Luulereferaat Debora Vaarandist (5)

Kuressaare Gümnaasium
DEBORA VAARANDI
Luulereferaat
Liinu Tuust
XIIf klass
Kuressaare 2009
SISUKORD
Sissejuhatus 3
Luuletaja elulugu 4
Looming 6
Luuleanalüüs 7
Enim meeldinud luuletus 9
Kokkuvõte 10
Sissejuhatus 3
Luuletaja elulugu 4
Looming 6
Luuleanalüüs 7
Enim meeldinud luuletus 9
Kokkuvõte 10
2

Sissejuhatus

Debora Vaarandi on Eesti üks tunnustatumaid kirjanikke, teda peetakse üheks parimaks Eesti poetessidest. Tema elu oli väga raske ja samas sündmusterikas, ta elas rasketel sõja-aastatel, mis on vägagi mõjutanud tema loomingut. Tema luules kajastub kogu Eestis toimuv, eriti sõja aeg. Luulehuvi tekkis Vaarandil vara, juba keskkoolipäevil kirjutas ta luuletusi. Tema luule arenes tunduvalt Isamaasõja ajal, mil ilmus ka tema esikkogu. Vaarandi kirjutatud on kõigile tuntud sõnad Raimond Valgre laulule “Saaremaa Valss ”, mille laulis kuulsaks Georg Ots. Ta on enda kohta öelnud, et oli väiksena “arg ja üksildane unistaja , kes istus alatasa ninapidi raamatus”.
“Tema luuletuste tuul on sama hoolimatu iil, mis läbib kogu eesti kirjandust, pühkides kirjanike jalajäljed maakamaralt. Vaarandi jätab selles teoses lugejaga hüvasti. Viimase luuletuse viimases reas on märgitud, et koduaia pärnapuu oksad “jäävadki kiikuma, kui ma väravast lähen”.” Kirjutab Eesti Päevalehes Kaarel Kressa ([WWW] http://www.epl.ee/artikkel/327961 ).
([WWW] http://s.ohtuleht.ee/multimedia/images/000066/049b4ef3-bc6d-4170-aa5c-e56ebd9c956f.jpg 20.05.2009)
3

Luuletaja elulugu

“Läbielatud aastad sulavad tagasi vaadates ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad, ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki , kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus.” kirjutab Vaarandi oma elulooraamatus “Aastad ja päevad. Nooruse lugu”(2006).
Debora Vaarandi ( Trull ) sündis 1.oktoobril 1916.aastal Võrus postiametniku tütrena. Tema lapsepõlv möödus vaestes oludes Tallinnas Dunkri tänaval ja Saaremaal Laimjalas. 2006.aastal ilmunud mälestusraamatus „Aastad ja päevad“ meenutab ta viletsat eluaset Laimjala mõisa keldris , aga ka üldist ahistustunnet Saarema ühisgümnaasiumis õppides ([WWW] http://paber.ekspress.ee/viewdoc/E5F026587E5B65D7C22572CD004E078F 15.01.2009.
Lapsena oli Debora Vaarandi enda sõnul arg ja üksildane unistaja, kes istus alatasa ninapidi raamatus. Tema esimene luuletus „Udus“ ilmus Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliajalehes Kume Rivi. Autori teadmata sattus see pala ajakirja Eesti Naine toimetusse ning avaldati 1936. aasta aprillinumbris. Aasta varem oli neiu lõpetanud gümnaasiumi, ent isiklik tulevik paistis tuhm ja ähvardav. Kuidas leida tööd? Ülikooli minek oli majanduslikel põhjustel mõeldamatu. Siis toimus kohtumine , mis muutis nii Vaarandi elukäiku kui ka Eesti kirjanduslugu ([WWW] http://www.epl.ee/artikkel/327961 15.01.2009).
1935. aasta sügisel tutvus Vaarandi kohalikul kirjandusõhtul Aadu (Adolf) Hindiga, kes töötas toona algkooliõpetajana. Hoolimata peigmehe perekonna ninakirtsutustest kihlusid noored peagi ja astusid järgmise aasta juunis abiellu. Ootamatult oli Vaarandi sisenenud Tartu kirjanike ja boheemlaste ringkonda, kus sündisid tutvused August Sanga, Kaarel Irdi ja teiste tollaste tähtedega. Nüüd oli võimalik ka ülikooli astuda ([WWW] http://www.epl.ee/artikkel/327961 15.01.2009).
Vaesed olud (luuletaja sõnul oli näljakunst üliõpilaste seas arenenud kõrgele tasemele ) ja abikaasa kaudu sugenenud marksistlikud tutvused – aga ka uue võimu pakutud võimalused, mis rahuldasid seni väga kitsasse ringi aheldatud poetessi elunälga – tegid filosoofiaüliõpilasest 1940. aasta punase pöörde kõrvaltegelase ja ajakirjaniku, ajalehe Sirp ja Vasar vastutava toimetaja ([WWW] http://paber.ekspress.ee/viewdoc/E5F026587E5B65D7C22572CD004E078F 15.01.2009).
Abielu pedantse ja enesekeskse Aadu Hindiga ei toonud paraku õnne. Suhet varjutas ka abielupaari ainsa lapse õnnetu surm pahaendelise kõlaga 1939. aastal. Pärast juunipööret Sirbis ja Vasaras töötanud paljulubava tõlkija ja literaadi käe võitis endale Sirbi ja Vasara , hiljem Rahva
4
Hääle peatoimetaja Anton Vaarandi. Tema õhutusel oli Debora Hint 1940. aastal astunud kommunistlikku parteisse. Tuleb märkida, et stalinistlikud repressioonid ei läinud tema lähedastest mööda - külmale maale saadeti onu ja tädi perekondadega. Teine tädi põgenes 1944. aastal Eestist ja asus hiljem Ameerika Ühendriikidesse ([WWW] http://www.epl.ee/artikkel/327961 15.01.2009).
1940. aastal evakueerus Vaarandi Venemaale. Esialgu töötas ta Kasahstanis ja Jaroslavis, hiljem Moskvas ja Leningradis Rahva Hääle toimetuses. Eestisse naasis andekas kirjanik 1944. aastal ning asus tööle Sirbi ja Vasara vastutava toimetajana , kuid peagi (1964. aastal) oli ta sunnitud tuberkoloosi tõttu töölt lahkuma . Sellel hetkel sai Debora Vaarandist elukutseline kirjanik.
1945. aastal ilmus tema debüütkogu “Põleva laotuse all”, kus kajastus kodumaaigatsus ning sisaldas palju looduskirjeldusi. Debüütkogu luule on vabavärsis. Tänu sellele kogule ning Alfred Adleri psühholoogiaraamatu “Inimesetundmine” enne tõlkimisele võeti Vaarandi kirjanike liitu.
Debora Vaarandi suri 2007. aastal.
([WWW] http://paber.ekspress.ee/fotodb/60670C387B317D71C2256FB80040214C/$file/tn_vaarandi.jpg 20.05.2009)
5

Looming

Eriti jõuline oli Deboora Vaarandi luule just siis, kui ta kirjutas omaenese tunnetest. Sõjajärgsetel aastatel kajastus ka tema ridades tolle aja kirjanduse üldine optimistlik ellusuhtumine . Tema luuleala avardus kogus ‘’Rannalageda leib’’, mida iseloomustab inimeste ühtekuuluvustunne, esile tõusid traagilised toonid ning palju oli teravaid kontraste. Vaarandi hakkas oma uue luulega rõhutama ühiskonnas tekkivaid probleeme, sõnastus muutus lakooniliseks ning meeleolu väga intensiivseks. Tema värsiloomingu paremik on koondatud kogusse “Valik luuletusi”, sõnavõtte, matkamärkmeid, ilukirjanduslikku proosat ning reisimõtisklusi saab lugeda raamatutest “Uuenevate mälestuste linnad” ja “Välja õuest ja väravast”.
Sõja-aastad olid kirjaniku jaoks väga rasked, selle tõttu jäi ka ülikoolihariduse omandamine pooleli ning lõppes abielu Anton Vaarandiga. Sõjajärgsetel aastatel kirjutatud luulekogud (“Kohav rand ” ja “Selgel hommikul ”) olid optimistlikud, lihtsad ja funktisonaalsed.
1952. aastal, olles juba hea mainega ja tuntud kirjanik, abiellus ta Juhan Smuuliga ning nende abielu kestis aastakümneid. Vaarandi jätkas tõlkimist, kuid 1959 . aastal ilmunud kogu “Unistaja aknal ”, oli tema kui luuletaja elus suur murrang. Selles kogumuses on põhiliselt armastus- ja looduslüürika. Stalini surma tõttu ei pidanud luuletajate looming sisaldama enam nii palju poliitikat.
Vaarandi aitas luule arengule kaasa ka noori “kassetipõlvkonna” luuletajaid (Paul-Eerik Rummo, Linda Ruudi, Arvi Siia, Mats Traadi, Enn Vetemaa ) aidates neid poeetide maailma.
1960-70 aastatel saavutas Vaarandi poeedina oma küpsuse, luulekogu “Rannalageda leib” on selle tõestuseks. Motiiviks on inimeste seotus , toonid on traagilised, kontrastid väga teravad . Tema uuem luule iseloomustab tihe ja lakooniline esitusviis ning intensiivsed meeleolud, endiselt suured kontrastid – ühel pool kriisimomentideni arendatud traagika, sellele võrdluseks aga lüürilised värsid kodulinnast ja armastusest.
1977. aastal ilmunud “Tuule valgel ” jäi Vaarandi viimaseks originaalkoguks, selle avaldas ta olles 61 aastat vana.
6

Luuleanalüüs

Valisin luulekogu „See kauge hääl“, mis ilmus 2000.aastal, kirjastus Ilmamaa poolt, Tartus. “See kauge hääl” on valikkogu ning suhtelisust silmas pidades päris mahukas. Vaarandi ei ole kunagi paljukirjutaja olnud. Ning luuletuste kirjutamise lõpetas ta juba ammu , tipus olles. Uue raamatu esimene luuletus on aastast 1944 ja viimane aastast 1976. Eks anna juba küpsete aastate luulekogude ilmumisaastad aimu , mida tähendab — on tähendanud — luuletamine Vaarandi moodi ([WWW] http://www.videvik.ee/506/luulet.html 20.05.2009). Vaarandi armastas elada, ega rääkinud surmast.

Meri: Uus paat
//...//
Tugev mootor tuksub nagu süda tal,
lained temal mürisevad täävi all.
Ja ta endas kannab kolme kanget meest,
kes on läbi käinud mite mere veest.
//...//
Mereteema kõlab ka mitmetes teistes luuletustes : „Vana paat“, „Õngel“, „Merejääl“, „Vaalade elu“, „Kaksipidised“, „Vahel on,..“, „Peod täis kive ja istun vete veeres..“, jpt.

Aastajad : Talveöö
Pakasepaugud,
kohevil hangede kahin.
Kiirgavasse öösse
pärani silmi vahin.
//...//
Aastajad kajastuvad veel luuletustes „Kevade võtted“, „Suveigatsus“, „Märtsikuu hetk“, „Suvisel tuleasemel..“, „Talv“, „Sügisel“, jne.
7

Armastus, igatsus, kiindumus : Sinu nägu
//...//
sinu nägu
jäälagendik kotkaste armastusega
lahvanduste ääres
üksinduses
sulas öösse ja kadus minusse
//...//
Need teemad kajastuvad ka näiteks luuletuses „Lein“, „ Rahutus “, „Sina“ jt.

Pere, koduigatsus: Ootel
Ikka pisemaks jääb ema,
madalamaks tuba,
hämaramaks silm...
Vaiki , vaiki, mure -
//..//
Need teemad kajastuvad ka näiteks luuletustes „ Sisevaade “, „See kauge hääl“, „Kadakad“, „ Kassari murumõte“ jpt.

Kodumaa: Tallinna lävi
//...//
Näen, ma nägin sind jälle,
mu Tallinn!
//...//
Veel seda teemat kajastub luuletustes „Tehumardi hommik“, „Põhjamaa päike“, „Saaremaa kohal“ jpt.
8

Enim meeldinud luuletus

"Ööviiul" (1956)
Ühel üürikesel viivul
hämaram on valge öö.
Ja siis salus lõhnaviiul
valjult helisema lööb.
On see õnn või on see valu –
armastuseviis on see.
Keegi kergelt paljajalu
tõttab läbi kastevee
Keegi ootab kase najal ,
heledamaks läheb aas.
Armsam , see on pidumaja!
Valgeid küünlaid põleb maas .
On need hõisked, on need nuuksed,
sosin summutatud suul..
Armsam, sul on lehejuuksed,
las ma olen nende tuul!
Las mind sinu juurde tulla,
valge lill, mu valge lill!
Läbi õhu, läbi mulla
voogab laul ööviiulil.
Analüüs: Luuletus on kirjutatud abab riimiga. Põhjus, miks see luuletus nii väga meeldib on see, et olen kuulnud seda ka viisistatuna (Erko Niit ja Laura Junson). Luuletus pealtnäha on hästi lihtsalt kirjutatud, kuid on sügavamõtteline ja armas, armastusluuletus.
9

Kokkuvõte

Debora Vaarandi panus Eesti kirjandusse on märkimisväärne, ta rikastas seda tõlgetega Bertolt Brechti , Anna Ahmatova , Eino Leino jt kirjanike teostest. Üks eesti ja vene kirjanduse tähtsamaid kohtumisi on 1987. aastal ilmunud meeneraamatus “Aeg tuli”, kus on esindatud nii Vaarandi tõlked Ahmatova luuletustest kui ka vastupidi. Praegu ei ole küll Vaarandi loomigu roll noorema põlvkonna seas nii tähtis, seda varjutab tema kommunistlik minevik , kui siiski suurema osa tema loomingust moodustab lembe- ja loodusluule . Vähesed teavad ka seda, et temale kuulub oma sõbrale ja siis alles tulevasele presidendile Lennart Merile öeldud sõnad: “Lennart, sa muutud iga aastaga üha rohkem Viiralti kaameli nägu!”
Oma elu jooksul on Vaarandi saanud palju preemiad, mille seas peaks olema ka Eesti Vabariigi III klassi Valgetähe orden , Soome Vabariigi Valge Roosi rüütelkonna rüütlirist, Juhan Liivi nimeline luuleauhind (1965), Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia (1994) ning Riiklik Elutöö preemia 2005. aastal. Ise aga poetess oma loomingust väga vaimustuses ei ole, “Üldiselt oleks võinud vähem kirjutada” on ta öelnud kunagi Päevalehele antud intervjuus.
Siiski on tegu suurepärase kirjanikuga, kes suutis läbi lüüa Eesti riigi jaoks väga rasketel aastatel ning lõpuks leida küpsuse ja õnne nii töös kui armastuses.
10