Sõda,sõjavägi ja piinamine keskajal (1)

Sõda,sõjavägi ja piinamine keskajal
Essee Michael Howard ’i ”Rahu Leiutamine ” põhjal
See raamat ,hoolimata pealkirjast, keskendub peamiselt sõjapidamisele ja sõjaväe ülesehitusele keskajal.Samas on seal juureldud ja sõja tähtsuse,vajalikkuse ja tagajärgede üle.Sõjapidamise põhieesmärgiks on olnud läbi aegade uute maavalduste hõivamine.
Keskaja ühiskond soosis sõjamehe elukutset,kuna ühiskonna kõrgkiht koosnes suures osas sõdalastest ning jõud oli aktsepteeritud ja mõjuv vahend enda tahtmise läbi viimiseks.Kuigi näiteks kirik taunis üldiselt verevalamist, nõustus ka tema, et on olemas “õiglased” sõjad, ehk siis sõjad, mida peeti seadusliku ülemvõimu nimel, õiglasel eesmärgil.Näiteks võetu tagasivõtmine oli õiglane.Võitlused kristlaskonna vahel olid halvad, kuid paganate vastu sõjapidamine oli lubatud ning isegi soositud.Üheks selle näiteks on Urbanus II kõne Clermontis 1095. a., kus ta kutsub rüütleid üles omavahelistest võitlustest loobuma ja oma jõud paganate vastu suunama.Samas soosis kirik ka ristisõdu, tuues põhjuseks selle,et kristluse levitamine,kasvõi vägivalla teel,pole halb.
14. sajandiks olid sõjapidamise reeglid — mis puudutasid vangide tapmist ja ellujätmist, naiste ja vaimulike puutumatust jne. — välja arenenud ja kogu Lääne-Euroopas levinud.Tasu, millega mehi värvati, oli alati väike, kuid sõjakäigust saadava tuluga võis rikkaks saada. Kahteistkümnendast sajandist maksid mõned aadlikud nn. “kilbimaksu” sõjaväeteenistuse asemel, mille eest kuningas omale palgaarmee soetas. Tendents end rahaga armeeteenistusest vabaks osta tõusis ja 16. sajandiks oli välja kujunenud elukutseliste palgasõdurite kiht.See oli ka rüütlite hiilgeaja lõpp, kuigi, tõsi küll, juba ammu enne seda domineerisid sõjaväljal jalaväelased ja palgalised.
Keskajal ei paiknenud sõjaväed maa piiridel ega maad mööda ühtlaselt, vaid olid koondunud tähtsamatesse keskustesse ja kindlustesse sisemaal , sest tagavarad olid samuti keskustes ning nende transportimine keeruline, pealegi tugines kaitsesüsteem kindlustel. Nii oli levinud ka rüüstamine ja röövretked, mitte vallutussõda.
Lahinguväljal olid väed üksteise vastu üles rivistunud, vibuküttide salgad kolmnurkselt, et saaks paremini sihtida, enamasti seati nad ka teiste väeosade ette. Väed asetsesid üksteise vastas ühes või mitmes reas, lahingut alustasid tavaliselt vibu- või ammukütid.
Piiramisel oli kolm võimalust kindlust ära võtta: tormijooks, müüride lõhkumine ja näljutamine, kuid need ei garanteerinud sugugi alati edukat piiramist. Alles kahurite arenguga (kui nad muutusid kergemateks, liikuvamateks ja oli võimalik lasta raudkuule) sai kindluse müürid kiiresti puruks pommitada ja nad seejärel vallutada.
14.saj. esimesel poole rüütel kasutas mitmeid relvi : kaitseks oli plaatrüü või plaatvest, kilp, kiiver , ründerelvadeks oda, mõõk (neid oli mitmeid tüüpe), pistoda, kirves , nui või sõjahaamer. Kaitserelvadest põhilisimad olid ilmselt kiiver ja kilp: pead on alati oluline kaitsta (ka tänapäeva sõduritel on veel kiiver) ja kilbita on kilbiga vastase vastu väga raske võidelda.
Sõja kõrval oli keskajal tähtis ka piinamine.Piinati oletatavaid nõidu ja ketsereid.Piinamiseks kasutati erinevaid piinamisriistu:piinapinki (inimene oli seotud lavatsi külge jalgu -ning käsipidi ja nööre pingutati pidevalt), ogatool (ohver seoti tooli külge,mis oli üleni kaetud ogadega,piinamise käigus suruti inimene toolile lähemale),pöidla-ja jalakruvid (see koosnes kahest kohakuti olevast raudplaadist,mis olid omavahel kruvidega kinnitatud.Inimese käsi või jalg paigutati raudplaatide vahele ning siis hakati kruve pingutama), tavalised olid ka piitsutamised,kuuma vedelikuga seespidised kõrvetamised jne.
Sõjad ja sõjaväed on läbi ajaloo etendanud väga tähtsat osa, nende edu või ebaedu otsustanud riikide tulevikku ning rahvaste saatust.Keskajal oli sõdade ja piinamiste tähtsus eriti suur, kuna ühiskonna kõrgkiht koosnes suures osas sõdalastest ning jõud oli aktsepteeritud ja mõjuv vahend enda tahtmise läbiviimiseks.
Minu arust on see raamat hea loomaks ettekujutust keskaja sõjaväest.Tänu sellele on minu teadmised keskaja sõjalisest poolest palju paremad ning huvitav oli lugeda ka piinamisest ning põhjustest miks seda tehti.Mina soovitaksin seda raamatut lugeda kõigil keda huvitab sõjapidamine või keskaeg üldiselt.