Mürktaimed (0)

MÜRKTAIMED
Referaat
’
Tartu 2015

Sisukord

Sissejuhatus 3
Mürkputk - Cicuta Virosa 5
Harilik maikelluke - Convallaria majalis 6
Harilik jugapuu - Taxus baccata 7
Harilik näsiniin - Daphne mezereum 8
Harilik leseleht - Maianthemum bifolium 9
Kasutatud kirjandus 11

Sissejuhatus

Selles töös käsitlen tuntud taimi, mis on mürgised . Samuti on enamus taimedest ka raviva toimega. Taimedeks valisin mürkputke, hariliku maikellukese , hariliku jugapuu , hariliku näsiniine ning hariliku leselehe. Valisin selle teema ja need taimed seetõttu, et need on Eestis laialt levinud ja tihtipeale inimesed ei oskagi oodata, milliseid omadusi nendel taimedel on. Töö eesmärgiks on tutvustada nende taimede negatiivset ja positiivset mõju tervisele. Samuti ka tutvustada, millised osad taimest on mürgised ja millised ei ole ning millised osad taimedest on tervisele kasulikud.
Mürktaimed on taimed, milles sisalduvad mürgised toimeained. Need on peamiselt alkaloidid , glükosiidid, eeterlikud õlid ja ka mõruained (Meitern, 2009). Sellised toimeained avaldavad organismile mõju juba nii väikestes kogustes kui ka üliväikestes kogustes, millega kokkupuutel tekivad häired kudede elutegevuses ja elundite biokeemilistes protsessides, mille tagajärjel tekib mürgistus . Mürktaimede põhiliseks iseloomustuseks on see, et kahju tekib juba väikesest kogusest, kas siis närvisüsteemis, seedekulglas , vereringes või ka allergiana. Erinevate mürgiste ainete kogus taimes on vägagi erinev. See oleneb nende kasvukohast ja kasvutingimustest samuti ka arengujärgust.
Alkaloidid on kõige ohtlikumad toimeainetest, kahjustades eelkõige närvisüsteemi. Vähesel määral leidub neid kõikides taimedes- eelkõige seemnetes, koortes ja juurtes . Glükosiidid kahjustavad enamjaolt südametööd või põhjustavad vere erütrosüütide lagunemist ning eeterlikud õlid annavad taimedele iseloomuliku lõhna, kuid võivad ka ärritada nahka ning tekitada põletikku või ville .
Maailmas on tuntud mürgiste taimede liike ligi 1000, mis on väga väike osa sellest, kui palju taimi Maal tegelikult kasvab (Pedaste, Marandi, Sarapuu, Toom . 2008). Paljud mürktaimed peavad end kaitsma mikroobide ja parasiitseente eest ning seetõttu annavad mõned ained taimele sellise lõhna ning maitse, mis säästab neid ärasöömise eest. Aga on ka taimi, mis meelitavad ligi taimi tolmendavaid putukaid iseloomuliku lõhna ning erksa värvi abil. Samuti võivad paljud mürktaimed ka õige kasutamise korral olla vägagi väärtuslikud ravivahendid ehk neid saab kasutata ravimtaimedena, mille tõttu on ka väga raske tõmmata piiri mürgiste taimede ja ravivate taimede vahel.
Väikestele lastele on mürktaimed tavaliselt rängema tagajärjega kui täiskasvanule ja seda seetõttu, et lastel on õrnem nahk ning tihtipeale rändab lill või ka lillemahlad käest suhu . Mürgised taimed ei kasva ainult kaugetes metsades, vaid ka meie endi kodudes ja aedades , mistõttu peab lastega olema veelgi ettevaatlikum, et ei satuks lapse kätte mõni mürgine taim. Kergema mürgituse tagajärjel tekib nõrkus, peavalu, peapööritus, oksendamine ning krambid . Tugevam mürgitus võib lõppeda surmaga.

Mürkputk- Cicuta Virosa

Mürkputkel on kokku 8 liiki väga mürgiseid taimi, Eestis on levinud harilik mürkputk. Harilik mürkputk on Eesti üks mürgisemaid taimi. See kasvab niisketes kohtades, veekogude kallastel (Sõukand, 2002). Mürkputkel on mitu erinevat nimetust , näiteks mürkhain, vesimürk ja mürgi kaalikas (Pedaste, Marandi, Sarapuu, Toom. 2008). Mürkputk on õõnsa palja varrega ja läikivate lehtedega rohttaim, mis kasvab mitu aastat ning tema valged õied avanevad juulis ja augustis. Kogu taim sisaldab mürgiseid aineid tsikutoksiini ja tsikutooli, eriti taime risoom. Kõikide taimeosade närimine võib lõppeda surmaga.
Pilt 1. Harilik mürkputk ( Köhler , Pabst. 1887)
Mürkputk on taim, mida peaks tundma iga laps, et sellest vajadusel eemale hoida. Mürkputk on Eestis suhteliselt laialdaselt levinud ning on ka väga mürgine. Mürkputke mahlad tekitavad põletust ning ka ville. Laste jaoks on see eriti ohtlik ka sellepärast, et nad armastavad närida kõike seda, mis on magus, mida ka mürkputke mahlad on. Seetõttu peaks lastele ka õpetama, et igat magusat taime närida ei tohi sest see võib lõppeda väga halbade tagajärgedega. Kuna ka mürkputke söömise tõttu on hukkunud palju kariloomi ning lapsi, on surma saanute hulgas ka palju täiskasvanuid (Pedaste, Marandi, Sarapuu, Toom. 2008).

Harilik maikelluke- Convallaria majalis

Maikelluke on kevadistest lilledest üks suurimaid lemmikuid. Maikellukesel on väga palju erinevaid nimetusi. Nende seas lambakeel, karikelled, lillikas neist kõige tuntuim on siiski piibeleht (Pedaste, Marandi, Sarapuu, Toom. 2008). Maikelluke on kaugelt äratuntav ning tal on meeldiv lõhn aga ta on ka väga ohtlik mürktaim, mis sisaldab mürgiseid glükosiide (Meitern, 2009). Maikellukesel on sügavroheliste lehtede taustal pikad ühekülgsed lumivalged õitekobarad, mis on väikeste kellakujuliste õitega. Maikellukese punakas- oranž mari paistab väga selgelt välja ka suurte lehtede varjust.
Pilt 2. Harilik maikelluke (Köhler, Pabst. 1887)
Taime ükskõik millise osa söömine tekitab iiveldust, oksendamist, peapööritust, pulsi kiirenemist ja teadvuse kadu, raskematel juhtudel saabub surm.
Nagu ka paljusid teisi taimi, kasutatakse ka maikellukest ravimtaimena, nimelt südamerohuna. Eriti tugevatoimelised on piibelehe õied. Rahvameditsiinis kasutatakse piibelehe lehte kompressiks silmapõletike korral ning keedis aitab peavalu korral. Samuti kasutati seda kunagi ka koos inimese peenestatud pealuu või põdrasarvedega langetõve vastu (Pedaste, Marandi, Sarapuu, Toom. 2008).

Harilik jugapuu- Taxus baccata

Hariliku jugapuu okkad ja seemned sisaldavad väga mürgist alkaloidi taksiini. See on Eestis ainuke ilma vaiguta okaspuu . Talle on iseloomulikud punased marikäbid . Mürgised on veel peale okaste ja seemnete ka võrse ning koor. Nagu ka teistel taimedel on ka jugapuul mitu nimetust. Nende seas juhapuu, jahupuu, taksus ning kodarapuu (Pedaste, Marandi, Sarapuu, Toom. 2008). Eesti looduses leidub jugapuud harva ning seetõttu on see võetud ka looduskaitse alla. Jugapuud võib veel eelkõige leida Saaremaalt ning Hiiumaalt. Haljasaladel võib ta olla isegi päikese käes, kui elukoht on talle sobilik. Tema levikut piirab talvekülm. Marikäbid ei ole tervenisti mürgised. Punakas lihakas kest mürgise seemne ümber on magusa maitsega ning söödav aga kuna alati võib olla
Pilt 3. Harilik jugapuu (Thomé. 1885)
oht, et süüakse ka mõni seeme , siis ei tohi jugapuu marikäbisid ka süüa. Jugapuud kasutatakse tihti ka aedade kaunistamisel ning kalmistutel.
Kui erksalt punaseid marikäbisid peaks sööma ka mõni loom, siis ta enamasti ka hukkub. Nii on ka inimestega, kes ei saa piisavalt kiirest arstiabi . Ka jugapuu peamised mürgitustunnused on oksendamine, väljakannatamatu kõhuvalu , kõhulahtisus, peapööritus, silmapupillide laienemine, teadvuse kaotus ning halvemal juhul ka surm.

Harilik näsiniin- Daphne mezereum

Näsiniin on suhteliselt väike väheharunev põõsas, mida peaks tema mürgisuse tõttu tundma igaüks. Harilik näsiniin on kuni 1,5 meetri kõrguseks kasvav looduskaitse alla võetud heitlehine põõsas, mille roosakas-punased õied puhkevad juba aprillis enne lehtimist. Küpsed marjad on korall-punased. Kogu taime ulatuses levib mõruaineid meseriini ja dafniini, mis ärritavad nahka. Tal on ka väga tugev meeldiv lõhn putukate ligimeelitamiseks. Hariliku näsiniine marjad kinnituvad otse oksale (Sõukand, 2002). Näsiniine viljade söömisel tekib põletus suus ja kurgus , iiveldus , verine oksendamine ja väljaheide , hingamishäired ja nõrkus ning lõpuks kaob ka teadvus.
Pilt 4. Harilik näsiniin (Köhler, Pabst. 1887)
Näsiniine vaigu sattumisel nahale tekib raske põletus, hiljem ka haavandid. Olenemata näsiniine mürgisusest on tema vilju ja koort kasutatud ka ravimtaimena. Eelkõige on teda kasutatud nahahaiguste ravimiseks. Näsiniint kasutatakse ka teaduslikus meditsiinis. Näsiniinega on seotud ka väga palju pärimusi. Näsiniin olevat pühendatud kevadtaevajumalale. Temaga kaitsti loomi nõidumise eest ning on arvatud ka, et kui kanda väikest niinetükki taskus, et hammusta kunagi rästik .
Näsiniinepõõsast tuleks lapsed hoida väga kaugel, sest nende kaunid marjad ahvatlevad lapsi kindlasti sööma. Õnneks on neil kohe tunda ebameeldiv maitse ja laps pääseb tavaliselt vaid kergema mürgistusega. Kui aga mari peaks edasi minema söögitorru, siis näsiniine mari põhjustab kogu seedeteekonna limaskestale põletusi. Surm võib saabuda hingamishäirete tõttu.

Harilik leseleht- Maianthemum bifolium

Harilikul leselehel on puhkestaadiumis üks leht, õitsval ja vilja kandval kaks lehte. Teise isaslehe kasvatab taim vahetult enne õitsema hakkamist. Taimedel, kel pole õitsemist ja viljumist ette nähtud, neil jääbki selleks aastaks üks leht. Leselehe marjad on punased. Leselehel on ka mitu erinevat nimetust nagu metsviinamari, oravalill, täuhein, ussimarjad ja viinalilled (Pedaste, Marandi, Sarapuu, Toom. 2008). Sellised nimetused on tulnud sellest, et leselehe marjad ja ka lehed võivad tekitada joobeseisundit, kuid sellise mõnu otsimine võib ka kurvalt lõppeda. Nagu ka mõned nimetused ütlevad, on see taim toiduks ka metsloomadele. Leselehe seemned looma seedeteekonnas ei hävi.
Pilt 5. Harilik leseleht (Thomé. 1885)
Leselehte on tuntud ka kui ravimtaimena. Koos teiste vesileotistega on ravitud erinevaid neeruhaigusid ja südamehaigusi, samuti külmetushaigusi ning abi on temast ka palaviku korral saadud. Toimeained on leselehel samad, mis maikellukesel ning samuti, nagu ka iga teise mürktaime puhul, on seespidine tarvitamine küllaltki eluohtlik. Nagu ka maikellukesel on leselehe mürgitusnähtudeks peamiselt oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus, nõrkus, südamehäired, pulsi kiirenemine ning raskematel juhtudel kaob teadvus ja saabub surm.
Punased marjad ahvatlevad ennast väga sööma, eriti veel laste puhul, kellele meeldib igasugu asju suhu panna ning järele proovida.
Kokkuvõte
Suur hulk taimedest on mürgised, et end kaitsta mikroobide ja parasiitide eest, aga ka selleks, et hoiduda ärasöömisest. Samas on ka paljud mürktaimed väga väärtuslikud ravimtaimed . Eestis enamlevinud mürktaimedest on tavaliselt kõige ohtlikumad ilusa välimusega ning hea maitsega taimed. Taimedes sisalduvad mürkainete põhirühmad on alkaloidid, glükosiidid ja eeterlikud õlid. Kõige ohtlikumad toimeained mürktaimedes on alkaloidid, millele järgnevad glükosiidid ning sellele omakorda eeterlikud õlid.
Mürgistus on kerge tekkima taimede erinevate mürgiste osade söömisel, aga ka muul moel kokkupuutel taimega, kas siis naha kaudu või silma sattudes. Kerge mürgistuse tunnusteks on üldine nõrkus, peavalu ja peapööritus, oksendamine ning krambid. Tugevama mürgistuse korral võib arstiabi puudumine lõppeda surmaga.
Kõik käsitletud taimed on tuntud ning levinud. Neil on palju erinevaid nimetusi ning enamus on kasutust leidnud ka rahvameditsiinis. Kõik mürktaimed on seespidisel kasutamisel väga mürgised. Ravi jaoks kasutatakse taimede erinevaid osi aga enamasti ainult välispidiselt ravimiseks. Enamus mürgistel taimedel on ka väga hea ning magus maitse, mis teeb need veel ohtlikumaks. Samuti nende välimus ning lõhn on väljakutsuvaks paljudele putukatele, mis taimedele kasulikuks on.

Kasutatud kirjandus

Adojaan, K. Villako, H. Vaan, A. Saar, P. Hermann , E. Kupper, T. Pedaste, M. Marandi, T. Sarapuu, T. jt. 2015. eLoodus/ NatureGate. Taimed. Kasutatud: 10.12.2015 http://e.loodus.ee/
Köhler, H.A & Pabst, G.1887. Köhler’s Medizinal- Pflanzen. Germany: Franz Kohler „Gera-Untermhaus“
Meitern, H. 2009. Mürktaimed. Kasutatud: 10.12.2015 https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/murktaimed/id-1152
Pedaste, M, Marandi, T, Sarapuu, T & Toom, M. 2008, viimati täiendatud 2011. Eesti taimed.Mürktaimed. Kasutatud: 10.12.2015. http://bio.edu.ee/taimed/general/indexmyrk.html
Reier , Ü. 2010. Ettevaatust : paljud kevadlilled on mürgised. Eesti Loodus. 2010. 27-31
Sõukand, R.(2002). Mürktaimed. Kasutatud 10.12.2015 http://www.folklore.ee/~renata/myrk/taimed.html
Thomé, O.W. 1885. Flora von Deutchland, Österreich und der Schweiz . Gera, Zezschwitz