Kaupo (0)

Kaupo Kaupo   (ka   Caupo,   Kope;   surnud   21.   või   22.   septembril   1217)   oli   liivlaste   olulisemaid
vanemaid   13.   sajandi   alguses.   Info   Kaupo   kohta   pärineb   peamiselt   Henriku   Liivimaa
kroonikast. Kaupo   nimi   esineb   Henriku   Liivimaa   kroonikas   kujul   Caupo,   Liivimaa   vanemas
riimkroonikas   Kope.   Pole   selge,   kas   see   tuleneb   nime   Jakob   (Jacobus)   germaani-   või
liivipärasest   lühendist,   tähendab   kaupmeest   (liivi   kop   "kaup",   ladina   caupo
"sissesõiduhoovipidaja",   "kõrtsmik",   "kaupmees"),   seondub   eesti   sõnaga   kubjas   või   on
mõnda muud päritolu. Nime hääldati tõenäoliselt ikkagi Kaupona. Kaupo oletatav ristimine Kaupo   sünniaega   pole   sarnaselt   Lembitu   omaga   teada,   kuid   tõenäoliselt   oli   ta   Henriku
kroonikasse ilmumise  ajal juba keskealine, olles Turaida (liivi  keeles Toreida)  vanemana
liivlaste olulisimaid juhte. Tema nimi Caupo võib olla germaanipärane mugandus mõnest
liivi   nimest   või   ka   tuleneda   otseselt   germaani   nimest   Jakob,   Jacobus,   mis   talle   näiteks
ristimisel võidi anda. Kaupo esimene otsene mainimine leiab aset 1200. aastal, kuid on oletatud, et Kaupo võis juba
1191. aastal ristitud saada. Selle aasta all on Henrik oma kroonikas nimetanud ühe haavatud
Turaida   liivlase   ristimist.   Teda   on   hiljem   samastatud   Kaupoga,   kuigi   see   on   suhteliselt
kaheldav, sest Henrik, kes hiljem Kaupot korduvalt nimeliselt mainis, tundis teda ilmselt
küllaltki hästi ja seega oleks võinud teda juba ristimise puhul Kaupoks nimetada. Siiski on
suur osa ajaloolasi leidnud, et Kaupo võidi 1191. aastal ristida ja tema ristijaks hilisemat
Eestimaa piiskoppi Theoderichi, kes haavatud liivlase kroonika järgi ka tõepoolest ristis. Kaupo annab oma pojad piiskop Albertile pantvangideks. 1200. aastal, kui piiskop Albert esmakordselt Liivimaale saabus, olid liivlased tema suhtes
üpris vaenulikult meelestatud ja seetõttu vangistas piiskop nende vanemad, sealhulgas ka
Kaupo. Nad vabanesid alles seejärel, kui olid oma pojad Albertile pantvangideks andnud. Tol
ajal   näib   see   levinud   praktika   olevat,   sest   hiljem   kordasid   ristisõdijad   sama   ka   Sakala
vanemate, kaasa arvatud Lembitu puhul. Võib oletada, et Kaupo poeg Berthold reisis koos
piiskopi   ja   teiste   pantvangidega   Saksamaale,   kus   ta   sai   vaimuliku   hariduse,   sai   tubliks
kristlaseks ning pöördus hiljem Liivimaale tagasi, saades samasuguseks tugevaks kristlaste
toetajaks nagu tema isagi. Kuid ilmselt ei saa väita, nagu oleks Kaupo 1200. aastal kristlaste leeri kuulunud: vaevalt
oleks temalt sellisel juhul pantvangi nõutud. Seega on võimalik, et toona oli Kaupo veel
koguni ristimata, pidi selle piiskopi survel sel aastal vastu võtma ja tema lõplik pöördumine
leidis aset ehk alles Rooma-reisi ajal. Liivlaste vastuhakk Turaidas ja teistes linnustes. 1206. aastal tegid liivlased eelviimase tõsise katse ristisõdijatele vastu hakata ja mehitasid
nende vastu mitmed linnused, sealhulgas Turaida. Kaupo, kes sel ajal viibis Riias, asus koos
teiste ristisõdijatega omaenese linnuse vastu sõjaretkele. Viimast rõhutas oma kroonikas ka
Henrik, esitades nõnda näite sellest, kuidas tuleks alati õigele usule truuks jääda.


Ristisõdijate   ülekaalukal   väel   õnnestus   linnus   peagi   vallutada   ning   seejärel   süüdati   see
põlema. Milline osa selles oli täpselt Kaupol, jääb Henriku jutustuses ebaselgeks. Turaida linnust ei ehitatud üles enne, kui alles 1214. aastal, mil piiskop Albert alustas sinna
kivilinnuse rajamist. 1206. aasta järel olid kõik liivlased sunnitud Riia kiriku ülemvõimu
tunnustama, kuid uus katse sellest vabanemiseks tehti juba 1210. aastal. Kaupo osalemine Riia kaitsmises ja Ümera lahingus. 1210. aastal kogunesid liivlased ja kuralased Riia linna alla ning püüdsid seda vallutada.
Kaupo   viibis   koos   lähikondlastega   linnas   ning   aitas   seda   enda   ristiusu   maha   pesnud
suguvendade vastu kaitsta. Samaaegselt piirasid eestlased Võnnu linnust. Seetõttu liikusid
ristisõdijad pärast Riia ründajate tagasilöömist selle alla, kuid eestlased olid juba lahkunud.
Ristisõdijad   asusid   neid   jälitama,   kuid   põrkasid   nendega   ootamatult   Ümera   jõe   äärsetes
metsades kokku ning said suure kaotuse osaliseks. Henrik süüdistab kaotuses nimelt liivlasi,
veidi vähem ka latgaleid, kes lahingu alguses laiali jooksnud. Samas ei kritiseeri ta Kaupot,
kes koos ristirüütlitega ustavalt võidelnud. Samamoodi võitles ristisõdijate seas ka Kaupo
poeg Berthold, kes lahingus langes. Henriku järgi läksid Kaupo ja teised liivlased seejärel
tagasi kodudesse, langenuid kibedalt  Kaupo surm Madisepäeva lahingu järel. 21. september 1217 Henriku järgi läks Kaupo koos teiste väljavalitud liivlastega kristlaste valikväega Sakalasse,
et eestlaste suurt, väidetavalt 6000-mehelist malevat puruks lüüa. Lahingus sattusid liivlased
eestlaste ägeda surve alla ja mitmed neist langesid. Ka Kaupo sai lahingus raskelt haavata: ta
pisteti mõlemast küljest odaga läbi. Siiski ei hukkunud ta mitte lahingus, nagu see sai osaks
Lembitule, vaid jõudis enne surma teha testamendi ja pärandada kogu oma vara Riia kirikule.
Seetõttu   on   Enn  Tarvel   pidanud   võimalikuks,   et   Kaupo  võis   elada   ka   järgmise   päevani.
Kaupot   olevat   kibedalt   leinanud   kristlaste   väe   juhid:   Dünamünde   abt   Lippe   Bernhard   ja
Orlamünde   krahv   Albert   koos   kõigi   oma   kaaslastega.   Kaupo   maeti   Kubeselesse.   Tema
arvatava hauakoha juurde Krimulda lähedal on püstitatud ka mälestuskivi. Kokkuvõte Kaupot   on   Henriku   kroonikas   mainitud   paarikümnel   korral,   seega   on   ta   enim   mainitud
kohalik tegelane, ületades näiteks Lembitu maininguid neljakordselt. Kaupo oli Turaida vanem ja on arvatud, et ta ristiti esimese olulisema liivlaste ülikuna umbes
1191, tema ristijaks peetakse aga Theoderichi. Tegelikult pole sellele viitavat aga kuigi palju,
sest 1191 on mainitud, et ristiti üks haavatud liivlane, nime nimetamata, ja veel 1200. aastal
võttis piiskop Albert temalt ja teistelt liivlaste vanematelt pantvange. Hiljemalt 1201. aastaks
oli Kaupo siiski ristitud  ning temast sai ristisõdijate  tähtsaim  ja usaldusväärseim kohalik
liitlane, kes jäi kuni oma surmani ristiusule truuks. 1202–1203 reisis ta koos Theoderichiga
läbi Saksamaa Rooma, kus kohtus paavst Innocentius III-ga, kes kinkis talle sada kuldraha.
Seejärel võitles ta kristlaste poolel paganate vastu, jõudes sõdida nii liivlaste, leedulaste kui
ka eestlastega. Muuhulgas piiras ta ristisõdijate ja semgalite väe eesotsas 1206. aastal ka
omaenda   linnust   Turaidas,   mis   vahepeal   oli   langenud   tema   paganlikuks   jäänud   ja


ristisõdijatega vaenus olnud kaaskonna kätte. Henriku Liivimaa kroonika vihjab võimalusele,
et Kaupole kuulus veel üks linnus, milleks nimelise sarnasuse ja tema matmispaiga järgi on
pakutud   Krimulda   (Cubbesele)   muinaslinnust,   kuid   seda   arvamust   peetakse   üldiselt
vähepõhjendatuks. Kaupo sai Madisepäeva lahingus surmavalt haavata, kuid et ta jõudis teha testamendi, on
peetud võimalikuks, et ta elas kuni järgmise päevani. Tema keha põletati kohapeal, luud aga
viidi kaasa ja maeti Krimulda kiriku juurde. 13. sajandi lõpus kirjutatud Liivimaa vanema riimkroonika eksliku teate järgi suri Kaupo juba
Liivimaa   ristisõja   esimeses   Koknese   lähedal   toimunud   lahingus,   kus   kristlased   võitlesid
venelaste ja leedulastega. Ükski teine allikas ei maini sellise lahingu toimumist. Kaupol oli ka poeg Berthold, kes langes 1210. aastal Ümera lahingus. Et ta suri seetõttu
pärijateta, pärandas ta kogu oma vara Riia kirikule. Lievenite aadlisuguvõsa väitis hiljem, et
nad pärinevad naisliinist Kaupost. Baltimaade ajaloolased on Kaupos näinud eestkätt reeturit, kes võttis võimu ja teiste hüvede
tõttu vastu ristiusu ja pöördus oma hõimuvendade vastu. Samas on viimasel ajal hakanud
levima ka teistsugune vaade, kus Kaupot nähakse tulevikule mõtleva juhina, kes soovis oma
rahva viia sarnasesse rikkusesse ja õitsengusse, nagu ta oli näinud oma Rooma-reisil. Eestis
on selgelt domineeriv  aga esimene  vaade. Sellest mitmeti erinev on Rein Raua nägemus
1990. aastal ilmunud romaanis „Kaupo". http://www.histrodamus.ee/?event=Show_main_layers&layer_id=80&lang=est https://et.wikipedia.org/wiki/Kaupo