Ühiskonnaõpetuse konspekt 12. klass, peatükk 5 (0)

Euroopa Sotsiaalfond- on Euroopa Liidu peamine rahastamisvahend, millega toetatakse liikmesriikides tööhõivet ning edendatakse majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust. ESFi kulutused moodustavad umbes 10% ELi üldeelarvest.
Euroopa Regionaalarengu Fond- on regionaalpoliitika peamine vahend ja selle eesmärk on vähendada regionaalset ebavõrdsust, kolm põhimõttelist eesmärki: lähenemine, piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive ning Euroopa territoriaalne koostöö.
Ühtekuuluvusfond- loodud Maastrichi lepinguga, toetatakse mahajäänud liikmesriike, kelle SKP on alla 90% EL-i keskmisest.
Tootmistegurid-majanduslike ressursside kogum, mis on ühiskonnal küsutada kõikide majanduslike soovide rahuldamiseks. Jaguneb: maa ( loodusressursid , kliima, Maa), inimkapital (tööjõud, ettevõtlikkus), kapital (reaalkapital, finantskapital).
SKP- peegeldab riigis teatud ajaperioodi, tavaliselt aasta jooksul toodetud kaupade ja teenuste maksumust. Lõpptarbimine- need kaubad ja teenused, mida kasutavad tarbijad oma vajaduste rahuldamiseks ja mida ei kasutata enam ühegi teise toote/teenuse tootmiseks. Vahetarbimine - kõik need kaubad ja teenused, mida kasutatakse teiste toodete või teenuste tootmisel. Lisandväärtus- igas tooteetapis toimuv kauba turuhinna suurenemine.
Nominaalne SKP e. SKP jooksvates hindades väljendab toodetud kaupade ja teenuste maksumust antud aastal kehtinud hindades, reaalne SKP e. SKP püsivhindades muutumatutes baasperioodi hindades.
SKP koosneb: eeltarbimine, investeeringud , valitsuse lõpptarbimine, puhaseksport.
Inflatsioon - riigi keskmise hinnataseme jätkuv kasv piisavalt pikal perioodil (oluline et kasvab keskmine hinnaatase). Deflatsioon- riigi keskmise hinnataseme jätkuv langus. Inflatsioonimäär- inflatsiooni mõõteühik-keskmise hinnataseme protsentuaalne muutus baasperioodiga(eelmise aasta, kuu või kvartaliga) võrreldes. Hinnaindeks - mõõdetakse hinnataseme muutumist-6 tükki: Tarbijahinnaindeks-indeks, mis iseloomustab Eesti valmistatud tööstustoodete hindade muutust, Tööstustoodangu tootjaindeks-indeks, mis iseloomustab Eestis valmistatud tööstustoodete hindade muutust, Ekspordihinnaindeks-hinnaindeks,mis iseloomustab Eestist väljaveetavate ehk eksportkaupade hindade arengut, Impordihinnaindeks-hinnaindeks, mis iseloomustab Eestisse sisseveetavate kaupade ja teenuste hindade arengut.
Inflatsiooni mõju- sõltub inimeste elatustasemest, mis kaupasid nad tarbivad- mõne majapidamise heaolu võib suureneda inflatsiooni tulemusena, samal ajal kui teise oma väheneb. Neg mõju- raha väärtuse e. ostujõu langus. Hinnatõus- põhjustab kui nõudlus kasvab kiiremini kui tootmine-inimestel tarbimiseks raha on, aga ei ole kaupu mida tahetakse tarbida, tootmistulude kasv ja ka hinnataseme ühtlustumine maailmaturu hindadega.
Majanduspoliitika 4 eesmärki: kõrge tööhõive-võitlus tööpuudusega, hindade stabiilsus-võitlus inflatsiooniga , kõrge ja püsiv majanduskasv , õiglane sissetulekute jaotus.
Rahapoliitika - tegeleb raha väärtuse säilitamise ehk rahalise stabiilsuse tagamisega - selle all käsitletakse hinnataseme stabiilsust ehk madalat inflatsiooni, mis näitab raha ostujõu säilitamist ning soodustada riigi majanduse kasvu. Seda viib ellu keskpank , kus reguleerib raha pakkumist (käibeoleva raha hulk) või raha hinda ehk intresse.
Eesti rahapoliitika baseerub valuutakomitee süsteemil 3 tunnust: fikseeritud vahetuskurss ankurvaluuta suhtes, kogu Eesti Panga poolt emiteeritud raha peab olema tagatud kulla ja välisvaluutareservidega, valuuta on täielikult konverteeritav nii jooksev kui ka kapitalkonto tehinguteks. Valuutakomitee- rahasüsteem, kus riigi keskpanga võimalused teostada rahapoliitikat on väga piiratud.
Fiskaalpoliitika eesmärgiks on vähendada tööpuudust ja toetada majanduse arengut. Peamisteks vahenditeks on eelarvelised kulutused ja maksud . Maksukoormus näitab maksude osatähtsust riigi majanduselus, riigiti väga erinev. Maksud: käibemaks, kapitalimaks , aktsiisimaks( tubakas , alkohol , kütus, pakendid ).
Statistikas arvestatakse tööealise rahvastiku hulka kõik 15-74- aastased inimesed. Tööealine rahvastik jaguneb kaheks:

• majanduslikult aktiivne rahvastik ehk tööjõud- inimesed, kes soovivad töötada ja on võimelised töötama, siia kuuluvad töölised ja töötud.
  
• Majanduslikult passiivne ehk mitteaktiivne rahvastik- isikud, kes ei soovi töötada või pole võimelised, siia kuuluvad koduperenaised, tudengid ja õppurid, kes ei käi kooli kõrvalt tööl ja puuetega inimesed.
  

Töötajad ehk hõivatud- palgatöölised, ettevõtjad ja ka vabakutselised, kes saavad oma töö eest tasu. Töötud- inimesed, kes tahavad ja on võimelised töötama, kuid ei leia tööd. Heitunute grupi- moodustavad need inimesed, kes on kaotanud lootuse tööd leida ja loobunud otsingutest. Töötus ehk tööpuudus- töötute osatähtsus tööjõus.
Majanduspoliitika üheks peamiseks eesmärgiks on saanud täistööhõive- olukord, kus kõik, kes tahavad töötada, seda ka saavad.
Tööpuudus on tihedalt seotud inimese oskuste ja haridusega. Töötus ja tööjõupuudus eksisteerivad enamasti käsikäes. Struktuurne tööpuudus- olukord, kus tööd otsivate inimeste oskused ei vasta tööandjate nõudmistele ja vajadustele.
Tööpuudus tekitab majandusele suurt kahju. Tööpuudusega kaasnev sotsiaalne kahju on arvamatu. Tööpuuduse tõttu kasvavad riigi kulutused. Töötutele tuleb maksta töötu abiraha ning riik kaotab ka maksutulu, mida ta saaks, kui need inimesed töötaksid. Ühelt poolt jääb saamata ka tulu- ja sotsiaalmaks. Teisalt väheneb tarbimine, mille tulemusena jääb saamata käibemaks ja aktsiis.
Hõivepoliitika- poliitika, mis püüab tööpuudust vähendada ja tööhõivet suurendada.
Hõivepoliitika jaguneb: Passiivne tööturupoliitika- riik tegeleb tööpuuduse tagajärgede leevendamisega, abi on suunatud juba töötuks jäänud inimestele. Aktiivne tööpoliitika- riik püüab tööpuudust ennetada, kasutades mitmeid võimalusi, nagu uute töökohtade loomine ja ümberõppevõimaluse pakkumine.
Töötu abiraha- rahaline toetus, mis peaks töötule osaliselt kompenseerima sissetuleku kaotuse.
Lisaks sellele on enamikus arenenud maades olemas ka töötuskindlustussüsteem. Seda saavad need töötud inimesed, kes on eelnevalt tasunud oma palgalt töötuskindlustusmaksu. See on palju suurem kui töötu abiraha.
Euroopa Liidu hõivepoliitika neli sammast:Uus ettevõtluskultuur- eesmärgiks on soodustada ettevõtlikkust ning toetada inimeste püüdlusi oma ettevõtte rajamisel. Püütakse alandada töötajate palkamise, väljaõpetamise ja vallandamise kulusid , et selle kaudu muuta odavamaks uute töökohtade loomine. Tööhõiveametite kaudu on võimalik taotleda ettevõtlusteotust, mis hetkel on 10 000 krooni.Töölerakendamise uus kultuur- keskendub kahele probleemile EL tööturul. Need on pikaajaline struktuurne tööpuudus ja noorte tööpuudus. Esimese probleemi põhjuseks on kasvavad nõuded uutele ametitele. Töölerakendamise uus kultuur keskendub ümberõppele ning täiendõppe tänapäevastamisele. Uute tingimustega kohanemise uus kultuur- seab eesmärgiks tööandjate ja töövõtjate kohanemise kiire tehnoloogilise arengu ning muutuva turusituatsiooniga. Osaline tööaeg, vahetustega töötamine, hooajatöö, kodustöötamine, distantshõive interneti vahendusel. Võrdsete võimaluste loomise uus kultuur- peaks vähendama soolist diskrimineerimist tööturul, ergutades uute töökohtade loomist eeskätt naistele aj emadele.
Sotsiaalpoliitika eesmärgiks on tagada inimeste sotsiaalne turvalisus. Selleks kasutatakse erinevaid meetmeid: teenuseid( arstiabi, haridus ) kui ka rahalisi väljamakseid( kindlustushüvitis, abiraha, toetus).
Kindlustamise tuumikidee seisneb tulevase hüvitise saaja kaasamises rahaliste ressursside kogumisse. Hüvitist makstakse ainult inimesele, kes on teinud sissemakseid. Sotsiaalkindlustuses on sissemaksed ja väljamaksed omavahel seotud- mida rohkem sissemakseid on tehtud, seda rohkem hüvitist saadakse.
Tervisekindlustuses kehtib aga solidaarsuspõhimõte- tervisekindlustust maksavad kõik töötajad kindlaksmääratud protsendina palgast, kuid teenuseid pakutakse neile võrdselt. Pensionisüsteemi ülesehitamisega hajutatakse riske ja püütakse paremini toime tulla rahvastikuvananemisega.
Kogumispensioni süsteem- tänane töötaja maksab otstarbelist maksu, mis kogutakse pensionifondi ja makstakse välja alles aastate pärast, kui ta jõuab pensioniikka.
Euroopas kehtib endiselt solidaarne riiklik pension . Enamikus Euroopa maades kehtib ka rahvapensioni printsiip- igal pensioniikka jõudnud vanuril on õigus riiklikule vanaduspensionile, olenemata tema tööstaažist või eelnenud palgas.
Abiraha- ei eelda abitaotleja isiklikku rahalist panust. Abi saavad need, kes kuuluvad mingisse riskigruppi. Taotleja peab tõestama oma abivajadust ehk kehva majanduslikku seisu.
Euroopa Sotsiaalfond- on Euroopa Liidu peamine rahastamisvahend, millega toetatakse liikmesriikides tööhõivet ning edendatakse majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust. ESFi kulutused moodustavad umbes 10% ELi üldeelarvest.Euroopa Regionaalarengu Fond- on regionaalpoliitika peamine vahend ja selle eesmärk on vähendada regionaalset ebavõrdsust, kolm põhimõttelist eesmärki: lähenemine, piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive ning Euroopa territoriaalne koostöö.Ühtekuuluvusfond- loodud Maastrichi lepinguga, toetatakse mahajäänud liikmesriike, kelle SKP on alla 90% EL-i keskmisest.Tootmistegurid-majanduslike ressursside kogum, mis on ühiskonnal küsutada kõikide majanduslike soovide rahuldamiseks. Jaguneb: maa (loodusressursid, kliima, Maa), inimkapital (tööjõud, ettevõtlikkus), kapital (reaalkapital, finantskapital).SKP- peegeldab riigis teatud ajaperioodi, tavaliselt aasta jooksul toodetud kaupade ja teenuste maksumust. Lõpptarbimine- need kaubad ja teenused, mida kasutavad tarbijad oma vajaduste rahuldamiseks ja mida ei kasutata enam ühegi teise toote/teenuse tootmiseks. Vahetarbimine- kõik need kaubad ja teenused, mida kasutatakse teiste toodete või teenuste tootmisel. Lisandväärtus- igas tooteetapis toimuv kauba turuhinna suurenemine.Nominaalne SKP e. SKP jooksvates hindades väljendab toodetud kaupade ja teenuste maksumust antud aastal kehtinud hindades, reaalne SKP e. SKP püsivhindades muutumatutes baasperioodi hindades.SKP koosneb: eeltarbimine,investeeringud, valitsuse lõpptarbimine, puhaseksport.Inflatsioon- riigi keskmise hinnataseme jätkuv kasv piisavalt pikal perioodil (oluline et kasvab keskmine hinnaatase). Deflatsioon- riigi keskmise hinnataseme jätkuv langus. Inflatsioonimäär- inflatsiooni mõõteühik-keskmise hinnataseme protsentuaalne muutus baasperioodiga(eelmise aasta, kuu või kvartaliga) võrreldes. Hinnaindeks- mõõdetakse hinnataseme muutumist-6 tükki: Tarbijahinnaindeks-indeks, mis iseloomustab Eesti valmistatud tööstustoodete hindade muutust, Tööstustoodangu tootjaindeks-indeks, mis iseloomustab Eestis valmistatud tööstustoodete hindade muutust, Ekspordihinnaindeks-hinnaindeks,mis iseloomustab Eestist väljaveetavate ehk eksportkaupade hindade arengut, Impordihinnaindeks-hinnaindeks, mis iseloomustab Eestisse sisseveetavate kaupade ja teenuste hindade arengut.Inflatsiooni mõju- sõltub inimeste elatustasemest, mis kaupasid nad tarbivad- mõne majapidamise heaolu võib suureneda inflatsiooni tulemusena, samal ajal kui teise oma väheneb. Neg mõju- raha väärtuse e. ostujõu langus. Hinnatõus- põhjustab kui nõudlus kasvab kiiremini kui tootmine-inimestel tarbimiseks raha on, aga ei ole kaupu mida tahetakse tarbida, tootmistulude kasv ja ka hinnataseme ühtlustumine maailmaturu hindadega.Majanduspoliitika 4 eesmärki: kõrge tööhõive-võitlus tööpuudusega, hindade stabiilsus-võitlus inflatsiooniga, kõrge ja püsiv majanduskasv, õiglane sissetulekute jaotus.Rahapoliitika- tegeleb raha väärtuse säilitamise ehk rahalise stabiilsuse tagamisega- selle all käsitletakse hinnataseme stabiilsust ehk madalat inflatsiooni, mis näitab raha ostujõu säilitamist ning soodustada riigi majanduse kasvu. Seda viib ellu keskpank, kus reguleerib raha pakkumist (käibeoleva raha hulk) või raha hinda ehk intresse.Eesti rahapoliitika baseerub valuutakomitee süsteemil 3 tunnust: fikseeritud vahetuskurss ankurvaluuta suhtes, kogu Eesti Panga poolt emiteeritud raha peab olema tagatud kulla ja välisvaluutareservidega, valuuta on täielikult konverteeritav nii jooksev kui ka kapitalkonto tehinguteks. Valuutakomitee- rahasüsteem, kus riigi keskpanga võimalused teostada rahapoliitikat on väga piiratud.Fiskaalpoliitika eesmärgiks on vähendada tööpuudust ja toetada majanduse arengut. Peamisteks vahenditeks on eelarvelised kulutused ja maksud. Maksukoormus näitab maksude osatähtsust riigi majanduselus, riigiti väga erinev. Maksud: käibemaks, kapitalimaks, aktsiisimaks( tubakas, alkohol, kütus, pakendid).Statistikas arvestatakse tööealise rahvastiku hulka kõik 15-74- aastased inimesed. Tööealine rahvastik jaguneb kaheks: majanduslikult aktiivne rahvastik ehk tööjõud- inimesed, kes soovivad töötada ja on võimelised töötama, siia kuuluvad töölised ja töötud. Majanduslikult passiivne ehk mitteaktiivne rahvastik- isikud, kes ei soovi töötada või pole võimelised, siia kuuluvad koduperenaised, tudengid ja õppurid, kes ei käi kooli kõrvalt tööl ja puuetega inimesed.
Töötajad ehk hõivatud- palgatöölised, ettevõtjad ja ka vabakutselised, kes saavad oma töö eest tasu. Töötud- inimesed, kes tahavad ja on võimelised töötama, kuid ei leia tööd. Heitunute grupi- moodustavad need inimesed, kes on kaotanud lootuse tööd leida ja loobunud otsingutest. Töötus ehk tööpuudus- töötute osatähtsus tööjõus.
Majanduspoliitika üheks peamiseks eesmärgiks on saanud täistööhõive- olukord, kus kõik, kes tahavad töötada, seda ka saavad.
Tööpuudus on tihedalt seotud inimese oskuste ja haridusega. Töötus ja tööjõupuudus eksisteerivad enamasti käsikäes. Struktuurne tööpuudus- olukord, kus tööd otsivate inimeste oskused ei vasta tööandjate nõudmistele ja vajadustele.
Tööpuudus tekitab majandusele suurt kahju. Tööpuudusega kaasnev sotsiaalne kahju on arvamatu. Tööpuuduse tõttu kasvavad riigi kulutused. Töötutele tuleb maksta töötu abiraha ning riik kaotab ka maksutulu, mida ta saaks, kui need inimesed töötaksid. Ühelt poolt jääb saamata ka tulu- ja sotsiaalmaks. Teisalt väheneb tarbimine, mille tulemusena jääb saamata käibemaks ja aktsiis.
Hõivepoliitika- poliitika, mis püüab tööpuudust vähendada ja tööhõivet suurendada. Hõivepoliitika jaguneb: Passiivne tööturupoliitika- riik tegeleb tööpuuduse tagajärgede leevendamisega, abi on suunatud juba töötuks jäänud inimestele. Aktiivne tööpoliitika- riik püüab tööpuudust ennetada, kasutades mitmeid võimalusi, nagu uute töökohtade loomine ja ümberõppevõimaluse pakkumine.
Töötu abiraha- rahaline toetus, mis peaks töötule osaliselt kompenseerima sissetuleku kaotuse.
Lisaks sellele on enamikus arenenud maades olemas ka töötuskindlustussüsteem. Seda saavad need töötud inimesed, kes on eelnevalt tasunud oma palgalt töötuskindlustusmaksu. See on palju suurem kui töötu abiraha. Euroopa Liidu hõivepoliitika neli sammast:Uus ettevõtluskultuur- eesmärgiks on soodustada ettevõtlikkust ning toetada inimeste püüdlusi oma ettevõtte rajamisel. Püütakse alandada töötajate palkamise, väljaõpetamise ja vallandamise kulusid, et selle kaudu muuta odavamaks uute töökohtade loomine. Tööhõiveametite kaudu on võimalik taotleda ettevõtlusteotust, mis hetkel on 10 000 krooni.Töölerakendamise uus kultuur- keskendub kahele probleemile EL tööturul. Need on pikaajaline struktuurne tööpuudus ja noorte tööpuudus. Esimese probleemi põhjuseks on kasvavad nõuded uutele ametitele. Töölerakendamise uus kultuur keskendub ümberõppele ning täiendõppe tänapäevastamisele. Uute tingimustega kohanemise uus kultuur- seab eesmärgiks tööandjate ja töövõtjate kohanemise kiire tehnoloogilise arengu ning muutuva turusituatsiooniga. Osaline tööaeg, vahetustega töötamine, hooajatöö, kodustöötamine, distantshõive interneti vahendusel. Võrdsete võimaluste loomise uus kultuur- peaks vähendama soolist diskrimineerimist tööturul, ergutades uute töökohtade loomist eeskätt naistele aj emadele.
Sotsiaalpoliitika eesmärgiks on tagada inimeste sotsiaalne turvalisus. Selleks kasutatakse erinevaid meetmeid: teenuseid( arstiabi, haridus) kui ka rahalisi väljamakseid( kindlustushüvitis, abiraha, toetus).
Kindlustamise tuumikidee seisneb tulevase hüvitise saaja kaasamises rahaliste ressursside kogumisse. Hüvitist makstakse ainult inimesele, kes on teinud sissemakseid. Sotsiaalkindlustuses on sissemaksed ja väljamaksed omavahel seotud- mida rohkem sissemakseid on tehtud, seda rohkem hüvitist saadakse.
Tervisekindlustuses kehtib aga solidaarsuspõhimõte- tervisekindlustust maksavad kõik töötajad kindlaksmääratud protsendina palgast, kuid teenuseid pakutakse neile võrdselt. Pensionisüsteemi ülesehitamisega hajutatakse riske ja püütakse paremini toime tulla rahvastikuvananemisega.
Kogumispensioni süsteem- tänane töötaja maksab otstarbelist maksu, mis kogutakse pensionifondi ja makstakse välja alles aastate pärast, kui ta jõuab pensioniikka.
Euroopas kehtib endiselt solidaarne riiklik pension. Enamikus Euroopa maades kehtib ka rahvapensioni printsiip- igal pensioniikka jõudnud vanuril on õigus riiklikule vanaduspensionile, olenemata tema tööstaažist või eelnenud palgas.
Abiraha- ei eelda abitaotleja isiklikku rahalist panust. Abi saavad need, kes kuuluvad mingisse riskigruppi. Taotleja peab tõestama oma abivajadust ehk kehva majanduslikku seisu.