Kool ......................... II a kursus Sergei Jessenin Referaat Juhendaja: ................................. 2009 1. Sisukord 1. Sisukord 2. Lapsepõlv 3. Naised Jessenini elus 4. Looming 4.1 Esikkogu "Radunisa" 4.2 Revolutsioonid 4.3 Imazinism 4.4 Tagasi Venemaale 4.5 "Kõrtside Moskva" 4.6 "Anna Snegina" 4.7 "Must mees" 5. Surm 6. Kasutatud kirjandus 2.Lapsepõlv Sergei Aleksandrovits Jessenin sündis 3.oktoobril 1895 Konstantinovo, Rjazani kubermangus. Tema vanemad olid talupidajad, isa Aleksandr (1873-1931) ja ema Tatjana(1875- 1955) abiellusid väga noorelt (isa oli 18 ja ema 16aastane). Ent
Kannatused võivad isegi viia kartmatuseni surma ees. Ehk on luuletaja, näinud pealt teiste elulõppe, mõistnud, et ühel hetkel kaob ka tema siit maailmast. ,,Sa tuled niikuinii miks mitte nüüd?/ Ma ootan sind see on nii raske mulle./ Ma tule kustutin, uks avat ja mu hüüd/ on, kes nii lihtne sa ja imeväärne, sulle." Ahmatova leppis paratamatusega ning lausa kutsus surma enda juurde. Ka Sergei Jessenin (1895-1925), kes on end nimetanud ,,viimaseks külapoeediks", kirjutab eluküünla kustumisest rahulikul ja loomulikul toonil. ,,Kõik me vähehaaval kaome sinna,/ kus on igavene rahuriik./ Tuleb minulgi vist varsti minna, vaesed kondid koristada siit." Jessenin tunnetas ette peatselt saabuvat surma ning ei kartnud seda. Ta teadis, et elu on karm ja lõpeb alati. ,,Moskvas, kuskil ta tänavail kõverail/ varsti minugi kannul on surm." Enne enesetappu
ja palju riidu ka, nii palju, palju valu, - oh issand, halasta! Must lagi on meie toal ja meie ajal ka: ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda! Esimene ärkamisaja poeet on oma isamaaluules kajastanud kõike, mida eesti rahvas on läbi sajandite mõelnud nii iseendast, oma riigist kui ka rahvast. Sinna on peidetud palju nii kodumaa ilu kui ka igatsust ja valgusepüüdu. Erilist tähelepanu väärib ka Liivi loodusluule, ta otsekui elas loodusega ühte, väljendas melanhooliat kui loodusel oli raske ja tundis rõõmu kui valitses päikesepaiste. Taaskord ei ole Liiv liialdanud ja tema read tunduvad realistlikud ning ilma võltside kirjeldusteta
tema eluajal avalikkuse ette. Peatükkidest on sõltuvuses luulekogu „Päikesepillaja“ tsüklilise järjestusega, mis mingil määral on kronoloogiline. Peamiseks järjestamisargumendiks on aga assotsiatsioon, mis on ühtlasi ka parim sõna iseloomustamaks enamikku Artur Alliksaare loomingut. See tugineb tihtipeale näiliselt ühendamatute asjade jäigale ühendamisele. Iseloomulikeks tunnusteks võib lugeda ka traditsioonide hülgamist suuremas osas luuletustes, tehes seega olulisi ja kardinaalseid uuendusi, olles sellega isegi keeleuuendajaks peetud. Luuletaja on kuulus ka oma eripäraste keelemänguliste luuletuste poolest, mis sisaldavad mõnikord täiesti meelevaldseid sõnaühendeid ning lauseid, aga see-eest kõlavad need mõjuvalt. 3 1. ELULUGU Artur Alliksaar sündis 15. aprillil 1923. aastal raudteelase perekonnas Tartus. Hariduse on
säilitada sajandi lõpul omandatud kohta eesti luules. Romantilise tundelaulud. A. Haava noorusluule kõige olemuslikumaks elemendiks, mis määrab meetodi ja põhilised teemad, on tunglemine seletamatu vastuolude maailmast unistuslik ideaalide poole. Sellel tungil on palju nimesid, kuid ikka võib temas ära tunda luuletaja rahutut saatjat lapsepõlvest alates, mille kohta ta oma mälestustes kirjutab: ,,Ning selles enesele arusaamata kimbatuses ärkab lapse hinges nimetu igatsus lepitava või lunastava järgi. Ihaks näha, tunda, elada midagi uut, mingit nii kaunist, harmoonilist, te keegi ega miski teiste kasuks ega hääoluks, et kannataks." Talle avaneva terav konflikt tegelikkuse ja ideaali vahel toob maailmavalulise pinge tema esimestesse värsikogudesse. Heine ,,Laulude raamat", J.Wolfi ja E.Geibeli luuletused, mida Haava tõlkis, aitasid tal mõista omaenese südame käsku. Tema maailmavalu meeleolusid
Sest ainult valgest, valgest hoovab rõõm. Samas on aru saada, et tal on unistus ka oma maast, oma pere ja kodu loomisest. Ma olen võinud kaua unista Maist Keskpäikselisest, kuumist, vilusaist, kuuskhaljas kodu rannus ilusaist, maist Võimalik, et 1917 aasta lõpupoole ta hakkas jõudma oma elus sellesse perioodi, kus hakkab tekkima tüdimus noorusaja maailmaavastamise ja erinevate naiste vastu ning tahetakse oma ellu midagi kindlat ja püsivat. Kuigi järgmistes luuletustes on näha, et tegelikult ei ole temast kuhugi kadunud nooruslik kirg ja armastus, on tunda igatsust mingi kindla pidepunkti vastu. Ei enam joobumist, ei taha kirge, Ei suudlemisest niiskeid huuli. On kustund otsimise heitlik valu, Mis oli käies naiste jälgi. Ei enam ma tost ilust nälgi, All teise päikse seisab minu talu. Tema luulekogu ,,Amores" lugedes tundub, et nooruses on tal olnud palju armumisi ning erinevaid kauneid naisi
Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõningad neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s. Elulugu Aleksandr Puskin sündis 6. juunil 1799. aastal Moskvas põlisaadliku Sergei Puskini pojana. Puskini lapsepõlv oli üsna rõõmutu, sest vanemad suhtusid temasse mingi käsitamatu ükskõiksusega. Seepärast vältiski ta oma luuletustes lapsepõlvemälestusi ega nimetanud kordagi ema ja isa. Suure südamesoojusega suhtus ta hoopis oma hoidjasse. Tänu oma suurepärasele prantsuse keele oskusele, mis oli õpitud guvernantidelt, luges ta juba lapsena läbi oma isa rikkaliku raamatukogu. 1811 pandi Puskin Tsarskoje Selo lütseumi. 1817 lõpetas selle ning ta määrati tööle välisministeeriumi. See teda ei huvitanud. Ta oli sündinud poeediks ja see määras kogu tema edasise traagilise elukäigu. Aleksander I saatis ta
Meil olid suures toas suured aknad, mis ulatusid peaaegu põrandani ja tänu sellele oli mul sealt väga lihtne välja vaadata. Ei pidanud kuskile ronima. Ja kui ma olin talvel haige, siis ma võisin seal aknal tunde aknast välja vaadata, kuidas lumi sajab ja kuidas lumehelbekesed lendlevad, ise väga soovides õue nendega mängima minna, kuid ei tohtinud. Ei lubatud, kuna olin veel haige. 6. Milliseid lüürilisi isikuid luuletustes täheldad? Milline on luuletuste vaatepunkt? Need luuletused lähtuvad kõik ühest vaatepunktist: elu. Igat luuletust võib taandada sellele vaatepunktile, kuna iga luuletus kirjeldab mingil määral tema elu, tundeid, mõtteid. Kui mitte otseselt, siis kindlasti sügavalt mõttes. 7. Leia luuletustest epiteete, võrdlusi, isikustamisi, metafoore jt. kujundeid. Iga kujundi järel nimeta vastava luuletuse pealkiri. · Epiteedid: 1. ,,...kollaselt mehelt..." Kollane hädaoht.
Marie abiellus 1902. aastal raamatupidaja Carl Eduard Friedrich Hackeriga. noorpaar kolis Kutsinosse Moskva äärelinna. Kuntsnik Ants Laikmaa soovitas ja julgustas tal hakata kirjutama eesti keeles. 2. augustil 1904 avaldas ajaleht "Postimees" Marie Underi esimese luuletuse "Kuidas juhtus...". 1906. aasta viimasel veerandil pöördusid Hackerid tagasid Tallinnasse koos oma kahe tütre Hedda ja Dagmariga. Marie Under kujunes luuletajaks pikkamööda. Marie Underi loomingus paistab silma igatsus, samas kirjeldab ta loodust väga elavalt ja ehedalt. Luuletaja annab edasi erksaid meelemuljeid eeskätt värve ja varjundeid. Luuletuses kirjeldatakse päikese ja pilvede varjumängu loodusega. Aia valgele müürile paistev päike muudab kivi näiliselt pehmeks, äratab rohukõrtes tulikeeled, selle loojudes muutub loodus uuesti külmaks ning sügavaks ja värvid justkui kaovad. Luuletuses väljendub autori igatsuse päikese järele, mis muudab looduse elavaks. Kuid
" Luuletaja meelest on võimatu armastusest mööda vaadata ning tundeid ei saa ise valida kunagi ei tea, millal uuesti armuda võib. Naisele omasena hõivab armastus Underi jaoks mitte ainult südant, vaid tervet keha ja mõistust ning ollakse üksteisega tihedalt seotud, hingesuguluses: ,,Su suu mu suus, / su hing mu ihus, / su suu mu suus, / me vili küpseb samas vihus. /.../ Kus lõped sa?/ Kus algan ma? / Kes lahutaks küll lained merest? / Su verelibled minu verest?" Naine on oma luuletustes kasutanud ka julgeid, kohati koomilisi vihjeid, millega tõestab, et oma tundemeelse naiselikkuse keskme tabamiseks ei pea alati sügavaid sõnu kasutama. ,,Me sööme ühisest roast, sa kergitad mu patja, sa ajad kärbsed mu toast, sa oled mu seljakatja. Ma murdun su põlve najal,
- epiteet „hall“ – maise elu piiratus- ja ahistustundega seotud („ma kõnnin hallil lõpmata teel...“) - leiab, et isegi seda halli teed on võimalik armastada Enno kui tuntuim lasteluuletaja - lasteluule muu loominguga võrreldes konkreetsem, lihtsam, mängulisem ja sooja huumoriga - kirjutab laste tegevustest ja mängudest, mis on seotud kodu ja tööga - „Juss oli väike peremees“, „Patsu, patsu kooki“ - Vanematele lastele mõeldud luuletustes esineb sümbolkujundeid („Hilissuvi“) Futurism - kujunes välja 20.saj alguses Itaalias - I futurismi manifest 1909 - kõlapinda leidis eelkõige Prantsusmaal ja Venemaal Vene futuristide manifest - „Kõrvakiil ühiskondlikule maitsele“ (1912) - Väljavõte: Me käsime pidada pühaks luuletaja õigusi, rikastada sõnavara, vihata endist keelt Vene futurism - Futuristide jaoks oluliseim: - aja liikumine
../ Su matust koos me peame nüüd kui pulma./.../ Samas on selgesti mulle mõistetav, et halva inimese surm ja hea pulm on sarnased. Paaria Need värsid rääkisid mulle autori tohutust enese kriitikast enda ja elu suhtes. Ta kirjeldab elu süngemat poolt, oma vanglas olemise aega teaks nagu ette. Ta suudab seda taaskord teha väga tõetruult. Mul tekib seda lugedes tema vastu haletsus, justkui tahaks olla see suur kõrv kellega ta oma muret jagada saaks ja head ning positiivset nõu jagada. Ta on enda suhtes äärmiselt kriitiline, ta kirjeldab kuidas bordelle külastanud, kuidas kütib seelikuid, aga tegelikult ma usun, et ta oli truu mees oma naisele ja ta pani enesele liialt pahaks, et julges mõne naise poole vaadata meheliku ihaldava pilguga. Kogu enesekriitika võtab kokku viimane salm: /.../ Must jäänud vaid kõle kompleks Luuvaludes puusi ja reisi,
lahti ütleb ja kõikvõimsa jumala vastu mässu tõstab. Noore Lermontovi lüüriline kangelane ongi mässumeelne ja hingelistes vastuoludes kannatav isik. Ta mässulise üksioleku sümboliks said rahutud vetevood või üksik puri mõõtmatutel mereavarustel ("Puri", 1832) ja kodutute pilvede rand ääretu laotuse all ("Pilved", 1840). 1830. aastate teisel poolel loominguliselt täisküpsena näeb Lermontov luule põhiteemana poeedi osa ühiskonnas. Just poeet on see väljavalitu, kelle pilgu ees võivad avaneda elu sügavused. Kuid poeedi tee on alati ka piinlemiste ja kannatuste tee. Poeedi elu traagikat teda tõetunnetamise pärast vihkava seltskonna seas annab edasi Puskini huku puhul kirjutatud luuletus "Poeedi surm" (1837). Luule ja luuletaja ülesannet käsitleb luuletus "Poeet" (1838). Siin võrdleb Lermontov luulet vaheda relvaga - pistodaga. Poeedi võrdkujuna arendab Lermontov nagu Puskingi ärapõlatud prohveti motiivi ("Prohvet",
seda nii kindlalt teab? "Luulekogu avaluuletus edastab Luige ühe põhisõnumi: Ja seda suve / ei tule enam, / ei tule enam / seda suve. (Lk 5.) Neisse klassikaks saanud ridadesse on kätketud kaduvuse ja mööduvuse lohutamatu nukrus. Mõtlemapanev on asjaolu, et juba 1975. aastal kirjutatud tekstides kõneleb Luik aastasaja lõpust tajutav on teatud kiirendatud kronoloogia, ehk ka tülpimus ja lõpu-ootus." (Rolf Liiv) Viivi Luige luuletustes korduvad kujundid on igaühele tuttavad ja teada, seda rõhutab ka raamatu kaunis kujundus, fotodesse on kätketud tänavapilte, -saginat, vabrikusuitsu, mereäärse päikseloojangu taustal tumendavat linnasiluetti, puuokste kõverust ning kellatiksumist. "Eraldi tähelepanu väärib Luige luule rütm. See on väga isikupärane, ühtlaselt sugestiivne, aga mitte uinutav-loitsiv, vaid ürgugrilikult selgemeelne. Riimide 12
rüpp, kuhu panna pea!" (Kalda, 1991) 10 Mitmes luuletuses elamuspinget sümbolitaoliselt koondav lapskujutelm heidab kogumikule tähenduslikult väga olulise varjundi. Seda võimendab veelgi tagasitahtmine lapseks raamatule pealkirja andnud luuletuses ,,Kaudu mu vaevakaskede". Selles tundub kumendavat üks võimalik pääsetee maailma rikutusest, mis nüüd tõuseb valdavaks tunnetuseks paljudes Rummo luuletustes. Rusuvamat ängitunnet selles kogus veel ei leidu. Leidub isegi rõõmsat ja vallatuslikku sõnaseadmistki: ,,KOER OLI KETIS AIATEIBAS haukus möödujatelt leiba Kahekaupa mööda läksid tüdrukud ja poisid teineteise kaela ümbert kinni nemad hoidsid Poisid olid maiad ja plikad olid maiad
Lydia Koidula ja Juhan Liivi luule Igal ajastul on oma võrdkuju, keegi kes tõuseb ikooni seisusesse ja on kogu ajastu võrdnäoks tulevastele põlvedele. Klassikalise suurkujuna tõusis esile Lydia Koidula ta oli ikoon juba oma eluajal, ta oli eeskujuks oma kaasaegsetele. Tema oli ajastu näoks ta luule kajastas sügavat patriotismi ning oli tihedalt läbipõimunud ärkamisaja mõjutustest. Teine suurkuju, kes väärib nimetamist, on Juhan Liiv. Tema oli ikoon tulevastele põlvedele, nimelt - ta oli oma ajast ees. Liivi loomingut hakkasid tõeliselt hindama talle järgnenud põlvkond, ning ta läks hinge just noorpõlvele. Koidula, keda peetakse romantismi esindajaks Eesti luules, oli sügavalt romantiline lembelaulik. Seevastu Liiv, realismi teerajaja sünge ja päris. Ehkki esmapilgul nii ei tundu, ühendab neid kaht peale luulevirtuoosiks olemise veel paljugi. Lydia Koidula on Eesti luules romantismi esindaja. Ta on luuletajana äärmiselt r
tähtsaks saavad näiteks "tõeline," "püha," "taevas," "valgus," "sära," "jumal," "igavik," "ime." Armastus omandab järk järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavast eetiliseks printsiibiks. Kareva luule teisenes taas natuke 1980. aastate lõpus. Ei kadunud müstikahuvi, ei kadunud armastuseteema, aga liikuvamaks oli muutunud keel: lisandunud oli kõlamänge ja sõnade kuhjamisi. Aina julgemini kirjutab Kareva ka vabavärssi. Huvitamates luuletustes (kogus ,,Maailma asemel," 1992 jm.) on Kareva endiselt suurte teemade sõnastaja, aga seejuures ka suurejooneliste mütoloogiliste maailmade kujutaja seesuguste maailmade, kus julgelt segunevad uni ja reaalsus. Sakraalsus omab Kareval ka kaalukamat tähendust: paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena. See ilmutuslikkus erineb reeglina
Kogu trükiti 600 eksemplari, neist sada nummerdatud ja autori poolt signeeritud. Ristikivi:"...Aeg oli iseenesest väga ebasoodus luuletuskoguga esinemiseks ja sellega tähelepanu äratamiseks. Eesti elas just üle poliitilist murranguaega, raske majanduskriis oli vaevalt taganemas. Ometi peab ütlema, et Talvik äratas tähelepanu, et ta sellest peale oli vähemalt luuleharrastajate teadvuses, olgu need siis pooldajad või vastased..." Tiraaz müüdi kiiresti läbi. "Palavikule" on iseloomulik igatsus hingepuhtusse, vaimsesse vabanemisse, uuestisündi. Stiil on ekspressionistlik ja tihendatud, luuletaja näeb koike läbi iroonia, eneseiroonia ja huumori prisma; ei puudu must huumor ja vollanali. 1934. aasta "Loomingu" 6. numbris ilmus Talviku luuletsükkel "Dies irae" (Viha päev), pealkirjastatud ühe keskaegse hümni algussõnadega; samal aastal on kirjutatud ka "Jumalate hämaras" (ilmus "Loomingus" aasta lõpul). 1934 saab Talvikust Eesti Kirjanikkude Liidu liige.
Juhan Liiv ja loodusluule Sissejuhatus Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb- naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises?
Luuleteksti analüüs: „Lapsetapp“ (Kätlin Kaldmaa) Kätlin Kaldmaa luuletus „Lapsetapp“ pärineb 2012. aastal ilmunud luulekogust „Armastuse tähestik“. Luulekogu hõlmab endas nii eesti- kui ingliskeelseid luuletusi, enamik neist on kirjutatud armastusest otseselt ja sellest, kuidas armastust võib leida väga lihtsatest ja väikestest asjadest. Kuues pikas armukese-luuletuses iseloomustab autor võõraid maid ja rahvaid, ühtlasi on need reisikirjad. Ülejäänud luuletused on erinevad, ent pea kõigis on läbivaks teemaks armastus. „Lapsetapp“ erineb minu jaoks ülejäänud luulekogu loomingust selle poolest, et konkreetselt armastust luuletekstis ei mainita, ning on üsna keeruline aru saada, kas kõneleja on autor ise või keegi teine. Samas sarnaneb luuletus autori ülejäänud loominguga nii oma kompositsiooni, väljendusviisi kui emotsionaalsuse poolest. Esmamulje Kaldmaa luuletusest „Lapsetapp“ on minu jaoks kahtlemata negatiivne
Tartu Erakool Grete Roose 7. klass Jaan Kaplinski Referaat Juhendaja õp Mari-Mall Feldschmidt Tartu 2011 Sisukord 1. Sissejuhatus .......................................... 3 2. Elu ..................................................... 4 2.1 Lapsepõlv ja noorus .......................... 4 2.2 Elu teine pool ................................. 6 2.3 Jaan Kaplinski tsitaadid.......................6 3.Looming ............................................... 6 3.1 Ülevaade loomingust ........................... 7 3.2 Luulekogu analüüs ............................... 8 3.2.2 "Teiselpool järve".............................. 8 3.2.3 "Õhtu toob tagasi kõik" .......................9 3.2.4 "Vaikus saab värvideks" .......................9 4. Kokkuvõte ............................................ 11 5. Kasutatud kirjandus .................................. 12
filosofeerimised ja mõtted. Petersoni luule aeg oli lühike ning teatud perioodiks see kadus, ka tema luule vorm oli hoopis teistsugune kui teistel luuletajatel, kes peale teda tulid. Vaba värss naasis eesti luulesse alles 20 saj alguses.. Peterson aga rõhutas oma eestlust, ka tollel ajal polnud eestikeeles luuletamine tavaline. Luule- vabavärsis, romantiline, põhines ja võttis eeskuju antiikkirajnikelt, traagiline, klassikaline luulesanr ja vorm, viimastes luuletustes riim puudus, kuulsamad luuletused: ,, Laulja" ja ,,Kuu" ( meie keele ilu ja elujõu esimene kirglik kuulutus, see on tähtis eestlastele) L. Koidula alustas oma luuletusi kirjutama Perno Postimehes, tema luule sündis siis kui eesti kirjakeel alles oli kujunemas. Kokku kirjuats ta 300 luuletust Luule kogud: ,, Waino- Lilled" Ja ,,Emmajöe Õpik" ja ,,Emajõe Ööbik 2" ; Kuulsamad luuletused ,,Kodu",
Eesti rahvuslik kirjandus algab Petersoniga. õppetused" (1840) sõitleb ta inimeste laiskust, Peterson Kristjan Jaak (1801 - 1822) oli hooletust ja teisi pahesid. Tema kõige Rahvusliku luule looja. Petersonist ja tema väljapaistvam saavutus luules on dialoogiline oodidest algab Eesti kunstiväärtuslik lüürika. P - "Piibo jut" (1840), milles Jaan ja Mihkel räägivad andekas luuletaja, tugev mõtleja ja poeet, maise sõpruse ja armastuse kaduvusest, võrreldes kunstniku hingus, pastoraalides rahvalaulu seda piibusuitsu hajumisega. Faehlmann kasutas põhimõtted, motiivid - Eesti rahvusliku kirjanduse luuletuste kirjutamisel keerulisi antiikseid algus. Kirjutas eesti keeles - uskus selle tulevikku. värsimõõte, et sel kombel osutada eesti keele Kirjutas päevaraamatut (dialoogides, sententsid, küpsusele. Faehlmanni jutud on õpetliku sisuga ja
Aga romantilistest mõtetest ei pääse temagi, unistustest armastuse ja vaimukõrguste järele ja muust noorele luuletajale iseloomulikust. Sinijärve voorus oma esimeste kogude ilmumise ajal oli just pidev areng, pidev avaliolek ja uue väljapaiskamine. Ta muutus ise tohutu kiirusega ja sama kiiresti muutusid tekstidki. Intensiivsemaks ja virtuooslikumaks ennekõike. Tal ei puudu traditsiooniline uusromantiline stiilikiht, mis avaldub eeskätt tundelüürikana. Tema "sinijärvelikes" luuletustes põimuvad erinevad stiilikihid: ajalooline keeleuuendus, autori uusmoodustised, kõnekeel, paatoslik retoonika jne. Ka võiks viidata veel Sinijärve puhul tema suhtele angloameerika kultuuriga ja hard rockiga. Sinijärv on üks neid, kelle puhul see mõju on olnud vaieldamatu. Lisaks vihjelistele tsitaatsõnadele, siia-sinna sisselipsavatele ingliskeelsetele lausejuppidele, on Sinijärve luulel teatud mõttes ka sarnane tonaalsus omaaegsete parimate rockibändidega
1930ndate tekstide nihked on hilisperioodi alus: hakkab kirjutama Eestit seda fokuseerides, õiget isamaaluulet tal varem polnud. 3. Siuru-järgne (1940.–1960. aastad), hilislooming. 1920ndatel leitud tasakaal säilib, lisandub eleegilisus, mida mõjutab pagulus (igatsustunne, isiklikus plaanis minevikku pöördumine). Hiljem Under väldib ekstaatilisust, retušeerib seksuaalset avameelsust, kui oma luuletusi muudab valikkogude tarbeks. Isamaaluule tähtsustub 1940–50ndatel. I kandepunkt on kogu „Mureliku suuga“, järgnevad paguluses välja antud raamatud „Sädemed tuhas“ ja „Ääremail“. Luulekogus „Sädemed tuhas“ on osaliselt vanade luuletustega, sest sõja järel luule kirjutamise tihedus väheneb paguluse ja sõja tagajärjel, kuigi on veel kirjutamisvõimeline. „Jõulutervitus 1941“ on üles ehitatud vast alanud sõjatemaatikale ja küüditamisele. Võrreldes Visnapuuga ei olnud nii prohvetliku stiiliga
pildid"). Tõi esimesena luulesse suurlinna võõrandumise teema, kirjutas anonüümsusest ja moraalsest allakäigust. Kirjutas väga julgete kujunditega erootilist luulet. Ideaalide kättesaamatus, surm ja kaduvus tsükkel "Spliin ja ideaal" (spliin maailmavalu). Alalhoidlikud süüdistasid teda a moraalsuses, algatati kohtuasi ja ta pidi maksma rahatrahvi. Edaspidi muutus ühiskonnakriitilisemaks, eemaldus teistest prantsuse sümbolistidest, muutudes isiklikumaks ja hakates kasutama luuletustes kõnekeelt. Viimane tähtsam teos oli "Luuletusi proosas" (1869 postuumselt). Euroopa luulet mõjutasid enim Paul Verlaine (1844-1896), Arthur Rimbaud (1854-1891) ja Stéphane Mallarme (1842- 1898). Verlaine ja Rimbaud olid seotud Pariisi Kommuuniga, lahkusid seetõttu riigist, elasid boheemlaseelu, pruukisid uimasteid, neil olid homoseksuaalsed suhted. Ometi lõid nad sel ajal oma parimad teosed, nt Verlaine'i lüürilis-melanhoolne
osutub Rroosi rahulikult tapetuks, jättes endast järele hunniku konte. Nii vastandab ta maailma kurjusele ja kõlvatusele oma kurjuse ja kõlvatuse moraali, kuulutades sõnu kulutamata: ,,Maksad kätte!"(Aspel,1989) Esteetikaga tegelevad aforismid on veidi taltsama või irdunuma irooniaga. Rroosi põlastab peaaegu sõralikult ajaluulet: ,,Luuletaja, ära aja peale oma ajaluulet!" või mõnitab vennalikult pihtimusluulet: ,,Oh need huku-poed, kuhu sa poed, poeet!" Mis talle kohe üldse ei meeldi, on esteetiline lohakus: ,,Lohede konarlus on koledaim lohakus." Oma eelistused võtab ta kokku järgmiselt: ,,Stilne nafta on enam kui fantastiline", millele kajab muusika alal järg: ,,R.S. atemaatilises muusikas sünnib ka maasikaist uusi matemaatkaid." Väärtuste ülimal astmel istutab Rroosi puhta fantaasia ilusümbolina: ,,Oleviste torni tippu olematu roosi."(Aspel,1989)
Goethe ja Schiller on teda mõjutanud realistliku luulega, eelkõige luules tõe kujutamine. Tuglas on öelnud "Et Liivi ei ole oma luulet kirjutanud, vaid ta on selle läbi elanud". Loodusluule- kirjutanud kõigist aastaaegadest, kõige tunde lähedasem on sügis, seotud inimestega, liiv võrdleb oma meeleolu loodusega, oskab näha väikesi detaile, sõnastuselt hästi napid, rütmi kujundavad kordused, Liivi jaoks on loodus kui elus, loodus sünnib kui iga päev uuesti. Kevad luule sootus ja igatsus. Suve teemat on kõige vähem, jõuline küpsus ja tugevus, suvi on kõige kallim. Vara sügisest on luuled rõõmsad. Hiilis sügisest on luule nukker, sünge pilve ja tuule motiiv, mis sisse kirjutatud. Talv kujutab kargust ja puhkust, vaikuse aeg nii looduses kui ka inimeses. Vormiliselt kõiguvad pikkade tsüklite ja napisõnaliste luuletuste vahel. II perioodi luulet on peetud kõige küpsemaks. Kõige tuntumaks saanud isamaaluule abil, näeb reaalset Eestit
Palju on võrdlusi loodusega. Inspiratsiooniallikaks Liisa Golding. "Üks suu" emast. Lihtsast sõnastusest tuleb selgelt välja Liivi ja tema ema suhe. Juhan Liiv kordab palju: "Sa tulid" (1896 1.ja 2. salm, 1904 3.ja 4. salm), "Mu viimne laul" pühendatud Liisa Goldingule. Lihtsus, mis mõjub. Kordusmotiivid. ,,Ta kustub sinuga, kustub kõik elu ja sureb lauluga.", "Sina ja mina" Autobiograafilised eleegiad: süngetooniline, enesekriitiline, aus, ilustamata, realistlik, tunneb muret selle pärast, mis teda ootamas on. Ta ei näe tulevikus midagi helget, vaid ainult surma. Palju kasutab Liiv sümboolikat."Helin" 1810 surma eelaimus selgelt sees: ,,Helin pea matnud on mind. Kitsaks on jäänud maapealne rind", "Jätke mind!", " Oh sõbrad ei lase ma öelda", "Siis kui ma laulud olin ära põletanud"1900, "Tähed", "Lauliku talveüksindus", "Minu luule 1896: kui haige tiivaga lind, kui haige kotkas, "Rändaja" 1905,
Ta sõnastas kõige paremini probleemid, mis uut moodi mõtlemisel esile kerkisid. ,,Arutlusega meetodist". See teos väljendas kogu 17 saj . Mõtte arengut, püüdes mõista iseenda loomust ja määras ära selle tee. D. Ei pidanud teadmiste allikaks mitte kogemusi, vaid kaasasündinud ideid, st. Teadmisi mis jumal oli kaasa andnud. D. Kasutas oma arutlustes metafoore. Hindas mõistust väga kõrgelt. Tema lause : MÕTLEN JÄRELIKULT OLEN!" GONGORA-(1561-1627) hispaania Barokkluuletaja. Poeet, keda oli kasvatatud antiikteadust tundmise vaimus. Ta oli ka meister kirjutama rahvalikke romansse ja laule. Tema luule oli keerukas eelkõige tema vaimuteravuse ja vaimukuse tõttu. Just seepärast on enamik Garciani poeetikauurimuse ,,Loomingu vaimuteravuse ja kunst" näiteid võetud just Gongora luulest. Tema algatatud metafoorset, mütoloogilistest vihjetest tulvil luulestiili hakati nimetama KULTISMIKS, aga ka tema enda nime järgi gongorismiks. Luule paistis silma peene viimistlusega.
Siiski, Onegin tüdines kõrgseltskonnast, naistest ning kõigest muust, mis teda seni köitnud oli. Spliin võttis Jevgeni üle võimust. Onegin tahtis pääseda Leningradi lõpututest pidudest ning tema õnneks suri Jevgeni mõisnikust onu. Viimane oli pärandanud talle oma mõisa, kuhu Jevgeni ka kolis. Kuigi alguses maaelu paelus Oneginit, siis paari päeva pärast valdas teda jälle spliin. Samasse maakohta, kus elas Jevgeni, saabus Saksamaalt ka naabermõisnik ja noor poeet Vladimir Lenski. Onegin ja Lenski hakkavad omavahel suhtlema ja neist saavad head tuttavad. Vladimirile meeldib Olga, kellega ta on juba lapsepõlves peaaegu et paari pandud. Olgal on ka õde, Tatjana. Onegin oli Leningradis elanud tormilist elu, kus truudusel polnud kohta. Ta arvas enda naisemeheks mittesobiliku olevat. Tatjana aga armus Oneginisse ning saatis talle siira kirja, avaldades oma tunded. Jevgeni lükkas tema armastusavalduse tagasi, sest ta arvas, et muidu ta
PILET NR1 - ILUKIRJANDUSE OLEMUS JA TÄHTSUS, SEOS TEISTE KUNSTILIIKIDEGA (SELLE JAOTUS) Teaduskirjandus Publitsistika Tarbetekstid Graafilised Elektroonilised väitkirjand (ajakirjandus) eeskirjad tekstid tekstid artikkel uudis päevik kaardid telekas essee kuulutus juhised gloobus internet uurimustöö reklaam spikker skeemid arvuti referaat artikkel reklaam plakatid telefon koomiks kuulutused e. grafiti reportaaz fisid tatoveering kiri kujundatud tekstid Ilukirjandus ehk belletristika (kirjandus kui kunst) I Eepika ehk proosa 1)Rahvaluule muinasjutud - " 3põrsakest" muistendid ehk müüdid - Suur Tõll naljandid - "Peremees ja sulane" Leida Tiagme anekdoot mõistatused vanasõnad( lühike, terviklik, hinnanguline ja
poolesaja luuletuse. 1909 ilmus esimene luulekogu ,,Uued luuletused". 1910 ilmus teine luulekogu ,,Hallid laulud". 1920 luulekogud ,,Kadunud kodu" ja ,,Valge öö". Enno luulet iseloomustab igatsusluule, mida võib autori filosoofiliste veendumuste tõttu nimetada enesetunnetuslüürikaks. Siseelu ja tema elav ühendus kodu ning loodusega. Rahvaluule stiilisugemed. Autori hingepilt(oma tunnete, mõtete, igatsuste väljendamine, mis tihti on vaid umbmääraselt aimatavad). Märksõnad-sümbolid: igatsus, ootus, otsatus, tee. Range vormi puudumine riimikäsitluses. Meeleolu loovad kordused. Ta paistis silma ka ballaadiuuendajana. Dramaatiline sisu asendus lüürika ja filosoofiaga. Enno on tuntud ka lasteluule uuendajana, luuletustes oli õpetusiva, mis avaldus laste igapäevaste mängude ja elamuste kaudu. ,,Üks rohutirts läks kõndima". Villem Grünthal-Ridala 1885-1942 Kodanikunimi Wilhelm Grünthal. Sündinud 30.05 Muhumaal. Oli luuletaja, tõlkija, keele-ja folklooriuurija
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
