Bütsantsi ja vanavene kunst (0)

Bütsantsi ja vanavene kunst
Bütsantsi kunst (6.-15. sajand)
Bütsants tekkis, kui 395. aastal Rooma riik kaheks (Ida- ja Lääne-Roomaks) lagunes . Ida- Roomat kutsuti Bütsantsiks pealinna Konstantinoopoli varasema nime Byzantioni järgi ning selles osas kerkis bütsantsi kunst. Bütsants sai kreeka kunstitraditsioonide säilitajaks ja edasiarendajaks. Püüd välise hiilguse poole sai Bütsantsi keisrikojale nii omaseks , et väljendus "bütsantslik toredus" püsib tänini. Bütsants oli ristiusuline maa ning ka ta keerulise kombestikuga nn. kreeka- katolik kirik esitas kunstile omad nõuded. Bütsantsi kunst põhineb varakristliku ja hellenistliku kunsti traditsioonidel, millele on lisandunud idamaade kultuuririkkused. Bütsantsi kunsti arenemine oli üsna katkendlik ja ebaühtlane . Bütsantsi kunst levis kaupmeeste ja sõjavägede vallutuste vahendusel Itaaliasse ja Sitsiiliasse, kus see mõjutas renessansi teket.
Bütsantsi kunsti õitseaeg jääb keiser Justinianus I aega. Sel ajal loodi ka Bütsantsi kõige kuulsam ehitusmälestis – Hagia Sophia kirik Konstantinoopolis, mis valmis Bütsantsi ja Kiievi meistrite ühistööna. Sophia kiriku eripäraks on kupliga kaetud piklik nelinurkne ruum – varem osati kupliga katta vaid ümmargust ruumi. Selleks kasutati vikleid, mis on kolmnurksed sfäärilise pinnaga ehituselemendid. Kiriku 77m pikkune kesklööv on kaetud kupli ja kahe poolkupliga. See suurendab ruumimõju ja annab kuplis asuva 40 akna kaudu ruumile hea valgustuse. Hoone konstruktsiooni põhitugedeks on neli võimsat piilarit (kandiline sammas), millele toetub vikkel ja siis kuppel. Kupli tipp põrandast on 55m kõrgusel. Kiriku sisemust kaunistasid mosaiigid . Kirikule pani nurgakivi oma käega Kiievi vürst Vladimir. Kui riik türklaste valdusse läks, ehitati kirikule juurde ka kõrged minaretid, mis muudavad suuresti kiriku välisilmet. Aastast 1935 on kirik muuseum .
Justinianuse ajast on säilinud kirikuid ka Itaalias, eriti sadamalinnas Ravennas – vahepeal oli osa Itaaliast Bütsantsi valduses. Enamasti ehitati küll basiilikaid, kui San Vitale kirik on hoopis kaheksanurkne. Bütsantsi kirikute põhiplaanid on erinevad, küll aga armastati väga kupleid. Kõige levinum oli ristkuppelkirik , selle põhiplaan meenutab kreeka risti, mille keskosas kerkivad kuplid. Üldse koondusid paljud Bütsantsi kirikud ühe keskse, tsentraalse kupli ümber. Olgu nende põhiplaan siis kreeka risti kujuline või ümmargune või hulknurkne – kõiki neid nimetatakse tsentraalehitisteks
Bütsantsidel ei olnud skulptuure, ristiusuliste meelest oleksid skulptuurid liialt meenutanud antiikaja „paganausuliste“ jumalakujusid. Sellegipoolest armastati kallihinnalistest materjalidest nikerdustega kaunistada näiteks raamatute kaasi ja käsitööesemeid.
Bütsantsi maalikunstis viljeleti kolme maaliliiki: Seinamaal ja mosaiik, ikoon ning miniatuurmaal . Hagia Sophia ja San Vitale kiriku seinad on kaetud värvilistest kivikestest ja sädelevast klaasist mosaiikidega. Bütsantslased leiutasid mosaiikide tegemiseks erilise hõõguvate värvidega klaasisegu - smaldi. Peale piiblisündmuste võib seal näha ka Justinianust ennast ning keisrinna Theodorat koos saatkonnaga. Inimfiguurid olid pikaks venitatud ja karmiilmelised. Maaliti pinnaliselt, levinud värvid olid must, kuldne ja lilla.
Ikoonide ehk pühapiltide maalimisel võeti eeskujuks Egiptuses ja Süürias levinud muumiaportreed, kuid nüüd hakati maalima pühakuid ja märtreid. Kujunesid välja ranged reeglid, mida ja mismoodi kujutada. Pühadeks ei peetud mitte ainult piltidel kujutatud pühakuid, vaid ka ikoone endeid. Kreeka-katoliku usu maades järgib ikoonimaal kuni tänapäevani mõningaid Bütsantsis väljakujunenud nõudeid.
Miniatuurmaalid ehk raamatupildid olid usulise sisuga. Figuurid samuti pikaks venitatud ja karmiilmelised. Uudseks võtteks kujunes peatüki algustähe rikkalik kaunistamine ornamendiga
8. ja 9. sajand olid bütsantsi kunstile raskeks ajaks. Siis raevutses nn. pildieitajate –ikonoklastide - liikumine. Pildieitajad püüdsid hävitada inimesi kujutavaid kunstiteoseid. Siiski jäid peaaegu saja-aastase võitluse lõpuks peale pildiarmastajad – ikonoduulid.
Hiljem elas bütsantsi kunst läbi uue õitsengu, enne kui riik 1453. aastal lõplikult türklaste kätte langes. See ei tähendanud aga bütsantsi kunsti täielikku lõppu, sest see elas edasi vanavene kunstis.
Vanavene kunst (9.-17. sajand)
Vana – Vene kunstiks nimetatakse Venemaa kunsti 928.a Venemaa ristimisest kuni 17. sajandi lõpuni. Vana-Vene kunstil on suuri mõjutusi Bütsantsilt, eriti arhitektuuris. Välja hakkas see kujunema 9. – 10. saj. Moodustus I Ida-Slaavlaste riik, mille keskuseks oli Kiiev . 11. sajandiks oli Kiievi-Venemaa suurim riik Euroopas. Kiievi vürst Vladimir võttis vastu ristiusu ja kuulutas selle 988. aastal Vana-Vene riigiusuks, rituaalide tõttu otsustas õigeusu kasuks. 10.sajandi lõpul abiellus Kiievi vürst Vladimir Bütsantsi printsessiga. Nii astus Venemaa tihedasse läbikäimisse Bütsantsiga , kust koos ristiusuga võeti üle ka võtted kirikute ehitamiseks ja ikoonide maalimiseks. Palju kreeklastest meistreid tuli nüüd Bütsantsist Venemaale. Oma loomingus arvestasid nad aga kohalikku rahvakunsti, eriti just kõrgeltarenenud puuarhitektuuri. Nii tekkisid Venemaal omapärane ehitusstiil, mille kõige silmahakkavamaks välistunnuseks sai sibulkuppel . Vanavene kunsti võib pidada bütsantsi kunsti jätkuks ja edasiarenduseks.
Vanavene kunstis võib eraldada järgmisi perioode :

Kiievi-Venemaa õitseaeg (9-12. sajandi algus);

Feodaalse killustatuse aeg (12-13. sajand);

Võitlus tatari-mongoli ikkega ja vürstiriikide ühinemine (14-15. sajandi algus);

Vene tsentraliseeritud riigi tugevnemine (15-16. sajand);

Keskaegse kunsti kriis ja uut laadi kunsti tärkamise aeg (17. sajand)
10. saj hakatakse Venemaal ehitama kivist kirikuid ja kloostreid (linnast väljas valmisid puust kirikud). Kirikud olid rikkalikult kaunistatud pühakute, loomade ja ornamentidega. 11. saj on Kiievi Venemaa Euroopa suurim riik (u. 1 milj km2). Pealinna Kiievit kaunistavad 400 kirikut. Kiiev võistleb Konstantinoopoliga. Ehitusmeistrid kutsutakse Bütsantsist, kuid siiski on mõningaid erinevusi vanavene ja bütsantsi arhitektuuris. Mõnede suurte vene kirikute katustele kuhjatakse väga palju kupleid – püramidaalne süsteem.
Selline süsteem on ka Kiievi peakirikul Sofia katedraalil. Jaroslav Targa tellimisel valminud katedraali „ südamik “ meenutab kreeka risti. Kirikul oli 13 kuplit. Algne hoone rajati viielöövilisena, kirikul oli kolm apsiidi . Kolm keskmist löövi olid pikemad , mis andis kirikule teatava sarnasuse basiilikatega. Kiriku pikkus oli 26.2 meetrit, laius 25.5 meetrit, suurima kupli läbimõõt 5.85 meetrit. Hoone oli valmistatud tellistest ning seda ehtisid freskod. Algsest hoonest on säilinud vaid vundament ja ühe apsiidi müür kuni 11 meetri kõrguseni.
Ümberehitustööde käigus kujundati Püha Sofia katedraal ümber kolmelööviliseks ja ühe apsiidiga basiilikaks. Kiriku lõunaküljel asuvad kaks sümmeetrilist torni, mille kõrguseks on 50 meetrit. Sisekujundusele lisasid bareljeefid ja nikerdustega karniisid, katedraali ehivad puuskulptuurid.
Kiieviga võistleb sel ajal tähtsuselt Novgorod , mis oli Põhja-Venemaa suurim kaubalinn. Ka Novgorodi ehitati Sofia katedraal 13 kupliga, kuid see põletati varsti maha. Hoone taastati veidi tagasihoidlikumalt- viielöövilise ristkuppelkirikuna. Novgorodile on iseloomulikud 12.-13. sajandi nn. ühe uulitsa kirikud.
Nagu Bütsantski polnud Venemaal arenenud skulptuuri, seda vaimustavam oli aga maal. Kirikute siseruume kaunistati mosaiikide ja freskodega-. Nagu Bütsantsiski, oli piiblilugusid illustreerivate stseenide ja figuuride paigutus kindlalt määratud. Mosaiike ja freskosid näeb nt. Kiievi Sofia katedraalis.
Ikoonimaal on vanavene kunstis väärtuslikuim osa. Nagu arhitektuuris võeti eeskuju Bütsantsi kunstist. Võrreldes karmide ja süngete bütsantsi ikoonidega on Venemaal loodud ikoonid aga märksa leebemad ja inimlikumad, haarav on nende hõõguvate punakuldsete toonide võlu. Palju vaatamismõnu pakuvad ka ikoonimeistrite kasutatud jutustavad üksikasjad. Teemadeks lisandusid ka kohalikud legendid ja pühakulood – see toob kaasa ka mustade jõudude kuradi kujutused.
Suurimad ikooni- ja seinamaalijad olid Bütsantsist tulnud Theophanes Kreeklane (Feofan Grek, u. 1340 -1410) ning tema õpilane Andrei Rubljov (u. 1370-1430). Theophanese laad on jõulisem, tumedate selgete piirjoontega, Andrei Rubljov esindas aga peenemat ja lüürilisemat suunda. Ta värvikooskõlad olid kaunid ja õrnad ning tegelased ta maalidel olid inimlikult väljendusrikkad.
Omapäraseks ja iseseisvaks jäi vene kunst kuni 18. sajandi alguseni , mil tsaar Peeter I “raius akna Euroopasse”