Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Lihtideed ja liitideed". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
lihtidee, lihtideed, locke, liitidee, reflektsioon, reflektsiooni, liitideed, jorgen, filosoof, moodsa, tunnetusteooria, ideeks, objektiks, aistingud, tuletatud, sooritada, esiteks, tajuma, kolmandaks, eristama, võrdlema, üldistama, meiega, printsiibid, omandab, läbivaatlus, arus, öelge, meelte, objektidest, vaimusJorgen Alasoo IATB11 Lihtideed ja liitideed John Locke Märkus: John Locke on 17. Sajandi inglise filosoof, empirismi(mõtte suund, mis peab teadmise aluseks kogemusi ja eitades kaasasündinud ideesid) peamine põhjendaja, moodsa tunnetusteooria kritiseerija ja materialistliku sensualismi rajaja. Locke ,,idee" Idee on Locke'ile üldmõiste, millega ta viitab igasugustele teadvuse sisule, aistingule või mõttele. John Locke nimetab ideeks mida tahes, mis on aru objektiks, kui inimene mõtleb. See on igasugune teadvuse sisu, sealhulgas aistingud, kujutlused ja mõisted. Näiteks nagu tool, gravtatsioon, maitsed(magus, soolane). Locke liigitab ideid kaheks:
laiendada. Seega kohalolevasse tabelisse koondati kõik soojust kiirgavad nähtused, mille puhul väikesed osakesed liikusid kiiresti, kuid nähtused polnud omavahel seotud. Puuduva tabelisse lisati need nähtused, mille puhul erinevad osakesed kiiresti liikusid, kuid neil puudus ühine joon. Ning Astmetabelis aidatakse mõista lihtomaduste ja nende vormide vahelist seost põhjustega. John Locke. Essee inimarust 1. Mis seab väljaspoole kahtlust, et inimeste vaimus on erinevad ideed? Inimestel on kaasa sündinud ideed ja märgid. Inimene on teadlik, et ta mõtleb ning selle käigus ta tegeleb ideede töötlemisega, kuid ideid ei saa töödelda, kui need pole eelnevalt seal juba eksisteerinud. Ideed tulenevad kogemustest ja teadmistest ning seega on väljaspool kahtlust, et inimeste vaimus on erinevad ideed. 2. Mis mõttes on inimese vaim tühi (valge paber)
Kõige suurem etteheide ühekülgsus. Seda on hinnatud ka põhimõttekindlusena. + Lisab Baconi empiirilisele suuna matemaatilise aspekti. + Hakkab looduse ja inimese uurimisel esmakordselt kasutama kausaalsuse põhimõtet. Siit saab alguse täpisteaduste kujunemine. - Mehhanistlik psühholoogia, - Naturalistlik moraaliteooria - Kõva käe ihaldus riigiteoorias. Temast saavad mõjutusi: J.Locke, Berkeley, Rousseau, Spinoza ja Leibnitz. John Locke 1632 - 1704 J.Locke on üks inglise empirismi peaesindajaid. Empirism on filosoofia, mis muudab kogemuse oma aluseks. Iga teadmine on sõltuv kogemusest ja allutatud selle kontrollile. Tema mõtted riigist, usulisest tolerantsusest ja pedagoogikast mõjutasid valgustust ja poliitilist liberalismi. J.Locke filosoofia keskmes seisab ta tunnetusteooria, mille ta esitab "Essay concerning Human Understanding" ( Katse kirjeldada inimlikku mõistust).
(eironeia) 2)maieutika (õpetamismeetod- õpetaja ei jaga uut teavet, vaid esitab küsimusi, mille vastamine juhib õpilase ihaldatud teadmiseni) 3)määratluse otsimine 4)üldistamine ■ arusaam surmast on ambivalentne(kaksikpidine) a)surm on muutumine eimiskiks b)surm on hinge vabanemine kehast ■ Sokrates mõisteti surma noorsoo hukka-ajamise ja ateismi pärast ■ pro et contra- eel-kristlik filosoof ■ eetika (kõlblusõpetus) - kurja tehakse teadmata, et see on kuri ■ filosoofia eesmärk: õige käitumine ning õige elu 2. PLATON- vanakreeka 427-347 eKr ● Sokratese õpilane ● rajas Ateenas oma kooli (Akadeemia) ● dualist- usub kahe maailma olemasolu 1)ideede maailm- muutumatu, ei teki ega hävi, ideedest saab mõelda, tõeline nt maja idee, kauniduse idee, arv 12 2)meeleline maailm- muutlik,
Monaadid on kehatud, hinge sarnased algühikud, mis on jagamatud ja reaalsed. Monaad on aktiivne, loov ja tegutsev vaimne jõud. Leibnizi arvates tuleb igaveste üldiste ja paratamatute tõdedeni jõudmiseks tugineda ainult mõistusele. Kogemustest lähtudes ei jõua inimene teadmiseni. Pakkus välja nn. küllaldase aluse põhimõtte (näiteks: elussüsteemide küllaldane alus on otstarbekus). Leibniz oli samaaegselt tuntud matemaatik; avastas differentsiaalarvutuse. JOHN LOCKE (16321704) Empirist. Põhiteos ,,Essee inimmõistusest". Locke väitis, et mõistus on sündides nagu puhas tahvel (tabula rasa), millele kogemuste maailm kirjutab. Locke`i järgi eksisteerivad liit- ja lihtkujutlused (ehk -ideed). Lihtideed on näiteks ,,kollane", ,,soe", ,,ümmargune", ,,kõva" jne. Mõtlemine on liitkujutluste aluseks. Liitideed (ehk keerulised ideed) on näiteks ,,lauad", ,,toolid", ,,kassid", ,,koerad" jne. Kuid ka niisugune maailmas reaalselt mitteleiduv
Maailmas ei ole olemas midagi materiaalset -ei ole puid, lauda, tooli jne. On ainult Jumal, piiratud hinged ja ideed, mis neil hingedel on. G. Berkeley on äärmuslik idealist. Substants- reaalsuse põhimine aines, kõigi asjade nähtuste jääv alus. Berkeley väidab, et keel eksitab meid. Kui mõiste on keelde juurdunud siis on raske ette kujutada, et seda asja pole olemas. Me ei valitse oma keelt. Berkeley lähtub Locke filosoofiast ja ta on empirist. Empirist - kogemusest pärinev teadmisekäsitlus. Berkeley eesmärgiks oli purustada ateistide kohutavad süsteemid filosoofiliselt ja seega eesmärk pühendab abinõu. Empirism on Berkeleyle vahend, millega ta põhjendab usku Jumalasse. Inimtunnetuse objekt on idee. Kui me püüame tuua näiteks kivi tonksamise jalaga, siis Berkeley väitel see ainult kinnitab tema väidet sest esemed polegi muud, kui meie aistingud. Ainelist substantsi ei ole
Universaalidel pole peale reaalsete objektide mingit muud toetuspinda. Näide: Kaks objekti, valget hobust, võivad mõlemad olla 'valged', aga see 'valge' on olemas neis kui kindlates objektide, mitte ei tule universaalina kuskilt teisest maailmast. Nominalism - reaalselt on olemas vaid konkreetsed asjad, universaalid on ainult sõnad. Näiteks ei eksisteeri värvusi eraldi värvilistest asjadest, õiglust eraldi õiglastest tegudest jne. Nii arvas inglise filosoof David Hume ning hiljem iiri filosoof George Berkeley (16851753). George Berkeley Eksisteerida tähendab olla tajutav. Maailm koosneb fenomenidest on üks suur ideedekobar. Hinge idee eksisteerib ainult seal hinges, kus ta on. Teadmaks, et esemed on olems, pean neid mingil viisil tajuma. Eksisteerib subjekt hing ja objektid kõik ideed. David Hume kogemus on kõigi teadmiste allikas. Teadvusele vahetult ilmnev ta enda tegevus ja muljed on teadmiste suhtes prioriteetsed
See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena tänavatel. Ta oli tähelepanuäratav- ja tähelepanu nautiv- ärritav ekstsentrik. Ta hukati süüdimõistetuna ,,väärate jumalate kummardamise ja noorsoo rikkumises". Isiksus Sokratese käsitlus armastusest: armastus kõige puhtamal kujul ei ole suunatud teisele inimesele, vaid tarkusele, teadmisele ja hüvele
muutu. Majade tagastamisel lepiti kokku, et kui remondi käigus ehitati ümber rohkem kui 50% majast, siis see pole enam sama maja (igaks juhuks püüame siinkohal mitte täpsustada kuidas seda protsenti arvutada ...). 3. Isiku samasus e. personaalidentiteedi probleem. Kokkulepe siin ei aita. Siin puutume kokku subjekti teadvuse mõistega, kusjuures peame arvestama, et teadvusi (mentaalseid maailmu) ei saa ei mitmeks lõhestada ega ka kokku sulandada. John Locke (1632-1704) vastas personaalidentiteedi probleemile isiku samasuse tunnustega: isiku määravad mälupildid ja assotsiatsioonid. R. Nozick'i (1938) reduplikatsiooni paradoks. A. C. Swinburne (1837-1909): Isik on sama, kui tal on sama hing. Võib osutuda, et küsimus hinge olemasolust ja olemusest võib osutuda praktiliseks probleemiks pärast teleportatsiooni kasutuselevõttu ... OLEMISE PROBLEEM Mis on tingimus, et võib öelda, et miski pigem on olemas, kui teda ei ole? Kui ei taju,
· Albert Suur · 354 - 430 Albertus Magnus · Üldiselt · u. 1206 -1280 · Augustinuse mõttetöös leiab tõusev kristlik kultuur · Üldist oma esimese kõrgfilosoofilise väljenduse. · Entsüklopeedilise harituse tõttu on teda nimetatud · Ta on "kristliku filosoofia" rajaja. ka "doctor universal'iseks". · Elu ja töö · Tema puhul on tegemist ühe suurejoonelisema · "Sa oled meid enese suunas loonud, ja rahutu on katsega ühendada üksikteadmisi ja kreeka meie süda, kuni see rahu leiab Sinus." filosoofiat. Confessiones. · Üldist · Augustinus kirjeldab oma "Pihtimustes" ( 13 · Albert kommenteerib Aristotelese teosei
...............................................................16 Leibniz (vt Lisa 19)...................................................................................................................16 Descartes (vt Lisa 20)...............................................................................................................17 Spinoza (vt Lisa 21)..................................................................................................................17 Locke (vt Lisa 22).....................................................................................................................18 Hume (vt Lisa 23).....................................................................................................................18 Berkeley (vt Lisa 24).................................................................................................................19 Valgustusaeg..................................................................
Humanistliku mõtte keskmes on inimene, sellele lisanduvad teemad on loodus, ajalugu, keel. Inimese harituse kraad kujuneb ühtlasi tema moraalse kvaliteedi mõõdupuuks. Renessanssi aegse Itaalia filosoofia on mõjutatud Platoni ja Plotinose taasavastamisest. Nende tundmise toob Itaaliasse kreeka õpetlane Plethon. Keskaegsest nominalismist alguse saanud arengud leiavad siin oma lahenduse. Parooliks kujuneb põhimõte: Filosoofia olgu eelkõige loodusteadus. Humanism on moodsa loodusteaduse hälliks. Filosoofia omandab ilmalikud jooned. 2. F. Baconi idolad Inimmõistuses on palju sellist, mis takistab tunnetamist, moonutades seda nagu kõverpeegel moonutab kujutist. Ta nimetab selliste moonutuste põhjusi iidoliteks (kr. eidolon kujutis, viirastus, iidol). Ta leiab, et iidoleid on nelja liiki: 1) Idola tribus ehk sugukonnaiidolid on omased kõigile inimestele.
Üheks lemmikharjumuseks oli väljas olles läbi nina hingata. Sellepärast ei lubanud ta sügisel, talvel ja kevadel igapäevastel jalutuskäikudel kedagi endaga rääkida. Ta eelistas vaikimist külmetumisele. Enne iga otsust tavatses ta pikalt järele mõelda. See sai talle saatuslikuks. Kaks korda mõtles ta paluda daami kätt. Ta kaalutles ilmselt nii kaua, et ühel juhul daam abiellus ettevõtlikuma mehega ja teisel juhul lahkus daam Königsbergist enne kui filosoof otsusele jõudis. Kant arvas, et meeste riiete värv peaks olema kooskõlas valitseva aastaaja värvidega. 2 Ta tõusis kell 5 üles ja hakkas kohe tööle. 7- 9 pidas loenguid. Peamine tööaeg, mil sündisid ka tema teosed, oli 9- 13. Pärast sellele järgneval lõunasöögil oli tal alati külalisi, kusjuures ta eelistas mehi praktilise elu valdkondadest õpetlastele
Igavik aeg Ruum aeg Juhuslikkus paratamatus (täppisteadus juhuslikkust ei aksepteeri) Võimalikkus tegelikkus Kvaliteet kvantiteet Sisemine välimine Olemine saamine Näivus reaalsus Eesmärk vahend Tarkus kaastunne 2.tunnus : "ultimatiivsed väited". Filosoofia on pigem "ükskõik mille teooria" kui "kõige teooria" (omane täppisteadusele). Filosoofia tekke üheks eelduseks oli mütoloogiast vabanemine. Filosoof püüdles tarkuse (teoreetilise tarkuse mõistmise) poole. Enne 17. saj - filosoofia ja teadus sünonüümid. 17. saj alguses tekkisid teadused (Galileo Galilei teleskoop ehk pikksilm; Newton) ning nüüd küsimus, mis tarkuse poole nüüd filosoofia püüdleb? Asemele tekib uut tüüpi filosoofia. Üldse on 3 liiki küsimusi: 1) Saab vastata kogemuse põhjal 2) Saab vastata deduktiivse arutluse teel (matemaatika, loogika)
midagi peale hakata. Selles mõttes on nad Baconi arvates nagu sipelgad, kes ainult koguvad midagi. (Sipelgate suhtes on see tõenäoliselt ebaõiglane.) Ratsionalistid aga tuletavad teadmisi iseenese mõistusest, olles sarnased ämblikele, kes samuti võrku koovad iseendas peituvast materjalist. Õige tee on aga n-ö mesilase meetod: kogutud materjali õietolmu töötleb mesilane meeks. Nii peab toimima ka tõeline filosoof: ei tohi tugineda ainult mõistusele, kuid ei tohi ka piirduda ainuüksi faktide kogumisega faktid tuleb ümber töödelda mõistuse abil, st tuleb luua "kogemuse ja mõtlemisvõime purunematu liit?. Teooriate kujunemine on seotud kahe suunaga teaduslikus tunnetuses. Nendeks suundadeks on ratsionalism ja empirism. Ratsionalistid lähtuvad sellest, et tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel.
Mõtteteadus - elu liigub mõtte jõul edasi. Kui mõte on loid, siis nii liigub ka elu. Filosoofias on erinevaid vaateviise ühele ja samale asjale. Filosoofia lätteks on kõrgem uudishimu, mis Vanas-Kreekas liikus kahes suunas: 1)Joonia koolkond (praeguse Türgi, Väike-Aasia rannik) - esitatakse küsimus asjade algusest (arhe); 2)Sofistide ajastu - neid ei huvita asjade algus, nende mõtete keskmes oli inimene (antropos). Need kaks suunda võttis kokku suur Kreeka filosoof Platon. Ta leiab, et tarkus voolab mõlemast allikast - maailmast ja me endi sügavusest. Platon esitab filosoofia 3 põhiküsimust: 1)Mis on tõene?; 2)Mis on hea? (eetikaküsimus); 3)Mis on ilus? (esteetika). Immanuel Kant on viimane suur valgustaja, suur kriitik. Immanuel Kant sõnastab 4 küsimust: 1)Mida ma võin teada? (sellele vastaks metafüüsika); 2)Mida ma pean tegema? (moraali- või eetikaküsimus); 3)Mida ma võin loota? (religiooniküsimus); 4)Mis/kes on inimene
Referaat: arutluskäik + seosed. Referaat: teise arutelu(argumenteeritus vastuse otsimine küsimusele), tuua välja küsimus, mida arutleda. Eessõna + 1-5 prg – tuleb välja küsimus. Näidata, kuidas üks küsimus läheb üle teisele – mitu küsimust Kant’i teoses. Miks ta esitab selliseid küsimusi, mis sunnib teda esitama neid küsimusi? Seose loomine nende traditsioonidega? Kus antiikfilo asetseb filosoofilise mõttelises traditsioonides? Kuidas need on püstitatud ja mida nende peale hakkab? Mõisted, mida Kant kasutab, peavad olema formulaseeritud – mis tähenduses need mõistsed on arutluses. Kant kasutab ühte sõna erinevates tähendustes – kompetentne inimene oskab märgata erinevusi. Abstraktsed mõisted. Mida kant silmas peab? Kõiki küsimusi peab siduma omavahel! 1. Seminar. Eessõna. 1-8 lk. Kant reageerib retsensioonile. Tema sõnumit ei märgatud. Püüti leida traditsioonist kedagi, kellega võrrelda. Kant vastandab siin kahte filosoofia praktikat – t
Platoni pooldas teooriat: Jumal lõi hinged ja asustas nendega tähed, igal tähel üks hing. Hingesid juurde ei teki, nad toituvad ideede vaatlusest. Ideede maailmas näeb hing ideaalset ilu ja õiglust (iga hingealge täidab talle loomukohast ülesannet). Locke on empirismi peaesindaja. Empiristliku käsitluse kohaselt on kogemus kõige alus. Iga teadmine on kogemusest sõltuv ja selle kontrollile allutatud. Oma teadvuses leiab iga inimene kujutlusi, mida Locke nimetab ideedeks, mis pärinevad kogemusest. Locke vastandub teooriale, et inimesel on ideed kaasasündinud. Sünni hetkel on inimene tabula rasa ning kõik ettekujutused tekivad aja jooksul kogemuse teel. Kogemusel on kaks allikat: väline meeleline taju ja sisemine enesetaju (mõtlemine, tahe, usk). Nendest tulenevad kujutlused on kas lihtsad või kompleksed. Lihtsad ideed võetakse vastu kas üksnes meeltega (värvid, helid) või paljude meeltega (ruum,
kvantiteedi suunas. 21) ohud looduse uurimisel (Eessõna) Looduse tõlgendamiseks on vaja meetodit: “me ei ammuta tegu teost ega katset katsetest sarnaselt empiirikutele, vaid põhjuseid ja aksioome teost ja katsetest ning põhjustest ja aksioomidest uuesti teo ja katsed...” Looduse tõese tõlgenduse raskused: • Meeled – on küündimatud ja petlikud • Aru – sünnipärane loomus ja suunatus Metafoorid: ämblik, sipelgas, mesilane Locke: (1632-1704) 22) milles seisneb Locke`i tunnetusteoreetiline empirism (teadmine ja kogemus) Kõik ideed tulevad aistimisest ja refleksioonist. Oletame siis, et vaim on niiöelda valge paber, kus pole ühtegi märki, [ja] millel puuduvad igasugused ideed. Kuidas ta siis täidetakse? Kust ta saab selle tohutu [ideede] varamu, mille inimese toimekas ja piiritu ettekujutusjõud [fancy] on peaaegu lõpmatu mitmekesisusega tema peale maalinud
tõde pole olemas, sest iga asja kohta võib esitada vastupidiseid väiteid. Nad said kuulsaks oma sofismidega, mida Platon nimetas sõna väänamiseks. Partnerilt tuleb küsida, kas sa oled kaotanud sarvi. Vastus on harilikult ei. Siit järeldus, siis oled sa arvekandja, sest see mida sa kaotanud pole, on sul olemas. 05.09.11 KLASSIKALINE FILOSOOFIA Sokrates (469 399) ta ise ei kirjutanud ühtegi rida, tunneme teda põhiliselt tema õpilase Platoni järgi. Esimene filosoof, kes arvas, et filosoofia ei pea uurima loodust ega arutlema maailma üle, vaid peab uurima inimhinge, tunnetama iseennast ja lahendama elulisi probleeme filosoofia peab olema õpetus, kuidas elada. Sokratese tarkus tark on see, kes tunnetab oma mitteteadmist (ma tean, et ma mitte midagi ei tea). Tark on ainult jumal, inimene saab olla ainult tarkuse armastaja filosoof, kes paikneb targa ja rumala vahepeal. Sokratese meetod ehk dialektika
vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades. Sokrates (469399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse.
1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Aristotelese sõnade kohaselt on olemas kolme tüüpi teadmisi: · Loov ehk poeetiline teadmine- võimaldab materiaalselt midagi ära teha. · Praktiline ehk eetiline teadmine- et õiglaselt ja õnnelikult elada. · Teoreetiline ehk filosoofiline teadmine- teadmine, mida on vaja iseenda pärast. Sõna sofia käib teoreetilise teadmise tüübi juurde, sest tarkus on midagi, mida on vaja iseendale. 2. Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Tarkus- teadmine jumalikest ja inimlikest asjadest ehk siis teadmine taevalikest, mis jaguneb kehalisteks ( kõik kehalisi nähtusi uurivad teadused- astronoomia, bioloogia, anatoomia, füüsika) ja kehatuteks asjadeks (kõik kehatuid asju uurivad teadusharud- teoloogia, psühholoogia, matemaatika), ja maistest asjadest (eetika, riigiteadus). 3. Kuidas filosoofiaga alu
rights when he is in the 'state of nature, i.e. a vacuum of law and obligation, since 'in such a condition, every man has a right to everything; even to one another's body'.13 But we could just as well say that in such a condition of things, where nobody has any duty not to take anything he wants, no one has any rights. The fact that we could well say this shows that the ordinary modern idiom of 'rights' does not follow Hobbes all the way to his contrast between law and rights. Nor did Locke or Pufendorf; yet they did adopt his stipulation that 'a right' (jus) is paradigmatically a liberty.14 Their successors are those who today defend the 'choice' theory of rights, which as we saw in the preceding section is one eligible way ofaccounting for most, but not all, of the modern grammar of rights. And even those who defend the 'benefit' theory of rights are far from using the idiom of Aquinas, since (in common with ordinary
leidmiste raskused ning milles peitub nende otsingute ja leidmiste ahvatlusjõud.Platon lõi ja arendas välja ühe kahest peamisest filosoofilise maailmavaate tüübist.Ta on filosoofilise idealismi rajaja See hõlmab nii loodust,inimest,inimhinge,tunnetust,ühiskonnakorda,keelt,kunsti,poeesiat,skulptuuri,maali, muusikat,ilukõnekunsti ja kasvatust.Platoni ande mitmetahulisus on imetlusväärne.Selles põimuvad filosoof ja õpetlane.Neid omakorda ei saa lahutada kunstnikust- poeedist,dramaturgist.Platon esitas oma filosoofilised ja teaduslikud ideed kirjandusteostes.Platoni kirjanduslik tegevus kestis poolsada aastat.Ta teosed pole vabad vasturääkivustest.Paljudes teostes on õpetus olemusest ja tunnetusest,mis on saanud nimeks ,,ideede teooria".Kuid paljudes teostes teooria puudub ja on ka selliseid teoseid,milles Platon omaenese ,,ideede" teooriat kritiseerib
8 rahva arvamusest!). Platon mingil juhul ei kulutaks oma pead EMORi avaliku arvamuse uuringutele... Riik kui tüüp, riigi idee Hea peab olema üks ja muutumatu alati ja igal pool. Põhineb eeldusel, et inimesel kogu maailmas üks ja seesama "loomus", mis erineb väljanägemisest ning selle loomuse mõistmine eristab teadmist inimese kohta arvamusest inimese kohta. Filosoof on see, kes on selle hea objektiivsele teadmisele kõige ligemal, temas on teadmise-arvamise suhe kõige positiivsem. Samamoodi iga riigijuht peab teadma, mis on hea, mida nõuab selle saavutamine ning mis riik on mitte vaid oma variatsioonides, aga ka olemuslikult. Platon leiab seega, et on oluline teada, mis riik olemuslikult on ning kui reaalsus ei ühti sellega, siis seda halvem reaalsusele!
3. Filosoofiaga alustamiseks on tähtis tunda teadmistejanu ja ära tabada see meeleolu, millest filosoofia lähtub. * Aristotelese seisukoha järgi algab filosoofia fundamentaalsest imestusest. Miks ja kuidas on asjad nii nagu nad on? * Saksa filosoofid Georg W. F. Hegel ja Martin Heidegger leidsid, et metoodiline üleminek filosoofiasse puudub: me kas oleme juba sellega seotud või jääb see meile alatiseks võõraks. * Prantsuse filosoof René Descartes leidis, et tuleks absoluutselt kõik kahtluse alla seada ning kui sõelale jääb miskit, milles enam kahelda ei saa, siis saab alles alustada filosoofilise ülesehitusega. * Prantsuse filosoof Albert Camus’ seisukoht oli selline, et filosoofia algab absurditundest, millega seonduvad maailmast võõrandumine ja põhiküsimus: „Miks ma ei ole siiani sooritanud enesetappu?“.
oleks tarvis arvestada erapooletu lahenduse saavutamiseks." (Kas riigil A on õigus rünnata enesekaitseks riiki B?) 12. Kriitiline filosoofia /argumentatiivsus Filosoofilise probleemi püstitamine ja selle lahendamine algab kahtluse ja kriitikaga. Seepärast võime filosoofiat nimetada kriitiliseks. Erinevalt religioonist ei paku filosoofia meile taevalikke ilmutusi ega valmiskujul tõdesid, mis tuleb lihtsalt omaks võtta. Üldjuhul filosoof argumenteerib, mitte ei jutlusta. Filosoofia on kriitiline reeglina kahes mõttes: - Argimõtte, nn ,,tavaarusaamade", iseenesestmõistetavuse suhtes - Teiste filosoofide mõtete, teooriate, argumentide jms suhtes. 13. Mõistete selgitamine /analüüsimine Erinevalt nt loodusteadustest ei ole filosoofias võimalik põhimõisteid niimoodi defineerida , et need definitsioonid oleksid üldaktsepteeritud. Kuid ka filosoofias saab mõisteid selgitada/analüüsida
paratamatuse pannud. 2. Simmias sunnib Sokratest põhjendama oma otsust surmaotsusega leppida ja surm vastu võtta. Sokrates vastab talle kaitsekõnega, mille keskne seisukoht on, et filosoofid ei tegelegi muuga kui "suremisega" või "surnud olemisega". Refereerige Sokratese selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju. Pärast surma läheb inimene jumala ja heade inimeste juurde. Kuna filosoofi tegusus pole seotud kehaga, vaid on suunatud hingele, siis oleks filosoof suremise korral võimeline hinge kehast eraldama. Kuna aga keha segab hinge tõde nägemast ning petab teda, siis on keha eraldades hingel võimalik puhast tõde näha. Ka arukus saab inimesele osaks ainult siis, kui ta on surnud. 3. Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks selle kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. Kebes küsib Sokrateselt, kas on võimalik tõendada, et surnud inimese hing jääb alles ja ei haihtu pärast surma koos kehaga
inimmõistusele, mitte autoriteedile. Paljud küsimused, mida kunagi peeti filosoofilisteks, on tänapäevaks läinud teaduse valdkonda ning leidnud ka täpse vastuse. Filosoofia eesmärk on teoreetiline saada teoreetiliselt aru maailmast mitte aga praktiline (looduse alistamine vms). Seetõttu ongi filosofeerimiseks tarvis võimalust tõusta veidi kõrgemale läbinisti praktilistest igapäevastest muredest ja kirgedest. Russell kirjutas: Ma ei räägi sellest, et filosoof peaks olema ilma tunnete ja emotsioonideta. Inimene ilma emotsioonideta (kui selline üldse on olemas) ei tee midagi ja ei saavuta midagi. Kuid kellelgi pole lootust saada 2 heaks filosoofiks, kuni tal ei ilmne mõned mitte just eriti levinud tunded. Tal peab olema tugev soov maailma mõista niivõrd kuivõrd see võimalik on
On olemas teadmisi, väljaütlemisi, mis on filosoofia aga võib muutuda ka teadmiseks. Varased arengukäsitlused. Preformatsiooniteooria (17-18 saj) Antony van Leeuwenhork (1632-1723), Nicolas Hartsoeker (1656-1725) Metafüüsiline arenguteooria, kus oletati et elusolend on valmis sugurakus. Peale viljastumist toimub ainult kvantitatiivne areng (suuremaks ja laiemaks). Teooria oli valitsev kuni Baer avastas munaraku. John Locke (1632-1704)- filosoof, materialistliku sensualismi esindaja. Meedik 1671 alustas ja 1690 aastal lõpetas ,,Essee inimmõistusest". Arvamus ja analüüs inimmõistusest, selle võimetest, piiridest ja selle sünnitistest. Üks peamiseid kriitika objekte Locke'il oli see, et tollel ajal peeti inimese kaasasündinud ideid peamiseks teadmisallikaks. Teadmisteks on aistingud ja reflektsioonid. Primaarsed ja sekundaarsed kvaliteetide teooriad. Ta jagas mateeria omadused kahte liiki: 1. Objektiivsed ehk matemaatilised
vahel. Andsid jumalikku jõudu. Ilusad luuletused ei ole maised ega inimese loodud, vaid jumala poolt antud. Need on inspireeritud sellest jumalast, kes neid oma valduses hoiavad. Loominguline inspiratsioon on meelteväline. See idee on tänapäevanigi elujõuline. Kunstiku andekus ei ole mitte niivõrd tema intellektuaalse või emotsionaalse oskuse tulemus, vaid võimalus välja lülitada praktilisest maailmast, näilise tegelikkuse maailmast, ja minna ideede riiki. Aristoteles Kreeka filosoof, õhtumaade olulisimaid mõtlejaid. Platoni õpilane. Aleksander Suure õpetaja. Rajas filosoofiakooli Lykeioni. Algatas või arendas edasi mitmeid olulisi distsipliine, nt botaanika, eetika, ajalugu, kirjandusteadus, loogika, metafüüsika, retoorika, füüsika, religioon, meteoroloogia jt. Eetilised vaated kirja pandud: ,,Luulekunstist" Tegeles kirjandusega. Oli küll Platoni õpilane, kuid vabanes tema mõjudest. Tema arvates eksisteeris ilu meie reaalses tegelikkuses, meie ümber.
teos RIIK (Politeia). · IDEEDE JA MEELELISE MAAILMA SUHE · Akadeemia püsib ligi 1000 aastat, kuni keiser Justianus · Asjad väljendavad ideesid selle 529 a.p.Kr. sulgeb · Ideed kehastuvad asjades · Suri 80 aastasena. · Asjad on ideede varjud · Platoni teosed · Ta on esimene kreeka filosoof, kellelt peaaegu kõik · "Kui ideede maailma vaadelda meheliku algena ja teosed on tervikuna säilinud. mateeriat naiseliku algena, siis meeleline maailm on · Looming koosneb peaaegu eranditult dialoogidest. nende laps." (Timaioses) · 34 Platonile omistatud teosest peetakse 25 suure · Demiurg ("rahva heaks töötav") loob meelelise maailma, tõenäosusega ehtsaks
Seejuures ei oma mingit rolli ei tavad ega rahva arvamus (sest teaduslik teadmine on alati ülem rahva arvamusest!). Platon mingil juhul ei kulutaks oma pead EMORi avaliku arvamuse uuringutele... Riik kui tüüp, riigi idee Hea peab olema üks ja muutumatu alati ja igal pool. Põhineb eeldusel, et inimesel kogu maailmas üks ja seesama "loomus", mis erineb väljanägemisest ning selle loomuse mõistmine eristab teadmist inimese kohta arvamusest inimese kohta. Filosoof on see, kes on selle hea objektiivsele teadmisele kõige ligemal, temas on teadmise-arvamise suhe kõige positiivsem. Samamoodi iga riigijuht peab teadma, mis on hea, mida nõuab selle saavutamine ning mis riik on mitte vaid oma variatsioonides, aga ka olemuslikult. Platon leiab seega, et on oluline teada, mis riik olemuslikult on ning kui reaalsus ei ühti sellega, siis seda halvem reaalsusele!
annaabi.ee 
