääkliige argumendi muudu ∆x suhtes, kui ∆x läheneb nullile? (tõestada!). Loetleda diferentsiaali omadused. Funktsiooni muudu esitus: ∆y = f’(a)∆x + β , kus β = r(∆x)∆x Kuidas käituvad diferentsiaal ja jääkliige argumendi muudu ∆ x suhtes, kui ∆ x läheneb nullile? (tõestada!). funktsiooni muut ∆y koosneb kahest liidetavast, millest esimene on diferentsiaal dy = f’(a)∆x ja teine on β. Mõlemad liidetavad on lõpmatult kahanevad protsessis ∆x → 0. Võrdleme neid suurusi ∆x suhtes. Esiteks, eelduse f’(a)  0 põhjal saame lim dy ∆x= lim f’(a)/∆x* ∆x= lim f’(a) = f(a)  0. ∆x→0 ∆x→0 ∆x→0 Teiseks kehtib lim β/ ∆x = lim r(∆x)∆x /∆x = lim r(∆x) = 0. ∆x→0 ∆x→0 ∆x→0 Näeme, et esimene liidetav, so diferentsiaal

    Matemaatiline analüüs 1
    Matemaatiline analüüs KT2
    8
    docx

    Matemaatiline analüüs KT2

    20. Esitada funktsiooni muut diferentsiaali ja jääkliikme summana. Kuidas käituvad diferentsiaal ja jääkliige argumendi muudu x suhtes, kui x läheneb nullile? Tõestada ei ole vaja. Funktsiooni muudu peaosa ja jääkliige. Olgu antud funktsioon, mis on diferentseeruv punktis a. Eeldame, et f (a)0. Valemist näeme, et funktsiooni muut y koosneb kahest liidetavast, millest esimene on diferentsiaal dy = f(a)x ja teine on . Mõlemad liidetavad on lõpmatult kahanevad protsessis x 0. Näeme, et esimene liidetav, so diferentsiaal dy on sama järku lõpmatult kahanev suurus kui x ja teine liidetav on kõrgemat järku lõpmatult kahanev suurus x suhtes. Järelikult väikese x korral hakkab diferentsiaal funktsiooni muudu avaldises domineerima. Seetõttu võime lugeda diferentsiaali dy funktsiooni muudu peaosaks. Jääkliikme võib väikese x korral funktsiooni muudu avaldises ära jätta. Kehtib ligikaudne valem y dy kui x 0 . 21. FUNKTSIOONI LOKAALSETE EKSTREEMUMITE DEFINITSIOON

    Matemaatiline analüüs
    Matemaatiline analüüs 1-teine teooriatöö kordamisküsimused
    21
    docx

    Matemaatiline analüüs 1, teine teooriatöö kordamisküsimused

    23. Funktsiooni muudu esitus diferentsiaali ja jääkliikme summana. Kuidas käituvad diferentsiaal ja jääkliige argumendi muudu x suhtes, kui x läheneb nullile? (tõestada!). Loetleda diferentsiaali omadused. Funktsiooni muudu esitus diferentsiaali ja jääkliikme summana y ' =f ( a ) +r ( x ) x Korrutame saadud avaldise x-ga ja saame y=f ' ( a ) x+ , kus =r ( x ) x Kuidas käituvad diferentsiaal ja jääkliige argumendi muudu x suhtes, kui x läheneb nullile? (Tõestada) ' lim f ( a ) x dy lim r ( x ) x =¿ x o = lim f ' ( a )=f ' ( a ) 0 x x x o lim = x o = lim r ( x ) =0 lim ¿ x o x x x o x o Loetleda diferentsiaali omadused 1. d (u +v )=

    Matemaatika
    Matemaatiline analüüs II kontrolltöö
    20
    docx

    Matemaatiline analüüs II kontrolltöö

    Matemaatiline analüüs II kontrolltöö Punktid 23-45 23. Funktsiooni muudu esitus diferentsiaali ja jääkliikme summana. Kuidas käituvad diferentsiaal ja jääkliige argumendi muudu x suhtes, kui x läheneb nullile?(Tõestada) Loetleda diferentsiaali omadused. a. Funktsiooni muudu esitus diferentsiaali ja jääkliikme summana b. Kuidas käituvad diferentsiaal ja jääkliige argumendi muudu x suhtes, kui x läheneb nullile?(Tõestada) c

    Matemaatiline analüüs
    Matemaatiline analüüs l
    37
    docx

    Matemaatiline analüüs l.

    Matematiline analüüs l. Jaan Jaano 1. Arvtelje mõiste. Reaalarvu absoluutväärtus. Loetleda absoluutväärtuse omadused. Reaalarvude ja lõpmatuste ümbrused. Tõkestatud hulga definitsioon. Arvtelje mõiste. Arvteljeks nimetatakse sirget, millel on valitud nullpunkt, pikkusühik ja positiivne suund. Võib väita, et igale arvtelje punktile vastab üks ja ainult üks reaalarv ja vastupidi: igale reaalarvule vastab üks ja ainult üks arvtelje punkt. Absoluutväärtuse mõiste. Reaalarvu a absoluutväärtuseks nimetatakse järgmist mittenegatiivset reaalarvu: |a| = a kui a 0 -a kui a < 0 . Reaalarvu a absoluutväärtus |a| on punkti a ja nullpunkti vahelist kaugust arvteljel. Absoluutväärtuse omadused: 1. | - a| = |a| 2. |ab| = |a| |b| 3. |a + b| |a| + |b| 4. |a - b| | |a| - |b| | Reaalarvude ja lõpmatuste ümbrused. Reaalarvu a ümbruseks nimetatakse suvalist vahemikku (a - , a + ), kus > 0 on ümbruse raadius. Reaalarvu a vasakpoolseks ümbruseks nimetatakse suva

    Matemaatiline analüüs
    Matemaatiline analüüs 2 KT
    16
    docx

    Matemaatiline analüüs 2 KT

    KT 2, MAT. ANALÜÜS 18. Esitada funktsiooni muut diferentsiaali ja jääkliikme summana. Kuidas käituvad diferentsiaal ja jääkliige argumendi muudu ∆x suhtes, kui ∆x läheneb nullile? Tõestada ei ole vaja.  ∆y = f’(a)∆x + β  Diferentsiaal ja jääkliige on lõpmatult kahanevad protsessis ∆x → 0. 19. Funktsiooni lokaalsete ekstreemumite definitsioonid. Sõnastada Fermat’ lemma (tõestust ei küsi). Öeldakse, et funktsioonil f on punktis x1 lokaalne maksimum, kui 1. funktsioon f on määratud punkti x1 mingis ümbruses (x1 − ɛ, x1 + ɛ); 2. iga x ∈ (x1 − ɛ, x1 + ɛ) korral kehtib võrratus f(x) ≤ f(x1). Öeldakse, et funktsioonil f on punktis x1 lokaalne miinimum, kui 1. funktsioon f on määratud punkti x1 mingis ümbruses (x1 − ɛ, x1 + ɛ); 2. iga x ∈ (x1 − ɛ, x1 + ɛ ) korral kehtib võrratus f(x) ≥ f(x

    Matemaatika




    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun