Referaat Halljänes Aprill 2008 Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad
Halljänes Sten-Martten Rebane Rahvapärased nimed Haavikuemand, kikk-kõrv Karvastik · Pealtpoolt pruunikashall · Talvekarv helehall Toitumine · Taimedest valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest · Talvel koort ja oksi · 90-95% soolestiku läbinud toidust Sigimine · Sigivad 2-3 korda aastas · Esimene pesakond on väiksem · Tiinus kestab 40-44 päeva Pojad · Sünnitab tavaliselt 3 poega · Sündides karvadega kaetud ja näevad · Poegi imetatakse kuu aega Eluiga · Tavaliselt 6 aastat · Rekordiliselt 13 aastani Vaenlased · Ohustavad enamus kiskjad ja suuremad röövlinnud
Halljänes Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad
1 2 Üldandmed Ld keelne nimetus Ursus arctos Suurim Eestis elav kiskjaline Kehapikkus 160...250 cm Kaal: 150250 (~ 400) kg Eluiga: 3035 (47) aastat 3 Välimus Massiivse kehaehitusega. Saba on lühike ja karvade sisse peitunud. Eriomane tunnus on lihaskühm õlgade kohal. 4 Karvastik Hele kuni tumepruuni karvaga. Tihe aluskarv, pikad pealiskarvad Karvastik muutub aastaaegadega Talvekarv on tihe ja torkiv. 5 Elupaik ja viis Eelistab rabadega. metsamassiive. Aktiivsed videvikus ja pimedas. Üksikeluviisiga Talv möödub taliuinakus. 6 Toitumine Segatoidulised Valdav osa toidust taimed ja raiped. Mitmesugused marjad Erinevad putukad Mesi koos kärgedega 7 Sigimine Jooksuaeg aprillist juunini. Tiinus 7...9 kuud Pojad sünnivad jaanuaris. Poegade arv: 14 (harva 5)
Väliskirjeldus Leopard on ilus saleda ja jõulise kehaehitusega loom. Tema tüvepikkus on 91180 cm, saba pikkus 75110 cm, kaal tavaliselt 3240 kg, erandjuhtudel aga üle 100 kg. Karvastik on põhi toonilt kollane ning sellel on üle kogu keha selgepiirilisi musti laike ja rosette. Samas pesakonnas võib koos olla nii musti kui normaalselt värvunud pogi. Troopikas elavate isendite karvkate on ere ja tihe, aga mitte kohev. KaugIdas on nenede talvekarv paks, kohev ja tuhmim. Elupaik Leopard elab tihedas segametsas nii mäenõlvadel kui tasandikel. Ta võib elada ka savannis* või jõe kaldatihnikus. Ta elab erakuna ja peab jahti öösel. Ta ronib puu otsa väga osavalt, jäädes tihti sinna päevaks puhkama või ööseks saaki varitsema. Ta hiilib saaklooma lähedusse ja tabab selle mõne võimsa hüppega. *savannpuisrohtla Toitumine Tema põhitoidu moodustavad väikesed antiloobid*, hirved, metskitsed ja teised sõralised.
Suvises pesakonnas on tavaliselt poegi rohkem kui kevadises. Eestis on keskmiselt kolm poega pesakonnas. Tiinus kestab tal 40-44 päeva. Areng Pojad on sündides hästi arenenud. Ta imetab poegi umbes kuu aega. Peale ühte kuud on pojad juba iseseisvamad. Esimese eluaasta lõpuks saavutavad nad oma suguküpsuse. Välimus Halljänes on valgejänesest suurem. Ta kaalub 3-7 kg. Tema keha tüvepikkus on 50-70 cm. Halljänese talvekarv on helehall. Muidu on looma karvastik kõhupoolt valge ja pealtpoolt pruunikashall. Tal on pikad kõrvad ja lühike, pealtpoolt musta värvi saba. Halljänesel ja ka kõikidel teistel jänestel on ülamokk sügavalt lõhkine ja väga liikuv. Levik ja arvukus Eestis ja maailmas Halljäneseid on levinud Põhja-Aafrikast Lõuna- Skandinaaviani. Ida suunas on levinud Uuraliteni ja Lõuna-Siberi steppideni. Maailmas on jäneseid 23 liiki, aga Eestis ainult 2 liiki.
Talvel kui temperatuur on madal, on meie piirkonna taimedel pukeperiood, kõigusoojased loomad elavad talvise külmaperioodi üle soojematesse paikadesse varjudes või langedes talveunne. Talve saabudes jäävad ka mõned imetajad taliuinakusse mäger ja karu. Paljud linnud võtavad ette talve saabudes lühemaid ja pikemaid rändeid. Püsisoojaste loomade kaitsekohastumused võimaldavaid neil soojusenergiat kokku hoida. Neil on enamasti paks talvekarv, nahaalune raskavkiht, lühikesed kõrvad ja ninaosa ning tuule eest kaitstud pesapaik Ökoloogilise teguri toime organismidele: Igal ökoloogilisel teguril on oma kindel mõju organismile. Kõige ülevaatlikumalt saab ökoloogilise teguri toimet kujutda graafiliselt. Temperatuuri intensiivsust saame mõõta kraadides, selle toimet aga hinnata taime arengu või ainevahtuse ontensiivsuse järgi. Ökoloogilise teguri intensiivsus taset, mille alandedes organismi areng seiskub nim
suudab ületada 60-meetrilisi vahemaid. Kaljulendorav on suuruselt teisel kohal taguani järel: tüvepikkus kuni 46 cm, sabapikkus 56 cm. Karvastik on pikk ja tihe, ka tallaalused on karvadega kaetud. Elutseb peamiselt Loode-Kamiri mägedes, kus tihti liugleb kaljude vahel. Harilik lendorav on oravast pisut väiksem näriline. Tüvepikkus 14- 21 cm, kahara saba pikkus kuni 14 cm. Selgmiselt helehall pruunika varjundiga, kõhtmiselt valkjas. Puhas-hall talvekarv on eriti kohev ja siidjas. Harilik lendorav on levinud Põhja- ja Ida-Euroopas, kogu Siberis (välja arvatud põhjaalad) ja Kaug-Idas. Asustab okas- ja segametsi, kus toitub puude oksakestest, pungadest ja seemnetest, samuti seentest ja marjadest. Areaali kirdeosas on lendorav talvel sunnitud toituma peaaegu üksnes lehise pungadest. Talveunne ta ei lange, kuid käreda pakasega päevad veedab pesas, kasutades suvel kogutud toiduvarusid. Pesa
OTT PRUUNKARU JAANUARIS SÜNNIVAD NEIL POJAD, TAVALISELT 1 - 2, VAHEST KA ROHKEM. TALVEL MAGAVAD KARUD TALVEUND. ON SEGATOIDULISED, SÖÖVAD PUTUKAID, MARJU, RAIPEID, ARMASTAVAD METT. TEMA AINSAKS VAENLASEKS PRUUNKARU POJAD ON INIMENE. HALLJÄNES ELAB PÕLDUDEL JA METSASERVADEL. KARVASTIK SUVEL PEALTPOOLT PRUUNIKASHALL JA KÕHT VALGE. TALVEKARV HELEHALL. KAALUB 3 -7 KILO. HAAVIKUEMAND PIKK-KÕRV NUDISABA HALLJÄNES TOITUB TAIMEDEST, TALVEL KA PUUOKSTEST JA –KOOREST SIGIVAD 2-3 KORDA AASTAS, PESAKONNAS TAVALISELT 3 POEGA TEMA VAENLASTEKS ON KISKJAD JA RÖÖVLINNUD VALGEJÄNES ELAB METSADES JA RABADES, ERITI MEELDIVAB TALLE OKASPUUDE LÄHEDUS. VALGEJÄNES VAHETAB SUVISE PRUUNI KASUKA TALVEL VALGE VASTU. TAL ON MUSTAD KÕRVATIPUD. SUVEL
OTT PRUUNKARU JAANUARIS SÜNNIVAD NEIL POJAD, TAVALISELT 1 - 2, VAHEST KA ROHKEM. TALVEL MAGAVAD KARUD TALVEUND. ON SEGATOIDULISED, SÖÖVAD PUTUKAID, MARJU, RAIPEID, ARMASTAVAD METT. TEMA AINSAKS VAENLASEKS PRUUNKARU POJAD ON INIMENE. HALLJÄNES ELAB PÕLDUDEL JA METSASERVADEL. KARVASTIK SUVEL PEALTPOOLT PRUUNIKASHALL JA KÕHT VALGE. TALVEKARV HELEHALL. KAALUB 3 -7 KILO. HAAVIKUEMAND PIKK-KÕRV NUDISABA HALLJÄNES TOITUB TAIMEDEST, TALVEL KA PUUOKSTEST JA KOOREST SIGIVAD 2-3 KORDA AASTAS, PESAKONNAS TAVALISELT 3 POEGA TEMA VAENLASTEKS ON KISKJAD JA RÖÖVLINNUD VALGEJÄNES ELAB METSADES JA RABADES, ERITI MEELDIVAB TALLE OKASPUUDE LÄHEDUS. VALGEJÄNES VAHETAB SUVISE PRUUNI KASUKA TALVEL VALGE VASTU. TAL ON MUSTAD KÕRVATIPUD. SUVEL
Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana. Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti. Halljänes - Lepus Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku. Karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. Halljänes toitub taimedest. Talveperioodil toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Sigivad 2…3 korda aastas. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed.
Mõned isendid, eriti emased võivad levida ka kuni 8 km kaugusele. Maailma faunas tuntakse 36 liiki lendoravaid 13 perekonnast. Nad on levinud Põhja-, osalt ka Kesk-Ameerikas, Kirde-Euroopas, Põhja-, Ida- ja Lõuna-Aasias. Meil leidub sellest sugukonnast ainult üht liiki oravaid harilik lendorav. See on oravast pisut väiksem näriline. Tema tüvepikkus on 14-21 cm, kahara saba pikkus kuni 14 cm. Selja pealt helehall pruunika varjundiga, kõhu alt valkjas. Puhashall talvekarv on eriti kohev ja siidjas. Talveunne ta ei lange, kuid käreda pakasega päevad veedab pesas, kasutades suvel kogutud toiduvarusid. Eestis kuulub lendorav I kategooria kaitsealuste liikide hulka Eesti Punase Raamatu 2 kategooriasse. Lendorva levila läänepoolse populatsiooni väiksel arvukusel on mitmeid põhjuseid. Kõigepealt see, et lendorav on siin oma levila läänepiiril ja areaali piirialadel ongi liigi arvukus madalam
Soojuskiirgus ehk infravalgus võimaldab kõigusoojastel organismidel end valguse käes soojendada st tõsta kehatemperatuuri. Kui valguse intensiivsus muutub organismi jaoks liiga suureks ja tekib ülekuumenemise oht, siis püüab ta selle eest varjuda. Kõigusoojased loomad on näiteks kõik selgrootud, selgroogsetest kalad, roomajad ja kahepaiksed. Püsisoojased loomad ei vaja kehatemperatuuri hoidmiseks soojuskiirgust, sest neil on enamasti paks talvekarv, nahaalune rasvakiht, lühikesed kõrvad ja ninaosa ning tuule eest kaitstud pesapaik. Kui temperatuur langeb, hakkab neil ainevahetus kiiremini tööle. 26. Miks on sama ökoloogilise teguri amplituud eri liikide puhul erinev? Enamikul liikidel on iga ökoloogilise teguri suhtes evolutsiooni käigus välja kujunenud üks soodsa toime vahemik. Seejuures võib see vahemik paikneda teguri intensiivsusskaala eri piirkondades näiteks osa liike eelistab madalamat, osa kõrgemat temperatuuri. 27
metssiga.[7.] 4.1.2.Halljänes Põld on sobiv elupaik halljänesele. Põlluserva teeb halljänes pesa. Teda võib kohata nii lagedal põllul, kartulivagudes kui ka ristikus. Toitu saab halljänes põldudelt aasta läbi. Talvel ja varakevadel sööb ta orast. Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on
Klippamise valikut mõjutavad tegurid · hobusega tehtav töö hulk · harrastushobune-võistlushobune · tallikliima · maneez · kas hobune on palju õues · arvesse peab võtma ka hobuse kuju; lühike-pikk hobune Hobused, kellel on paks ja pikk karv, aetakse sügisel täitsa paljaks, talvel võib olla teistsugune klippamine. Lühikese karvaga hobustel oleks hea jätta osa karva alles kaitsmaks hobust külma eest. Klippamisega võib alustada siis kui hobusel on talvekarv lõplikult seljas (n.oktoober). Eesti Ratsaspordi Liit 4 Hobuste käsitlemine (Horsemanship) Kuidas klipata; · ära ratsuta hobusega enne klippamist, märga karva ei saa lõigata · puhasta hobune väga põhjalikult. Puhast karva on kergem klipata. · jälgi, et masin töötab, pikendusjuhe on piisava pikkusega ega ripu hobusel jalus · alati klipatakse vastukarva
Soojuskiirgus ehk infravalgus võimaldab kõigusoojastel organismidel end valguse käes soojendada st tõsta kehatemperatuuri. Kui valguse intensiivsus muutub organismi jaoks liiga suureks ja tekib ülekuumenemise oht, siis püüab ta selle eest varjuda. Kõigusoojased loomad on näiteks kõik selgrootud, selgroogsetest kalad, roomajad ja kahepaiksed. Püsisoojased loomad ei vaja kehatemperatuuri hoidmiseks soojuskiirgust, sest neil on enamasti paks talvekarv, nahaalune rasvakiht, lühikesed kõrvad ja ninaosa ning tuule eest kaitstud pesapaik. Kui temperatuur langeb, hakkab neil ainevahetus kiiremini tööle. 26. Miks on sama ökoloogilise teguri amplituud eri liikide puhul erinev? Enamikul liikidel on iga ökoloogilise teguri suhtes evolutsiooni käigus välja kujunenud üks soodsa toime vahemik. Seejuures võib see vahemik paikneda teguri
Sügisel iseseisvuvad. Naarits on põhiliselt öise aktiivsusega, üksikeluviisiga poolveelised loomad. Peale pesitsusuru võib tal olla ka teisi ajutisi peidikuid. Suurimad vaenlased on toidukonkurendid - saarmas, mink, kärplased. MINK (Mustela vison) - ainult alamokk on valge, rinnal võib olla valgeid laike. Värvus varieeruvmust, saba tipp ahenev. Osav ujuja. Jahib peamiselt öösiti. KÄRP (Mustela erminea) - suvekarv - ülevalpool pruun, allpool valge, talvekarv - valge. Saba on umbes pool keha pikkusest, alati musta otsaga. Põhitoiduks on pisinärilised ja linnud (veelinnud, kanalised), munad, roomajad. Võib murda ka endast suuremaid loomi - jänes , ondatra. Võimalusel kogub varusid. Tiinus 240- 390 päeva, imetamine 6-7 nädalat, 8-12 järglast. Jooksuaeg on kevadest sügiseni. Üksikeluviisiga loomad, enamjaolt aktiivsed öösiti, vahel ka päeval. Head ronijad, vahel kodustatakse neid hiirte tõrjeks. Väga uudishimulik loom
Halljänes eelistab kadastikulisi ja põõsarikkamaid niite, põdrad seevastu metsadele ja roostikele lähemaid alasid. (Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) Halljänes (Lepus europaeus) Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. 23 Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas
Halljänes Süstemaatiline kuuluvus Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Keelikloomad (Chordata) Klass: Imetajad (Mammalia) Selts: Jäneselised (Lagomorpha) Sugukond: Jäneslased (Leporidae) Perekond: Jänes (Lepus) Liik: Halljänes (Lepus europaeus) Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad
annaabi.ee 
