10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 12 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-05-15
Kuupäev, millal dokument üles laeti
129 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
5tarkur5
Õppematerjali autor
leidnud veenvat lahendust. Eluloost S.Jessenini vanemad, isa Aleksandr ja ema Tatjana abiellusid väga noorelt ( isa 18, ema 16), ebakõlad mõlema suguseltsi vahel ajasid noorpaari peagi lahku, kuid aastaid hiljem asusid nad taas kokku elama. S.Jessenin sündis Konstatinovo külas Okaa jõe kaldal Rjazanimaal (luuletajana nimetas ta seda ,,kasepitsi maaks") Sergei oli lapsepõlves vanavanemate hoole all. Oma lühikeses autobiograafias (kirjutati oktoobris 1924, kaks kuud enne surma) kirjeldab Jessenin oma lapsepõlve: üsna jõukas emapoolne vanaisa, kolm vallalist hulljulget ja ulakat onu (nendega koos ratsutamine, ujumine, kaklemine külapoistega), hellitav vanaema. S.Jessenin õppis lugema 5-aastaselt, esimesed luuletused kirjutas 9-aastaselt nind 16-17aastaselt hakkas ennast teadlikult luuletajaks pidama. Hariduse sai ta külakoolis ja vaimulikus koolis, kuid määrav oli kodune vaimsus: rahvaluule, lugemishuvi. 1912.a sõitis Jessenin Moskvasse ja töötas isaga trükikojas
JESSENINI LUULE KÕNETAS MIND 1895. aastal sündinud Sergei Jessenin oli tavaline külapoiss, kes oli veidi ulakas nagu poisid ikka. Kuid kui ta aastal 1915 Petrogradi sõitis, et oma iidolile Blokile oma luulet näidata, muutus tema elus väga palju. Ta sai üheks Venemaa kõige kuulsamaks luuletajaks. Tema luule on väga sügavamõtteline ning palju kõnetav. Oma tähelennu algusaastatel kirjutas Jessenin luulekogu „Radunitsa“. Üheks minu lemmikluuletuseks sealsest kogust on „Laul koerast“. Teos räägib uputatud koerakutsikatest ja nende ema tunnetest. Mulle meeldis, kuidas on väga kaunilt kirjeldatud koera tundeid ning seda, kuidas ta enda kutsikate eest hoolt kandis. Arvan, et Jessenin tahtis oma luuletuses edasi anda inimeste jõhkrust ning hoolimatust looma tunnete vastu. Antud luuletus kõnetas mind väga, sest ka minu arvates ei tohiks loomadega niimoodi käituda
/ Ma sõidan, mälestusist hoidudes." Jesseninile läks väga hinge oma kaaslaste valu ja vaev ning oma riigi viletsus. Luuletaja võrdleb Venemaa rahvast loomadena, kes ootavad pimeduse lõppu, et algaks uus päev ja uus elu. ,,Nad koitu igatsedes hirnuvad./ neid iseenda vari hirmutab." Poeedi jaoks on ka armastus isamaa vastu see, mis võib inimest muuta ning piinata. "See, mis mind põletab,/ mis painab mind kui vanne,/ on armastus su vastu,/ kodumaa." Oma luuletustes kirjutab Jessenin ka palju igatsusest oma koduste järgi nendest lahkumisest. Aeg läheb küll kiiresti ja leevendab ka valu. "Aeg see kihutab, aeg aina kulub,/ ja pisarad otsa said./ Vahel koer ainult väraval ulub/ ja ootab meid mõlemaid." Jessenin tunnistab loomes enese pahesid ja kahetsust, et on oma lähedastele, eriti oma emale piina ja muret valmistanud. Kuid samas ta tahab, et minevik unustatakse ning olukorraga lepitakse. ,,Sel, mis on möödas,ära tõusta käsi./Liiga vara kaotused ja väsi/ on
siis ,,elu tühjal laval" on kehal võimalik edasi kõndida, kuid hing on igaveseks surnud. Kannatused võivad isegi viia kartmatuseni surma ees. Ehk on luuletaja, näinud pealt teiste elulõppe, mõistnud, et ühel hetkel kaob ka tema siit maailmast. ,,Sa tuled niikuinii miks mitte nüüd?/ Ma ootan sind see on nii raske mulle./ Ma tule kustutin, uks avat ja mu hüüd/ on, kes nii lihtne sa ja imeväärne, sulle." Ahmatova leppis paratamatusega ning lausa kutsus surma enda juurde. Ka Sergei Jessenin (1895-1925), kes on end nimetanud ,,viimaseks külapoeediks", kirjutab eluküünla kustumisest rahulikul ja loomulikul toonil. ,,Kõik me vähehaaval kaome sinna,/ kus on igavene rahuriik./ Tuleb minulgi vist varsti minna, vaesed kondid koristada siit." Jessenin tunnetas ette peatselt saabuvat surma ning ei kartnud seda. Ta teadis, et elu on karm ja lõpeb alati. ,,Moskvas, kuskil ta tänavail kõverail/ varsti minugi kannul on surm." Enne enesetappu
Isegi kirjandusklassikuid, nagu Dostojevski ja Tolstoi, tehti maha. Hea futuristliku luuletaja näide on Vladimir Majakovski, kes nõudis, et luule peab olema lööv ning kajastama moodsa tehnika jõudu. Majakovski poeem ,,Pilv pükstes" on jõuline ja tundeküllane armastust, loomingut, usku ja maailma ümberkujundamist käsitlev teos, mis kubiseb alltekstidest. Venemaal kujunes teise avangardistliku vooluna välja imazinism, mida poeet Sergei Jessenin viljeles. Imazinistid pooldasid täielikku vabadust ainestiku ja luulevormide valikul. Kõige tähtsamaks pidasid nad stiilikujundeid. Jessenin, kuuludes imazinistide sekka, avaldas luulet, mis kajastas tema metsikut ja piduderohket eluviisi seda ilmestab tema luuletus ,,Huligaani pihtimus". Kolmanda vooluna kujunes Venemaal 1920. aastatel välja akmeism, mis vastandas end sümbolismi müstilisusele ja abstraktsusele ning võttis suuna reaalse elu kujutamise poole. Klassikaline kirjandus oli
ALEKSANDER PUSKIN 1799-1837 6. juunil 1799 sündis Moskvas üle kõigi aegade ulatuva kuulsusega poeet Aleksandr Sergejevits Puskin, keda peetakse uue vene kirjanduse rajajaks. Ta andis maailmale 15 surematut poeemi, kümmekond romaani ja jutustust, kuus lavateost, värssromaani ,,Jevgeni Onegin", seitse muinasjuttu ning lugematul hulgal luuletusi. Samas jäi Puskinist kui ääretult vastuolulisest inimesest maha hulk legende, skandaale ja anekdoote. Ja seda kõike hoolimata sellest, et ta suri duellil saadud haava tõttu vaid 37-aastaselt. Ta pärines aadlisoost, tema ema oli abessiinia vürstipoja, Peeter I kammerteenri A. Hannibali pojatütar. Puskini emapoolne vaarisa sattus Venemaale Aafrikast. 1811. aasta lõpul pääses Puskin eriliselt väljavalitute kooli - Tsarskoje Selo lütseumisse, kus esmakordselt väga kõrgelt hinnati tema luuleannet. Lütseumiajal ilmus trükis tema esimene luuletus ja ta astus kü
Eerik Rummole, Andres Ehinile ja Jaan Kaplinskile, kellest hiljem said tunnustatud poeedid ja esseistid. Artur Alliksaar suri vähktõppe 12. augustil 1966. aastal Tartus. Surmajärgselt on tal ilmunud viis luulekogu: „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968), „Luule“ (1976), „Väike luuleraamat“ (1984), „Päikesepillaja“ (1997) ja „Alliksaar armastusest“ (2002). Samas on Alliksaarel oluline roll ka luuletõlkijana, tema silmapaistvaim tõlge on Sergei Jessenini „Loojumatu tund“ (1966). (Kalda, 1991) 4 2. LOOMING Alliksaar ülistab oma luules kunsti kui suurimat väärtust inimese vaimses eneseteostuses, pooldab ja kaitseb indiviivide valikuvõimalusi ja vabadusi sotsiaalse süsteemi piirangute eest, andub lüürika võimaluste piires filosoofilise elumõtte ja tõe otsingutele. Oma lemmikmotiive arendades seob luuletaja need tihti teravalt sõnastatud kriitiliste repliikidega. Poeedi
Ahmatova jaoks oli lahkumine Venemaalt välistatud, kuigi ta tundis Euroopat, oskas keeli, tal oli seal tuttavaid ja sõpru. Ahmatova ei kujutanud ette, et ta suudaks võõrsil, eemal lähedastest ja kannatavast Venemaast, olla luuletaja. Luulekogu "Anno Domini MCMXXI", mis ilmus 1922, lõpetas õnneliku aja nii Ahmatova luuleteel kui ka isiklikus elus.1921. aastal suri tema iidol A. Blok, samal aastal lasti maha Nikolai Gumiljov. 1925 tappis end S. Jessenin, 1930 V. Majakovski. Ebaõnnestusid nii Ahmatova teine kui ka kolmas abielu. 1937. aastal arreteeriti Ahmatova poeg Lev Gumiljov, kes jäi vangilaagrisse paljudeks aastateks, ja lähemaid sõpru Ossip Mandelstam. 1940 suri M. Bulgakov, järgmisel aastal tappis end M. Tsvetajeva. II maailmasõja ajal evakueerus Ahmatova Taskenti. Seal kirjutas ta ainsad patriootilised luuletused, pühendas need paljukannatanud Leningradile blokaadi ohvritele ja linna kaitsjatele.
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid