Bütsantsi ja vanavene kunst - referaat (1)

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
Referaat
Bütsantsi ja Vanavene kunst
Koostaja : Kaia Kersti Kroh
Klass: 11e
Juhendaja : Aet Kallam
Tallinn 2012
Sissejuhatus
Aastal 395 jagunes Rooma riik kaheks: Lääne- Rooma ja Ida-Rooma keiserriigiks. Viimast hakati ta pealinna Konstantinoopoli (praeguses Türgis asuva Istanbuli) kreekakeelse nime Byzantion järgi kutsuma Bütsantsiks. Bütsantslased ise kutsusid oma riiki muuseas Romea riigiks ning iseendid romealasteks, rääkisid aga kreeka keeles. Selle riigi koosseisu kuulusid kõige arenenumad alad Rooma riigist, sealhulgas ka Kreeka.
10.sajandi lõpul abiellus Kiievi vürst Vladimir Bütsantsi printsessiga. Nii astus Venemaa tihedasse läbikäimisse Bütsantsiga, kust koos ristiusuga võeti üle ka võtted kirikute ehitamiseks ja ikoonide maalimiseks. Palju kreeklastest meistreid tuli nüüd Bütsantsist Venemaale. Oma loomingus arvestasid nad aga kohalikku rahvakunsti, eriti just kõrgeltarenenud puuarhitektuuri. Nii tekkisid Venemaal omapärane ehitusstiil, mille kõige silmahakkavamaks välistunnuseks sai  sibulkuppel .
Arhitektuur ja kunst
Bütsants sai kreeka kunstitraditsioonide säilitajaks ja edasiarendajaks. Nende kunst on sulam euroopalikust ja idamaisest kunstist. Iseloomulik on idamaine toredus. Püüd välise hiilguse poole sai Bütsantsi keisrikojale nii omaseks , et väljendus "bütsantslik toredus" püsib tänini. 
Bütsantsi kunsti õitseaeg jääb keiser Justinianus I aega. Sel ajal loodi ka bütsantsi kõige kuulsam ehitusmälestis – Hagia Sophia kirik Konstantinoopolis, mis valmis Bütsantsi ja Kiievi meistrite ühistööna.
Sophia kiriku eripäraks on kupliga kaetud piklik nelinurkne ruum – varem osati kupliga katta vaid ümmargust ruumi. Kirikule pani nurgakivi oma käega Kiievi vürst Vladimir. Kui riik türklaste valdusse läks, ehitati kirikule juurde ka kõrged minaretid, mis muudavad suuresti kiriku välisilmet.
Justinianuse ajast on säilinud kirikuid ka itaalias, eriti sadamalinnas Ravennas – vahepeal oli osa Itaaliast Bütsantsi valduses. Enamasti ehitati küll basiilikaid, kui San Vitale kirik on hoopis kaheksanurkne.
Bütsantsi kirikute põhiplaanid on erinevad, küll aga armastati väga kupleid. Kõige levinum oli ristkuppelkirik , selle põhiplaan meenutab kreeka risti, mille keskosas kerkivad kuplid. Üldse koondusid paljud bütsantsi kirikud ühe keskse, tsentraalse kupli ümber.
Hagia Sophia ja San Vitale kiriku seinad on kaetud värvilistest kivikestest ja sädelevast klaasist mosaiikidega. Bütsantslased leiutasid mosaiikide tegemiseks erilise hõõguvate värvidega klaasisegu - smaldi. Peale piiblisündmuste võib seal näha ka Justinianust ennast ning keisrinna Theodorat koos saatkonnaga.
Mosaiik San Vitale kirikus
Keiser Justianus I kaaskonnaga
Vladimiris, Suzdalis ja selle ümbruses kerkis imekauneid väikesi kirikuid, mille välisilmele andsid erilise võlu rikkalikud skulptuurkaunistused. Need pühakuid ja igasuguseid fantastilisi loomi kujutavad reljeefid ning põimuvast paelast ornamendid sarnanevad keskaegsele skulptuurile Lääne-Euroopas, samuti avaldub neis sugulus vanaarmeenia kunstiga.
Pokrovski kirik Nerli jõe ääres on üks parimaid näiteid vanavene arhitektuurist.
Bütsantsis töötati välja kindel plaan piibliaineliste maalide ja mosaiikide paigutamiseks kiriku seintele. Inimfiguurid on neil piltidel karmiilmelised ja näod pikaks venitatud. Värvidest armastati väga lillat, musta ja kuldset.
Bütsantsidel ei olnud skulptuure, ristiusuliste meelest oleksid skulptuurid liialt meenutanud antiikaja „paganausuliste“ jumalakujusid. Sellegipoolest armastati kallihinnalistest materjalidest nikerdustega kaunistada näiteks raamatute kaasi ja käsitööesemeid.
Maalikunst oli neil aga väga armastatud . Seda näeb nii kirikute seintel kui ka käsitsi kirjutatud usulise sisuga raamatute piltidel nn miniatuuridel. Maaliti ka pühapilte – ikoone. Kujunesid välja ranged reeglid, mida ja mismoodi kujutada. Pühadeks ei peetud mitte ainult piltidel kujutatud pühakuid, vaid ka ikoone endid . Kreeka-katoliku usu maades järgib ikoonimaal kuni tänapäevani mõningaid Bütsantsis väljakujunenud nõudeid.
8. ja 9. sajand olid bütsantsi kunstile raskeks ajaks. Siis raevutses nn. pildieitajate - ikonoklastide - liikumine. Pildieitajad püüdsid hävitada inimesi kujutavaid kunstiteoseid. Siiski jäid peaaegu saja-aastase võitluse lõpuks peale pildiarmastajad -  ikonoduulid .
Nagu Bütsantski polnud Venemaal arenenud skulptuuri, kuid seda vaimustavam oli aga maal. Nagu arhitektuuris võeti eeskuju Bütsantsi kunstist. Võrreldes karmide ja süngete bütsantsi ikoonidega on Venemaal loodud  ikoonid  aga märksa leebemad ja inimlikumad, haarav on nende hõõguvate punakuldsete toonide võlu.
Suurimad ikooni- ja seinamaalijad olid Bütsantsist tulnud  Theophanes Kreeklane (Feofan Grek, u. 1340 -1410) ning tema õpilane Andrei Rubljov (u. 1370-1430). Theophanese laad on jõulisem, tumedate selgete piirjoontega, Andrei Rubljov esindas aga peenemat ja lüürilisemat suunda.
Omapäraseks ja iseseisvaks jäi vene kunst kuni 18. sajandi alguseni , mil tsaar  Peeter I “raius akna Euroopasse”.
Theophanes
„ Doni Jumalaema“
Rubljov
„Apostel Pavel “
Kasutatud kirjandus

• https://docs.google.com/presentation/d/18w3CGlBrhd1P6GxWcNS-oBNb_ClN7bA01L3x39p6954/present#slide=id.p15
  
• http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/bytsants/index.ht m
  
• http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/vanavene/index.ht m
  
• https://docs.google.com/viewer?a=v&q=cache:AV9SFxmACkYJ:www.pelgulinna.tln.edu.ee/pelgukool/kuajalugu/vanavene.ppt+&hl=et&gl=ee&pid=bl&srcid=ADGEESjk6RdnATN0UKVYHP-vs6cG5D6DpN2NHIcUAGiYGR0m84az1OyaR-TZt2xHkwuhieQWMHv9s88yqSFY4JDG-bkFCodjPGEtJU02Ok9mvnXJp-mN13F1QmT9qjJUcb9AAgBcCIOO&sig=AHIEtbS2KouYTfcAUqQRtVQkDIziBBs82w
  
• http://www.slideshare.net/Ximymra/butsantsi-kunst