Mürktaimed (0)

MÜRKTAIMED

Marleen Rootamm
7b
2008
Mürktaimi tuntakse maailmas umbes 10000 liiki, mis on üsna väike osa Maad asustavast taimeriigist. Mitmed mürkained kaitsevad taimi parasiitseente ja mikroobide eest. Mõned ained annavad taimele sellise lõhna ja maitse, mis säästab teda ärasöömise eest. Tihti meelitatakse aga iseloomuliku lõhna ja värvi abil ligi taimi tolmeldavaid putukaid. Õige kasutamise korral on paljud mürktaimed ka väärtuslikud ravivahendid. Seetõttu on väga raske tõmmata piiri mürk- ja ravimtaimede vahele.
Mürktaimede üldiseks iseärasuseks on see, et nendes sisalduvad aineid, mis juba väga väikestes kogustes võivad põhjustada inimorganismi mürgistusi. See võib väljenduda närvisüsteemi, vereringe ja seedekulgla kahjustustes või allergia tekkes. Mürgiste ainete kogus erinevates taimeliikides on erinev. Enamasti ei ole see ka sama taime erinevates organites ühesugune. Taimede mürgisus sõltub tihti veel taime arengujärgust ja kasvukohast.
Mürgistuse võib saada taimede mürgiste osade söömisel, aga ka taimemahlade sattumisel nahale või silma. Kerge mürgistuse tunnusteks on üldine nõrkus, peavalu ja -pööritus, oksendamine ning krambid. Tugev mürgistus võib arstiabi puudumise korral lõppeda surmaga. Esmaabi andmisel tuleb kannatanu soojalt katta , tähtis on rahu säilitamine. Õnnetusest peab viivitamatult teatama kiirabisse. Kui mürgistus on tekkinud mürktaime söömisest, on kannatanule vaja anda juua sooja vett ja kutsuda esile oksendamine. Hingamishäirete puhul tuleb teha kunstlikku hingamist. Mürgi kokkupuutel nahaga tuleb vastavat kehaosa pesta rohke veega. Arstile on vaja selgitada, millisest taimeliigist ja kuidas mürgistus võis tekkida. Patsiendi haiglasse viimisel tuleks kaasa anda mürgine taim või selle osad – nii saadakse kõige kindlamalt selgeks mürgistuse põhjus ja osatakse efektiivsemalt vastumürki leida.
Taimemürgistuste vältimise kõige lihtsamaks võimaluseks on mürktaimede liikide tundmaõppimine. Looduses liikudes tuleb vältida tundmatute taimede korjamist, parem on neid isegi mitte katsuda . Pärast mürgiste või tundmatute taimedega kokkupuutumist tuleb alati käsi pesta ja neid mitte suhu ega silma toppida. Mitmed mürktaimed on silmatorkavate viljadega. Sel teel annavad nad just kui märku, et neist on parem eemale hoida. Eesti kõige ohtlikemaks mürktaimedeks peetakse mürkputke, täpilist surmaputke ja harilikku sügislille. Eestis on mürktaimede liike kõige enam tulikaliste, sarikaliste ja liilialiste sugukondades.
Taimedes sisalduvad mürkainete põhirühmad on alkaloidid , glükosiidid ja eeterlikud õlid. Alkaloidid on kõige ohtlikumad taimemürgid, mis kahjustavad eelkõige närvisüsteemi. Vähesel määral sisaldub neid kõigis kõrgemates taimedes – eelkõige seemnetes, koores ja juurtes . Mürktaimedes on aga alkaloidide sisaldus märgatavalt kõrgem (harilik maavits, sinine käoking, täpiline surmaputk ja harilik jugapuu). Ka glükosiidid on inimesele küllaltki ohtlikud. Enamasti kahjustavad need südant (näsiniin, maikelluke, leseleht , ussilakk ja võsaülane) või põhjustavad vere erütrotsüütide lagunemist (harilik hobukastan ja seebilill ). Eeterlikud õlid annavad taimedele iseloomuliku lõhna, kuid võivad ka ärritada nahka ning tekitada põletikku või ville (harilik jugapuu, koirohi ja sookail). Paljusid ohutuid eeterlikke õlisid kasutatakse parfümeeriatööstuses ( roosid ja nelgid) ja toitude maitsestamisel ( till , petersell ja köömen).
Esmaabi:
sissesöömisel anda juua (leiget) vett ja kutsuda esile oksendamine, vajadusel teha kunstlikku hingamist, kutsuda kiirabi ; mahla nahale sattumisel pesta kokkupuutekohta rohke veega.
Nii taime kui seenemürgistuse puhul on esimesteks mürgistuse sümpteomiteks iiveldus ja kõhuvalu, oksendamine ja kõhulahtisus, hiljem läheb toime spetsiifiliseks.