Debora Varandi (0)

PÕLVA ÜHISGÜMNAASIUM
10c klass
Moonika Ajalik
DEBORA VAARANDI
Luuletaja
Referaat
Juhendaja : õpetaja Merle Pintson
Põlva 2007
SISUKORD
„TUNDMATU SÕDURI HAUD”.......................................................................................3
SISSEJUHATUS..................................................................................................................4
1. ELULOOLISED TÄHISED.............................................................................................5
2. LUULEVAATED.............................................................................................................7
3. DEBORA VAARAND TÕLKIJANA..............................................................................8
4. „ÖÖVIIUL”.......................................................................................................................9
5. KOKKUVÕTE.................................................................................................................10
6. KASUTATUD KIRJANDUS...........................................................................................11
Debora Vaarandi
Foto: Peeter Langovits
TUNDMATU SÕDURI HAUD
Mu haua kohal tasa sahisevad
need nõtked haavad juba ammu , ammu...
Ma tean, me kodunurmil jälle sammub
kuldnokkade ja orastega kevad.
Mis sest, mis sest, et ükski silm ei näe,
kuis teda õnnistavad minu käed.
Mu meel on kerge meie põllu pärast -
see sinu hoida jäänd. Su armsad palged
on vahest veelgi pisarais. Kuid valge
mu surmaöö on nende puhtast särast.
Mis sest, et minu hauda sa ei tea -
ta üle kuldseid viljavihke sead.
Nii hää on puhata . Mu palav veri
ei vooland asjata. Mu kustuv vaade
ju nägi võidulippu üle maade.
Ei selle kirkust uhu ajameri.
Sest võitlus, mis mu siia hauda tõi,
see miljoneile vabaduse tõi.
SISSEJUHATUS
Ajast aega kohtume Eesti kultuurimaastikul oma ala meistritega, kelle loominguline käekiri mällu jääb. Kasvõi sellepärast et see nii habras ja õrn on. Debora Vaarandi puhul võibki öelda, et kõik nii temas kui tema loomingus oli ühte moodi valulev ja kaunis.
Vaarandist kirjutati palju. Temast kirjutati kui alati millestki vaimustunud samas väga sõbralikust ja lihtsast inimesest. Käesolevat referaati Debora Vaarandist ajendas kirjutama tema isiksuse omapära-kõrgelt erudeeritud ja tark ning samas lihtne ja tagasihoidlik .
Debora Vaarand loojana oli hinnatud juba tema eluajal. Käesolevas referaadis on tuginetud
Debora Vaarandi luulekogudele ja ning tema enda kirjutistele.
Töö koostamisel on kasutatud nii otseselt kui kaudselt kirjanduse ja Debora Vaarandga kokku puutunud nimeste uurimusi, arvamusi ja ülestähendusi.
Materjali on käesoleva töö autor saanud nii ajakirjanduses ilmununa kui ka interneti erinevatest portaalidest ja kodulehekülgedelt.

ELULOOLISED TÄHISED
Debora Vaarandi südis 1. oktoobril 1916 aastal Võrus, kus tema isa Julian Trull töötas postiametnikuna.Vanemate ja põhiis kasvuümbruse järgi oli luuletaja talupoeglikku päritolu saarlane.Ema vanemad omakorda pärinesid Hiiumaalt. 1918 aastal pöördus Trullide perekondSaaremaale tagasi. Elama asuti Pöidemaale Saikla külla emapoolse vanaisa Eeru tallu.
Aastal 1922-1927 elas pere Tallinnas, kus peeti kaeklinnas pisikest toidupoodi.
1927 aastal kolis perekond jälle Saaremaale.Perekond ei suutnud külas enam päriselt kohaneda, eriti rängaks kujunesid majanduskriisi aastad. Laenuvaral pääses tütar siiski edasi õppima: lõpetanud Kahtla Algkooli 1929 a. Astus ta hiljem Saaremaa Ühisgümnaasiumi.
Keskkooli aeg ei olnud raske üksnes majanduslikult. Kehvus tõmbas range piiri suhtlemises enamiku kaasõpilastega. 1935 a. Lõpetas Debora Trull gümnaasiumi. Peale kodus vireletud aastaid järgnes abiellumine A. Hindiga, mis tähendas ühtlasi Tartusse asumist.Võimalikuks said filosoofia õpingud Tartu ülikoolis, mis lõppesid aastal 1940.Rahva valitsuse esimesest päevast töötas Debora hint ajakirjanduses. Ta võeti EKPliikmeks (1940). Kõigepealt toimetas Debora Hint Rahva Hääle kultuuri osakonda .
1940 a. Sügisel suunati ta vast asutatud nädalalehe „ Sirp ja Vasar ” toimetaja asetäitjaks ning edutati järgmise aasta märtsis selle toimetajaks. 1941 a. Abiellus Debora Hint A. Vaarandiga
sellest abielust sai ta ka kirjanikunime. Tegevusrohke aasta lõpeatas Suure Isamaasõja puhkemine. Sõja käigus sattus ta lõpuks Moskvasse, kus töötas mõnda aega „Rahva Hääle” toimetuses. Ajakirjaniku tööst tuli loobuda kaugele arenenud kopsu tuberkuloosi tõttu.
Aastatel 1951-1955 oli ta Kirjanike Liidu luule konsultant. Sealt peale on ta oma loometööd jätkanud kutselise kirjanikuna. 1952 a. abiellus ta Juhan Smuuliga.
1954 a. anti Debora Vaarandile NSVL teenelise kirjaniku, 1971 a. Rahvakirjaniku aunimetus.
1976 a. autasustati teda Lenini ordeniga.
1965. aastal sai ta esimese Juhan Liivi nimelise luuleauhinna, milleks on raha asemel karjasemärss. 1994. aastal anti talle Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia, 2005. aastal riiklik elutöö preemia.
1977. aastal ilmunud kogu “Tuule valgel ” on poetessi viimane originaalkogu, edaspidi pühendus ta tõlgetele. Vaarandi oli siis 61-aastane. Tema luuletuste tuul on sama hoolimatu iil, mis läbib kogu eesti kirjandust, pühkides kirjanike jalajäljed maakamaralt. Vaarandi jätab selles teoses lugejaga hüvasti. Viimase luuletuse viimases reas on märgitud, et koduaia pärnapuu oksad “jäävadki kiikuma, kui ma väravast lähen”
2. LUULEVAATEID
Tema esimene luuletus “Udus” ilmus Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliajalehes Kume Rivi. Autori teadmata sattus see pala ajakirja Eesti Naine toimetusse ning avaldati 1936. aasta aprillinumbris.
1945. aastal ilmus viimaks Debora Vaarandi peamiselt võõrsil kirjutatud debüütkogu, mis sai sõjamõjude tõttu apokalüptilise nime “Põleva laotuse all”. Luulekogu oli kantud kodu- igatsuse vaimust, lisaks kohustuslikule Stalini ülistamisele leidus selles palju ilmekaid looduskirjeldusi. Debüüt oli vabavärsis.
"Tuule valgel" (1977)on poetessi viimane originaalkogu, edaspidi pühendus ta tõlgetele. Vaarandi oli siis 61-aastane. Tema luuletuste tuul on sama hoolimatu iil, mis läbib kogu eesti kirjandust, pühkides kirjanike jalajäljed maakamaralt. Vaarandi jätab selles teoses lugejaga hüvasti.
" Unistaja aknal" ( 1959 ), milles autor näitab ennast võimsa loodus- ja armastuslüürikuna. Stalin oli surnud ja poliitilisi teemasid ei pressitud enam nii rängalt kirjanike loomingusse.
"See kauge hääl" (2000) Debora Vaarandi kehastada eesti luules on karmid mereavarused, lipud ja leegid, raskete tuliste äärtega piiblipilved. Vaarandi avarused ei ole kunagi unelevad. Need on voogavad ning ärevad ja võib uskuda , et silmapiir varjab väehulki lippudega, seal toimub rahvasterändamisi telkide ja kaamelitega, liigub sõduritevoore, puhkeb tulekahjusid ning revolutsioone, sünnib uusi aegu.
Oma loomingus sageli rahvaluule motiive kasutav Vaarandi on eesti suulist pärimust mõjutanud ka muul moel kui “Saaremaa valsi” sõnade kaudu.
3. DEBORA VAARAND TÕLKIJANA
Debora Vaarandi oli ka viljakas tõlkija. Ta on tõlkinud soome, saksa ja vene keelest, muuhulgas Bertolt Brechti, Alfred Adleri, Aleksei Tolstoi, Veera Inberi, Juri Nagibini, Mihhail Prišvini, Eduard Bagritski, Viktor Nekrassovi, Maksim Gorki, Olga Bergholzi, Anna Ahmatova , Katri Vala, Eino Leino, Aleksis Kivi, Georg Trakli ja Laila Hirvisaari loomingut.
1987. aastal ilmunud meeneraamatus “Aeg tuli:” on esindatud nii Vaarandi tõlked Ahmatova luuletustest kui ka vastupidi. See on eesti ja vene kirjanduse üks olulisemaid kohtumisi.
4. "Ööviiul" 1956
Ühel üürikesel viivul
hämaram on valge öö.
Ja siis salus lõhnaviiul
valjult helisema lööb.
On see õnn või on see valu –
armastuseviis on see.
Keegi kergelt paljajalu
tõttab läbi kastevee.
Keegi ootab kase najal ,
heledamaks läheb aas.
Armsam , see on pidumaja!
Valgeid küünlaid põleb maas .
On need hõisked, on need nuuksed,
sosin summutatud suul..
Armsam, sul on lehejuuksed,
las ma olen nende tuul! Debora Vaarand
Las mind sinu juurde tulla,
valge lill, mu valge lill!
Läbi õhu, läbi mulla
voogab laul ööviiulil.
5. KOKKUVÕTE
Debora Vaarandi (1916-2007) alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: «Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki , kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus.»
Pargi sõnul oli Debora Vaarandi õnnelik inimene: ta jõudis oma pika elu jooksul kõik lõpule viia, jaksas näha nii paljut ja olla samas veel 90aastasena erakordselt hooliv .
Oma olemuselt oli Debora niisama lihtne ja inimlik kui tema looming. Ta pilk oli täpne, sõna lihvitud . "Aeg-ajalt natuke kõhklev ja kahtlev... nagu kõik surelikud. Naisena enda lummavast ilust küll teadlik ja komplimentidega harjunud , aga päris rahul ta oma välimusega siiski polnud – piht olevat liiga pikk,"
"Debora armastas elu, ta tahtis elada ega rääkinud surmast," räägib poetessile lähedane inimene.
. Midagi püsivat ja igavikulist – ja seda Debora Vaarandi eesti rahva jaoks on aastakümneid olnud – on meie seast lahkunud."
Vaarandi sündis 1. oktoobril 1916. aastal Võrus ning suri 28.aprill 2007 21:43
6. KASUTATUD KIRJANDUS
Eesti Kirjanduse Ajalugu. Koostanud ja toimetanud M. Kalda, E. Sõgel
1987. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat.
Eesti kirjarahva leksikon. Koosatanud ja toimetanud Oskar Luts 1995 Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat.
http://et.wikipedia.org/wiki/Debora_Vaarand i
http://www.postimees.ee/290407/esileht/siseuudised/257819.php
http://www.epl.ee/artikkel/327961
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?156230
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?40922
http://miksike.ee/documents/main/lisakogud/kirjandus/vaarandi.ht m
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=227427&sID=20
11