50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2013-09-22
Kuupäev, millal dokument üles laeti
7 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
HannaBritaK
Õppematerjali autor
seas, kes neid austas ja alt üles vaatas. Tulenevalt üleüldisest staatuslikust autoriteedist, värvati rüütleid kaitsma oma valduseid, mille eest tasuti maa eraldamisega, kuhu paigutati talupojad, kes maa eest hoolt kandsid. Vastutasuks pidid talupojad andma rüütlitele osa oma saagist, mis kulus rüütlil tema jaoks 1 James Barter. 2005 tähtsaima vara - hobuse ja sõjavarustuse peale. Ka nende hooldaminenõudis oma osa. 2 Seega moodustasid rüütlid ja talupojad omamoodi terviku, kuna üksteise heaolu ja edukas toimetulek oli vastastikkuses sõltuvuses. Rüütlitele oli oluline hoida maad võõrvõimudest puutumatuna, et talupojad saaksid edukalt neile kasutamiseks antud valduseid hooldada ning seeläbi rüütleid nö üleval pidada. Ajapikku see roll muutus, eelkõige tulenevalt aristokraatide püüdlustest. Alates 8. sajandist muutusid rüütlid kõige arvestatavaks jõuks sõjapidamises.3 Kuna aristokraadid maksid oma
Keskaegne rüütel pidi käituma õige paljude ettekirjutuste kohaselt, mida kõike nimetati kokku rüütlikoodeksiks. Kõigepealt pidi ta pärinema heast ja kuulsast suguvõsast. Ta pidi paistma silma ilu ja veetlusega, mida riietuse abil veelgi rõhutada püüti. Rüütel pidi olema piisavalt tugev, sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80kg. Rüütlilt nõuti mehisust ja süüdistust selle puudumises oli kõige rängem solvang. Tõelised rüütlid pidid olema omavahel ausad see käis ka vaenlaste kohta. Rüütel pidi olema sõnapidaja, suuremeelne, helde. Vastase nõrkuste ärakasutamine ei toonud au ega kuulsust vaid häbi. Rüütlite relvastus ja sõjapidamisviis. Rüütel sõdis ratsa. Tema peamised relvad olid pikk ja küllalt raske oda ning sirde kahe teraga mõõk. Vasakus käes kandis rüütel kilpi, peas rauast kiivrit. Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keaha metallplaatidega kaetud soomusrüü, XI saj
Inglismaa kuulus rüütliideaal Walesi prints Edward, tuntuma nimega Must Prints, sai ilmselt oma hüüdnime mitte tumeda turvise, vaid enda musta südametunnistuse eest. Kui Prantsusmaal asuv linn Limoges, mis oli vandund truudust Inglismaale, otsustas liituda Prantsusmaaga, sattus prints Edward tohutusse raevu ja vallutas selle linna tagasi. Linnas lasi ta kättemaksuks mõrvata tuhandeid linnaelanikke, sealhulgas naisi ja lapsi. Kuid kui prantsuse rüütlid nägid, et ei suuda võita, andsid nad alla ja nõudsid, et inglise rüütlid käituksid nendega sõjareeglite kohaselt. Inglise rüütlid otseloomulikult ei tapnud enda klassi mehi ja võtsid nad vangi. See on perfektne näide, kuidas rüütellikkus esines ainult rüütlite vahel, alamklass aga pidi maksma nende näilise rüütellikkuse enda eludega kinni. Rüütlil oli suurepärane relvastus ja kaitserüü. Tüüpilisel 11. sajandi rüütlil oli ninakaitsega kiiver, mis
Aadlikud Aadlike seisus oli üks kolmest seisusest , vaimulikkonna ja talupoegade kõrval mida keskajal eristati. Aadlike seisuses oli omakorda hierarhia: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlike hulka kuulusid kuningad, hertsogid, parunid ja krahvid. Alamaadlite hulka kuulusid üldiselt rüütlid. Hiljem sulas alamaadlite hulka veel ministeriaalid. Aadlite ülesanne oli kõiki kaitsta. See seisus kujunes koos feodaalsuhetega. Ka feodaalne läänipüramiid koosnes peamiselt aadlikest. Aadlikud olid vabad, ainus mis neid sidus oli vasalliteedisidemed. Lisaks oli aadlike rahuaegseks ülesandeks kohtumõistmine. Aadlike austati ja nad olid teistele seisuste esindajatele eeskujuks. Aadlike kultuuri juurde käisid kindlasti linnused, millel oli väga praktiline
Aadlikud Aadlike seisus oli üks kolmest seisusest , vaimulikkonna ja talupoegade kõrval mida keskajal eristati. Aadlike seisuses oli omakorda hierarhia: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlike hulka kuulusid kuningad, hertsogid, parunid ja krahvid. Alamaadlite hulka kuulusid üldiselt rüütlid. Hiljem sulas alamaadlite hulka veel ministeriaalid. Aadlite ülesanne oli kõiki kaitsta. See seisus kujunes koos feodaalsuhetega. Ka feodaalne läänipüramiid koosnes peamiselt aadlikest. Aadlikud olid vabad, ainus mis neid sidus oli vasalliteedisidemed. Lisaks oli aadlike rahuaegseks ülesandeks kohtumõistmine. Aadlike austati ja nad olid teistele seisuste esindajatele eeskujuks. Aadlike kultuuri juurde käisid kindlasti linnused, millel oli väga praktiline
Tallinna Kuristiku Gümnaasium Ksenija Poletajeva 10.b RÜÜTLIKULTUUR Referaat Õpetaja: Ülle Piibar Tallinn 2014 Sisukord 1.Sissejuhatus Minu referaadi teemaks on rüütlikultuur. Just selle teema valisin ma sellepärast, et see oli ainuke, kõigest loetelust, mis mulle huvi pakkus. Minu arvates on rüütlid ja rüütlikultuur väga salapärane ja huvitav. Kõik iseloomustavad rüütleid kui vapraid ja ilusaid mehi, kuid keegi ei tea kui palju vaeva nägi ta, et saada rüütliks. Minu töö eesmärgiks on tutvuda rüütlikultuuri ja eluviisiga. 2.Rüütliseisus Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega. Nad olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine
orbe), võitlema paganate vastu (kui kristlane), olema seltskonna hingeks lossis (tundma käitumisreegleid, kurtuaasne etikett daami kultus; kurtuaasne /prantsuse keeles curtois viisakas, peenekombeline), olema mitmekülgne (muusika, tants, laul, seltskondlik vestlus, luule). Lossides oli paazhidele seltskondlik õpetus, mis kuulus rüütliks saamise ettevalmistuse juurde. Rüütlid elasid enamasti maal lossides, mitte linnas. Kuigi algselt polnud rüütlid just väga haritud isikud, omandasid nad hiljem hea hariduse Pariisi, samuti Itaalia ja Saksamaa ülikoolides. Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12. 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks, kus esikpoegadele anti rüütlikasvatus. Samal ajal kujunes välja ka rüütlikultuur oma rüütlikirjanduse, trubaduuride rüütlipärimuste ja rüütlieepostega. Tuntud rüütlipärimused on "Legend kuningas Arturist", Graalist, Parzival, "Tristan ja Isolde".
Piigiga püüti vastast sadulast paista ja mõõka kasutati lähivõitluses. Kaitsevahenditeks oli rõngassärk, kiiver ja kilp. Kasutati ka pikkvibusi ja ambusi. Rüütliväe taktika oli enamasti lihtne, vaenuväed rivistusid pikkadesse viirgudesse, liikusid kiirenevas tempos. Selline võitlusviis nõudis tugevat treenitust, suurepärast ratsutamisoskust ja relvakäsitsuskunsti. Liiga sirgjooneline taktika muutis rüütliväe ühe haavatavamaks. Arvan, et rüütlid polnud kuigi edukad just oma liiga sirgjoonelise taktika tõttu, kuna nii olid nad kergemini haavatavad ning nii kippus lahing muutuma rüütlite omavaheliseks kahevõitluseks, siis oleks olnud vaja teistsugust paigutust ja paremat organiseerimist. Umbes 12. sajandil muutus aadli tiitel päritavaks sõjameeste ja maavalitsejate seisuseks. Rüütlid rikastusid, ehitasid losse, kus seltskond veetis kommetekohast peent jõudeelu, ning neil kujunes välja oma elulaad ja kombed
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid