Marie Underi ja Henrik Visnapuu armastusluule võrdlus (0)

Kuulates südame mõtteid
Marie Underi ja Henrik Visnapuu armastusluule võrdlus
Inimtundeid on millegipärast alati südamega seostatud , kuigi tegelikult need ju otseselt seotud pole. Siiski tähendab südame kuju usku, lootust ja armastust ehk kolme levinumat tunnet inimeste seas. Armastus on miski, mida päris täpselt sõnadesse panna ei saa, kuid mida siiski juba sajandeid teha on üritatud. Oma panuse andsid ka kaks 20. sajandi suurkirjanikku, Under ja Visnapuu.
Üks siiramaid ning enim kirjeldatud tundeid on kindlasti mehe ja naise vaheline armastus. Sajandite vältel on seda tehtud üpriski erinevalt, kuid 20. sajandi eesti luules, mil tunnetest võrreldes eelnenud aegadega eriti julgelt ning avameelselt räägiti, tõusid Marie Under ja Henrik Visnapuu armastusluules esiplaanile, kuna nad olid sügavalt isikupärased, teistest erineva tundelaadi ja stiiliga. Mõlemal autoril oli armastusest palju luuletusi, kuid eriti hästi kerkis oma naiseliku tundekülluse ja detailsuse ning üksikasjalikkusega esile Under: „Kõik oma lõhnad meile hoidnud floks. / Hää kuulatada vaikust sul kui mul, / kui üle lauba kooldub kuldne oks, / mis juba ootab meid teekäänakul.“ Tundub, nagu oleks autori meelest terve maailm vaid armastajapaarile allunud ning armastus annab võime teha peaaegu kõike.
Henrik Visnapuu elus olid naised vaatamata pidevale haiget saamisele tähtsal kohal ja tema luuletused väljendasid enamasti kellegi kaotust, järgnevat lootusetust ning seejärel ihaldamist: „Ma ostsin so tähitsevi kirvega, / siidi ja nahkadega. / Nüüd silmade ahkadega / valitsed mind kireta. / Olen so ori, so peni, / järgi käin sulle senni, / kunni lööd, valge, jala pahkadega.“ Kurvemad tunded ei läinud mööda ka Underist, kuid tema luuletused lahkumisest ja üksijäämisest olid enamasti põgusaks ajaks ning pigem jäädi ootama uut kohtumist :
„Ei lahkuks veel, kui oleks meie teha:
ma sinu naine olen, sinu neid.
Muust võõrutand meid teineteise leid:
muud nüüd ei tahagi kui üksteist näha. /…/
Ja lahkumise rusuv lein me vahel.
Veel hoiad sina minu, mina sinu kätt,
kui oleks see me viimne jumalaga jätt.“
Visnapuu muidu kurblikke luuletusi täiendasid teosed ajast, mil tema armastatud naine Ing veel elas. Autor pühendas talle mitmeid värsiridu. Ing tõi Visnapuu ellu värve ja valgust, justkui oleks mehe maailm enne naise saabumist ilma igasuguste toonideta olnud. Pimeduses tekib uus lootuskiir: „Ning öö on kuldne kauge ring, /mis laotusen veerleb vaid. / Päev ainult paistab, paistab maid. / Sind armastan , sind ihkan, Ing!“ Lootus kasvab reaalsuseks ja Visnapuu loomingusse lisandub aina rohkem sügavamõttelisi armastusridu, mille kaudu väljendab autor oma tunnete tõelisust Ingile . Õnnelik mees väidab pärast mitmeid armumisi, valusaid lahkuminekuid ning kaotusi, et „nii saanud aastaist nende viimne ring – sest naine minule , kel nimeks Ing.“- ta on lõpetanud oma otsingud, sest leidis endale parima .
Under aga pidas armumist ja armastust igapäevaseks elu osaks, mis kunagi tulemata ei jää ning mille puhul „ainuvalitsus mu hullul südamel.“ Luuletaja meelest on võimatu armastusest mööda vaadata ning tundeid ei saa ise valida – kunagi ei tea, millal uuesti armuda võib. Naisele omasena hõivab armastus Underi jaoks mitte ainult südant, vaid tervet keha ja mõistust ning ollakse üksteisega tihedalt seotud, hingesuguluses: „Su suu mu suus , / su hing mu ihus , / su suu mu suus, / me vili küpseb samas vihus. /…/ Kus lõped sa?/ Kus algan ma? / Kes lahutaks küll lained merest? / Su verelibled minu verest?“
Naine on oma luuletustes kasutanud ka julgeid, kohati koomilisi vihjeid, millega tõestab, et oma tundemeelse naiselikkuse keskme tabamiseks ei pea alati sügavaid sõnu kasutama.
„Me sööme ühisest roast,
sa kergitad mu patja ,
sa ajad kärbsed mu toast ,
sa oled mu seljakatja.
Ma murdun su põlve najal ,
sest muret on üleliia
sel – ja vist igal ajal,
neid pole kuhugi viia.“
Visnapuu see-eest kasutas huvitavaid väljendeid, mis nii mõnigi kord mõtlema panid ning mida tavalises kõnepruugis ei kasutakski. Heliseva riimi saavutamiseks olid talle omased kohati kummalised moondetuletised. Samuti ei hoolinud mees eriti keelelistest seaduspärasustest: „Ma küünitan so suudlusi kui vihmamarja kobaraid, / sa painud minu üle nagu puu täis vilja. / Me vaiki mõlemad, kui võõrad me, ei palju kõnele / ja ometi nii omased, et tutvaks saanud hilja .“
Marie Under kolis oma elu jooksul üsna palju ning oli paar korda sunnitud Eestist eemal olema. Siiski jäi talle kodukoht südamesse ning ta armastas seda väga. Kodu kirjeldades muutus Under nukraks ning igatsevaks, otsekui püüdes tagasi küündida.
„Tee lõpus valge värav. Salaväge
mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi
ma õhtul muud – käin sama teed, ja seegi
mu ainus käik on kurb, rind valus äge.“
Visnapuu kirjutas väga palju isamaast, eriti ahastavas toonis. Veidi vähem kirjutas ta oma kodukohast, kuid siiski „minu südamesse koduvõlu igatsuse jätnud otsatu.“ Ka tema otsis abi just kodust ning vanematelt, kui armastuses ei vedanud või muidu miski luhta läks. Kodu kirjeldas ta üldiselt läbi suhteliselt lihtsate sõnade, kuid soojalt: „Maja vajunud rõõmsasse unde . / Muru pääl magavad rohun / isegi haldijad rahun. / Silmik seinakell üksi teeb tunde.“
Eraldi tähtsuse saavutavad mõlema autori jaoks luuletused armastatud inimeste kaotamisest, eelkõige ema. Mõlemad tundsid pärast ema kaotust, et „kokku südame kõik valgub, oh, kui palju sulle võlgu, emakene , emmekene.“ Visnapuu, nagu mehele omane, kirjutas võimalikult jõuliselt ning lihtsalt, kuid siiski kerge nukrusevarjuga. Kasutamata keerulisi sõnu ning lisades kohati võib-olla jaburana tunduvaid, kuid tegelikult tähtsaid väiteid, suutis mees edasi anda piisavalt, et panna mõistma, kui väga ta kellestki hoolis ning teda tagasi soovis:
„Memm sedasi vaikselt suri
ja ingli käel lendas taeva.
Maa pääl oli palju vaeva,
ja toidu pärast ka nurin.“
Ka Under kaotas oma ema ning see süstis tema loomingusse tohutul hulgal kurvameelseid teoseid. Under armastas teda väga ning oli leina tõttu päris pikalt segaduses: „Õhk kivikülm. Ja õitseb valge hävi. / Kas tagurpidi käin – kui ärapöördunu? / Kus on siis kodutee? Kus majalävi? / Kas eksi läind ma, siinsest võõrdunud?“ Autoril oli lõputult küsimusi ning ta tundis, et ilma emata pole miski sama, isegi kodu: „See vaikus suur, mis oli karjuv valust / ja laudsilt laius üle kogu maja, / kui oli võetud viimne samm Su jalust, / suu ümber viidud viimse sõna kaja.“ Kuigi ümberringi oli kõik tegelikult samaks jäänud, astus Under emata kui võõrast rada, mida ta polnud elu sees näinud. Ta hakkas nägema vigu seal, kus neid enne näha polnud, kuna „surm ühe silmad suleb – teisel kisub valla.“
Ootamatult tabas Visnapuud armastatud abikaasa Ingi surm. Siiski oli naise armastus ning temaga veedetud ajad suutnud mehele nii palju anda, et ta ei sattunud masendusse: „Mu südames puudub vaev ja hirm, / vaid nägu ja käsi katab härm. / Kõik on vaid üks leebus ja igatsus , / mis maisest teekonnast säilind mus.“ Ta ei piinelnud Ingi kaotuse käes ega hoidnud temast kramplikult kinni, kuna „kõik mõtleb mus nõnda: pea ei ole meil enam vahet.“ Visnapuu otsustas olukorraga leppida ning oodata, kuni „käekõrvale võtab mind minu Ing.“
Ei leidu kirjanikku, kelle teostest puuduks täielikult armastus. Iga inimese nägemus tunnetest on erisugune ja parimad tulemused saavutatakse , kuulates südamehäält. Kuigi Under ja Visnapuu elasid samas ajajärgus ning armastus oli nende loomingus üks põhiteemasid, on nad siiski oma tunded erinevalt kirja pannud . Visnapuu nukker kurblikkus ning Underi elurõõm ja kirg sulanduvad kokku tasakaalustatud armastuseks ning võib julgelt väita, et läbi nende teoste saame veel tänapäevalgi ahastuse, valu, erutuse, kibeduse, tohutu õnne, lõputu tunnetetulva ehk armastusega paralleele tõmmata.
Kasutatud luuletused:
Marie Under: „Sirelite aegu“, „Üheskoos“ , „Sina ja mina“, „ Lahkumine “, „Pärast ema surma“, „Suudlus“, „Valge värav“
Henrik Visnapuu: – „Ma küünitan so suudlusi“, „Neljas kiri Ingile“, „Ma ostsin so“, „Armastus – surm“, „Vanaema surm“, „Armulaul“, „Ingi haual“, „Kodulaul“