Luulereferaat Ellen Niit (3)

Ellen Niit
Luulereferaat
SISUKORD

1. KIRJANIKU ELULUGU 4
SISSEJUHATUS
Ellen Niit- seda nime on arvatavasti kuulnud iga eestlane. Tema luule jaguneb kaheks: täiskasvanute- ja lasteluule . Enamik teab autorit siiski lastekirjanikuna. Ellen Niidu värsid on saatnud lapsi juba mitu põlvkonda. Tema luulet nii lastele kui ka täiskasvanutele on ka palju viisistatud, peamiselt Gustav Ernesaksa ning Arne Oidi poolt. Ellen Niitu on nimetatud lausa lasteluule turvaemaks ning seda vägagi põhjendatult. Ta on tabanud miskit olemuslikku, nii et lapsed saavad noist lugudest aru, need kõnetavad tänaseid pisiinimesi. Niit on tähtis lasteluule edasiarendaja ning kindlasti kuulub tema looming Eesti paremikku.
Käesolevast referaadist saab lugeda Ellen Niidu elust ning loomingust. Nii tema täiskasvanute- kui ka lasteluulest, peamiselt keskendutakse lasteluulele kuna see hõlmab ka tema loomingus suurema osa. Referaat annab ülevaate ka mõningatest Ellen Niidu luulekogudest. Täiskasvanuteluulest „Linnuvoolija“, „Vee peal käija“ ning „ Paekivi laul“; lasteluulest „ Lahtiste uste päev“, „ Midrimaa “, „Oma olemine, turteltulemine“ ja „Ühel viivul, vikervalgel“. Lisaks sisaldab referaat luulenäiteid ning mõningat pildimaterjali.

1. KIRJANIKU ELULUGU

Ellen Niit sündis 13. juulil 1928 Tallinnas vasesepp Hiiobi perekonnas, ema töötas õmblejana. Tema ema pidas haridust väga tähtsaks, kuna polnud seda ise saanud. Koolis käima hakkas ta 1936. aastal Tallinnas, õppis vahepeal Tapal, kuhu isa oli tööle asunud , ja aastal 1943-1947 Tallinna 4. Keskkoolis. Keskkooli lõpetas ta kuldmedaliga. 1947-1952 õppis Ellen Niit Tartu Ülikooli keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Samal ajal käis kuulamas ka soome- ugri keelte loenguid, kust sai alguse ka tema tõlkija amet. 1952-1955 õppis ta Tartu Ülikooli aspirantuuris eesti lastekirjanduse alal. Kirjanike Liitu võeti E. Niit vastu 1954. aastal. Oma kirjanikunime kannab ta alates 1949. aastast, mil abiellus kursusekaaslasega- tulevase kirjandusteadlase Heldur Niiduga. Aastal 1958 abiellus kirjanik Jaan Krossiga. 1956- 1961 töötas E. Niit Tallinna Kirjanike Liidu luulekonsultandina ning aastatel 1961-1963 töötas ta ETV mittekoosseisulise toimetajana. Tema kohustuseks oli kirjutada kuus kaks stsenaariumi lastesaadete jaoks. Alates aastast 1963 on Ellen Niit vabakutseline kirjanik.
Ellen Niidul on neli last ning kolmteist lapselast. Esimesest abielust poeg Toomas Niit ning teisest abielust tütar Maarja Undsuk ning pojad Eerik-Niiles ning Märten Kross . Ellen Niit on Eesti Naisüliõpilaste Seltsi Liige. 2005. aasta kevadel pälvis kirjanik Eesti, Soome ja Ungari kultuurisuhteid arendavalt E.W. Ponkala fondilt elutööpreemia ning 2009. aasta suvel avati Ellen Niidu büst Ungaris. (Wikipedia, 2012; Kalda, 1991)
2. ELLEN NIIDU LOOMING
2.1 Loomingu üldiseloomustus
Ellen Niidu looming moodustab kompaktse terviku, tema luulemaailm on väga omapärane, konkreetne ja täis üllatavaid leide . Ta ei kirjuta surmast ega ole irooniline , tihti kujutab ta Eestimaa loodust. Ellen Niidu luulesse on lisandunud kirjanduse väärtusskaalas nii tähtis eatu kui ka igavikuline mõõde. Tema luule on kandunud läbi tumedate, irratsionaalsete aastakümnete kaht aja vaimule risti vastupidist väärtust – selgust ja hellust ning sealt leiab ka palju heledavärvilisi sümboleid – maa, emaduse, viljakuse ja lapsepõlve sümboleid. Ellen Niidu luule on lähedal rahvalaulumaailmale ning osa loomingust on tänaseski päevas kaasarääkiv. (Keel ja Kirjandus, 2003)
Kirjaniku sügavalt läbituntud lembe - ja koduluule tõuseb esile kujundivärskuse ja üldistusjõuga, isamaaluulet läbib töö, kargete looduselamuste ja rahva järjekestvuse tunnetamisest kasvav kiindumus . Ellen Niit on luuletaja, kelle looming on naiselik ja emalik, kus ometi puudub igasugune sentimentaalsus. Selle hellus ja soojus on väljapeetult napp . Tema luule värss on sageli laulev ja riim on alati puhas. (Kruus, 1995)
Tähtis osa Ellen Niidu loomingus on maailma pidevuse teema, luuletaja ise peab seda kogu oma loomingu teljeks. Tema luule üheks peateemaks on armastus selle mõiste kõige erinevamates tähendustes. Armastusteema läbib kirjaniku loomingut tervenisti, arenedes, süvenedes ja varieerudes. See hõlmab mehe ja naise vastastikkust tunnet , armastust lapse, kodu, ema ja isa vastu, looduse, kodumaa ja oma rahva vastu, hella suhtumist kogu maailmasse ja kõigisse headesse inimestesse. Karges, kujundi- ja vorminõtkes, hingesügavusi puudutavas värsis avanevad armastustunde ülendavad rikkused õrnast igatsusest, meeleliigutusest, kahtlustest ja jagamisrõõmust kuni meelelise kire uimani. Ellen Niidu ehedas siiras armastusluules saab väljenduse ka tunde enese muutumine ajas, armastuse pidu ja argipäev. Rõõmus ning helge kahekesi-olemise ja –jäämise hoog asendub leebe mõtlikkusega, mis oskab hinnata ka väikseid ande ja tähelepanuavaldusi, kus iga päev ja iga hetk saavad väärtuseks. Mehe ja naise armastuse juurde kuuluvad perekond, lapsed ja kodu.
Ellen Niidu luule põhitoon on optimistlik ning helge, samas ka pisut nukratooniline, väljendades sellisena naise olemuslikku ellusuhtumist. Kriitikas on teda peetud oma põlvkonna naise elutunde ja maailmapildi avardajaks ning poeetiliseks tõlgendajaks kõige esinduslikumal tasemel.(Kalda, 1991)
Ellen Niidu lasteluule on keelemänguline, laulumänguline ja ka temaatiliselt mänguline. Tema lasteluule on määratud last mõjutama, see on pedagoogiline suuremal määral kui täiskasvanuile kirjutatud luule. Luule abil tahab autor lapsi kujundada nagu kasvatajagi. Luule eesmärgiks on laste esteetilise meele ergutamine, nende vastuvõtlikuks tegemine heale luulele ning kunstile üldse. Ellen Niidu lasteluule toon on arusaadav, lahke , valitseb rõõmus asjalikkus , last võetakse tõsiselt, ei ole ette manitsemist ega tagantjärele tõrelemist, ei lullutamist-nunnutamist. Iseloomulik on laste- ja suure luule vahelise piiri sujuvus. ( Kabur , 1975)
Niidu lastelooming toetub ilule ja headusele, millest ta kujundab last kaitsva heleda maailma vastukaaluks tänase ühiskonna rohketele ohusituatsioonidele. Ka publitsistliku otsesõna kaudu on kirjanik korduvalt rõhutanud lastekirjanduse väikest inimest toetavat ning lohutavat funktsiooni. Ellen Niidu luuleraamatud pole rahulolu sisendavad idüllimaalingud, vaid pidev pürgimine eetiliste väärtuste poole. Sõnakuulelik paipoisilikkus on kirjaniku silmis üks põlastusväärsemaid omadusi. Tema lasteluule sisusügavusega ühineb nõudlik vormitaju. (Kruster, 1995)
Inspiratsiooni lastele kirjutamiseks, nagu autor ise on tunnistanud, on ta saanud peaasjalikult oma lastelt , nüüd ka juba lastelastelt. Küsimusele kas lastele on raskem kirjutada kui täiskasvanutele, vastab autor nii: „Lastele kirjutamine tahab väikest ettevalmistust, sa pead lapsi tundma. Paha ei tee, kui oled enne natuke lugenud või mõelnud, kuidas lastelugude tegemine käib. Häid asju on täiskasvanutele raskem kirjutada, nad on kriitilisemad ja võivad pahasti öelda ka. (Vaiksaar, 1998)
Ellen Niidu lasteluulest õhkub headust ja mõistmist, kodu ja (vana)vanemate kestvat toetust. See on väärtus, mida igal ajal on vajatud, praegu aga vajatakse iseäranis. (Kruster, 2004)
2.2 Loomingutee algus 1945-1960
Ellen Niit (Hiob) debüteeris trükis IX klassi õpilasena 1945. aastal. Järgnevalt avaldatud luuletused „Õnn“(1946) ning „Ketran siidvilla“ (1948) said omal ajal eriti noorte seas väga populaarseks. Luule esikkogu „Maa on täis leidmist “ ilmus 1960. aastal, kuid juba enne seda oli E. Niidust saanud väga hea mainega lastekirjanik. „Maa on täis leidmist“ sisaldab mõttetihedat ja teostuselt laitmatut luulet, tähelepanuväärne on autori sõnavararikkus ja kujundi omapära. Ellen Niidu esikkogule on iseloomulik tugevajõuline emotsionaalsus, muljetevärskus ja aval pihtimuslikkus. (Kalda, 1991)
Lastekirjandusse tuli Ellen Niit aastal 1954 tagasihoidliku värsslooga „Kuidas leiti nääripuu“. Sellele järgnes „Rongisõit“ aastal 1957. „Rongisõit“ kujunes koos G. Ernesaksa viisiga väga populaarseks laulumänguks ning seda on korduvalt uuesti trükitud. Lugu loomade rongisõidust vastab nii sisu kui kompositsiooni poolest ideaalselt väikelapse ealisele eripärale, andes võimaluse kulmineeruva pinge toredaks humoristlikuks lahenduseks ning kaasamängimiseks. ( Krusten , 1995)
2.3 Täiskasvanute luule
2.3.1 „Linnuvoolija“ (1970)
60-ndate aastate alguse luulepoleemika ei kallutanud Ellen Niitu kõrvale tema loomulikust ja sellisena nimelt otsinguist, katsetusi ning oma sisemisi reserve järeleproovivast arenguteest. Oma teisest kogus „Linnuvoolija“, mis ilmus aastal 1970, on Ellen Niit sünteesinud talle omase lihtsuse, elamuslikkuse ja eesti luule uuele arengujärgule iseloomuliku assotsiatiivse kujundilisuse. Kriitikas võeti „Linnuvoolija“ vastu mõistmise ning tunnustusega. See teos tõi autorile ka Eesti NSV (J. Smuuli nim.) kirjanduse aastapreemia. See on kogu küpselt meistrilt, kellel on oma laad , vormitaju ja ellusuhtumine . „Linnuvoolijas“ on kokkukuulumine loodusega põhiline käsitlusaine. Nähtavaks muutub eesti loodus ise- lihtne, karge, pisut raskemeelne. Mitmel korral kõneleb luuletaja kividest(„Paekivi laul“, „Ma tundsin kahte suurt kivi“, „Kiviaed“), paepealsetest põldudest, rabadest ja pähklinõmmedest. Ühtekuluvustunne oma maaga(„See maa“) üleneb ühtekuuluvustundeks oma rahvaga, selle lähemate ja kaugemate, juba mullaks saanud esivanematega, põlistes looduslihtsates tõekspidamistes näeb luuletaja rahva põlvest põlve edasiantavat pärandust(„Mälestus tuli vana tare asemel“), „Hingede rändamine“), tema mureks on selle hoidmine ja säilitamine. Kõige täiuslikumalt avaldub E. Niidu kreedo pikemas luuletuses „ Lepa laul“. Selles luuletuses on tervikkujundiks liitunud lapsepõlvemaa lihtsus ja selgus, kodumaastikud, aastaaegade vaheldus ja aegade muutumise vastuoluline protsess. Luuletus on mitmekihiline , haarab konkreetselt isiklike elamuste kaudu rahva ja inimkonna arenguteed, viib lihtsate looduspiltide juurest filosoofilifte mõtisklusteni. (Kalda, 1991)
Luulekogus „Linnuvoolija“ on rõhk mõtestatusel. Suund on süvenemisele, enamatele seostele ja samas lihtsusele. Suures osas on kogumiku kujundiks meile lähedane loodus, luuletaja annab need seosed meile lähedase looduse ja inimeste kaudu. Luuletaja otsib iseend oma maa ja selle looduse kaudu. Iga ta luuledetail on leid selle otsimises, iga kujund osake iseenda defineerimisest. Luulekogus on valdav assotsiatsioonidele ehituv luule, eriti värsiraamatu alg- ja lõpposas. Tegemist on intiimselt vahenditu ja endamisi mõtiskleva poeesiaga Tunnetatud loodusesideme kaudu tunnetame omakorda Ellen Niidu ühtsust eesti luule kauaste ja olemuslike traditsioonidega, rahvaluuleni välja. (Mallene, 1970)
Kohati on „Linnuvoolijas“ täheldatav libastumine proosa piirimaile, luulekujundid nagu pageksid autori käest, kes nende puudumist püüab korvata värvika kirjeldamisega („Seisatus Tõnismäe künkal“, „Kurbrõõmus lugu mu isa punase tutiga mütsist“). Autori pärusmaaks jääb eriliselt, kordumatult laulev, riiminõtke ja puhas lüürika, luuletused, millel on muusika põues. Valitseb lihtsus ja enesestmõistetavus, just nagu polekski ühe elamuse või mõtte sõnastamiseks sadat võimalust(„Otsida iseend“, „Tali“, „ Magav maailm“ jt.) Kujunduslikult on luuletuskogu maailmaklass. (Jürisson, 1970)
2.3.2 „Vee peal käia“ (1977)
1977 aastal avaldatud kolmandas luuletuskogus „Vee peal käija“ on eelmise kogu põhimotiivid, eriti muremõtted kodu ja inimkonna saatuse pärast laienenud ning võimendunud. Teiselt poolt on Niidu luulesse sugenenud ka mõningaid humoristlikke jooni. Lihtsate argiste elunähtuste varal teeb luuletaja tähelepanekuid nihetest, mis ohustavad inimlikkust. Samas rõhutatakse näiliselt väikeste, ent pidevalt edasiantavate sidemete erilist tähendust. Neid mõtteid väljendavad ilmekalt näiteks luuletused „Liikleja“, „Koormuse vähenemine“, „Argipäev“ ja „Maailma pidevus“.(Kalda, 1991)
2.3.3 „ Paekivi laul“ (1998)
Luulekogu „Paekivi laul“ ilmus 1998 aastal autori seitsmekümnenda juubeli puhul ning sisaldab luuleloomet aastaist 1944-1996. On sonette, on vaba- ja riimivärssi, on isegi haikut. Nii luulelembeline laps kui lapsemeelne rauk võin sellest endale kindlasti midagi leida, mis hinge- ja tundekeeled kaasa helisema paneb, nõnda et annotatsiooniga on kirjastus vist pisut üle pingutanud. Kogus leidub palju lembelüürikat („Selge hetk“, „Kui oleksin tundnud sind varem“) ning kohati saab nalja ka („Kurbrõõmus lugu…“). ( Arder , 1998)
Raamatu kujundus on tõeliselt maitsekas, eriti lummavad leheküljed, kus kirjas vaid üks haiku . Ellen Niidu luuletusi on palju loetud ja kuuldud , neile on viisegi loodud, seepärast leiab kogust nii mõndagi tuttavat. (Vaiksaar, 1998)
Autor ise ütleb luulekogumiku kohta: „Minu rõõmuks ei olnud vanemate luuletuste seas palju päris tobedaid. Olen jätnud sellised tegemata“ ( Valme , 1998)
2.3 Lasteluule
2.3.1 „Lahtiste uste päev“ (1970)
Lasteluulekogumik „Lahtiste uste päev“ ilmus aastal 1970 ning aastal 1971 võitis kogumik J. Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia. Kogumikus võib märgata püüet lähendada lasteluulet tolleaegsele rõhutatult assotsiatiivsele uuele luulele. Tavapärasest keerukam kujundivalik nõuab lugeja intensiivsemat suhtumist loetavasse, fantaasia suuremat liikuvust. Kuid ka teemade poolest on raamat värske ja julge: siin pakutakse mõistuluulet („Noorte lehtede päev“, „Midrimaa“, „Väike kuningajutt“), poeetilisi muinasjutte ja kujutlusmänge, milles rõhutatakse fantaasia, unistuse ja igatsuse vajalikkust inimeste emotsioonide kujunemises („Mänguvesi“, „Lugu kuldraudadega ratsus“). Nende tõsiste ja pisut nukrate värsside kõrval leidub ülemeelikuid luuletusi, nagu „Aabitskuke kevadelaul “, „Päikese päevakord“ või ka humoristlik „Kuningajutt“.
2.3.2 „Midrimaa“(1974)
1974. aastal ilmunud „Midrimaa“ on Ellen Niidu neljateistkümnes lasteraamat, seniste lastevärsside koondkogu, mis sisaldab veerandi jao uudisloomingut. 70 luuletuse ja loo hulgas on üks värssnäidendki. Raamatus leidub ka juba täiskasvanute repertuaari läinud „Rongisõit“, mida tavaliselt kõik oskavad ja hoogsalt kaasa mängivad- laulavad .
Aineks on enamasti laste eneste päev kodus, lasteaias või koolis, aga ka pidupäevad ja omamoodi argielumuinasjutud. Lapse kasvatamine luulega ja luult vajavaks peab algama varakult. Nii umbes kolmeaastasi, neid, kes rongkäigus juba kaasa marsivad, peab silmas „Pidupäev“. „Hea rohi “ annab nõu, mis teha, kui sul on meel must ja mõru. Päris kõneharjutuseks on „Kuldtaldrik“ ja nuputamismänguks saab arendada „Ninatarka“. Raamatus on huvitav jälgida, kuidas luule kasvab koos lapsega: päris väikeste jaoks on lühike lihtne lause, ehteks ainult riim, aga juba järgnevad loodusluuletused on suurema poeetilise kujundusega. Pillavate kujunditega arendatakse nägemismeelt ja õhutatakse tegutsemisfantaasiat. Kogu luuleraamatut läbib otsene või varjatud huumor.
Hoolega on Ellen Niit hoidnud riimimast põhimõtteid, maailma on ta näidanud valitud elulistes pisikonkreetsustes, mis arendavad lugeja esteetilise ja eetilisi tõekspidamisi ning viivad varem või hiljem kokkuvõtvate järelduste tegemiseni. Mõnedki luuletused (kas või „Midrimaa“) on huvitavalt mitmeplaanilised ja tugevate filosoofiliste alahoovustega.
Raamatu paiguti üsnagi lihtne sisu on esitatud suure luule vääriskeeles, see annab haruldase kunstilise efekti. Kogu teost läbib oma maailma loomise motiiv („Mänguvesi“, „Suur maalritöö“ jt.)
Raamat on illustreeritud väga heldelt. Pildistiku erilaadilised lahendused loovad mitmekülgsuse. (Kabur, 1975)
2.3.3 „Oma olemine, turteltulemine“ ja „Krõlli-raamat“ (1979)
Mõlemad kogud ilmusid aastal 1979 ning väärivad kindlasti erilist esiletõstmist. „Krõlli-raamat“ sisaldeb eepilise koega värsse fantastilisest Krõllist, kes E. Valteri illustratsioonide abiga on muutunud väga armastatud olendiks eesti lastekirjanduses. Krõll kehastab laste vallatust ja muid tülitekitavaid omadusi, millesse kirjanik suhtub huumoriga, pidades kõike krõllilikku lapsepõlve loomulikuks nähtuseks. „Oma olemine, turteltulemine“ on seevastu lüüriline luulekogu , mis koosneb seitsmest tsüklist. Temaatiliselt on raamat kirev ja raskesti süstematiseeritav, sest haarab kogu lapse elu. Loodusluule on impulsse saanud kõigist aastaaegadest, eriti aga talvest („Pika kelgu laulud“ ja „Nääripähklid“). Erakordselt sugestiivne on autobiograafiline lühipoeem „Turteltulemine“, milles kujutatakse noore naise ja ema mälestuslikku tagasipöördumist oma lapsepõlve, silla rajamist erinevate generatsioonide ja ajastute vahel. (Krusten, 1995)
2.3.4 „Ühel viivul vikervalgel“ (1999)
Luulekogumik „Ühel viivul vikervalgel“ koosneb tervelt 22 alajaotusest, millel on omaette pealkirjad. Osa neist on tervenisti võetud varasematest luulekogudest, teisi on pisut muudetud, mõnda lisatud ja mõnda välja jäetud. Ammutuntule on juurde tulnud ka uusi luuletusi, mis polegi varem raamatukaante vahel olnud („Ema laul“, „Seitse sünnipäeva“, „Kosmilised mured“, „Piiripääsud“). Luuletaja on muidugi ikka sama kes ennegi- suur sõnataidur, tundeline ja looduslembeline, humoorikas ja heauskne , arusaamise ja mõistmise kaudu noort põlve kasvatav ja kujundav. Kogumik lõpeb nukravõitu tõdemusluuletusega „Aastad lendavad imeruttu“. Igal juhul pole aastad lennanud tühjalt, see, mis on kogutud, jääb kestma ja kaitsma lapsi kurjuse eest. „Ühel viivul vikervalgel täidab ka lasteluule kodu- ja käsiraamatu rolli.
Raamatu välisilme ei ole nii mitmevärviline kui sisu seda eeldaks , Piret Raua pildid on ilusad, aga nad mõjuksid palju efektiivsemalt värvilistena. (Krusten, 1999)
Juba kogumiku avatsüklid oma lahke, ajuti loitsulise lausumisega esindavad Ellen Niidu titakirjandust selle klassikalises headuses. Kasvamise rõõmsat tööd nii inim- kui loomalaste tegemiste kaudu vahendab mahe huumor („Väike roosa põrsapoju“), saateks sekka mõni õpetussõna. Edasi juhatavad keele-ja sõnamängulised vigurlood kätte teeotsa kauni emakeele kõlamaailma, kus iga täht teeb häält („Laul lugemisest “).
Aastaring suubub valimiku kokkupanus jõuluootusesse, mida vahendavad kõige paremas mõttes krestomaatiliseks muutunud jõulusalmid. Uutmoodi lüürilisi alatoone sünnib kirjaniku filosoofilist rahu ja leebet teadmust kandvast tagasipilgust, mis tunnistab aegade ühtsust ja maailmade habrast pidevust.
3. LUULENÄITED
„See maa“(1967)
…et ta pidi harima maad,
kust ta oli võetud
1. Mos 3:23
See porine maa
Võtmata kartulitega
On minu
Need paakeveest põdurad niidud
Paari viletsa kuhjaga
On minu
See ohakaräämas paepealne põld,
See kassitappudes teeäärne räga,
See laukaraba,
See mädasoo.
Nad on minu.
Mina vastutan nende
Ja nemad minu eest.
(„Linnuvoolija“, 1970)
„Selge hetk“(1957)
Tuulise laotuse heledaid pilkusid
Otsivad silmad mul äkitselt kohtasid
Sinised kaugused kutsuvalt vilkusid
Valusaid rõõme ja ootavaid ohtusid
Meretaguseid imedeimesid
Lainetus kandis mu jalgade ette.
Siiani nimeta soovide nimesid
Tuuleiil kirjutas rohtu ja vette.
Kõrgus ja sügavus korraga paotusid,
Silmapiir rebenes maa küljest valla.
Avatud kaugusest kangana laotusid
Rohekad kaldad mu pilkude alla.
Rannad … Kui olekski pooled neist randadest
Vaht vaid ja udu ja pilvedeahel,
Tõmbab mind ometi kätest ja kandadest
Terendav neemetipp tundmatul lahel.
Lähen ja otsin . Kui vesi on rannata,
kui see ka kõik on vaid silmapete,
lähen ja otsin ja jaksan ja kannatan
ning leian kätte.
(Paekivi laul, 2008)
„Kirsisöömise õpetus“
Ära kirsikive söö,
See ei ole miski töö.
Kirsse söö,
Kuid tülita
Kivid välja sülita.
Kirsikont
Teeb kõhus kisa ,
Hüüab appi ema, isa.
See ei ole ime tast:
ta tahab välja pimedast.
Kirsikont ei taha muuks
Kui uueks väikseks kirsipuuks.
(„Midrimaa“ 1974)
„Meie vanaema“
Meie vanaemal ei ole prille .
Meie vanaema ei võta pille.
Villast rätti ka veel ei kanna.
Töökoht pensionini veel ei anna.
Peas ei ole tal halli karva ka.
Kindaid akna all koob nii harva ta.
Muidu tukkuda võiks ehk ahju ees,
Aga meie toal pole ahju sees.
(„Oma olemine, turteltulemine“ 1979)
„Tõsised küsimused“
Maa on Päikese laps
ja Maa laps on Kuu.
Välk on Äikese laps,
Aga kelle laps on siis Puu?
Puu on vist mulla laps.
Muld on ta toitja ja ema.
Aga Päike? Ons Päike ta paps?
Või on mu mõttekäik aps?
Jäta järele, kulla laps!
Pane hetkeks nüüd kinni suu,
Sest magada tahab ka paps.
(„Ühel viivul vikervalgel“1999)
MINU ARVAMUS
Ellen Niit on mulle väga südamelähedane luuletaja. Mäletan hästi, kuidas juba eelkooliealisena püüdsin meelde jätta „Rongisõidu“ sõnu, kuidas algklassides pidime pähe õppima mitmeid Niidu luuletusi ning kuidas need muutusid minu kujutluses elavaks. Nüüd, kui ei olnud Ellen Niidu loominguga tükil ajal kokku puutunud, nägin tema luulet hoopis teisest nurgast, oli palju äratundmist, aga ka avastamisrõõmu. Eriti üllatas Niidu täiskasvanute luule, millega varem üldse kokkupuudet ei ole olnud. Tema luule tekitab sellise hea tunde, selles peitub igavikuline mõõde, armastus selle kõige erinevates tähendustes ning optimism, mis justkui nakatab ning paneb endalgi suunurgad kerkima. Lasteluules on hämmastav luules peituv sõnamäng nii otseses kui ka temaatilises mõttes, samas kiirgab sellest lihtsus ja lapsemeelsus, mis toovad esile mälestused oma lapsepõlvest. Niidu lasteluulel oli osa juba minu ema-isa lapsepõlves, samuti minu ning arvan, et see põlvkondi ühendav traditsioon jätkub ka edaspidi, sest Ellen Niidu luules peituvad teemad, probleemid ning küsimused on aegumatud .
KOKKUVÕTE
Ellen Niit on luuletajana väga mitmekesine . Eesti lüürika oleks tunduvalt vaesem ilma Ellen Niidu kodu- ning looduslähedaste igatsus - ja armastuslauluta, kuid kõige rohkem on tema loomingulisest jõust ja andest saanud osa eesti lastekirjandus. Vormileidlikkuse ning vormivõimaluste arendajana on Ellen Niidul ainulaadne osa eesti lastekirjanduses. Ellen Niidu luule, eriti aga lasteluule, ühendab põlvkondi. Tema loomingu pinnalt kujuneb rahvuslik kultuurikuuluvus. Tema värsside kaudu tunneme me üksteist ära, võõrastele ei pruugi need midagi öelda. Ellen Niidu looming on väga omapärane, konkreetne ja täis üllatavaid leide. Tema lihtsasti arusaadavad luuletused sobivad igasugustele inimestele ning see litsus ja siirus on jõudnud paljude eestlaste südametesse. Oma imelise loomingu ning teenete eest eesti rahvale on ta pälvinud ka mitmeid tunnustusi ning arvan, et eestlastena peaksime tegema kõrgesse ikka jõudnud luuletajale suure kummarduse, on ta ju kogu oma elu pühendanud loomingule. Jaganud headust, siirust , nalja, ilu, optimismi, mõistmist ning avastamisrõõmu paljude eestlastega.
KASUTATUD ALLIKAD
Arder, O. 1998. Paekaldal luulehaugi püüdmas. Postimees , 20 september, 18.
Ellen Niit. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Ellen_Niit#Isiklikku 4. jaanuar 2012.
Ellen Niit. URL= http://ellen-niiit.weebly.com/elulugu.html . 4 jaanuar 2010.
Jürisson, H. 1970. Maa, inimene ja jänesekapsa õis. Looming, juuni, 9-10.
Kabur, V. 1975. Poeetiline maailmaloomine. Keel ja Kirjandus, 7, 498-499.
Kalda, M. 1991. Eesti kirjanduse ajalugu 1. Tallinn: OÜ Eesti Raamat.
Kruus, O. 1995. Eesti kirjanike leksikon . Tallinn: OÜ Eesti Raamat.
Kruuspere, P. 1999. Maailma pidevuse valgus. Eesti Päevaleht, 20. november, 9.
Krusten, R. 1995. Eesti lastekirjandus. Tartu: Elmatar.
Krusten, R. 1999. Lasteluule kodu-ja käsiraamat. Sirp, 26. november, 3.
Krusten, R. 2004. Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse toimetised 1. Tallinn: AS Pakett trükikoda.
Mallene, E. 1970. Sõna koltub, uus pungana puhkeb. Keel ja Kirjandus, 1, 367-368.
Süvalep, E. 2003. Meie ühine maailm. Keel ja Kirjandus, 7, 556-557.
Vaiksaar, V. 1998. Üks viis õhtut veeta. Meie Meel, 14. oktoober, 11.
Vaiksaar, V. 1998. Ellen Niit oli pai laps. Meie Meel, 8. juuli, 18.
Valme, V. 1998. Ellen Niit koostab valmikke. Pühapäevaleht, 25. oktoober, 26-27.
LISA
Elleni vanemad - ema Helena Hiob, neiuna Morell, ja isa Otto Hiob - abiellusid 1920-ndal aastal.
Pilt: raamatust "Kallid kaasteelised" Jaan Kross
Ellen Hiob 8-aastaselt (1936)
Pilt: raamatust "Lapsepõlvest tuleme kõik" Reet Made
Foto Ellen Niidust aastast 1957
Pilt: raamatust "Kallid kaasteelised" Jaan Kross
1