Elu varakeskajal (2)

Elust keskaajal

Kaasavõetud pudi-padi asjakesi kanti nahkkukrus, sest taskuid veel ei tuntud. Mehed hakkasid kandma hästi pikkade ninadega kingasid. Kinga nina pikkus sõltus kandja jõukusest. Mõnel mehel olid kinganinad nii pikad, et neid kinnitati nöörikesega riiete külge, sest muidu oli võimatu kõndida. Tänavatel käidi kas paljajalu või puukingades. Linnaelu juhtis raad, turuplatsil asus raekoda, kus töötas ja tegutses raad. Nad otsustasid kõiki asju, mis puudutasid linna Elu varakeskajal Talupojad elasid väikestes külades, kus majad asetsesid enamasti lähestikku koos. Tavaliselt elati üheruumilises muldpõranda ja õlgkatusega majas. Küla ümber paiknesid talupoegade põllud ja neist eemal heina-ning karjamaad. Töid, mis olid sageli väga kurnavad, tehti koos. Nii elasid vabad talupojad, kes võisid soovi korral mujalegi elama asuda. Halvem elu oli aga sunnimaistel pärisorjadel. Nad polnud vabad inimesed, vaid kuulusid sellele, kelle maa peal nad elasid

Elu keskaegses linnas ja maal

Haapsalu Kutsehariduskeskus Ehitusviimistlus Gregor Alton Elu keskaegses linnas ja maal Referaat Juhendaja : Meeli Loorits Haapsalu 2013 Sisukord Sissejuhatus.............................................................................................................................3 Elu linnas...............................................................................................................................4-5 Elu maa

Eesti ajalugu

Keskaeg, usk

Keskaeg Germaani riigid Germaani hõimud (tänapäeva sakslaste, inglaste hollandlaste ja Skandinaavia rahvaste esivanemad) elasid Euroopa kesk- ja põhjaosas. Nad olid üsna sõjakas rahvas ja Roomlaste ning germaanlaste suhted ei olnud just kõige paremad, kuna nad pidasid omavahel pideval sõdu. Nende vahel käis ka pidev kaubavahetus. Roomlased hakkasid üha enam palkama oma sõjaväkke germaanlasi ja nende sõjavägi koosneski enamuselt barbaritest. 4. sajandi lõpupoolel tulid Aasiast Euroopasse sõjakad hunnid. Germaani rahvad hakkasid selle tagajärjel liikuma Rooma sisealadele. Germaanlastel õnnestus viimane Rooma keiser kukutada ja tekkisid germaanlaste riigid. Peale Germaani riikide teket haaras riiki tsivilisatsiooni ja kultuuri langus. Frangid olid üks germaani hõimudest. Nende kuningaks sai noor ja võimukas Chlodovech, kes ühendas kõik frangid oma võimu alla ja tekkis Frangi riik. Tema juhtimisel vallutasid frangid roomlaste alad Gallias ja liitsid selle oma

Ajalugu (keskaeg, varauusaeg)

Hispaaniasse tungisid läänegoodid ning Itaalias asus idagootide riik. Nendele riikidele tekkis germaani ja ladina keele segunemisel Momaani keel. Kõige püsivamaks riigiks sai nendest Frangi riik. Frangi riigile pani aluse Chlodovech. Ta võttis üle ristiusu ning selle võttis ta üle ilma muutusteta. Aastal 496 toimus ristiusu ülevõtmine. Lääne-Euroopas toimus üldine kultuuri allakäik. Paljud tekstid säilisid tänu kirikule. 2) Kirik varakeskajal Kristlus oli põranda alune religioon. Neil ei lubatud avalikult tegutseda. 4.sajandi alguseks tohtisid nad avalikult tegutseda. 4.sajandi lõpuks sai ristiusust Rooma riigi ametlik usk. Sotsiaalabi tähendab, et riik tegeles vaestega, leskedega ja kodututega. Hoolitseti haigete eest, säilitati antiikkultuuri. Hariduse andmine oli kiriku käes. Kiriku hoone andis varjupaiku. Kiriku hierharhia oli allumisvahekord. Kõige tähtsam oli Rooma peapiiskop. Esimene paavst oli Peetrus

AJALUGU - KESKAEG , PÕHJALIK KOKKUVÕTE

aastal. Keskaja lõpuks loetakse põhiliselt aastat 1492, mis Kolumbus avastas Ameerika. Varakeskajaks loetakse Euroopa ajaloos ajajärku, Lääne-Rooma keisrivõimu langusest kuni XI sajandini. Lääne-Euroopas tekkisid germaanlaste riigid ja käsitöö ning kaubandus käisid alla. Samal ajal tõusus paavstide autoriteet ja ristiusk levis endistelt Rooma aladelt väljaspoole. Euroopas kujunes ka feodaalkard, kuid palju arenenumad kui Lääne-Euroopa olid varakeskajal hoopis Ida-Rooma, mida kutsuti Bütsantsiks ja ka Põhja-Aafrika, kus kaubandus õitses endise hooga. Järgnenud kõrgkesajal (XI-XIII sajand) kehtis Lääne-Euroopas ikka veel feodaalkord. Samas kerkisid jõukad linnad ja arenes käsitöö ja hakati idamaadega agaral kauplema. Sellega kaasnesid ka ristisõjad. See oli paavsti võimu ja katoliku kiriku kõrgaeg. Ristiusk levis kõikjal Euroopas, kaasaarvatud Eestis. Hiliskeskajal (XIV-XV sajand) hakkasid feodaalkord ja paavstivõim alla käima

Keskaeg

Varakeskajaks loetakse Euroopa ajaloos ajajärku Lääne- Rooma keisrivõimu langusest kuni XI. Sajandini. Rooma keisririigi aladele olid tunginud germaanlased ja Lääne- Roomas tekkisid germaanlaste riigid. Linnad, käsitöö ja kaubandus käisid alla. Samal ajal tõusis Rooma piiskoppide ehk paavstide autoriteet. Lääne- Euroopa kristlased hakkasid paavstis nägema oma vaimset isa ja eestseisjat. Ristiusk levis järk-järgult ka väljapoole endise Rooma riigi alasid. Varakeskajal kaotas orjus oma senise tähenduse. Selle asemel kujunes feodaalkord. Maa kuulus suursugustele sõjameestele feodaalidele -, aga maad harisid nende võimu all olevad talupojad. Palju arenenumad kui Lääne - Euroopa olid varakeskajal idapoolsed maad : Ida Rooma riik, mida nüüd hakati nimetama Bütsantsiks, ja araablaste võimu alla langenud maad Aasias ja Põhja- Aafrikas. Siin jätkus linnaelu, kaubanduse ja kultuuri õitseng endise hooga.

Keskaeg

Kuberneri on teadaolevalt esmakordselt mainitud 1240. Kuberneri ülesandeks oli maa haldamine, maksude kogumine, vägede ülemjuhataja sõja korral ning peaohtuniku amet. Enamus Eestimaa hertsogkonna asevalitsjaid olid kas taani või taani-eesti rahvusest.[4] liivi ordu vapp Linnade tekkimine Lääne-Rooma keisririigi häving mõjus hävitavalt ka linnadele, kuna varakeskajal kadus vajadus linnade ja neis pakutavate kaupade ning teenuste järele. Germaanlased olid maarahvas ning pidasid linnamõnusid inimesele hukutavaks. Senised suured ja rahvarohked linnad jäid tühjaks ning varemeisse. Isegi Rooma, mis impeeriumi hiilgeaegadel oli olnud miljonilinn, muutus ainult mõne tuhande elanikuga kiratsevaks varemeteväljaks. Linnad säilisid küll Ida-Rooma keisririigis, kuid nende mõju Lääne-Euroopa barbarirahvastele oli tühine.

Ajaloo mõisted ja isikud

Jumalad jagunesid kaheks: Aasideks ja vaanideks, esile tõusid kolm peajumalat, Thor (piksejumal), Odin (sõja, ja päikesejumal) ja Frej (viljakusjumal), kurjade kehastaja Loki ( hiid), ohvritalitustel toodi ka inimohvreid. Hiljemalt III sajandist on kasutusele võetud ka ruunikiri, mis algselt koosnes 24 tähemärgist, hiljem 16. Need on väga lühikesed, piirdudes nimega. Meieni on jõudnud tekstid haua- ja mälestuskividel. Ruunid pidid ka hauarüüstajad eemale peletama. Ristiusu kirik varakeskajal Katoliku kiriku pea on Rooma paavst, pärimuse järgi oli Rooma esimene piiskop ja seega pani apostel Peetrus aluse paavstlusele. Talle oli Jumal andnud taevariigi võtmed ja määranud kiriku rajajaks. Keisrivõimu vähenemisel suurenes piiskopi osatähtsus. Kirikust nähti ühendavat jõudu. Paavsti autoriteedi suurenemisel oli kasuks Gregorius Suur. Ta oli sunnitud tegelema ka poliitiliste ja majanduslike tegevustega. Samas oli ka vaimne juht, rajas kloostreid ja tegi misjonitööd