Vara Kristlik kunst ja Vana vene kunst (0)

VARAKRISTLIK KUNST – I- IV SAJAND
I sajandil, kui Rooma impeerium oli oma õitsengu tipul, tekkis kristlus. See Lähis-Idas alanud usuline liikumine levis esialgu Rooma riigi idaosas, kus orjandusliku korra ja ideoloogia kriis oli kõige teravam , ning seejärel kiiresti üle kogu Rooma riigi territooriumi.
Algul sattus kristlus konflikti Rooma võimudega. Tagakiusamise tõttu ei saanud kristlased koguneda avalikult, vaid pidid end varjama eramajades või kokku tulema looduses.
Oma surnuid matsid nad katakombidesse, maa-alustesse labürintidesse. Suured katakombid asusid Rooma linna lähedal, kus pehmesse tuffi raiuti mitmesaja kilomeetri pikkune käikude rägastik, mis kohati laienes suuremateks hauakambriteks. Surnud maeti seintesse uuristatud tühimikesse, mis suleti marmorplaadiga. Katakombid olid ka esimeste kristlaste salajased kogunemiskohad ja varjupaigad.
Katakombidest pärinevad vanimad näited kristlikust kunstist.Kuna katakombid olid kitsad , siis kujunes põhiliseks kaunistusobjektiks lagi. Kaunistustega püüti luua kerguse ja avaruse muljet,et korvata maa-aluse ruumi süngust.Laepind jaotati kontuuridega ringideks, poolringideks ja nelinurkadeks, kuhu maaliti kergeid lendlevaid figuure , linde, lehevanikuid, vääte jm.
Nii kompositsioonilt kui ka teostuselt olid need maalid lähedased hellenistlikule seinamaalile. Laemaalidest tuntuim on Santa Lucina katakombi kaunistus (umbes a. 220) Roomas. Dekoori üksikosad ei ole seotud tervikuks, vaid kajastavad konkreetseid sündmusi. Katakombides kujutati sageli stseene, mis meenutasid surma.
Ümarskulptuur oli ristiusu poolt algul üldiselt taunitud .Kasutamist leidis mõnevõrra reljeef sarkofaagide kaunistamiseks . Vabaplastika teostena veidi hilisemast ajast on tuntud üksikud portreed ja Hea Karjase figuurid .Käsitlusdlaadilt on need väga lähedased rooma skulptuurile, ainult kohmakate proportsioonide ja primitiivsema töötlusega.
Aastal 313 tunnistati ristiusk riigiusuks. Kristlased hakkasid nüüd püstitama oma pühamuid – kirikuid. Sellest ajast saab alguse varakristlik arhitektuur .
Rooma tempel oli jumala eluase, kuhu vaid preester tohtis sisse astuda.Rahvale oli mõeldud templit ümbritsev ala. Kristlik rituaal seevastu nõudis ruumi, kuhu sai koondada inimesi. Sellepärast ei võetud kirikuehituses eeskujuks antiiktempleid, vaid avalikusele määratud profaanhooneid – kohtu- ja turubasiilikaid ning kohandati neid vastavalt koguduse vajadustele.
Varakristlik kirik oli välisilmelt lihtne hoonetekompleks. See algas kõrge müüriga ümbritsetud neljakandilise siseõuega, nn. Aatriumiga, kuhu viis tänavalt värav. Seespool ümbritsesid õue sambad.
Õue keskel asus kaev. Värava vastasküljel oli narteks – avar lahtine koda kiriku peasissekäigu ees.
Eeskoda oli mõeldud paganatele ja patustele. Kiriku neljakandilise ruumi nn. Pikihoone jaotasid sambaread kolmeks või viieks lööviks. Keskmine lööv oli külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem ning omaette katusega kaetud. Keskmise löövi ülemises osas olid aknad. Kuna aknaklaasi veel ei tuntud, siis katsid avasid õhukeseks lihvitud marmorplaadid, mis lasksid valgust ainult keskmisesse ossa ning kõrvallöövid jäid salapärasesse pimedusse .
Löövide idapoolsesse otsa ehitati mõnikord risthoone (transept) , mille otsad ulatusid pisut kaugemale hoone seintest ja andsid ehitisele ristikujulise põhiplaani. Transepti ja kesklöövi ristumiskoht moodustas koori, kus paiknes altar .
Koori taha jäi poolümar apsiid , mida muust kirikuruumist eraldas võidu- ehk triumfikaar . Kirikuhoone oli paigutatud alati ida-lääne suunas. Nii võisid varased päiksekiired läbi apsiidi akende langeda altarile. See andis hommikustele jumalateenistustele erilise sära.
Varased kristlased ei osanud võlvida suurt hoonet. Sellepärast oli tolleaegne basiilika enamasti lameda puulaega või lahtise sariklaega.
Basiilika kirikuhoonena kujunes välja Roomas ning levis siit ka mujale. Lääne-Euroopas oli basiilika aluseks varase keskaja kiriku arhidektuurile.
Varakristlikke basiilikaid on vähe säilinud. Rooma basiilikatest oli tähtsaim Peetri basiilika Roomas, mis XVI sajandil lõhuti.
Selle asemele ehitati praegune renessans -stiilis Peetri kirik . Vana Peetri basiilika on tuntud rekonstruktsiooni kaudu.
Teist Roomas asuvat basiilikat (Santa Maria Maggiore) täiendati V sajandil ja barokiajastul muudeti seda tunduvalt.
San Paolo fuorile Mura basiilika, mis asus väljaspool Rooma linnamüüri, põles XIX sajandi algul, kui taastati sajandi keskpaigas algkujul. Põhikonstruktsioonilt vastasid nad varakristliku basiilika skeemile.
Suurte basiilikate kõrval püstitati ristimiskabeleid ja mälestisehitisi, mis olid ümmargused või hulknurksed tsentraalehitised, mida enamasti kattis kuppel.Tsentraalehitistes on kõik üksikud osad enam-vähem võrdsel kaugusel ühest keskpunktist. Neis jätkati rooma ümartempli traditsioone. Üks ilusamaid tsentraalehitisi on Santa Costanza mausoleum (ehitatud IV sajandi teisel poolel) Roomas, mis püstitati Constantinus Suure tütre mälestuseks. See on ümarehitis, kus 12 paari sambaid kannavad kupli trummitaolist allehitist ( tambuuri ), millelt tekib kuppel. Pearuumi ümbritseb silindervõlviga ümbriskäik.
Kirikute sisemuse kaunistamiseks kasutati laialdaselt seinamaali , eriti mosaiiki. Kirikute avarad seinapinnad võimaldasid luua suuremõõtmelisi kompositsioone. Kujutatavate teemade ring laienes ning nende kaudu püüti nüüd avada kristliku õpetuse sisu ja tähtsus. Väga sageli kujutati Kristust apostlite ja jüngrite keskel ( Santa Pudenziana kiriku apsiidi mosaiik IV sajandi lõpust).
Skulptuur piirdus endiselt reljeefiga, mida kasutati sarkofaagidel ja kirikuinventaril.
Ristiusk, mis oli saanud valitsevaks, ei sallinud teisi usundeid enda kõrval. Nüüd hakati antiikmälestisi kui paganluse tunnistajaid hävitama. Antiikehitise riismeid kasutati ristiusu kirikute püstitamisel.
Varakristlik perioond oli sillaks antiikaja orjandusliku ühiskonna ja keskaja feodaalühiskonna vahel.
VANAVENE KUNST
10. sajandi lõpul abiellus Kiievi vürst Vladimir Bütsantsi printsessiga. Nii astus Venemaa tihedasse läbikäimisse Bütsantsiga, kust koos ristiusuga võeti üle ka võtted kirikute ehitamiseks ja ikoonide maalimiseks. Palju kreeklastest meistreid tuli nüüd Bütsantsist Venemaale. Oma loomingus arvestasid nad aga kohalikku rahvakunsti, eriti just kõrgeltarenenud puuarhitektuuri. Nii tekkiski Venemaal omapärane ehitusstiil, mille kõige silmahakkavamaks välistunnuseks on sibulkuppel .
Oma käega pani Vladimir nurgakivi Kiievi Püha Sofja kirikule. See bütsantsi ja Kiievi meistrite ühistööna loodud ehitis on silmapaistvamaid mälestisi vanavene kunstis. Ühe teise kiriku jaoks tellis vürst Vladimir Bütsantsist jumalaema ikooni. See tuli aga peagi loovutada Vladimiri linnale, millest oli vahepeal saanud uus pealinn. See nime all tuntud ikoon avaldas eriti suurt mõju ikoonimaalile Venemaal.
Vladimiris ja selle ümbruses kerkis imekauneid väikesi kirikuid, mille välisilmele andsid erilise võlu rikkalikud skulptuurkaunistused. Need pühakuid ja igasuguseid fantastilisi loomi kujutavad reljeefid ning põimuvast paelast ornamendid sarnanevad keskaegsele skulptuurile Lääne-Euroopas, samuti avaldub neis sugulus vanaarmeenia kunstiga.
Dimitri kirik Vladimiris ning Maarja kirik Nerli jõe ääres – need on parimad näited vanavene arhitektuurist .
Omapärane ehitusviis arenes välja Novgorodis. Selles rikkas kaubalinnas valitsesid kainemad vaated. Sealsed pühakojad tehti lihtsamad, nende lagedavõitu seinad lubjati valgeks ja nii moodustub vägagi meeldiv kooskõla helendavate müüride ja kullatud sibulkuplite vahel.
Väikesteks vürstiriikideks jagunenud Venema oli kerge saak 13. sajandil idast pealetungi alustanud rändrahvastele. Umbes kaheks ja pooleks sajandiks jäi maa räna tatari-mongoli ikke alla. Loomulikult lõi see raskesti parandatava haava vene kultuurile ja kunstile.
Venemaa vabanemine algas Moskvast. Sealne suurvürst Ivan III allutas Moskvale ka teised ümberkaudsed vürstiriigid ning ühendatud jõududega vabastati end tatari-mongoli ikkest(1480). Pärast seda algas Moskvas ikkukas ehitustegevus.
eeskuju pakkusid Vladimiri ehitised. Otsesidemed Bütsantsiga olid aga katkenud, sest see riik oli mõnikümmend aastat varem lakanud olemast. Siiski ei maksa arvata, nagu oleks vene kunst nüüd jäänud täielikult äralõigatuks teiste maade kunstist. Ivan III kutsus Moskvasse arhitekte Itaaliast – maalt, mis elas parajasti üle võimsat kunsti tõusu ja avaldas mõju kogu Euroopale .
Moskva Kremlis töötanud itaallased käitusid aga vene oma kunstipärandiga niivõrd lugupidavalt, et sulatasid itaalialiku ja venepärase kunsti kokku ühtseks tervikuks.
Seni oli juttu kiviarhidektuurist. See levis peamiselt linnades, maal jätkus aga endiselt puuehitiste loomine. Kirikute ülesehitus on lausa fantastiline , imetlust äratab lihtsate ehitusmeistrite oskus leida põnevaid võimalusi lugematute sibulkuplite paigutamiseks.
Kuplid ise on aga kaetud puusindlitega nagu soomustega. Kuni tänapäevani on väga hästi säilinud KižI puukirikud Oneega järve saarel. Moskva punasele väljakule annab ilme samuti puukirikute eeskujul loodud Vassili Blažennõi peakirik oma kirjumustriliste kuplitega. Legendi järgi torgati selle loojal pärast ehitise valmimist silmad välja ,et ta ei saaks enam kunagi midagi nii kaunist luua.
Valitsejaks oli siis Ivan IV, lisanimega Julm.
Omapärases suunas arenes Venemaal ka ilmalik ehituskunst . Paljudest suurest linnadest võiks esole tuua meile lähima – Pihkva .
Sealne kindlustatud kreml ning paljude tüsedate tornidega linnamüür on osaliselt säilinud ning jätab üsnagi aukartustäratava mulje. Meeldivad on ka Pihkva kaupmehemajad oma otsekui taignast voolitud väliskaunistustega.
Nagu Bütsantsiski polnud Venemaal arenenud skulptuuri, seda vaimustavam oli aga maal. Võrreldes karmide ja süngete bütsantsi ikoonidega on Venemaal loodud ikoonid leebemad ja inimlikumad, haarav on nende hõõguvate punakuldsete toonide võlu.
Palju vaatamismõnu pakuvad ka ikoonimeistrite kasutatud jutustavad üksikasjad. Suurimad ikooni- ja seinamaaljad olid Bütsantsist tulnud Theophanes ( Feofan, lisanimega Kreeklane , u. 1340- 1410 ) ning tema õpilane Andrei Rubljov ( u. 1370 – 1430). Theophanese laad oli jõulisem, tumedate selgete piirjoontega, Andrei Rubljov esindas aga peenemad ja lüürilisemat suunda.
Kaunid ja õrnad on ta värvikooskõlad, inimlikult väljendusrikkad tegelased ta maalidel.
Omapäraseks ja iseseisvaks jäi vene kunst uni 18. Sajandi alguseni, mil tsaar Peeter I .
Varakristlik – ja Vanavene kunst
Mariann Ploompuu 12 D
5.oktoober.2009