Marina Tsvetajeva (2)

Ma kardan , et kaotus viib mu meeled
kuid näen, et soovid lahkuda.
Võin rääkida tuhandetes keeltes,
Kuid enam mind ei mõista sa.
Marina Tsvetajeva looming on täis kurbust, muret ja kahetsust . Nii armastus- kodu ,kui ka isamaaluule on kirjutatud nukra alatooniga ning peegeldavad hästi autori sise- ja tundemaailma.
Tsvetajeva luule on väga dramaatiline, täis kaotusvalu. Eks seda ole mõjutanud ka tema läbielamised elus, armsamate kaotus. Oma armastusluules kirjutab ta igatsusest oma lahkunud lapse järgi ning meeleheitest ja masendusest, mis teda tol hetkel valdasid. ”Kaks kätt –ja üks neist ainsama / ööga muutunud ülearuseks.” Luuletaja avaldab oma tunded üsna otsekoheselt ja selgesti on tunda ahastust autori omapärastes sümboolsetes luuleridades, mis kirjeldavad kallima kaotust.”Nii kirglikke mul pole võõraid muid, / ja sina loobud armukeste ringist , / et armastada luid .”
Kuid mõnikord surmast võib veel hullem olla inimese unustamine teiste poolt ja kartus, et mälestused tuhmuvad ja pudenevad tolmuks. ”Seal sinu mälus – sinisilmselt rauges - / ma aegapidi muutun kaugeks-kaugeks.” Luuletaja jaoks on armastus midagi väga ülevat ja kõrget, mille nimel võib ennast ohverdada, et see võimas tunne võimalikult kauaks jääks kestma. „Minu armastus oli nii kõrge:/ mina matsin enda maha taevas!”
Tsvetajeva on kirjutanud oma loomingus ka luule mitte mõistmistest ja oma loome tähtsusest. Ta võrdleb oma luuletusi veiniga, mis aja jooksul läheb aina paremaks ja mis õigel ajal ka tunnustust leiab. ”Mu luuletustel nagu veinil kallil/ veel ees on oma aeg.” Luuletaja rääägib ka sellest, et alati ei saada aru poeetide vajadustest ja nende töö raskusest. Tähtsad pole mitte pärjad vaid ainult teadmine, et inimene saab teha seda, mida tema süda vajab . ”Oo, maailm , tea, et unes laulikule/ on antud lille valem, leping tähega!” Samuti arvab autor, et luuletaja jaoks on maailm ja inimesed müür kust loomeinimesed peavad kirvega läbi murdma ning sellegipoolest ei taheta neid väärtustada. ”Väärt enamat vist/on meie ring./ Kehas kui latris, / kui katlas hing.”
Vene poetessi loomingu võtab kokku läbiv nukrus. Elu on täis igatsust, mõistmatust ja lootust, et ükskord kurbus ja lein lõppevad. Ta on ise õelnud, et tema elu kätkeb luuletustes ja see, kes tahab teda mõista, peab pöörduma nende poole...
Sergei Jessenini luule on väga tundeline ning nukker . Elu- surma- ja armastusteemad on talle südamelähedased ning käsitletud väga siiralt ning otsekoheselt.
Jessenini isamaaluules on selgesti tunda autori armastust ja igatsust oma kodumaa vastu. Tema arvates ei ole kodumaast enam paremat paika olemas ning ainult isamaa saab pakkuda inimesele täielikku õnne. ”Jäta kõik, siis taeva saad!”/ vastan: Taevast ma ei taha,/ tahan ainult kodumaad !” Kuid samas on ta ka kirjutanud sellest, et alati ei pruugi kõik mälestused kodumaast ainult rõõmu hinge tuua ning vahel tuleb põgeneda, et uuesti südames selgust saada. ”Nii muutlikud on hinges rõõmud- valud ./ Ma sõidan, mälestusist hoidudes.” Jesseninile läks väga hinge oma kaaslaste valu ja vaev ning oma riigi viletsus. Luuletaja võrdleb Venemaa rahvast loomadena, kes ootavad pimeduse lõppu, et algaks uus päev ja uus elu. „Nad koitu igatsedes hirnuvad./ neid iseenda vari hirmutab.” Poeedi jaoks on ka armastus isamaa vastu see, mis võib inimest muuta ning piinata. ”See, mis mind põletab,/ mis painab mind kui vanne ,/ on armastus su vastu,/ kodumaa.”
Oma luuletustes kirjutab Jessenin ka palju igatsusest oma koduste järgi nendest lahkumisest. Aeg läheb küll kiiresti ja leevendab ka valu. ”Aeg see kihutab , aeg aina kulub,/ ja pisarad otsa said./ Vahel koer ainult väraval ulub/ ja ootab meid mõlemaid.” Jessenin tunnistab loomes enese pahesid ja kahetsust, et on oma lähedastele, eriti oma emale piina ja muret valmistanud. Kuid samas ta tahab, et minevik unustatakse ning olukorraga lepitakse. „Sel, mis on möödas,ära tõusta käsi./Liiga vara kaotused ja väsi/ on su pojast üle uhtunud.”
Olla luuletaja, polnud Jesseninile kerge. Luuletustes räägib ta sellest, et talle meeldib olla poeet ja oma rahva ja kultuuri peegel . Kuid alati ei ole kõik nii kerge ning kuulutada mõtteid luuleridades nõuab vaeva ja verd. „Ei poeet ole saatuse soosik./ Kord on rõõmud, siis meeletu norg./Musta konna ja valeva roosi /paariks kihlata tahtsin kord.” Luuletajale on mõnikord tundunud luuletamine ka mõttetusena. Talle on tundunud oma looming rämpsuna, mida rahvas ei mõista ega vaja.”Kah asja- / ihata poeedi loorbereid!/ Kas rämpsu vähe veel/ on tehtud siiamaani?”
Jessenin kirjutab oma luules sellest, kui tähtis on talle kodumaa ja lähedased. Ning iga kord lahkudes sellest, mis on südamele kallis, haarab inimest igatsus ja vaev, mida teised ei mõista.