Marina Tsvetajeva (2)

Ma kardan , et kaotus viib mu meeled
kuid näen, et soovid lahkuda.
Võin rääkida tuhandetes keeltes,
Kuid enam mind ei mõista sa.
Marina Tsvetajeva looming on täis kurbust, muret ja kahetsust . Nii armastus- kodu ,kui ka isamaaluule on kirjutatud nukra alatooniga ning peegeldavad hästi autori sise- ja tundemaailma.
Tsvetajeva luule on väga dramaatiline, täis kaotusvalu. Eks seda ole mõjutanud ka tema läbielamised elus, armsamate kaotus. Oma armastusluules kirjutab ta igatsusest oma lahkunud lapse järgi ning meeleheitest ja masendusest, mis teda tol hetkel valdasid. ”Kaks kätt –ja üks neist ainsama / ööga muutunud ülearuseks.” Luuletaja avaldab oma tunded üsna otsekoheselt ja selgesti on tunda ahastust autori omapärastes sümboolsetes luuleridades, mis kirjeldavad kallima kaotust.”Nii kirglikke mul pole võõraid muid, / ja sina loobud armukeste ringist , / et armastada luid .”
Kuid mõnikord surmast võib veel hullem olla inimese unustamine teiste poolt ja kartus, et mälestused tuhmuvad ja pudenevad tolmuks. ”Seal sinu mälus – sinisilmselt rauges - / ma aegapidi muutun kaugeks-kaugeks.” Luuletaja jaoks on armastus midagi väga ülevat ja kõrget, mille nimel võib ennast ohverdada, et see võimas tunne võimalikult kauaks jääks kestma. „Minu armastus oli nii kõrge:/