Majandus ja poliitika (13)

Majandus ja poliitika
Riigi majandusressursid
Tootmistegurite liigid:
Tootmistegurid
MAA
Loodusressursid
Kliima
Maa
KAPITAL
Reaalkapital
Finantskapital
INIMKAPITAL
Tööjõud
Ettevõtlikkus
Tootmistegurid:
Tootmistegurid- majanduslike ressursside kogum, mis on ühiskonnal käsutada kõikide majanduslike soovide rahuldamiseks.
Jaotus:

• Maa – maa, mets, maavarad , kliima
  
• Tööjõud ehk inimkapital- rahva arv, haridustase, kogemused
  
• Määravaks on tööjõu kvaliteet mitte tööjõu hulk.
  
• Kapital- masinad, seadmed , tehased
  
  • reaalkapital
    
  • finantskapital- rahalised vahendid
    
• Ettevõtlikkus- inimeste valmisolek riskida
  

Alternatiivkulu- ühe hüvise tootmisel/tarbimisel mõne teise hüvise tootmisest saamata jäänud tulu/ kasu.
Majandussüsteemi eesmärgiks ühiskonnas on saavutada nii tarbija kui tootja maksimaalne heaolu.
Oluline on ressursside kasutamise efektiivsus. Efektiivsust hinnatakse ühe toote kohta tehtava ressursikulu põhjal, või vastupidi. Ressursside optimaalne paigutamine - olukord, kus ressursse pole võimalik ümber paigutada nii, et saaks veelgi odavamalt toota.
Ideaaljuhul, vabaturumajanduse tingimustes, otsustab just turg valiku erinevate toodangukombinatsioonide vahel. Turumajanduses kujuneb tasakaal, kus tarbijad maksimeerivad oma kasumlikkuse , rahuldades oma soove ja vajadusi parimal moel, arvestades oma võimalusi, ning tootjad optimeerivad oma tootmisprotsessi, kasutades ressursse võimalikult efektiivselt.
Majanduse koguprodukt ja majandusareng
Riigis toodetud kaupade ja teenuste kohta annab infot sisemajanduse koguprodukt (SKP). SKP peegeldab tavaliselt aasta jooksul toodetud kaupade ja teenuste maksumust.
Lõpptarbimine- kaubad , mida kasutavad tarbijad oma vajaduste rahuldamiseks ja mida ei kasutata enam ühegi teise toote tootmiseks.
Vahetarbimine- kaubad ja teenused, mida kasutatakse teise kauba või toote tootmisel.
Lisandväärtus- igas tootmisetapis toimuv kauba turuhinna suurenemine( kauba töötlemisel lisanduv kauba väärtuse kasv).
Nominaalne SKP ehk SKP jooksvates hindades väljendab toodetud kaupade ja teenuste maksumust antud aastal kehtinud hindades.
Reaalne SKP ehk SKP püsivhindades aga muutumatutes baasperioodi hindades.
SKP jaguneb:

eratarbimine- igapäevased ostud . 56% SKP-st

investeeringud - kulutused tehastele, tootmisliinidele ja seadmetele. 28% SKP-st

valitsuse lõpptarbimine- kulutused haridusele, kaitsekulutused , teedeehitus jne. 20% SKP-st

puhaseksport- lahutatakse ekspordist import .
Inflatsioon
Inflatsioon- riigi keskmise hinnataseme kasv piisavalt pikal perioodil.
Deflatsioon - riigi keskmise hinnataseme jätkuv langus.
Inflatsiooni ja deflatsiooni vahepealseks olukorraks on hinnataseme stabiilsus, mille puhul hinnad ei muutu.
Inflatsiooni mõõtühikuks on inflatsioonimäär- keskmise hinnataseme protsentuaalne muutus baasperioodiga( eelmise aasta, kuu) võrreldes. Hinnataseme muutumist mõõdetakse hinnaindeksite abil.

• Tarbijahinnaindeks - iseloomustab tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade muutumist
  
• Tööstustoodangu tootjahinnaindeks - iseloomustab Eestis valmistatud tööstustoodete hindade muutust
  
• Ekspordihinnaindeks- iseloomustab eksportkaupade hindade arengut
  
• Impordihinnaindeks- iseloomustab Eestisse sisse veetavate kaupade ja teenuste hindade arengut
  

Inflatsiooni peamiseks negatiivseks mõjuks on raha väärtuse ehk ostujõu langus. Inflatsiooni võib tekitada olukord, kus nõudlus kasvab kiiremini kui tootmine. Samuti ka tootmiskulude kasv.
Majandusarengu planeerimine- makromajanduspoliitika
Riik kehtestab seadused või reeglid, mis määravad ettevõtete ja majapidamiste käitumiskeskkonna. Majanduspoliitikal on neli peamist eesmärki:

• Kõrge tööhõive ehk võitlus tööpuudusega
  
• Hindade stabiilsus ehk võitlus inflatsiooniga
  
• Kõrge ja püsiv majanduskasv
  
• Õiglane sissetulekute jaotus
  

Rahapoliitika tegeleb raha väärtuse säilitamisega ehk rahalise stabiilsuse tagamisega . Raha stabiilsusena käsitatakse enamasti hinnataseme stabiilsust ehk madalat inflatsiooni. Riigi keskpanga majanduspoliitiline ülesanne on madala inflatsioonitaseme hoidmine.
Keskpank reguleerib raha pakkumist või raha hinda ehk intresse. Rahapoliitika soodustab riigi majanduse kasvu. Keskpank mõjutab intresse( kui intressid on madalad võetakse rohkem laenu).
Eesti rahapoliitika baseerub valuutakomitee süsteemil. Valuutakomiteed iseloomustab kolm tunnust:

fikseeritud vahetuskurss ankurvaluuta suhtes. Eesti kroon on fikseeritud euroga.

kogu Eesti Panga poolt emiteeritud raha peab olema tagatud kulla- ja välisvaluutareservidega.

valuuta on täielikult konventeeritud. Seda on võimalik vahetada.
Valuutakomitee on rahasüsteem, kus riigi keskpanga võimalused teostada rahapoliitikat on väga piiratud.
Fiskaalpoliitika eesmärgiks on vähendada tööpuudust ja toetada majanduse arengut. Peamisteks vahenditeks on eelarvelised kulutused ja maksud .
Maksukoormus näitab maksude osatähtsust riigi majanduselus. Maksukoormus on riigiti väga erinev.
Maksud:

• käibemaks
  
• kapitalimaks
  
• aktsiisimaks ( tubakas , alkohol , kütus, pakendid )
  

Maksud:

• otsesed
  
• kaudsed
  
• kohalikud
  

Riigieelarve kulutused on suured
Suureneb tootmismaht
Tööhõive( inimestel on töö)
Sissetulek( suureneb)
Kulutamine( kulutatakse rohkem)
Hindade kasv
Inflatsioon
Kuidas riik võiks sekkuda majandusse?

riik võib suurendada kulutusi, et tootjad saaksid rohkem toodangut müüa, palgata uusi töölisi.

suurendada raha pakkumist, mille tulemusena raha hulk majanduses kasvab ning intressid langevad. Samuti vähendada investeeringute ja uute töökohtade loomisele seatud piiranguid. Raha hulga suurendamine võib viia inflatsioonini.
Tööturg ja hõivepoliitika
Statistikas arvestatakse tööealise rahvastiku hulka kõik 15-74- aastased inimesed. Tööealine rahvastik jaguneb kaheks:

• majanduslikult aktiivne rahvastik ehk tööjõud- inimesed, kes soovivad töötada ja on võimelised töötama, siia kuuluvad töölised ja töötud.
  
• Majanduslikult passiivne ehk mitteaktiivne rahvastik- isikud, kes ei soovi töötada või pole võimelised, siia kuuluvad koduperenaised, tudengid ja õppurid, kes ei käi kooli kõrvalt tööl ja puuetega inimesed.
  

Töötajad ehk hõivatud- palgatöölised, ettevõtjad ja ka vabakutselised, kes saavad oma töö eest tasu.
Töötud-inimesed, kes tahavad ja on võimelised töötama, kuid ei leia tööd.
Heitunute grupi- moodustavad need inimesed, kes on kaotanud lootuse tööd leida ja loobunud otsingutest.
Töötus ehk tööpuudus- töötute osatähtsus tööjõus.
Majanduspoliitika üheks peamiseks eesmärgiks on saanud täistööhõive- olukord, kus kõik, kes tahavad töötada, seda ka saavad.
Tööpuudus on tihedalt seotud inimese oskuste ja haridusega. Töötus ja tööjõupuudus eksisteerivad enamasti käsikäes. Struktuurne tööpuudus- olukord, kus tööd otsivate inimeste oskused ei vasta tööandjate nõudmistele ja vajadustele.
Tööpuudus tekitab majandusele suurt kahju. Tööpuudusega kaasnev sotsiaalne kahju on arvamatu. Tööpuuduse tõttu kasvavad riigi kulutused. Töötutele tuleb maksta töötu abiraha ning riik kaotab ka maksutulu, mida ta saaks, kui need inimesed töötaksid. Ühelt poolt jääb saamata ka tulu- ja sotsiaalmaks. Teisalt väheneb tarbimine, mille tulemusena jääb saamata käibemaks ja aktsiis.
Hõivepoliitika- poliitika, mis püüab tööpuudust vähendada ja tööhõivet suurendada.
Hõivepoliitika jaguneb:

• Passiivne tööturupoliitika- riik tegeleb tööpuuduse tagajärgede leevendamisega, abi on suunatud juba töötuks jäänud inimestele.
  
• Aktiivne tööpoliitika- riik püüab tööpuudust ennetada, kasutades mitmeid võimalusi, nagu uute töökohtade loomine ja ümberõppevõimaluse pakkumine.
  

Töötu abiraha- rahaline toetus, mis peaks töötule osaliselt kompenseerima sissetuleku kaotuse.
Lisaks sellele on enamikus arenenud maades olemas ka töötuskindlustussüsteem. Seda saavad need töötud inimesed, kes on eelnevalt tasunud oma palgalt töötuskindlustusmaksu. See on palju suurem kui töötu abiraha.
Euroopa Liidu hõivepoliitika neli sammast:

• Uus ettevõtluskultuur- eesmärgiks on soodustada ettevõtlikkust ning toetada inimeste püüdlusi oma ettevõtte rajamisel. Püütakse alandada töötajate palkamise, väljaõpetamise ja vallandamise kulusid , et selle kaudu muuta odavamaks uute töökohtade loomine. Tööhõiveametite kaudu on võimalik taotleda ettevõtlusteotust, mis hetkel on 10 000 krooni.
  
• Töölerakendamise uus kultuur- keskendub kahele probleemile EL tööturul. Need on pikaajaline struktuurne tööpuudus ja noorte tööpuudus. Esimese probleemi põhjuseks on kasvavad nõuded uutele ametitele. Töölerakendamise uus kultuur keskendub ümberõppele ning täiendõppe tänapäevastamisele.
  
• Uute tingimustega kohanemise uus kultuur- seab eesmärgiks tööandjate ja töövõtjate kohanemise kiire tehnoloogilise arengu ning muutuva turusituatsiooniga. Osaline tööaeg, vahetustega töötamine, hooajatöö, kodustöötamine, distantshõive interneti vahendusel.
  
• Võrdsete võimaluste loomise uus kultuur- peaks vähendama soolist diskrimineerimist tööturul, ergutades uute töökohtade loomist eeskätt naistele aj emadele.
  

Sotsiaalpoliitika
Sotsiaal- ja hariduspoliitika on tänapäeva heaoluriigi tähtsamad valdkonnad. Sotsiaalpoliitika tähtsust mõjutab ka riigi heaolumudel . Rohkem kulutavad sotsiaaldemokraatliku ja konservatiivse mudeliga riigid, vähem aga liberaalse mudeliga maad. Sotsiaalpoliitika eesmärgiks on tagada inimeste sotsiaalne turvalisus. Selleks kasutatakse erinevaid meetmeid: teenuseid( arstiabi , haridus ) kui ka rahalisi väljamakseid( kindlustushüvitis, abiraha, toetus).
Kindlustamise tuumikidee seisneb tulevase hüvitise saaja kaasamises rahaliste ressursside kogumisse. Hüvitist makstakse ainult inimesele, kes on teinud sissemakseid. Sotsiaalkindlustuses on sissemaksed ja väljamaksed omavahel seotud- mida rohkem sissemakseid on tehtud, seda rohkem hüvitist saadakse.
Tervisekindlustuses kehtib aga solidaarsuspõhimõte- tervisekindlustust maksavad kõik töötajad kindlaksmääratud protsendina palgast, kuid teenuseid pakutakse neile võrdselt. Pensionisüsteemi ülesehitamisega hajutatakse riske ja püütakse paremini toime tulla rahvastikuvananemisega.
Kogumispensioni süsteem- tänane töötaja maksab otstarbelist maksu, mis kogutakse pensionifondi ja makstakse välja alles aastate pärast, kui ta jõuab pensioniikka.
Euroopas kehtib endiselt solidaarne riiklik pension . Enamikus Euroopa maades kehtib ka rahvapensioni printsiip- igal pensioniikka jõudnud vanuril on õigus riiklikule vanaduspensionile, olenemata tema tööstaažist või eelnenud palgas.
Abiraha- ei eelda abitaotleja isiklikku rahalist panust. Abi saavad need, kes kuuluvad mingisse riskigruppi. Taotleja peab tõestama oma abivajadust ehk kehva majanduslikku seisu.
Toetuse ja hoolekande traditsioonilised sihtrühmad on lastega pered ja vanurid . Töötatakse välja vanuripoliitika ja perepoliitika, mis sisaldavad ka eluasemeprogramme, päevahoiu- ja meditsiiniteenuseid, paindlikke hõivevõimalusi jne.
Hoolekandeteenused- varjupaigad, hoolekodud, päevakeskused ja koduvisiidid.
Hariduspoliitika
I tase- põhiharidus
II tase- keskharidus ( gümnaasium, kutsekeskharidus)
III tase- ülikooliharidus
Hariduse reformimise põhjuseid:

• Hariduse kvaliteet( riigieksamid)
  
• Kartus kaotada konkurentsivõime( suurendada reaal- ja loodusteaduste aladel õppijate osakaalu)
  
• Elukestva õppe juurutamine ( suurem tähelepanu täiskasvanuharidusele)
  
• Koolide juhtimise probleemid( napib efektiivsust, paindlikkust ja osapoolte kaasatust)
  

Välismajanduspoliitika
Majanduse põhiprobleemiks on tarbijate piiramatute vajaduste ja soovide rahuldamine piiratud ressursside tingimustes.
Välismajandustegevuse valdkonnad:

• Väliskaubandus- jaguneb kaupade ja teenuste ekspordiks ja impordiks .
  

Eksport - kodumaiste toodete müüki välismaale.
Import- välismaiste toodete ostmine - müümine kodumaal.
Paljud riigid eelistavad loobuda vabast kaubavahetusest ning rakendada väliskaubanduspiiranguid. Tuntuimad meetmed on tollimaksud ja kvoodid.
Tollimaks - maks imporditavalt või eksporditavalt kaubalt , vastavalt siis imporditoll või eksporditoll .
Kvoot- väliskaubanduse mahuline piirang.
Tollimaksud ja kvoodid piiravad väliskaubandust ning vähendavad tarbija heaolu. Majandustegevuse globaliseerumisel on hakatud kasutama nn mittetollilisi piiranguid- riigid kehtestavad tootmisstandardid, tehnilised nõuded, tervishoiustandardid, mille täitmine on kohustuslik.
Tollimaks on peamisi tuluallikaid paljudes arengumaades, kuna seda on lihtne koguda.
Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO):
Toimimise aluseks on kaubandusläbirääkimised organisatsiooni liikmesriikide vahel. Eesmärgiks on saavutada maailmaturul ideaalne kaubanduskord, kus kõiki koheldakse võrdsetel alustel, kaubandussuhetes valitseb selgus ning kaubandusbarjäärid on minimaalsed. WTO tegevuse tulemusena on alandatud tollimakse, praktiliselt kaotatud tööstustoodete eksporditoetused.

• Rahvusvaheline finantskeskkond- kapitali ost ja müük toimub finantsturgudel- börsidel, mille eesmärk on raha vajajad ja raha pakkujad omavahel kokku viia.
  

Rahvusvahelised finantsturud jagunevad:

• rahaturud- kaubeldakse riikide raha ehk valuutadega
  
• väärtpaberiturud- kaubeldakse ettevõtete ja riikide väärtpaberitega. Olulisel kohal on võlakirjad ja aktsiad . Võlakirja abil laenab ettevõte raha ning võtab endale kohustuse see teatud aja möödudes intressidega tagasi maksta. Aktsia ostmisel omandatakse aga osa ettevõttest ja õigus kaasa rääkida ettevõtte tegevuse kujundamisel.
  

Rahvusvaheline Valuutafond ( IMF):
Tähtis osa rahvusvahelise finantskeskkonna arendamisel. Peamine eesmärk on soodustada rahvusvahelist rahanduskoostööd ja valuutade vahetuskursside stabiilsust, et toetada stabiilset maailmamajanduskeskkonda. IMF pakub finantsabi ka majandusreformide läbiviimiseks.
Euroopa Liidu ühtne majandusruum
Euroopa Liidu peamisteks komponentideks on saanud ühtne kaubanduspoliitika ja nn neli vabadust.
Neli vabadust ehk tootmistegurite vaba liikumine tähendab kaupade, teenuste, kapitali ja isikute vaba liikumise tagamist EL liikmesriikide piires.
Ühine rahapoliitika ja ühine raha- euro. Europiirkonnaga liitumine on Eesti majandusele vajalik samm, mis tagab soodsa investeerimiskliima säilimise, parandab meie konkurentsivõimet ja tugevdab eeldusi pikaajalise ja tasakaalustatud majanduskasvu jätkumiseks ning selle kaudu elatustaseme tõusuks.
Euro kasutuselevõtuga muutuvad hinnad võrreldavamaks ja kasvab ettevõtetevaheline konkurents . Euroopa Keskpank saab õiguse otsustada riigi rahapoliitika üle.