Keskaja inimene (2)

„Keskaja inimene”
Keskaja iminene sõltus väga palju kirikust . Kõiki teod olid, kas jumala meelepärased ehk kiriku poolt heaks tunnistatud, või paganlikud ehk kiriku vastased. Inimesed, kes olid teisiti mõltejadneid kutsuti ketseriteks, tänapäeval dissidentideks. Ning nad tavaliselt hukati. Hukkamis viis oli tuleriidal põletamine. Sellest järeldub, et keskaja inimene oli kiriku suur austaja.
Keskajal jagunes ühiskond kolmeks: Vaimulikud pidid kõikide eest palvetama, feodaalide ülesanne oli kõiki kaitsta ja talupojad pidid kõiki ülal pidama . Keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus . Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Erinevalt orjast müüdi neid koos maa ja perega . Talupojad pidid kandma koormisi. Nendeks olid näiteks mõisategu ja loonusrent. Talupojad elasid väikestes külades, kus majad paiknesid tihedalt koos. Majad olid üheruumilised, muldpõranda ning õlgkatusega. Põlluharimisel olid levinud aletegemine ja kaheviljasüsteem. Talupojad ei nurisenud oma saatuse üle ja olid rahul sellega, mis neile antud oli. Siit järeldub, et talupoeg oli vasalli oma ja vasalli feood oli vasallile kasulik koos talupojaga.
Kõik feodaalid moodustasid rüütliseisuse. Seisustelt olid nad kõik võrdsed, muidugi oli suurfeodaalidel rohkem võimu, kui väikerüütlitel. Feodaalid elasid linnustes . Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse näiteks kaljusele künkale või jõesaarele. Algul ehitati neid puust, kuid hiljem hakati ehitama kivilinnuseid. Kõige enam levinud linnused olid tornlinnused- Torni osa moodustas kaitse, keskmisel korrusel elas feodaal oma perega, allpool tema kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid või vangikongid. Suuremaid linnuseid piiras ringmüür, mis kaitses linnust või ka vallikraav , milles voolas vesi ja üle selle tõstesild. Selliseid suuri linnuseid said endale lubada vaid suurfeodaalid , paljudel väikefeodaalidel ei olnudki oma linnust ja nad pidid elama oma senjööri linnuses. Siit järeldub, et feodaalid jagunesid kaheks ja väikefeodaalid allusid suurfeodaalidele.
Varasel keskajal valitses naturaalmajandus ja inimesed ei käinud oma kodudest eriti kaugemal. Elati muutumatult pikka aega. 11. sajandil aga hakkas taas arenema kaubandus ja tekkisid linnad. Ristiretked viisid inimesi kodudest eemale ja seega laiendati ka inimeste silmaringi. Ka vanad harjumused ja ettekujutused hakkasid muutuma . Varasel keskajal olid Lääne-Euroopas levinud benediktlaste kloostrid , kus mungad palvetasid ja kirjutasid ümber raamatuid, nagu Püha Benetictuse reeglites kirjas seisab. Kõik inimesed olid sellega harjunud ja teistsugust elu ei kujutatud ettegi. Kuid kui hakkasid tekkima linnad ja toimusid ristiretked, hakati üha enam tundma, et benediktlaste kloostrid ei ole enam täiuslikud. Kloostrid asusid maal ja olid jäänud eemale linnaelust. Nii tekkisid 13. sajandi algul kerjusmungaordu. Need asusid tavaliselt linnades. Seal elasid kerjusmungad , tegelikult nad ei elanudki kerjusmungaordudes, vaid rändasid kerjates ja jutustades mööda ilma ringi. Sellepärast kutsuti neid kerjusmunkadeks. Sellest järeldub, et keskajal elas mitmekesine rahvas. Olid inimesed kes käisid ja rändasid ringi ning kerjates ja jutustades.
Suurfeodaal oli inimene kellele allus väikefeodaal ehk vasall , kuid mitte vasalli talupoeg . Sest keskajal kehtis selline põhimõte, et „Minu vasalli vasall ei ole minu vasall.” ja see tähendas, et kohustusi tuli kanda ainult selle isiku ees, kellega oldi otseses truudussuhtes. Järelikult ei tohtind suurfeodaal maadlet ise mehi sõjaväkke värvata, vaid nõudis vasallilt teatud hulga meeste väljapanekut. Järelikult suurfeodaalid olid inimesed kellele allusid kõik vasallid , ja vasallidele talupojad.
Feodaalne hierarhia , see on feodaalide järjestamine tähtsuse järgi. Kõige üleval oli valitseja ja kõige alumisel olid rüütlid. Selline võimupüramiid oli selline et, ülemine oli kuningas(valitseja), Talle järgnesid suurfeodaalid mis jagunesid veel omakorda kaheks, hertsogid ja krahvid. Suurfeodaalidest allapoole jäi keskmised feodaalid ehk parunid . Ning madalaimale astmele jäid siis väikefeodaalid ehk rüütlid. Feodaalse hierarhia tõttu oli riigis tihti kodusõjad ning selle põhjusteks võis olla kuningavõimu nõrgenemine, võimsad ja sõltumatud feodaalid tahtsid rohkem rikkust ja võimu. Sellest järeldub, et keskajal oli täpselt inimeste seisus ühiskonnas ära määratud, kes olid mis astmel ja kes kellele allus.