Ammu ja vibu kui relvasüsteemide võrdlus (0)

Ammu ja vibu kui relvasüsteemide võrdlus
Amb ja vibu olid keskajal ja enne seda sõjas suuresti kasutusel. Neil kahel relval on mõlemal omad eelised, tihti on vaieldud selle üle, kumb oli efektiivsem. Vibu on tuntud jahi- ja sõjariist juba iidsete rahvaste juurest, mille vanuseks peetakse ligi sada tuhat aastat. Amb on edasiarendus vibust, mis jäi vibu ja tulirelva vahAelisse ajajärku. Esimesed leitud ammud on pärit 5.-6. Saj. E.m.a. Ammu- ja vibukütte kasutati tihti nii, nagu tänapäeval snaipereid, nende ülesandeks oli maha lasta vastaste väejuhid. Mõlema relva nooled võisid läbistada parimagi kaitserüü ning olid väga mõrvarlikud.
Vibu kasutati kaugelt võitlemiseks, ning läbi ajaloo on just tihti vibukütid olnud lahingu lõpptulemuse otsustajateks.Vibuga sai lasta 10-12 noolt minutis , mis võisid teatud kauguselt läbistada isegi raudrüü. Nooletabamuse saanud sõdur oli võitlusest eemaldatud kuni noole väljaopereerimiseni, noole tekitatud haavad olid raskemad ja ohtlikumad , kui kuulihaavad. Keskajal on kirjeldatud, kuidas pikkvibust lastud nool tabas üht sõjameest jalga, läbistas seda katva turvise ja nahkvammuse, reie, sadula, ning tappis hobuse. Vibukaare tõmbejõud oli ligikaudu 60 kg (u. 589 N). Vibu koosneb koolutatud painduvast puust ehk loogast ja selle otsi ühendavast vibunöörist. Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas , mis takistas kätt ära hõõrdumast. Küttide täpsus oli hämmastav, maksimum laskekaugus oli umbes 300 meetrit, kui vibukütt lasi 100 meetri pealt märgist mööda, oli ta järelikult halb vibukütt. Ilmselt ei kandnud vibukütt rasket turvist, kuna enamasti kasutas ta vaid kaugrelva ja oli nii otsesest ohust väljas, pealegi juhul, kui rüütlid neid ründasid, oli hea kui nad olid kiired, et vaenlaste eest põgeneda, kuna enamasti ei jäänud nad rünnakule vastu võitlema. Meie aladelt ei ole kahjuks vibusid säilinud selle tõttu, et vibu omaniku surres pandi see talle hauda kaasa või põletati koos surnukehaga. Maailmas on muuseumitesse kogutud suur hulk vibusid mida on põhjalikult uuritud.
Ammukütid olid keskajal väga spetsialiseerunud ja nõutud seltskond . Neid kasutati väga laialdaselt ning neile maksti isegi rohkem palka. On tõenäoline, et keskaja sõjavägedes oli suhteliselt palju ambureid. Seda esiteks nende paljuräägitud efektiivsuse tõttu. Teine põhjus oli ammu kasutamaõppimise lihtsus. Kui vibu laskma peab õppima aastaid, isegi lapsepõlvest alates, siis ammulaskmiskunsti oli märgatavalt lihtsam omandada. Vibunoolt pidi nimelt peaaegu alati kaarega laskma, kuid ammunool lendas sirgjooneliselt, kuigi oli võimalik ka kaarega lasta. Samas ei saanud ambureid olla väga massiliselt, kuna oma oskuste eest võtsid amburid suurt raha ning nende palkamine oli väga kulukas . Mõnevõrra oli kindlasti takistuseks ka ammu enda kõrge maksumus, sest sellist relva ei olnud kindlasti mitte kerge valmistada. Amb koosnes mitmest osast: esiteks kaar, mis algul oli valmistatud puust, hiljem sarvest, loomakõõlustest, pärgamendist. 1314. aastast on teada esimene terasest ammukaar. Sellel oli eeliseks loomulikult tugevam löögijõud, kuid miinuseks see, et külma käes võis ta murduda. Teiseks laad ja nöör, mis oli enamasti kanepist, kuid ka kõõlustest ja naharibadest. Kolmandaks päästemehhanism, millest kõige tavalisem oli päästikukettaga (ketas ammu sees, päästikule surudes lükkas ketas nööri tema sälgust välja).
Ambu ja vibu on oma vahel võrreldud läbi aegade ja kuigi võiks eeldada, et kuna amb on vibu täiendatud versioon , on see parem ja tõhusam kuid see ei pruugi alati nii olla. Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt, võis vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem, samuti oli ambu palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv. Vibudel oli veel üks suur eelis ambude ees: nende nööre sai kergesti maha võtta ja uuesti peale panna. XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed, kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m. Kui vibu oli võimalik lasta ka hobuse seljast, siis amb oli vaid jalameeste relv , kuna seda hobuse seljas laadida oli väga raske. Laadimiseks pidi relva maha toetama ja vintsiga või mõne muu mehhanismiga ta vinnastama. Ammukütil oli vaja aega, et ambu segamatult laadida, erinevalt vibust võttis see suhteliselt palju aega. Seetõttu osutusid vibud eriti kasulikuks piiramisel, kus amburid võisid kindlusest vaenlasi häirimatult lasta. Lahinguväljal pidid nad olema kaitstud kas ratsa - või jalaväega, vaenlase noolte eest kaitsesid neid ilmselt suured kilbid.
Mina arvan, et kuigi vibul ja ammul on mitmeid erinevusi, plusse ja miinuseid siis nendest tõhusam on siiski amb. Laskekiirus on küll madal, kuid selle eest on lask tugevam ja kuna mehi, kes lasid, oli palju, siis ei olnud laskekiirusel suurt rolli. Kindlasti oli ka rohkem ammumehi, sest seda oli palju lihtsam kasutama õppida.
Vibud ja ammud olid sõjas kasutusel kuni tulirelvade kasutusele võtmiseni. Hiljem konkureeris amb algeliste tulirelvadega, kuna seda sai püssist tunduvalt kiiremini laadida Esimesed kindlamad teated tulirelvadest pärinevad 1320-ndatest aastatest . Praegugi kasutatakse paljudes kohtades maailmas ambu efektiivse ja vaikse jahirelvana varustatuna optilise- või lasersihikuga.Vibu kasutatakse aga peamiselt vibuspordis. Eestis on vibu ja ammu kasutamine jahtimisel keelatud.
2