LEVINUMAD MÜRKTAIMED EESTIS JA NENDE TOIME INIMESELE (0)

Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Haridusteaduste instituut
x
x
LEVINUMAD MÜRKTAIMED EESTIS JA NENDE TOIME INIMESELE
referaat
Läbiv pealkiri: Mürktaimed
KAITSMISELE LUBATUD
Juhendaja : Nimi Perenimi (teaduskraad)
...............................................
( allkiri ja kuupäev)
Kaitsmiskomisjoni esimees: Nimi (teaduskraad)
..............................................
(allkiri ja kuupäev)
Tartu 2013
Sisukor
Kokkuvõte 7
Mürktaimed 3
Mürktaimede iseloomustus 3
Mürgistuse tunnused ja esmaabi 4
Mürgised taimed, mida lapsed tunda võiks 4
Harilik hobukastan. 4
Harilik kuslapuu. 4
Harilik Toomingas . 4
Lumimari . 5
Elupuu. 5
Kirss, ploom . 5
Ülased - kollane ülane, metsülane, võsaülane. 5
Kullerkupp . 5
Märtsikelluke. 5
Kollane nartsiss. 5
Tulp . 6
Maikelluke. 6
Sinilill. 6
Varsakabi. 6
Mürkputk. 6
Karuputk . 6
Täpiline surmaputk. 6
Vereurmarohi . 7
Harilik jänesekapsas. 7
Aeduba. 7
Nõges. 7
Harilik jõulutäht ehk piimalill . 7
Alpikann. 7
Kokkuvõte 7
Kasutatud kirjandus 8
Sissejuhatus
Mürktaimi teatakse maailmas umbes 10 000 liiki ( Kaur , Laansoo , Puusepp , 2010 & MRI Loodusteaduste didaktika lektoraat, 2008), mis on üsna väike arv võrreldes kogu maailma taimeliikidega. See number ei pruugi olla lõplik, sest ainult 30% taimede keemiline koostis on kindlaks tehtud (Kaur jt, 2010). Mürktaimedel on mitmeid funktsioone: osad mürkained kaitsevad taimi parasiitseente ja mikroobide eest, teised ained annavad taimele sellise lõhna ja maitse, mis säästab teda ärasöömise eest ning tihti meelitavad mürktaimed iseloomuliku lõhna ja värvi abil ligi taimi tolmeldavaid putukaid (MRI Loodusteaduste didaktika lektoraat, 2008). Piiri, kas tegu on mürk- või ravimtaimega, võib olla üsna raske tõmmata, kuna õige annuse ja kasutusviisi korral on paljud mürktaimed ka väga väärtuslikud ravimtaimed . Raviks kasutatakse (mürk)taimi nii rahva- kui ka tavameditsiinis. Lisaks kasutavad mürktaimi ka näiteks kosmeetika- ja parfümeeriatööstus.
Referaadi teema on valitud lähtuvalt lastest. Kõik väikeste laste vanemad peaksid tundma Eestis enamlevinud mürktaimi ning tutvustama lastele neid, millega kokkupuude on kõige tõenäolisem. Taimemürgistuste vältimise kõige lihtsamaks võimaluseks ongi mürktaimede liikide tundmaõppimine. Ka lasteaia-ealistele lastele saab õpetada, et looduses liikudes tuleb vältida tundmatute taimede korjamist, parem on neid ka mitte katsuda ning pärast mürgiste või tundmatute taimedega kokkupuutumist ei tohiks kätega nägu katsuda ning esimesel võimalusel käed puhtaks pesta.
Taimede valik referaati on tehtud selle põhjal, mis taimed kõige suurema tõenäosusega linnalaste kodude läheduses ja kodus kasvavad. Kindlasti ei ole see nimekiri lõplik. Taimedest on kirjutatud lühidalt, keskendudes ainult taime mürgisuse kirjeldamisele.
Mürktaimed
Mürktaimede iseloomustus
Mürktaimi iseloomustab see, et nendes sisaldub aineid, mis juba väga väikestes kogustes inimorganismis mürgistusi võivad põhjustada. Mürgistus võib väljenduda närvisüsteemi, vereringe ja seedekulgla kahjustustes või allergia tekkes . Mürgiste ainete kogus erinevates taimeliikides on erinev; samuti erineb taime erinevates organites mürgiste ainete osakaal: mürgised võivad olla ainult lehed, seemned või viljad , aga mürgine võib olla ka terve taim. Taimede mürgisus võib sõltuda ka taime arengujärgust ja kasvukohast (MRI Loodusteaduste didaktika lektoraat, 2008).
Mürgistuse põhjustamise järgi võib taimed laiemalt jaotada kolmeks: esiteks taimed, kes põhjustavad vaevusi otsesel kokkupuutel (nt karuputke, nõgese mõned liigid jt); teiseks taimed, kes põhjustavad vaevusi vaid siis, kui neid süüakse ja kolmandaks taimed, kes tervena on ohutud, kuid kelle mahl on mürgine ning võib nahale või limaskestadele sattudes vaevusi põhjustada (Kaur jt 2010).
Taimedes sisalduvad mürkainete põhirühmad on alkaloidid , glükosiidid ja eeterlikud õlid. Alkaloidid on kõige ohtlikumad taimemürgid, mis kahjustavad eelkõige närvisüsteemi. Ka glükosiidid on inimesele küllaltki ohtlikud. Enamasti kahjustavad need südant või põhjustavad vere erütrotsüütide lagunemist. Eeterlikud õlid annavad taimedele iseloomuliku lõhna, kuid võivad ärritada nahka ning tekitada põletikku või ville (MRI Loodusteaduste didaktika lektoraat, 2008).
Mürgistuse tunnused ja esmaabi
Autor & Autor on põhjalikult kirjeldanud mürgistusnähtusi ja -esmaabi oma raamatus "Mürgitatud". Kerge mürgistuse tunnusteks on üldine nõrkus, peavalu ja -pööritus, oksendamine ning krambid . Tugev mürgistus võib arstiabi puudumise korral lõppeda surmaga. Esmaabi andmisel tuleb kannatanu soojalt katta , tähtis on rahu säilitamine. Õnnetusest peab viivitamatult teatama kiirabisse. Kui mürgistus on tekkinud mürktaime söömisest, on kannatanule vaja anda juua sooja vett ja kutsuda esile oksendamine. Samuti on tark koju aktiivsütt varuda, kuna mitmete mürgistusjuhtude puhul seob süsi mürgi maos. Hingamishäirete puhul tuleb teha kunstlikku hingamist. Mürgi kokkupuutel nahaga tuleb vastavat kehaosa hoida vähemalt 15 minutit jaheda voolava vee all. Arstile on vaja selgitada, millisest taimeliigist ja kuidas mürgistus võis tekkida. Patsiendi haiglasse viimisel tuleks kaasa anda mürgine taim või selle osad – nii saadakse kõige kindlamalt selgeks mürgistuse põhjus ja osatakse efektiivsemalt vastumürki leida.
Mürgised taimed, mida lapsed tunda võiks
Harilik hobukastan. "Kastanimune" otsides ja neist meisterdades peab teadma, et seemet ümbritsev roheline ogaline kest on mürgine. Sellest ei ole hea meisterdada ning kesta avada püüdes tuleks seda teha kätega, mitte hambaid abiks võttes. Loomulikult käed pärast pesta. Suhu pannes võib tekkida põletik maos ja sooles või valguvad silmapupillid laiaks ning häirub nägemine (MRI Loodusteaduste didaktika lektoraat, 2008).
Harilik kuslapuu. Hariliku kuslapuu marjad on ohtlikult mürgised. Paari kauni, aga halvamaitselise marja söömine tekitab kõhulahtisuse. Veidi suurem kogus võib põhjustada juba ohtlikke tervisehäireid. Mürgituse tunnused on oksendamine, verine väljaheide, näo punetus koos rõhutundega peas, korrapäratu pulss , külm higi kehal (Mürgimarjad, 2013).
Harilik Toomingas. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega, sest õitest lenduvad ühendid on mürgised ja võivad suurtes kogustes peavalu tekitada (MRI Loodusteaduste didaktika lektoraat, 2008). Toominga viljades on palju tanniine, lehtedes, õites, koores ja seemnetes ka amügdaliini ja selle lähedast glükosiidi prunasiini. Mürgistustunnuseks on peapööritus, iiveldus , oksendamine, näopunetus, suu limaskestade kahjustused, hingamishäired, südamepekslemine, kehatemperatuuri tõus, pupillide laienemine (Kaur jt, 2010).
Lumimari. Marjade mahl võib kokkupuutel naha või limaskestadega põhjustada põletikku, sügelust ja lööbeid. Marjade söömine kahjustab suu ja mao limaskesta ning põhjustab iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, unisust ja valusid maos (Kaur jt, 2010).
Elupuu. Okste söömine põhjustab iiveldust, oksendamist, kõhuvalu, peavalu, krampe, verist kõhulahtisust, südame-, neeru- ja maksatalitlitluse häireid, pupillide laienemist ; võib tõusta palavik ning esineda nägemishäireid. Raskematel juhtudel võib mürgistus lõppeda surmaga (Kaur jt, 2010).
Kirss, ploom. Mürgised on eelkõige seemned, kuna söömisel võib seemnetest vabaneda väga mürgine sinihape . Mürgistustunnusteks on peapööritus, iiveldus, oksendamine, näopunetus, suu limaskestade kahjustused, hingamishäired, südamepekslemine, kehatemperatuuri tõus, pupillide laienemine (Kaur jt, 2010).
Ülased - kollane ülane, metsülane, võsaülane. Nahale sattudes võib taime mahl tekitada ville ja raskesti paranevaid haavu , silma sattudes kahjustab ka silmi. Taime süües ilmnevad mürgistusnähud tugeva põletusena suus ja kurgus ning valudena maos, järgneb kõhulahtisus, peapööritus, krambid ja teadvuse kadu. Taime kuivamisel mürgisus kaob (Kaur jt, 2010).
Kullerkupp. Mürgine on kogu taim. Mahla sattumine nahale võib põhjustada kihelust ja punetust, tundlikumal inimesel ka ville. Taime söömine tekitab iiveldust, oksendamist, peavalu, kõhuvalu, kõhulahtisust, häireid neerutalitluses. Suure koguse söömisele võib järgneda surm südameseiskumise tagajärjel. Taime kuivamisel mürkained lagunevad (Kaur jt, 2010).
Märtsikelluke. Kogu taim, nii sibul kui ka maapealne osa on mürgine. Mürgistustunnused on iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, pupillide ahenemine . Mürgistusi on ette tulnud ka märtsikellukese sibulate segiajamisel söögisibulatega (Kaur jt, 2010).
Kollane nartsiss. Kogu taim on mürgine, eriti sibulad , mida on mõningatel juhtudel segi aetud söögisibulaga. Juba poole sibula söömine võib põhjustada tõsiseid seedehäireid, kõhulahtisust ja oksendamist. Taime mahl võib nahaga kokkupuutes punetust ja turseid tekitada. Mürgitustunnused on suurenenud süljevoolus, oksendamine, kõhulahtisus, häired kesknärvisüsteemi talitluses. Raskematel juhtudel võib kaasneda halvatus või surm (Kaur jt, 2010).
Tulp. Kõik tulbi organid on mürgised, kõige mürgisemad on sibulad. Nahale sattunud taime mahl võib põhjustada punetust, sügelust, ville ja allergiat. Söömisel tekib iiveldus, oksendamine, seedehäired (Kaur jt, 2010).
Maikelluke. Kõik taime osad on mürgised, eriti marjad ja seemned. Mürgsituse võib põhjustada 5-10 marja söömine. Tunnuseks on naha ja silmade ärritus, süljevoolus, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus, pulsi kiirenemine. Raskematel juhtudel kaob teadvus ja saabub surm. Kuna taimes sisalduvad südameglükosiidid on vees hästi lahustuvad, on ohtlik ka maikellukeste vaasivesi (Kaur jt, 2010).
Sinilill. Värske taim ja droog võivad ärritada nahka, põhjustades ville ja põletusi. Söömisel põhjustab maoärritust, millega võivad kaasneda spasmid, kõhulahtisus ning ärritusnähud kuseteedes (Kaur jt, 2010).
Varsakabi. Kõige mürgisem on taim õitsemise ja viljakandmise ajal. Taime vigastamisel tekkiv protanemoniin ärritab nahka ning põhjustab punetust ja sügelemist, nahk tursub ja tekivad villid .Taime söömisel tekib tugev põletus suus ja kurgus, valud maos ja kõhulahtisus, järgnevad peapööritus ja krambid. Mürgistus võib lõppeda surmaga südame seiskumise tagajärjel. Taime kuivatamisel ja keetmisel mürgised ained lagunevad (MRI Loodusteaduste didaktika lektoraat, 2008).
Mürkputk. Kogu taim on väga mürgine, nii värskelt kui kuivatatult. Kõige mürgisemad on risoomid ja seda eriti kevadel. Need on magusa maitsega ja selleri lõhnaga ning seetõttu ohtlikud just lastele. Mürgistus algab kõrvetus- ja kratsimistundega suus, järgnevad oksendamine, keele halvatus, kõhuvalu, suur janu, krambid ja nõrkus. Pupillid laienevad , nägu hakkab punetama, südametalitlus aeglustub, järgneb kooma ning kätest, jalgadest algav halvatus. Hiljem tekivad tugevad krambid, järgneb surm. Täiskasvanud inimese võib surmata kõigest 2-3 g värsket risoomi, lapsi märksa väiksem kogus (Kaur jt, 2010).
Karuputk. Eestis on kõige suurema levikuga hiid -karuputk ja Sosnovski karuputk. Karuputk on keskmiselt mürgine ja mutageense toimega taim. Paljud karuputke liigid sisaldavad vähki ja väärarenguid tekitavaid aineid (furokumariine). Kokkupuutel nahaga võib tekitada ärritust, nekroosi ja allergilist nahapõletikku; tekib kipitus, sügelus, naha punetus, turse ja villid. Isegi kaudne kokkupuude taimega on ohtlik, sest toksiinid võivad imbuda ka läbi kanga. Kahjustused võivad ilmneda alles paari päeva pärast ja ulatuda kuni II astme põletuseni. Taime söömisel võib tekkida vere hüübimatus ja sisemised verejooksud (Kaur jt, 2010).
Täpiline surmaputk. Kogu taim on väga mürgine, eriti õitsemise ajal. Kõige ohtlikumad on seemned, kõige ohutum jäme juur . Taime kuivatamisel mürkained lagunevad. Juba väikeses koguses seemnete või lehtede söömine põhjustab keele halvatust, pupillide laienemist, peapööritust, oksendamist, kõhulahtisust, naha sügelemist. Süvenenud kujul tekib külatunne, hingamishäired, halvatus. Surm saabub umbes viie tunni jooksul (Kaur jt, 2010).
Vereurmarohi. Taime mahl on ärritava ja söövitava toimega, põhjustab ägedat ärritust suus ja kurgus, oksendamist, südamerütmihäireid, seedehäireid (ka verist kõhulahtisust), sagedat urineerimist. Taime pikemal tarbimisel võib tekkida maksapõletik (Kaur jt, 2010).
Harilik jänesekapsas. Taime väiksemas koguses söömine tervisele kahjulik pole, kuid rohke tarvitamine tekitada kergeid mürgistusnähte, pärssida neerude tööd ja soodustada neerukivide teket. Raskematel juhtudel võib esineda oksendamist ja kõhulahtisust, peapööritust ja õhupuudust (Kaur jt, 2010).
Aeduba. Taime seemned ja kaunad on toorelt mürgised, pärast kuumutamist mürkained lagunevad. Mürgistus avaldub kõhuvalu, oksendamine ja kõhulahtisusena. Värske taime suures koguses söömine võib lõppeda surmaga. Välispidine kokkupuude taimemahlaga võib põhjustada nahapõletikku, ekseemi, sügelust (Kaur jt, 2010).
Nõges. Eestis väga mürgiseid nõgeseid ei kasva. Kõrvenõgest või raudnõgest katsudes pääseb kõrvetava toimega vedelik karva tipus olevast mahutist välja ja põhjustab kihelust, punetust, valu, ja kuplasid. Need aistingud mõne aja pärast mööduvad. Toore nõgese söömine võib esile kutsuda allergiat ja seedehäireid (Kaur jt, 2010).
Harilik jõulutäht ehk piimalill. Taim on ohtlikult mürgine, sisaldades vähki tekitavat ja nahka ärritavat piimamahla. Sattudes nahale, limaskestadele või silma, võib tekitada kohalikke kahjustusi. Jõulutäht on põhjustanud raskeid mürgistusi lastel, kes on taime lehti närinud (Kaur jt, 2010).
Alpikann. Mugula söömine põhjustab mürgistuse, mille tunnused on iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu, tugevad krambid ja hingamislihaste halvatus. Taime mahl ärritab nahka (Kaur jt, 2010).

Kokkuvõte

Alles mõned aastad tagasi tekitas suurt poleemikat teema, et lasteaedade hoovides ei tohiks kasvada mürgiseid taimi. Tugevatoimelisi mürktaimi kasvab ka igas koduaias, lisaks on ohtlikud mitmed toas kasvatatavad taimed. Mõistlikum on lastele taimi tutvustada ja nende ohtudest rääkida, kui palju rõõmu tekitavad kevadlilled aiast ära kaotada. Erinevate mürktaimede tutvustamine ja nendega seotud ohtudest rääkimine võib aidata ära hoida õnnetusi.
Mürktaimedest rääkides tuleks kindlasti rääkida ka esmaabist ning abi kutsumisest. Samuti rõhutada seda, et tundmatuid taimi ei ole mõistlik suhu panna ning pärast taimede katsumist tuleb vältida näo puudutamist ning esimesel võimalusel käed puhtaks pesta.
Kasutatud kirjandus
Kaur, Laansoo, Puusepp. (2010). Mürgised taimed õues ja toas. Tallinn, Varrak .
Mürgimarjad. (2013). Külastatud aadressil http://www.looduskalender.ee/taxonomy/term/54 .
MRI Loodusteaduste didaktika lektoraat. (2008). Mürktaimed. Külastatud aadressil http://bio.edu.ee/taimed/general/indexmyrk.html .