Vanavene kunst (0)

Vana Vene kunst
10.sajandi lõpul abiellus Kiievi vürst Vladimir 
Bütsantsi printsessiga. Nii astus Venemaa tihedasse
läbikäimisse Bütsantsiga, kust koos ristiusuga võeti
üle ka võtted kirikute ehitamiseks ja ikoonide
aalimiseks. Palju kreeklastest meistreid tuli nüüd
Bütsantsist Venemaale. Oma loomingus arvestasid
nad aga kohalikku rahvakunsti, eriti just
kõrgeltarenenud puuarhitektuuri. Nii tekkisid Venemaal
omapärane ehitusstiil, mille kõige silmahakkavamaks
välistunnuseks sai  sibulkuppel .
Sofia peakirik Kiievis. 1017-1031. Makett . 
Püha Sofja peakirik Kiievis kaasajal .
Oma käega pani Vladimir nurgakivi  Kiievi Püha Sofia
kirikule. See Bütsantsi ja Kiievi meistrite ühistööna
loodud ehitis on silmapaistvamaid mälestisi vanavene
kunstist.
Ühe teise kiriku jaoks tellis vürst Vladimir
Bütsantsist jumalaema ikooni. See tuli aga peagi
loovutada  Vladimiri  linnale, millest on vahepeal
saanud uus keskus. See "Vladimir Jumalaema" nime
all tuntud ikoon avaldas eriti suurt mõju ikoonimaalile
Venemaal.
 
Vladimiri Jumalaema. 
Püha Dmitri peakirik Vladimiris. 
Pokrovski kirik Nerli jõe ääres. 
Vladimiris,  Suzdalis ja selle ümbruses kerkis 
imekauneid väikesi kirikuid, mille välisilmele andsid
erilise võlu rikkalikud skulptuurkaunistused. Need
pühakuid ja igasuguseid fantastilisi loomi kujutavad
reljeefid ning põimuvast paelast ornamendid
sarnanevad keskaegsele skulptuurile
Lääne-Euroopas, samuti avaldub neis sugulus
vanaarmeenia kunstiga. Dmitri kirik Vladimiris ning
Pokrovski kirik Nerli jõe ääres - need on parimad
näited vanavene arhitektuurist .
 
Novgorodi kreml linnulennult
Sofia peakirik Novgorodis
Omapärane ehitusviis arenes välja Novgorodis.
Selles rikkas kaubalinnas valitsesid kainemad vaated.
Sealsed pühakojad tehti lihtsamad, nende lagedavõitu
seinad lubjati valgeks ja nii moodustub vägagi
meeldiv kooskõla helendavate müüride ja kullatud
sibulkuplite vahel. Huvitav on ka kindlustatud
linnasüda, nn. kreml. Kremli keskmeks oli
suurejooneline Sofia peakirik.
Võiks esile tuua ka meile lähima linna, Pihkva .
Sealne kindlustatud kreml ning paljude tüsedate
tornidega linnamüür on osaliselt säilinud ning jätavad
üsnagi aukartustäratava mulje. Meeldivad on ka
Pihkva kaupmehemajad oma otsekui taignast voolitud
väliskaunistustega.
  
Pihkva kreml. 13.-15. sajand. Tagaplaanil Kolmainsuse peakirik 
Kiži saare
Preobraženskaja
puukirik
Seni oli juttu kiviarhitektuurist. See levis peamiselt
linnades, maal jätkus aga endiselt puuehitiste
loomine. Kirikute ülesehitus on lausa fantastiline ,
imetlust äratab lihtsate ehitusmeistrite oskus leida
põnevaid võimalusi lugematute sibulkuplite
paigutamiseks. Kuplid ise aga on kaetud
puusindlitega nagu soomustega. Kuni tänapäevani
on väga hästi säilinud Kiži puukirikud Oneega järve
ääres.
Väikesteks vürstiriikideks jagunenud Venemaa ol
kerge saak 13. sajandil idast pealetungi alustanud
rändrahvastele. Umbes kaheks ja pooleks sajandiks
jäi maa ränga tatari-mongoli ikke alla. Loomulikult lõi
see raskesti parandatava haava vene kultuurile ja
kunstile.
Punane Väljak Moskvas. 
Tagaplaanil Kremli kindluse Spasski väravatorn (15. saj)
ja Ivan Blazhennõi kirik (16. saj.) 
Aristotle Fioravanti.
Uspenski katedraal Moskva Kremlis. 
Vassili Blazhennõi kirik Moskvas, 
Punasel Väljakul. 
Venemaa vabanemine algas Moskvast. Sealne
suurvürst Ivan III allutas Moskvale ka teised
ümberkaudsed vürstiriigid ning ühendatud jõududega
vabastati end tatari-mongoli ikkest (1480). Pärast
seda algas Moskvas innukas ehitustegevus. Eeskuju
pakkusid Vladimiri ehitised. Otsesidemed Bütsantsiga
olid aga katkenud, sest see riik oli mõnikümmend
aastat varem lakanud olemast. Siiski ei maksa arvata,
nagu oleks vene kunst nüüd jäänu täielikult
äralõigatuks teiste maade kunstist. Ivan III kutsus
arhitekte  Itaaliast  – maalt, mis elas parajasti üle
võimsat kunsti tõusu ja avaldas mõju kogu Euroopale .
Moskva Kremlis töötanud itaallased käitusid aga vene
oma kunstipärandiga niivõrd lugupidavavalt, et
sulatasid itaalialiku ja venepärase kunsti kokku
ühtseks tervikuks.
Moskva Punasele väljakule annab ilme samuti
puukirikute eeskujul loodud Vassili Blažennõi peakirik
oma kirjumustriliste kuplitega. Legendi järgi torgati
selle loojal pärast ehitise valmimist silmad välja, et ta
ei saaks enam kunagi midagi nii kaunist luua.
Valitsejaks oli siis Ivan IV lisanimega Julm.
Vene õigeusu kirikuid leidub Eestiski, sest meie ala
kuulus 18.- 20. sajandi alguseni Vene keisririigi
koosseisu.
Nagu Bütsantski polnud Venemaal arenenud
skulptuuri, seda vaimustavam oli aga maal. Nagu
arhitektuuris võeti eeskuju Bütsantsi kunstist.
Võrreldes karmide ja süngete bütsantsi ikoonidega
on Venemaal loodud  ikoonid  aga märksa leebemad
ja inimlikumad, haarav on nende hõõguvate
punakuldsete toonide võlu. Palju vaatamismõnu
pakuvad ka ikoonimeistrite kasutatud jutustavad
üksikasja
Theophanes Kreeklane .
Neitsi Maarja. u. 1405. Detail. 
Theophanes Kreeklane.
Issanda muutmine. u. 15. saj. algus. 
Suurimad ikooni- ja seinamaalijad olid Bütsantsist
tulnud Theophanes Kreeklane (Feofan Grek, u.
1340- 1410 ) ning tema õpilane  Andrei Rubljov
(u. 1370-1430). Theophanese laad on jõulisem,
tumedate selgete piirjoontega, Andrei Rubljov esindas
aga peenemat ja lüürilisemat suunda. Kaunid ja
õrnad on ta värvikooskõlad, inimlikult väljendusrikkad
tegelased ta maalidel.
Omapäraseks ja iseseisvaks jäi vene kunst kuni
18. sajandi alguseni, mil tsaar Peeter I
“raius akna Euroopasse”.
 
Andrei Rubljov.
Apostel Pavel . u. 1420 . 
Andrei Rubljov.
Meie Päästja. u. 1420. Detail 
Andrei Rubljov.
Püha Kolmainsus. u. 1410. 

Document Outline

• Page 1
• Page 2
• Page 3
• Page 4
• Page 5
• Page 6
• Page 7
• Page 8
• Page 9
• Page 10
• Page 11
• Page 12