Debora Vaarandi referaat (3)

Sisukord
1) Debora Vaarandi elulugu lk. 4
2) Debora Vaarandi looming lk. 5
3) Luulekogu üldiseloomustus lk. 6
4) Ühe luuletuse analüüs lk. 9
5) Kasutatud kirjandus lk. 10
Debora Vaarandi elulugu
Debora Vaarandi oli luuletaja ja tõlkija. Ta sündis 1. oktoobril 1916a. Võrus postiametniku tütrena. Varane lapsepõlv möödus Saaremaal Pöides Saikla külas emapoolse vanaisa talus . 1922-1927 elas ta Saaremaal suviti , muidu oma vanemate juures Tallinnas, kus käis ka kaks esimest aastat koolis. 1926. a-st oli Vaarandi kodu Saaremaal Laimjalas, kuhu vanemad ostsid väikese talu. Õppis Pöide ja Kahtla algkoolis (lõpetas 1929); 1930-35 Kuressaares Saaremaa ühisgümnaasiumis humanitaarharus ja 1936-40 Tartu ülikoolis filosoofiateaduskonnas keeli ja kirjandust, stuudiumi lõpetamata. Radikaalselt meelestatud haritlastega suheldes tutvus marksismiga.
1940.a. suvest töötas Vaarandi Tallinnas ajakirjanikuna: oli “Rahva Hääle” kultuuriosakonna toimetaja , seejärel “ Sirbi ja Vasara” vastutav toimetaja asetäitja ja hiljem vastutav toimetaja. NLKP liige 1940-1990. Saksa-Nõukogu Liidu sõja algul 1941.a. evakueerus Tseljabinski oblastisse, 1941.a. sügisel töötas Kasahstanis; 1942 tegutses Jaroslavlis ENSV Riiklikus Kunstiansamblis. 1943.a. algusest jätkas ajakirjanikuna “Rahva Hääle” toimetuses Moskvas ja 1944.a. veebruarist augustini Leningradis. Naasnud 1944 Eestisse, töötas “Sirbi Vasara” vastutava toimetajana 1946.a. märtsini, siis sundis tuberkuloos ajakirjanikutööst loobuma , sellest saadik kutseline kirjanik Tallinnas; 1952-54 töötas KL-i luulekonsultandina; KL-i liige 1945; ENSV teenindav kirjanik; 1954 ENSV rahvakirjanik 1971 . Olnud abielus A. Hindi (1936), A.Vaarandi (1941) ja J. Smuuliga (kodaniku naine 1952-70).
Debora Vaarandi looming
Vaarandi esimene luuletus ilmus 1936. Debüütkogu "Põleva laotuse all" kodumaa-armastust ja valulist koduigatsust väljendavad sarjad paistsid silma isikupärase käsitlusviisi poolest. Pärast sõda kujunes Vaarandist noore luule esindavamaid autoreid Eestis. Kaasaega kujutavais luuletustes ja lüürilistes poeemides oli vaade suunatud tulevikku.
Kogus " Unistaja aknal " kajastub murrang, mis toimus Vaarandi loomingus ja kogu eesti luules 1950-ndate aastate teisel poolel. Avara temaatilise haardega kogus "Unistaja aknal" tõuseb poeetiliselt enam esile sugestiivne loodus- ja armastuslüürika.
Viimastes kogudes oli Vaarandi oma ande täielikult välja arendanud. Klassikaliste luulevormide kõrval omandab suure osatähtsuse vabavärss, mida luuletaja eelistab suurte, üldinimlikult kaalukate, sisevastuoludest raskete teemade käsitlemisel.
Uue kunstilise süvenemisega kujutab luuletaja oma maa ja rahva saatust, põhjaranniku ja saarte loodust. Kokkuvõtva tähendusega kogus "Tuule valgel " on tähtsal kohal enesetunnetuslüürika. Elusügisesse astunu kogemuse mõtestamisse sugenenud tumedaid meeleolusid tasakaalustab stoiline eneseväärikustunne.
Luuletus “Lihtsad asjad” (1957) oli esimene, kus programmiliselt öeldakse lahti senisest retoorikast ja toetutakse lihtsale heale . Samas toetas eesti luule liikumist tavapärase lüürilise luule poole ka V. selleaegne tõlketegevus.
Luulekogu üldiseloomustus
Vaarandi lüürika, mida võib võtta kui eesti luule eri harude ühenduspunkti, on ajatu .
Selles leidub mitmeid killukesi eesti luule peajoone metafoorikast. Lisaks subjektiivsete ainulaadsete hetkede tabamisele kumab ka sotsiaalset tausta : poetess pole loonud pelgalt isiklikke värsse ega valanud sõnadesse üksnes enese hinges tukslevat, tema loomes peegeldub poole sajandi Eestimaa.
Seejuures ühendab Vaarandi mõjusalt eri luuletahke: tema “lihtsad asjad” haakuvad ( Luige ) “maapäälsete asjadega”, “tuule valgel” luuletaja paikneb ikka selsamal (Suitsu) “tuulemaal” ja nendesamade (Alveri) “tuulelaste” läheduses, “sisaliku jälgedest” moodustub ( Ristikivi ) “sisaliku tee”, mis lookleb tumedalt kohava metsa vahel jne. Kujundeist, mis on pidevalt õhus ning sõnades, on haaratud suurelt ja ühtaegu mõtlikult ning moodustunud loodus- ja tundelüürika on paiguti vägagi võimas.
Vaarandi loometeest nähtuv lõhestumus ei ole üksnes individuaalsete kompromisside ja pöörete sõnastus, vaid see on ka tükike ajalugu ning ühiskonda. Muutunud ajas ja tagasivaateliselt on kunagised tähendused küll teisenenud, kuid määrab, et praegu annab luulet mitmeti ja vabamalt mõtestada ning see on huvitav nüüdseski kontekstis.
Nördimust tekitab sisukama järelsõna puudumine. Samas sarjas ilmunud poetesside Luige ja Underi kogus sisaldusid põhjalikud järelsõnad, Vaarandi luuleraamatu lõpetab kahetsusväärselt pelk kronoloogia.
Luulekogu sisaldab eri teematahke, millest nähtub metafoorika, tonaalsuse ning sõnakasutuse mitmekesisus ja muutumine.   
Näiteks kirjeldab ta Eesti pealinna, et seal on ilus ja , et rohkem peaks väärtustama riiki, kus me elame.
Vahel läänetaevas keset sügispilvi
nagu otsiksid sa oma Tallinnat ,
meeles lapsepõlve kordumatud pildid,
mälestustepaigad kõige kallimad.
Siis vast mõistad tuhandete tuski
päevalillemailt või Musta mere kaldalt-
kõigi nende kurbust, kelle kodu kuskil
tuhaks sai või vaevleb vägivallas.
Miilab ikka jälle sinu pilgus
Tallinn – tulesambaiks taeva paisatud,
Ja ta kurgu ümber kokku tõmbuv silmus ,
Oleviste kohal tiirlev raisakull .
Siis vast tunned nagu oma pihus
Leningradi laste külmavõetud käsi.
Väljad ühishaudu Tuikavad su ihus
ja su süda vihkamast ei väsi.
See on sama viha, igatsus ja valu,
millega end püsti tõukas Stalingrad.
See on jõud, mis võidab, surmaõudu talub,
miljonite jõud, mis vabastab me maa.
Ju Orjoli tervitasid kogupaugud,
pahvatava rõõmuga nad täitsid sind –
ligi, lähemale nende kaudu
tuli Tallinngi, su kodulinn !
Ühe luuletuse analüüs
„Astusin lihtsate asjade juurde,
toetusin lihtsale heale...
Kaugete tähtede lõputu valgus
rahuna voolas mu peale.
Pahiseb meri ja neelavad leegid
sarvikut kadakakändu.
Öö läbi, öö läbi endas ja kõiges
tajuda laineterändu!
Lebada kastesel murul ja tunda
maad nagu elusat, hella.“
(„Lihtsad asjad”)
Debora Vaarandi on kirjutanud luuletuse “Lihtsad asjad” ning see on ka ühtlasi tema kogumiku nimi. Poetess kirjeldab rahulikkust, mis kõikide asjadega kaasneb ning kujutlusvõime lennukust, kui ta räägib kaugete tähtede lõputu valguse rahuna voolamisest tema peale.
Sõnum selle luuletusega oleks, et meie ümber on kõik elus ning piisab ainult natukesest ringivaatamisest ja sa saad sellest aru.
Epiteet – lihtsate, kaugete, lõputu, rahuna, pahiseb, neelavad, kastene, elusat, hella
Võrdlus – tunda maad nagu elusat
Isikustamine – neelavad leegid
Metafoor – laineterändu
Kasutatud kirjandus

http://www.elks.ee/index.php?id=912&nid=144&PHPSESSID=07423d26ffe4c5758a91ab26c846d689

http://www.epl.ee/kultuur/392200

http://et.wikipedia.org/wiki/Debora_Vaarand i

http://miksike.com/docs/lisakogud/kirjandus/vaarandi.ht m

http://paber.ekspress.ee/viewdoc/E5F026587E5B65D7C22572CD004E078F

http://www.mreal.tln.edu.ee/files/kirjandus/Debora_Vaarandi1.ppt

11