Keskaja inimene (2)

„Keskaja inimene”
Keskaja iminene sõltus väga palju kirikust . Kõiki teod olid, kas jumala meelepärased ehk kiriku poolt heaks tunnistatud, või paganlikud ehk kiriku vastased. Inimesed, kes olid teisiti mõltejadneid kutsuti ketseriteks, tänapäeval dissidentideks. Ning nad tavaliselt hukati. Hukkamis viis oli tuleriidal põletamine. Sellest järeldub, et keskaja inimene oli kiriku suur austaja.
Keskajal jagunes ühiskond kolmeks: Vaimulikud pidid kõikide eest palvetama, feodaalide ülesanne oli kõiki kaitsta ja talupojad pidid kõiki ülal pidama . Keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus . Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Erinevalt orjast müüdi neid koos maa ja perega . Talupojad pidid kandma koormisi. Nendeks olid näiteks mõisategu ja loonusrent. Talupojad elasid väikestes külades, kus majad paiknesid tihedalt koos. Majad olid üheruumilised, muldpõranda ning õlgkatusega. Põlluharimisel olid levinud aletegemine ja kaheviljasüsteem. Talupojad ei nurisenud oma saatuse üle ja olid rahul sellega, mis neile