Bütsants (0)

Aastal 395 jaotati Rooma riik kaheks: Lääne- Rooma ja Ida-Rooma keisririigiks.
Viimast hakati ta pealinna Konstantinoopoli (praeguses Türgis asuva Istanbuli) kreekakeelse nime Byzantion järgi kutsuma Bütsantsiks. Bütsantslased ise kutsusid oma riiki muuseas Romea riigiks ning iseendid romealasteks, rääkisid aga kreeka keeles.
Selle riigi koosseisu kuulusid kõige arenenumad alad Rooma riigist, sealhulgas ka Kreeka.
Bütsants sai kreeka kunstitraditsioonide säilitajaks ja edasiarendajaks. Peale selle mõjutasid bütsantsi kunsti toredust armastavad Idamaad. Püüd välise hiilguse poole sai Bütsantsi keisrikojale nii omaseks , et väljendus "bütsantslik toredus" püsib tänini. Bütsants oli ristiusuline maa ning ka ta keerulise kombestikuga nn. kreekakatoliku kirik esitas kunstile omad nõuded.
Oma 1000-aastase ajaloo jooksul elas Bütsants üle mitmeid tõuse ja langusi. Koos riigiga tegi need muutused ka kunst , mille esimene õitseaeg oli 6.sajandil keiser Justinianus I ajal. Siis loodi ka kuulsaim bütsantsi ehitusmälestis- Hagia Sophia kirik Konstantinoopolis. Peale suuruse ja ilu köidab selle ehitise juures tähelepanu see, et siin on kupliga kaetud piklik nelinurkne ruum - varem osati kupliga katta vaid ümmargust ruumi.Kiriku sisemust kaunistasid mosaiigid . Need kaeti aga kinni siis, kui riik läks türklaste kätte – viimaste usund ei lubanud inimeste kujutamist kunstis. Ka ehitati siis kirikule juurde kõrged minaretid, mis muudavad suuresti ta välisilmet.
Justinianuse ajast on säilinud kirikuid ka Itaalias, eriti sadamalinnas Ravennas – vahepeal oli osa Itaaliast Bütsantsi valduses. Enamasti ehitati küll basiilikaid, kuid San Vitale kirik on hoopis kaheksanurkne. Bütsantsi kirikute põhiplaanid on üldse äärmiselt mitmekesised . Eriti armastati kupleid ning leiti igasuguseid võimalusi nende paigutamiseks. Tavaline oli ristkuppelkirik . Selle põhiplaan meenutab lühikeste võrdsete harudega kreeka risti, mille keskosas, mõnikord ka ristharude kohal kerkivad kuplid. Üldse koondusid paljud bütsantsi kirikud ühe keskse, tsentraalse kupli ümber. Olgu nende põhiplaan siis kreeka risti kujuline või ümmargune või hulknurkne – kõiki neid nimetatakse tsentraalehitisteks.
Hagia Sophia ja San Vitale kiriku siseseinad lausa kaovad värvilistest kividest ja sädelevast klaasist mosaiikide alla. Bütsantslased leiutasid mosaiikide tegemiseks erilise hõõguvate värvidega klaasisegu - smaldi. Peale piiblisündmuste võib seal näha ka Justinianust ennast ning keisrinna Theodorat koos saatkonnaga.
Bütsantsis töötati välja kindel plaan piibliaineliste maalide ja mosaiikide paigutamiseks kiriku seintele. Inimfiguurid on neil mosaiikpiltidel karmiilmelised ning nagu pikaks venitatud. Hämarates võlvialustes jätavad heledamadki värvid, eriti aga lilla , must ja kuld piduliku, kuid sünge mulje. Samasugust sünguse ja raskuse vaimu peegeldab suur osa bütsantsi ehitistest. Need mõjuvad kuidagi suletutena, aknad on väikesed, ruumid seest pimedavõitu. Lagedate välisseinte elustamiseks tehti neile õhukesed eenduvad püstribad, nn. petikud . Niisuguseid seinakaunistusi esines keskajal ka Lääne-Euroopas. Omapärased ja kergesti äratuntavad on bütsantsi ülalt laienevate tahkudega sambakapiteelid, mida katavad peened reljeefsed taimemustrid või loomakujutised. Sellise kapiteeli peale on pandud veel teinegi ülalt laienev kiviplokk.
Nagu varakristlikus kunstis, nii polnud ka Bütsantsis peaaegu üldse skulptuuri. Ristiusuliste meelest oleksid skulptuurid liialt meenutanud antiikaja ,,paganausuliste’’ jumalakujusid. Sellegipoolest armastati kallihinnalistest materjalidest nikerdustega kaunistada näiteks raamatute kaasi ja käsitööesemeid.
Küll aga harrastati maalikunsti. Seda näeb kirikute seinamaalidel ning käsitsi kirjutatud usulise sisuga raamatute piltidel, nn. miniatuuridel. Maaliti ka pühapilte, nn. ikoone. Kujunesid välja ranged reeglid, mida ja mismoodi kujutada. Pühadeks ei peetud mitte ainult piltidel kujutatud pühakuid, vaid ka ikoone endid .
Kreeka-katoliku usu maades järgib ikoonimaal kuni tänapäevani mõningaid Bütsantsis väljakujunenud nõudeid.
8. ja 9. sajand olid bütsantsi kunstile raskeks ajaks. Siis raevutses nn. pildieitajate - ikonoklastide - liikumine. Pildieitajad püüdsid hävitada inimesi kujutavaid kunstiteoseid. Siiski jäid peaaegu saja-aastase võitluse lõpuks peale pildiarmastajad - ikonoduulid .
Hiljem elas bütsantsi kunst läbi uue õitsengu, enne kui riik 1453. aastal lõplikult türklaste kätte langes. See ei tähendanud aga bütsantsi kunsti täielikku lõppu, sest see elas edasi vanavene kunstis. Venemaa päris koos ristiusuga Bütsantsilt ka kirikute ja ikoonide tüübid. Hiljem hakkasid vene meistrid neid küll iseseisvalt edasi arendama.
Bütsantsi kunstiga on mõningases suguluses ka kõrgetasemeline vanaarmeenia kunst.
Ristkuppelkirik Ateenas.
Hagia Sophia katedraal praeguses Istanbulis.
San Vitale kirik Ravennas.
Justinianus saatjatega.
Mosaiik San Vitale kirikus Theodora kaaskonnaga.
Mosaiik San Vitale kirikus Monreale katedraali maalingud
Õnnistav Kristus.
Vladimiri Jumalaema , üks Venemaale sattunud ikoonidest, millest seal eeskuju võeti
Peaingel Miikaeli imetegu Chonaes