Muutused Eesti ühiskonnas esiaja lõpust kohanemiseni keskaja ühiskonnaga (0)

Muutused Eesti ühiskonnas esiaja lõpust kohanemiseni keskaja ühiskonnaga
Eestlaste muistse vabadusvõistlusega lõppes ka esiaeg - 1227. aastal, mil Saaremaa ristiusustati. Eestlased kaotasid iseseisvuse ja jäid sajanditeks võõra võimu alla, millega kaasnesid ka võõrad mõjutused, eelkõige Saksamaalt ja Skandinaaviast. Kõige sellega kaasneb ka eestlaste, kui alamklassi õiguste kitsendamine. Arvan, et kõige suuremaks probleemiks eestlasele kujuneski see, et neist said talupojad ning nad ei võidelnud enam oma isesesvuse eest, vaid võistlused toimusid teiste riikide vahel Eestimaa pärast. Suured muutused toimusid ka ühiskonnas, religioonis ja kultuuris.
Ristisõja algul leppisid Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu omavahel kokku, et piiskopile jääb 2/3 ja ordule ülejäänud vallutatud aladest. Selle otsuse elluviimine ei läinud sugugi valutult, sest ordu suutis tugevaima sõjalise jõuna pidevalt oma piire laiendada. Kujunes välja Tartu piiskopkond , mille moodustas Sakala, Ugandi ja Kesk-Eesti maakonnad . Lisaks moodustas Riia piiskop 1228. aastal Läänemaast ja Saaremaast Saare-Lääne piiskopkonna keskusega Lihulas . Moodustati veel palju uusi ordusi, näiteks Mõõgavendade ordust sai nüüd Saksa ordu Liivimaa haru.
Tekkisid linnad, kujunes välja keskaegne linnakultuur ja käsitöö- ning kaubanduskeskused. Esiajalt keskajale üleminemisel jäid põlluharimise viisid ja tööriistad endiseks. Kaubandus ja meresõit koondusid linnakodanike kätte. Käsitöö alal jäi keskajani valitsevaks kodune külakäsitöö. Muinasaja lõpul kujunesid hinnatud käsitöömeistrid, kes olid keskendunud kindla toote valmistamisele.
Liiklusteede sõlmpunktides paiknevatest linnustest ja asulastest, mis olid ühtlasi ka kaubitsemiskohtadeks, sai kõige rohkemini asustatud kohtadeks . Seal oli kergem hankida tooret ja oma tooteid müüa. Suuremates linnustes töötasid oma käsitöömeistrid – sepad, pottsepad, puusepad, pronksivalajad. Enamikust suurematest linnustest arenesid hiljem linnad. Käsitöö eraldus põllumajandusest ja muutus iseseisvaks majandusharuks . Tallinnas oli oma kutseühing näiteks kivi- ja kujuraiduritel, seppadel, kingseppadel, voori- ja veomeestel ning õllekandjatel. Iga tsunft tegutses põhimääruse alusel. Minu arvates pani juba see aluse tänapäeval Eesti kõige suuremate linnade arenemisele.
Muistse vabadussõja käigus, nagu juba eelnevalt sai mainitud , alistati eestlased ning selle tagajärjel sunniti neid vastu võtma ristiusku. Ristiusk mõjutas eestlaste kombeid. Näiteks hakati kandma kaelas väikesi pronksristikesi ja surnud maeti alati peaga lääne poole. Minu arvamus tolleaegsete eestlaste, kui niiöelda paganate ristiusustamine oli hea, kuigi sel ajal ei olnud pea keegi selle poolt. Pooldan seda sellepärast, sest nii läksid eestlased kiiremini kaasa teiste Euroopa riikide, kus samuti valites ristiusk, uskumuste ja tõekspidamistega.
Valdav osa kohalikust Eesti rahvast taandati uutes oludes talupojaseisusesse. Esialgu oli talupoja õiguslik seisund küllaltki hea – vallutajad tunnistasid eestlaste isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele. Kuid leppida tuli siiski paljude koormistega, millest üheks tähtsaimaks oli viljakümnis või hinnus . Üldiselt olid siiski Eesti talupoegade kohustused küllaltki mõõdukad. Vabade meeste õigus ja kohustuseks oli sõjateenistus. Vanema riimkroonika sõnul olid eestlased nii mitmelgi korral valmis ilma palumata „rõõmselat retkele asuma“ ning tihti rööviti vana kombe kohaselt ka ohtralt sõjasaaki. Usun, et eestlastel oli ääretult raske kohaneda sellega, et nüüd on keegi, kes otsustab tähtsamad otsused nende eest ning seepärast ma ei imesta, miks mõned mehed olid nõus vabatahtlikult võtma ette üha uusi sõjaretki.
Maa alistumisel rahvas ristiti ja selle tulemusena alustati kohe kirikute ehitamisega, algselt puust, kuid pikkamööda asendati need kiviehitistega. Igasse kihelkonda ehitati kirik , mille asupaigaks valiti tavaliselt kihelkonna keskpunkt, mõne vana linnamäe või pühapaiga lähedus. Keskaja jooksul lisandus kihelkonnakirikutele väiksemaid kabeleid, millest enamik on tänapäevaks jäljetult hävinud.
Arvan, et esiajast keskaja ühiskonnaga kohanemine oli eestlase jaoks suur ja raske muutus. Eelkõige võttis see kaua aega, et uue olukorraga leppida, sellega harjuda. Kuid siiski olen ma kindel, et see periood oli Eesti rahva jaoks ka kasulik – ristiusu vastu võtmine, käsitöö- ja kaubandusealal. Ka see, et eeslastest said talupojad, saime me aru, kui tähtis on olla iseseisev ning see kunagi tagasi võita. Eestlased said juurde palju uusi ehitisi – kirikuid, kabeleid ja muid hooneid. Nagu öeldakse, et igas halvas on midagi head, siis arvan ka mina, et sellest raskest ajast saime meie, estlased ka kasu ja uusi tarkusi juurde, mis löövad välja meis ka tänapäeval.