Lumelauasõit (3)

Sisukord

• Sissejuhatus
  
• Ajalugu
  
• Sõidustiilid
  
• Varustus
  
• Võistlusalad
  
• *Lisaks
  
• Kokkuvõte
  
• Kasutatud kirjandus
  

Sissejuhatus
Lainelauasõitjad, kes soovisid lainetel liuglemise kunsti harrastada ka mägedes koheval lumel, mõtlesid 40 aastat tagasi välja lumelauasõidu. Liideti Hawaiilt pärit lainelaud ja rula . Esimesed harrastajad olid koolipoisid. Suusakuurortides suhtuti neisse nii tõrjuvalt, et neid ei lubatud suusaliftide lähedalegi. Ametlikult sündis lumelaud 1965 Ameerika Ühendriikides. Esimene lumelaud valmistati suusapaarist ning sai nimeks SNURFER. Lumelauandus on suurt populaarsust koguv talisport , mille harrastajad kinnitavad oma jalgade külge puust laua ( lumelaua ) ning sõidavad sellega mööda lumiseid mäekülgi alla. Lumelauaga sõitmine on sarnane suusatamisele. Lumelauduri varustuse hulka kuuluvad lumelaud, saapad , sidemed ning talveriietus. Alates 1998. aastast on lumelauasõit taliolümpiamängude kavas.
Ajalugu
Konkreetset lumelaua leiutamise au kellelegi ei omistata. Kelgutaolise esemega mäest alla sõitmine on tegelikult asi, mille võis igaüks välja mõelda. Seepärast poleks aus mõnda üksikut inimest esile tõsta.
Siiski oli isikuid, kes mängisid lumelaua arengus olulist rolli. Üks neist oli M.M. “Jack” Burchett. 1929 aastal lõikas ta endale vineerist lauatüki ja kinnitas oma jalad riidetükkide ja hobuseohjadega sinna külge. Tema tuligi lagedale ühe esimese “lumelauaga”. Enne järgmist sammu möödus vahepeal 30 aastat. Alles 1965 leiutas Sherman Poppen, keemiliste gaaside insener, kingituseks oma tütrele snurferi (nime leiutisele pani tema naine). Ta kinnitas kaks suuska kokku ning pani esiosa külge nööri, et sõitja saaks sealt kinni hoida.
Paljud tema tütre sõbrad tahtsid samuti snurferit ning peagi alustati selle masstootmist. 1966. aastal müüdi seda üle poole miljoni, ent seda võeti siiski kui lastele mõeldud mänguasja. Poppen korraldas selle uue lauaga võistlusi ning nedel osales ka Jake Burton , kes asjast tõsiselt huvitus. Tal ei olnud võimalust surfida (vanemad ei ostnud talle lauda) ja seepärast tegeles ta snurferiga. Dimitrije Milovich hakkas 1969. aastal lumelaudu tegema. Talle tuli see idee, kui ta sõitis kolledžis kandikuga mäest alla. Tema lumelauad baseerusid snirferil ning töötasid suuskadega sarnaselt. 1972 asutas ta firma nimega “Winterstick” ning tema lumelauad kogusid tuntust. 1977. aastal hakkas Jake Burton, nüüd ülikooli lõpetanud, teenima raha, ehitades mitmesuguseid snurferi variatsioone. Tema esimesed lauad olid tehtud lamineeritud puust. Ta võitis snurferivõistluse, kasutades enda kujundatud lauda, millel oli esimese jala jaoks kinnitus. See võimaldas lauda paremini juhtida ning andis kaasvõistlejate ees eelise. Paralleelselt Burtoniga hakkas lumelaudu tegema ka Tom Sims. Ta oli huvitatud ruladest ning üritas sõita “lumelauaga”, mille ta oli valmistanud tööõpetuse tunnis. Sims liimis puutüki ühele poolele tüki vaipa ning teisele alumiiniumplaadi. Koos oma sõbra Chuck Barfoot'iga valmistasid nad garaažis rulasid ja lumelaudu. Ametlikult oli Burton esimene, kes kombineeris lumelauale suuskade tehnoloogiat aastal 1980. Nende uus prototüüp oli tehtud materjalist P-Tex. Samal aastal sõlmis Sims lepingu firmaga Vision Sports , mis teda finantseeris. Barfoot jäi kõrvale ning ta üritas ebaedukalt oma firmat luua. Aastal 1982 peeti USA's Woodstocki lähedal Suicide Six kuurordis esimene siseriigiline lumelauavõistlus. Võistlejate eesmärk paistis olevat “ellujäämine”, sest võisteldi jäisel ning järsul rajal “The Face ”.
Aastal 1985 oli üksnes kolmekümne üheksas suusakuurordis (ligikaudu 600st) lumelauad lubatud. 80ndatel hakati välja andma ka lumelauaajakirju - “Snowboarder” 1981, “Absolutely Radical” 1985 (hiljem muutis oma nime “International Snowboarding Magazine”). 1986 mängis prantuse lumelaudur Regis Rolland filmis “Apocalypse Snow ” ning see vallandas lumelauavaimustuse Euroopas. Korraldati mitmeid kohalikke üritusi nagu Shveitsi Meistrivõistlused St. Moritz'is. Lumelauandus muutub aina populaarsemaks .
1994 kuulutati lumelauasõit olümpiaspordiks. Nüüd sai sellest lõpuks tõeline võistlussport, mitte lihtsalt mööduv hullus. 1998 taliolümpial oli lumelaud esimest korda võistluskavas. Sellega kaasnes ka skandaal . Kanada lumelaudur Ross Rebagliati võitis slaalomi kuldmedali ning pidi andma uriiniproovi. Proov sisaldas 17.8 nanogrammi milliliitri kohta mariuhaanat. Rebagliati väitis, et ta pole juba kaua aega mariuhaanat kasutanud ning et see annus sattus tema vereringesse ilmselt peol suitsu sisse hingates. Kuldmedal võeti talt ära ent anti hiljem tagasi. Sel sündmusel olid halvad tagajärjed kõikidele lumelauduritele. Paljudel inimestel tekkisid eelarvamused , et lumelaudurid kasutavadki kogu aeg narkootikume.
Aastal 1996 lasi Mike Hatchett välja video “TB5”, milles näidati kuulsaid lumelaudureid nagu Noak Salasneck ja Johan Olofson. Film tehti Alaskal ning sõitjad tegid uskumatuid trikke.
Nüüdseks võtab lumelauandus enda alla väga suure osa talvesprodist, enamus suusakuurorte lubavad lumelaudadega sõita. See on muutunud kõigi poolt vastuvõetavaks spordialaks.
Sõidustiilid:
Sõitmine jagatakse alastiilideks, millest igaühele sobib veidi erinev laua disain.
Freeride ehk vabasõit
Vabasõidu eesmärgiks on lihtsalt lõbu pärast mäest alla sõites lõbustada. Enamik lumelaudureid ongi jäänud selle stiili juurde. Vabasõidust on arenenud Extreme Snowboarding ehk Ekstreemlumelauandus. Freeride on märkimisväärselt mõjutatud surfimisest, eesmärk on jätta lumme võimalikult puhtaid jooni. Freeride laud on pisut jäigem, kiirem ning stabiilsem, kui all mountain tüüpi laud. Tavaliselt on laua pikkused 155 – 180 cm sõltub enamasti lauduri enda pikkusest. Eelmisel aastal hakati tootma ka uut spetsiaalselt puuderlumes sõitmiseks mõeldud lauda. Laud on ühe suunaline , laua nina on kausikujuline (meenutab pisut oda otsa) ning laua saba on V kujuline.
Carve – Slaalom , kross , kiirlaskumine need on märksõnad, mis iseloomustavad seda lauatüüpi. Need lauad on alati ühesuunalised, hästi jäiga ja sirge konstruktsiooniga, väga väikse ja ühtlase kaarega. Enamasti pikkuses üle 160 cm, kuni 190 cm välja, mõnel juhul veel pikemad . Nende laudadega sõidetakse spetsiaalse kõva saapaga (meenutab mäesuusa saabast).
Freestyle ehk vabastiil
Vabastiili harrastajad eelistavad veeta suure osa ajast õhus, kasutades selleks kaldteid ja renne. Tavaliselt on vabastiilis kasutatavad lauad lühemad (130-170 cm) ning laiemad, valmistatud fiiberklaasist, mis annab soovitud paindlikuse takistuste äärel. Kasutatakse ka pehmemast materjalist saapaid, et sooritada järsemaid pöördeid. Vabastiili on suuresti mõjutanud rulluisutamine . Mitmetes lumelauaparkides on platsid, mis imiteerivad just rulluisuparke koos vastavate hüppevõimalustega.
Alpine e. Alpisõit
Võrreldes teiste stiilidega, tegelevad sellega väga vähesed. Alpilaudurid kasutavad pikemaid peenikesi laudu ning nende jäigad saapad meenutavad suusasaapaid. Nendega sõidetakse põhiliselt slaalomit.
Varustus
Lauad
Lumelaud on põhiline varustus lumelauasõidus. See on laud, mis on disainitud sõitja jalgade alla kinnitamiseks. Sellega sõidetakse mööda mäenõlvasid, keppe ei kasutata. Erinevates stiilides kasutatavad lauad varieeruvad. Pikemad lauad pakuvad suuremat kiirust ja stabiilsust, lühematega on parem manööverdada ja hüpata. Painduva lauaga on hea järsemaid kurve võtta, ent suurtel kiirustel hakkab see võbisema. Enamus lumelaudu valmistatakse puusüdamikust, mis kaetakse fiiberklaasiga. Laua esiots on kergelt üles keeratud, et see saaks lumel paremini libiseda. Ka tagumine ots võib olla üles keeratud, olenevalt sellest, kui palju selle laua omanik kavatseb tagurpidi sõita. Põhi on kaetud spetsiaalse plastikuga ning mõnel juhul immutatud vahaga, et laud paremini libiseks. Laua äärtes on peenike terasriba. Lumelaua pealmisel osal on tavaliselt mitmesugune graafika, mille eesmärk on kliente ostma meelitada. Laual olevad pildid võivad olla ka äärmiselt isikupärased ning paljud lumelaudurid panevad selle disainile suurt rõhku.
Lauad erinevad põhiliselt järgmistelt omadustelt:

• Laua pikkus – mida pikem on laud, seda suuremat kiirust on võimalik arendada. Lühikese lauaga on lihtsam manööverdada
  
• Laua kumerus - Laua kumerus aitab kaasa radikaalsele manööverdamisele. Mida sügavam ja lühem on laua kumerus, seda äkilisemalt laud reageerib teie liigutustele.
  
• Laua laius – tavaliselt on see individuaalne, sõltub sageli jalasuuruset. Laiemad lauad kannavad paremini sõitjat värskes puuderlumes.
  
• Laua jäikus – Mida jäigem on laud, seda stabiilsem on temaga sõita. Laua jäikus on eelkõige oluline suurematel sõidukiirustel hooldatud nõlvadel. Pehme laud hakkab suurel kiirusel kantimise ajal põrkama ja sõitjal võib kaduda kontakt rajaga .
  
• Laua kaal – Mida väiksem on laua kaal seda lihtsam on sõita ja manööverdada
  
• Laua suunad – Lauad on kahe- ja ühesuunalised. Kahesuunalise lauaga saab sõita nii vasak, kui parem jalg ees. Ühesuunalise lauaga saab sõita ainult vasak või parem jalg ees.
  

Sidemed
Lumelaua sidemed võivad olla kas kõvad või pehmed , olenevalt saapa tüübist, mida nende kandmiseks vaja läheb. Kõvade sidemete puhul on saapad ja sidemed sarnased suusaklambritele, pakkudes suuremat stabiilsust ja kontrolli laua üle. Pehmed saapad meenutavad pigem talvesaapaid ning annavad vajaliku mugavuse hüpeteks ja maandumisteks.
Erinevalt suusaklambritest ei avane lumelauasidemed kukkumisel automaatselt. See süsteem arendati suusatajatele, et vältida raskeid õnnetusi, kui kukkumisel tiritakse suusad mitmes suunas. Lumelauduritel seda aga vaja ei lähe, kuna jalad on kindlas asendis koos. Enamgi veel, niimoodi jääb ära juhita lumelaua sõit allamäge. Sidemed vabastatase käsitsi. Lumelaud võib olla lühikese rihmaga kinnitatud sõitja esijala külge, et laud rängematel sõitudel peremehest lahku ei läheks.
Sidemed ei ole rangelt lumelaua osa, ometigi on neid vaja selle kasutamiseks. Sidemed ( klambrid ) on laua külge kinnitatud ning saabastes jalad püsivad sidemetes mitme erineva süsteemiga. Kanna taga mööda sääremarja on jäik tugi highback ehk “kõrge selg”. Selle disainis Flite Snowboards 80-ndate keskel ning see aitab lauda paremini taha kallutada.
Sidemeid on mitut tüüpi:

• Strap-in – Kõige varasem sidemetüüp ning ilmselt seni kõige populaarsem . Sõitja kannab pehmest materjalist polsterdatud saapaid. Jalg püsib laua küljes kahe rihma abil, millest üks jookseb üle varvaste, teine pahkluu juurest. Neid saab vajaduse järgi pingutada. Nende ebameeldiv külg on, et selliste rihmikute paigaldamine võtab palju aega ning tavaliselt peab sõitja lumes istudes või koogutades oma kinnitust pingutama. Rihmade asendit tuleb kohandada vastavalt sõitjale ja seepärast ei sobi need eriti lumelaualaenutustes kasutamiseks.
  
• Step-in – Vastukaaluks rihmadele loodi klambrid, mida saab kiiresti ja mugavalt kinnitada ning mis sobivad ka laenutustele. Sellised klambrid vajavad spetsiaalseid saapaid, mis on tavalisest jäigemad. Liikvel on mitmeid klambritüüpe, mis omavahel ei sobi (näiteks Burton, K2 Clicker, Rossignol, Switch ). Klambrid on palju kasutajasõbralikumad, ent paljude meelest on see alamast klassist sidemetüüp – manööverdamisvõime on jäikuse tõttu mõneti pärsitud.
  
• Hybrid – Leidub sidemesüsteeme, mis püüavad kombineerida kahe eelneva süsteemi häid omadusi. Näiteks on tehtud sidemed, milles jalg sisestatakse tagant, mitte pealt. Paljude jaoks annavad need tõesti lubatud mugavuse ja juhitavuse , ent tihti on need väga kallid.
  
• Plate – Neid sidemeid kasutatakse slaalomsõitudeks ja võistlustel. Sellised jäigad sidemed annavad laua üle suurema kontrolli.
  

Lumelauasaapad
Lumelauasaabas peab olema spetsiaalne. Võimalik on muidugi sõita ka tavaliste saabastega, kuid üldjuhul ei sobi need klambritesse, hakkavad logisema ja nendega on suurem oht vigastusteks. Ilma spetsiaalse saapata ei saa sõidust kunagi ka õiget naudingut, kuna lauda on sel juhul väga keeruline juhtida.
Lumelauasaabas tuleks valida mugav, kuna tihtipeal veedetakse mäel pikki päevi ja ebamugav või väike saabas hakkab häirima.
Levinud on kahte liiki saapaid: Soft boots (traditsionaalsetele klambritele) ja Step-in boots (SIS klambritele).
Slaalomi sõitjatel on erilised tugevad saapad, mis meenutavad mäesuusasaapaid.
Lisavarustus
Lumelauaga mäest allatuhisemiseks ei lähe põhimõtteliselt vaja muud kui lauda, klambreid ja saapaid, kuid sõidu täielikuks nautimiseks on loodud mitmeid olulisi tooteid. Loomulikut peab kandma talviseid riideid ning kuna mägedes on tihtipeale heitlik ilm, siis peaksid jope ja püksid olema võimalikult tuule ja veekindlad. Prillid on väga vajalikud lumesaju korral ja ka ilusa ilmaga kaitseks päikesekiirte eest. Uljamad kihutajad ja hüppajad peaks kanadma kiivrit ja seljakaitset, mis kaitsevad keha suuremate vigastuste eest kukumiste puhul.
Lumelauaga võisteldakse neljal erineval alal:
Lumelauakross
•• Sõidetakse 500–1000 m pikkusel distantsil , mille läbimiseks kulub pool kuni poolteist minutit. Rada on väga vaheldusrikas, pannes võistlejad proovile nii kaldkurvidel, hüpetes kui ka spetsiaalselt ettevalmistatud lainelisel pinnal – laudurite keeli kaameliküürudel. Kuivõrd ala on füüsiliselt küllaltki raske, keskendutakse treeningutel võrdselt nii üldkehalisele ettevalmistusele kui ka eri sõiduetappide läbimise oskusele.
•• Eelringis sõidetakse üksi aja peale. Lõppvõistlusele pääseb 32 kiiremat meest ning 16 naist. Seal pakutakse vaatemängu, sest neli lumelaudurit sõidavad korraga. Finaaliski stardib nelik .
•• Eesti paremik : Magnar Freimuth, Kadri Pihla, Ivar Kruusenberg.
Rennisõit
•• Ala ingliskeelne nimetus on half pipe . Võisteldakse ligi 100 m pikkusel rennikujulisel rajal. Äärte kõrgus on kolm kuni viis meetrit, kuid moeks on saanud ehitada üha kõrgemaid renne. Renn on justkui talvine variant rulasõidu rambist, kus tehakse analoogselt kõrgeid õhulende koos kõikvõimalike trikkidega. Ülevalt alustades siksakitatakse järjest allapoole ja kogu etteaste jooksul tehakse keskmiselt kuus-kaheksa õhulendu.
•• Kvalifikatsioonis on tavaliselt kaks sõitu. Hinnatakse 10-pallisüsteemis hüpete kõrgust
(airi), trikkide raskusastet ja stiili. Eraldi kohtunik hindab veel maandumistehnikat ning kogu sõitu tervikuna .
•• Eesti paremik: Mario Visnap (2004 juunioride MM-i 42.), Mark Duubas. (2004 juunioride MM-i 60.)
Big Air – hüpe
•• Sel alal on tähtsad nii hüpe, õhus sooritatud trikid kui ka maandumine. Kuivõrd kõik sõltub ainult ühest hüppest, on ala kahtlemata kapriisne. Big Airi võistluspaiga rajamisel on tähtsaim kriteerium tasase osa pikkus, mis ulatub hüppenõlvast kuni maandumispaigani (cap) – tavaliselt kuni 17 meetrit.
•• Iga võistleja saab kaks katset, millest parem läheb arvesse. Kes mõlemal korral kukub , langeb võistlusest välja ning talle tuleb soovitada: harjutage veel!
•• Finaali saab16 paremat, kes teevad kolm katset, millest kahe parema soorituse punktisumma liidetakse. Hinnatakse samade põhimõtete järgi nagu rennisõiduski. Põhiliseks treeninguvormiks on sõit ning hüpete-trikkide harjutamine . Paljud sõidavad ettevalmistusel rula või BMX-iga ja hüppavad batuudil. Sooritusi analüüsitakse hiljem kaamera vahendusel.
•• Eesti paremik: Mario Visnap, Mark Duubas.
Paralleelslaalom
•• Võisteldakse kahekaupa kuni 120-meetrisel rajal, mis sisaldab maksimaalselt 25 väravat. Sõidetakse kaks korda. Teises sõidus starditakse vastavalt avasõidu ajalisele vahele. Võidab esimesena fini‰ijoone ületanu. Ala nõuab samuti väga head kehalist ettevalmistust ning avaldab põlvedele suurt koormust.
•• Eesti parim: Ivar Kruusenberg (2006 Eesti meister).
*Lisaks:
Miks lumelaud?
Lumelaua populaarsus on tingitud enamasti rohketest kasutusvõimalustest. Harrastaja lumelauaga saab sõita nii hooldatud nõlvadel kui ka puuderlumes, saab hüpata teha trikke jne. Ostes endale enamvähem korraliku lumelaua jätkub tema kasutust aastateks. Laud sobib algõppest kuni heal tasemel harrastajani välja. Seega ei pea tegelema pidevalt uute lumelaudade soetamisega.
Teine lumelaua positiivne omadus on tema lihtsus ja mugavus. Puuduvad igasugused tüütud vidinad, on ainult üks laud. Õppiminegi on suhteliselt lihtne ja kiire. Enamasti õpitakse esimesed sõidunõksud selgeks ühe kuni kahe päevaga. Iga õpitud samm püstitab uue ja keerulisema väljakutse, seega kunagi ei teki olukorda, kus edasi pole võimalik liikuda . Loomulikult lumelaua kõige suurem magnet on kiirus, hüpped - meeletus koguses adrenaliini.
Kus õppida?
See väide et lumelauaga peaks enne Eestis sõitma õppima, kui mägedesse minna ei pea absoluutselt paika. Eestis on ainult kirkatõstukid, kus ise seisad püsti ja tõstuk sikutab sind üles. Enamuse ajast tuleb seista tõstuki järjekorras. Samas suusanõlva pikkus on väga lühike ja sa ei jõua eriti harjutadagi.
Slovakkias ja Austrias jäävad esimesed ponnistused ära kuna saab mäkke sõita gondliga. Samas nõlvade valik on tunduvalt suurem. Igaüks saab valida endale meelepärase. Harjutamiseks, algajatele sobib pikk, lai ja lauge nõlv. Ärge muretsege, et teised kihutavad mööda, aga ise ukerdate kaootiliselt. Iga päev õpivad mäepeal esimest korda sõitma vähemalt 30 inimest, ja mis kõige olulisem – keegi ei vaata viltu - kõik on ju kunagi kuidagi alustanud.
Huvitavaid fakte:
1929 – Burchett saagis vineerist laua, kinnitas jalad riideribade ja hobusejõhvidega kinni ning lasi liugu.
1965 – Sherman Poppen tegi tütrele mänguasja nimega “Snurfer”. See koosnes kahest kokkuseotud suusast, mille ninasse oli kinnitatud köis.
1966 – müüdi Snurfereid juba üle poole miljoni ning Poppen korraldas isegi võistlusi. Üks osaleja oli Jake Burton, kelle arvates oli see lahe ajaviide surfi asemel.
1969 – lumelaudu hakkas valmistama Dimitrije Milovitch, kes sai inspiratsiooni   ülikooliajal kandikuga mäest alla sõitmisest. Milovichi lumelaud põhines surfilaual kombineerituna suuskade tööpõhimõttega.
1972 – Milovitch pani aluse firmale Winterstick, mis tõi turule mitmeid laudu, ning avaldades artikleid ajakirjades Newsweek, Playboy ja Powder kogus lumelauandus tuntust. Kuigi Milovitch lahkus 1980. aastal lumelauaärist, peetakse teda siiski üheks selle ala pioneeriks .
1977 – Jake Burton lisas Snurferile esiklambri, mille tõttu juhitavus paranes. Samal aastal valmistas fanaatiline rulataja Tom Sims tööõpetuse tunnis oma esimese lumelaua – puutükk, mille ühele poolele oli liimitud jupp vaipa ja teisele õhuke alumiiniumikiht. Saades oma sõbra Simsi tööst inspiratsiooni, valmistas Chuck Barfoot “The Flying Yellow Banana” ( Lendav Kollane Banaan), mis oli plastipõhja ja kantidega rulalaud.
1980 – Burton hakkas lumelaudade tootmisel suusatehnoloogiat kasutama. Samal aastal allkirjastas Sims lumelaudade tootmislepingu Vision Sportsiga.
1981 – ilmus esimene lumelauasporti käsitlev ajakiri Snowboarder.
1982 – toimus Vermontis esimene üleameerikaline lumelauavõistlus Suicide Sixis. Võistluse eemärgiks tundus olevat ellujäämine, kuna rada, mille nimi oli The Face, oli jäine ja järsk.
1985 –  hakkas ilmuma ajakiri  Absolutely Radical, mis hiljem oma nime International Snowboarding Magazine’iks muutis.
1986 –  mängis Prantsuse laudur Regis Rolland filmis “Apocalypse Snow”, pannes Euroopas aluse tervele lumelauafännide põlvkonnale.
1994 – otsustati, et lumelauasõidust saab olümpiaala. See sündmus märkis lumelauasõidu tunnustamist tõsiseltvõetava võistlusspordina.
1998 – võisteldi esmakordselt Nagano taliolümpial. Uut ala saatis tohutu menu , vaatamata isegi avalikkuse silmis süvenevale stereotüübile lumelaudurist, kes on pidevas marihuaanauimas. Nimelt leiti kanadalasest olümpiavõitja Ross Rebagliati uriiniproovist marihuaanat.
Kasutatud kirjandus:

• http://www.epl.ee/artikkel/365813
  

• http://et.wikipedia.org/wiki/Lumelauas%C3%B5it
  

• http://www.bricole.ee/uudised.php?id=9
  

• http://www.zone.ee/lumelauandus/varustus.html
  

• „Olümpiamängud. 15 talvise olümpiaala reeglid“ Vello Lään
  

Lumelauasõit
Referaat
13. aprill, 2008
Kokkuvõte
Lumelaud ei ole tänapäeval enam mingi uudis mäenõlvadel. Iga aastaga võib üha rohkem näha nõlval suusatajate kõrval lumelaudureid. Kindlasti üheks suureks lumelaua populaarsuse mõjutajaks oli 1998. aasta Nagano taliolümpia, kus esmaskordselt võisteldi ka lumelaua slaalomis.
Enamasti on lumelaudurid noored ja uljad tegelased, kes proovivad ikka sõita seal, kus hooldatud suusanõlv lõppeb ja rägastik ning puutumata lumi algab. Nende kiirused on suured ja õhulennud pikad ja kõrged. Kahjuks kaasnevad lumelauasõiduga nagu ka teiste ekstreemsete spordialadega erinevad vigastused. Just sellepärast peaksidki kõik selle ala harrastajad kandma nii kiivrit kui ka teisi kaitsmeid!