Kümne toalille kasvatamise juhend (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
JA12KÕ
Maarja Kiisk

Kümne toataime kasvatamise juhend

Referaat
Õppejõud: Eda Vahero
Mõdriku
2015

Sisukord

Kümne toataime kasvatamise juhend 1
SISSEJUHATUS 4
1. Alpikann 5
1.1 Üldiseloomustus 5
1.2 Valgusnõuded 6
1.3 Nõuded niiskuse ja mulla suhtes 6
1.4 Väetamine 6
1.5 Taime paljundamine 6
1.6 Taime ohustavad haigused, kahjurid 7
2. TUPS -ROHTLIILIA 7
2.1 Üldiseloomustus 7
2.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes 8
2.3 Nõuded valguse suhtes 8
2.4 Taime paljundamine 8
2.5 Kahjurid ja haigused 8
3. KUUKING 8
3.1 Üldiseloomustus 8
3.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes 9
3.3 Valgusnõuded 9
3.4 Paljundamine 9
3.5 Kahjurid ja haigused 9
4. HAVISABA 10
4.1 Üldiseloomustus 10
4.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes 10
4.3 Valgusnõuded 11
4.4 Paljundamine 11
4.5 Kahjurid ja haigused 11
5. JÕULUKAKTUS 11
5.1 Üldiseloomustus 11
5.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes 11
5.3 Valgusnõuded 12
5.4 Ümberistutamine 12
5.5 Taime paljundamine 12
5.6 Taime ohustavad haigused, kahjurid ja nende tõrje 12
6. SÕNAJALG 13
6.1 Üldiseloomustus 13
6.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes 13
6.3 Valgusnõuded 14
6.4 Paljundamine 14
6.5 Kahjurid ja haigused 14
7. DRAAKONIPUU 14
7.1 Üldiseloomustus 14
7.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes 14
7.3 Valgusnõuded 15
7.4 Ümberistutamine 15
7.5 Paljundamine 15
7.6 Kahjurid ja haigused 15
8. PUIS - AALOE 16
8.1 Üldiseloomustus 16
8.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes 16
8.3 Valgusnõuded 16
8.4 Ümberistutamine 17
8.5 Paljundamine 17
8.6 Kahjurid ja haigused 17
9. GUSMAANIA 19
9.1 Üldiseloomustus 19
9.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes 19
9.3 Valgusnõuded 19
9.4 Paljundamine 19
9.5 Ohustavad haigused ja kahjurid 19
10. KUKEHARI 20
10.1 Üldiseloomustus 20
10.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes 20
10.3 Valgusnõuded 20
10.4 Ümberistutamine 20
10.5 Taime paljundamine 20
10.6 Kahjurid ja haigused 20
kokkuvõte 21
KASUTATUD KIRJANDUS 21

SISSEJUHATUS

Toataimed lisavad ruumidesse värve, elu ja silmailu. Samuti peab toalilli ka armastama ja hoidma. Antud referaadi eesmärgiks on anda täpsem ülevaade minu kodus olevatest toataimedest. Toon välja kümme toataime, mis mul kodus on. Nendeks on alpikann, tups-rohtliilia, kuuking, havisaba, jõulukaktus, sõnajalg, gusmaania, kukehari, draakonipuu ja puis-aaloe. Iga taime kohta on olemas üldiseloomustus, valgusnõuded, nõuded mulla suhtes, nõuded niiskuse suhtes, paljundamine ja millised on kahjurid ja haigused erinevatel taimedel.

1. Alpikann

1.1 Üldiseloomustus

Alpikann kuulub nurmenukuliste sugukonda ja toataimena tihti kasvatatav alpikann pärineb Kreekast . Alpikann on õisdekoratiivne püsik, millel on südajad lehed hõbedase mustriga. Kroonlehe ääred võivad olla narmas või lainelised. Kasvab 30-35 cm kõrguseks. Tegemist on vähenõudliku taimega. Samas keskküttega ruumis on teda keeruline pikaajaliselt kasvatada, kuna seal on õhk kuiv ja tihti temperatuur liiga soe. Alpikann eelistab jahedat ja õhurikast kasvukeskkonda taludes lühiajaliselt kuni 8 kraadi. Öösel peaks temperatuur olema pigem jahedam. Pärast õitsemist tuleb anda taimele puhke periood, mil temperatuuri peaks alandama. Õitsemise pikendamiseks peaks ka õitsemise ajal taim olema jahedamas. Minialpikannid taluvad paremini sooja kasvukeskkonda.

1.2 Valgusnõuded

Hoida valges, akna lähedal või hajutatud valguses. Otsest kevadist päikesevalgust tuleks vältida. Kui alpikann kasvab valges, võib õitsemise ajal temperatuur olla ka kõrgem. Valguse kompenseerimiseks, eriti soojas ruumis, võib anda fütolambiga lisavalgust.

1.3 Nõuded niiskuse ja mulla suhtes

Kuna alpikann vajab kõrget õhuniiskust (60-80%), siis tuleks küttekeha lähedusse teda mitte panna. Õhuniiskuse tõstmiseks võib poti asetada veega täidetud alusele, millel on kivikesed või panna veega täidetud anum taime lähedusse. Vältida tuuletõmmet ja järske temperatuuri muutuseid. Suvel võib viia õue poolvarjulisse kohta. Alpikannile sobib toitainerikas happeline mullasegu, näiteks lehemuld, sõnnikumuld, turbamuld, mättamuld ja liiv. Samuti sobib segu: kanarbiku või männimetsamuld, sõnnikumuld, mättamuld ja liiv.

1.4 Väetamine

Ei vaja üldiselt väetamist, eriti pärast õitsemist. Kui õitsemine on lõppenud võib anda 8 nädalat puhkeaega ning siis harva (nt 3 nädala tagant) väetada tasakaalustatud vedelväetisega. Väetist ei tohiks panna kuivale mullale.

1.5 Taime paljundamine

Seemnetega kesksuvest hilistalveni. Teoreetiliselt on võimalik paljundada ka mugula jagamise teel. Toatingimustes on paljundamine keerukas.

1.6 Taime ohustavad haigused, kahjurid

Lehetäid, kedriklestad, hahkhallitus , jahukaste .

2. TUPS-ROHTLIILIA

2.1 Üldiseloomustus

Tups-rohtliilia ehk klorofüütum on pärit Lõuna-Aafrikast ning kuulub orasliilialiste sugukonda. Lehestik on tihe ja roheline. Pikkadel õisikuvartel ripuvad tütartaimed. Levinum ja ka vastupidavam on roheliste lehtedega taim, kuid esineb ka servast kollaste triipudega teisendeid. Eluiga on 4-5 aastat. Kodudes on väga levinud taim, sest on väga vähenõudlik.

2.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes

Sobib nii soojem kui ka jahedam keskkond (talvel 16 kraadi ringis , kuid mitte alla 7 kraadi), mõõdukalt õhuniiske koht. Kui lehetipud kuivavad, on soovitav õhuniiskust tõsta nt piserdamisega. Väga rammusat toitainerikast mulda ja sagedast väetamist tups-rohtliilia ei vaja. Igakevadisest ümberistutamisest ja mullavahetusest enamasti piisab . Tups-rohtliiliale sobib nõrgalt happeline muld .

2.3 Nõuded valguse suhtes

Nõuab valgusrohket (eriti triibuliste lehtedega liik) või poolvarjulist kasvukohta , soovitatakse akna vahetus läheduses hoida. Suvel võib viia õue kaitstes teda otsese päikese ja tugeva tuule eest, muidu muutuvad lehed luitunuks ja läbipaistvaks. Liiga varjulises kohas venivad lehed välja. Triibuliste äärtega taim võib kaotada triibud .

2.4 Taime paljundamine

Paljundamiseks võib eraldada varre otsas rippuva juurtega taime ( tupsu ) ja istutada eraldi potti. Seda ei pea tegema, kuna tütartaimed ei kurna emataime. Kui tups ei ole juuri kasvatanud, võib hoida mõnda aega veeklaasis enne istutamist. Samuti saab paljundada jagamise teel.

2.5 Kahjurid ja haigused

Kedriklestad. Üldiselt ei esine haigusi.

3. KUUKING

3.1 Üldiseloomustus

Levila ulatub Kagu-Aasiast troopilise Põhja-Austraaliani. Perekonna nimi tuleb kreeka keelest: phalaina - ööliblikas ja opsis- sarnane. Orhideena kuulub epifüütide hulka kasvades teiste taimede peal ilma toitaineid ammutamata. Looduses kasvavad kuukingad enamasti veekogude läheduses suurte puude tüvedel, mõnikord isegi kõrgel puu võras, kuid mitte kunagi päikesepaistel. Tüvi on umbes 30 cm pikk, lehed on laiad , nahkjad ja lihakad .
Kuuking on üks lihtsamini kodus hooldatav orhidee erinevalt mõnedest teistest liikidest, kes on väga kapriissed. Peamine ilu on selles, et õitseb kodus igal aastaajal ning pikka aega, isegi kuni 4-5 kuud.

3.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes

Kuuking vajab niisket ja sooja keskkonda. Aeg-ajalt võib taime piserdada, eriti keskküttega ruumis, sest taim vajab palju õhuniiskust. Temperatuur on soovitav hoida 18-25 kraadi juures. Suvel talub ka kõrgemat temperatuuri. Õiepungade tekkimisel võib hoida jahedamas, 15-17 kraadis ruumis paari nädala vältel. Mitte jätta tuuletõmbe kätte. Kuukingale võib mulla ka ise segada, võttes 5 osa männikoort, 2 osa freesturvast, 2 osa tammelehti, 1 osa kruusa lisades puusöetükke. Samuti on spetsiaalselt epifüütsetele orhideedele müüdavat mulda, mis koosneb kooresegust.

3.3 Valgusnõuded

Kuuking nõuab valget kasvukeskkonda, kuid samas ei tohi hoida otsese päikesevalguse käes, sest muidu tekivad lehtedele laigud. Seega sobivad hästi lääne- ja idapoolsed ruumid. Talvel tuleks Eesti tingimustes panna taim valgusrikka akna peale ja püüda anda lisavalgust nii, et taim saaks valgust kokku 10-14 tunni jooksul ööpäevas.

3.4 Paljundamine

Jagamise teel. Kui taim ei õitse enam, võib ta kasvatada tütartaime. Seda ei tuleks eemaldada enne, kui tal on kasvanud vähemalt 2 lehte ja mõned vähemalt 5 cm pikkused juured (võib võtta aasta või kauemgi).

3.5 Kahjurid ja haigused

Punane kedriklest , ripslased , lehetäi, kilptäi ja villtäi. Värske õhk aitab kahjureid eemal hoida.

4. HAVISABA

4.1 Üldiseloomustus

Pärineb Lääne-Aafrika savannidest. Lehed on püstised ja mõõkjad. Kõrgus varieerub sõltuvalt liigist 20 cm kuni 3 meetrini. Havisaba peetakse väga vastupidavaks ja kergesti hooldatavaks taimeks .

4.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes

Kuiv õhk ei tee liiga, st ei vaja palju õhuniiskust. Temperatuur tuleks hoida pigem jahe (mitte alla 15 kraadi) kui väga soe. Poest mulda ostes, tuleks valida kaktustele mõeldud muld , kuhu lisada juurde liiva. Muidu mulla suhtes erilisi eelistusi ei ole.

4.3 Valgusnõuded

Kasvatada valges või poolvarjulises kohas. Vähese valguse korral muutuvad lehed kollakaks, kuigi ta on üsnagi leplik kehvade valgustingimuste osas.

4.4 Paljundamine

Paljundada saab osadeks jagamise teel või uusi võrseid (risoome) ümberistutades.

4.5 Kahjurid ja haigused

Kilptäi, villtäi ja kedriklest.

5. JÕULUKAKTUS

5.1 Üldiseloomustus

Jõulukaktused kasvavad epifüütidena Kagu-Brasiilia troopilistes vihmametsades eelkõige varjulistes, ereda päikese eest kaitstud kohtades. Jõulukaktust nimetatakse küll kaktuseks, kuid tavapäraseid pikki ja torkivaid astlaid tal ei ole. Selle asemel on lüliliste varte tippudes pehmed harjased . Tulenevalt keskkonnast on jõulukaktus tundlik ereda päikesevalguse ja samas nõudlik kõrge õhuniiskuse suhtes.

5.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes

Jõulukaktus armastab kasvuajal sooja, niiskust ning rammusat mulda. Talle ei meeldi kuiv kasvukeskkond ning temperatuuri kõikumine. Õiepungade moodustumisel on soovitav hoida 15-20 kraadises soojuses; peale õitsemist 6-8 nädalat 10-12 kraadises ruumis (kuid valges). Märtsist algab teine kasvuperiood ning siis tuleks hoida teda taas jahedamas. Juulist võib temperatuur tõusta 18-20 kraadini. Sobiv muld on vett läbi laskev , huumusrikas ja kergelt happeline. Hästi sobib näiteks kompostmuld, millele on lisatud liiva.

5.3 Valgusnõuded

Poti võib panna põhjasuunda avanevale aknalauale, kus jõulukaktus saab piisavalt valgust, kuid samas on kaitstud ereda lõunapäikese eest. Liigse valguse korral värvuvad lehed pruunikaks ja muutuvad kortsuliseks. Taime lülide närbumine või kollakaks tõmbumine annab märku, et valgus on liiga tugev või muld kuiv. Öösel soovib pimedust. Juulis-augustis võib hoida väljas, kuid varjatuna päikese ja vihma eest.

5.4 Ümberistutamine

Ümberisutamiseks on hea aeg märtsis- aprillis soovitavalt üle aasta, nooremaid taimi võib ümber istutada igal aastal. Jõulukaktus armastab kasvuajal rammusat mulda: viljakas ja suurema turbasisaldusega. Muld peab olema kerge lastes hästi läbi õhku ja vett. Kasutada võib ka lille - või kaktusemulda, millele lisada puusöetükke. Ise mulda segades võib võtta üks osa kobedat aiamulda, üks osa liiva ja kaks osa turvast . H. Võsamäe on soovitanud poolkõdunenud lehemulda, turbamulda ja liiva vahekorras.

5.5 Taime paljundamine

Varrest lõigatud pistikutega. Suvel võtta 3-5 varrelüli pikkused jupid ja panna kergesse liivasegusse juurduma.

5.6 Taime ohustavad haigused, kahjurid ja nende tõrje

Kedriklest, närbumistõbi või juuremädanikud. Loodussõbralikest meetoditest saab kedriklestaga võidelda tellides omale koju röövlesti. Röövlestad on kasulikud ämblikulaadsed organismid, kes toituvad kedriklestadest ja teatud määral ka ripslastest või preparaati NeemAzal.

6. SÕNAJALG

6.1 Üldiseloomustus

Kõrge nefroleep on pärit troopilistest Ameerika metsadest, kus ta kasvab pea meetri pikkuste kogumikena. Sõltuvalt liigist on lehed kas lainelised ja/või suuremad, väiksemad. Kodus enim kasvatatav liik on nefroleep. Mida pitsilisemate lehtedega taim, seda õrnem ja kapriissem.

6.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes

Soovib õhurikast 18-20 kraadist keskkonda. Jälgida, et talvel ei läheks temperatuur ruumis alla 15 kraadi. Ei talu tuuletõmbust ja vajab palju õhku (vältida nt tubakasuitsu). Ei ole hea hoida radiaatori vahetus läheduses. Mulla suhtes pole nõudlik. Võib kasutada poest ostetud sõnajalgadele mõeldud mulda.

6.3 Valgusnõuded

Poolvarjuline või valge, väldi otsest päikest. Märtsist septembrini jälgida, et taim ei jääks otsese päikesevalguse kätte.

6.4 Paljundamine

Paljundamine on lihtne, kui istutada taim suuremasse potti, sest kasvatab kiirelt uued võsundid, mida eraldades saab uue potilille. Pähklisuuruseid ei tasu eemaldada, kuna need on toitainete säilitusorganiteks. Paljundatakse ka eoste ja maasiseste risoomimugulatega.

6.5 Kahjurid ja haigused

Ripslased ja lehetäid. Nefroleep on suhteliselt vastuvõtlik kahjuritele ja haigustele. Täiendav informatsioon on kättesaadav siit.

7. DRAAKONIPUU

7.1 Üldiseloomustus

Kuulub agaaviliste sugukonda. Ääris-draakonipuu on draakonipuuliste sugukonda kuuluv taim pärinedes Madagaskarilt. Ta võib kasvada 2–5 m kõrguseks, kuid kasv on aeglane. Kodustes tingimustes kasvab umbes 1,5 m kõrguseks. Lehed on pikad, kitsad, oliivrohelised ja punaka äärisega, tavaliselt 30–90 cm pikad ning 2–7 cm laiad. Lõhnava draakonipuu lehed on laiad ja rohelised või rohelise- kollased . Kasvab kodustes tingimustes 1,5-2 m kõrguseks. Käänd-draakonipuu oksad käänduvad tihti huvitava nurga all moodustades laia ja koheva võra. On levinud toataimed tänu vähenõudlikkusele ja vastupidavusele.

7.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes

Kasvab hästi toatemperatuuril (18-23 kraadi) ja keskküte ei tee taimele liiga. Siiski eelistab ta niisket õhku. Kuivas õhus võivad lehtedele tekkida pruunid laigud. Sobivaim temperatuur on 15-18 kraadi, hariliku draakonipuu puhul isegi 10 kraadi. Vältida tõmbetuult. Pehme veega mõõdukalt aasta ringi sama tihedalt, suvel siiski tihedamini (2 korda kuus). Vältida ülekastmist, sest on tundlik liigse niiskuse suhtes. Mulla liiga märjana hoidmine võib viia juurte vigastamiseni. Sobiv muld on kompost- turvas -liivsavi võrdses vahekorras või kauplustes müügil olev mullasegu rohelistele toataimedele. Väetada võib vähese lämmastikusisaldusega väetisega kevadest sügiseni iga kahe nädala tagant. Enne järgmist kastmist peab muld kergelt läbi kuivama.

7.3 Valgusnõuded

Väga valge või poolvarjuline keskkond (mida triibulisemad lehed, seda enam valgust vajab), kuid hoiduda otsesest päikesevalgusest. Valgus aitab säilitada lehtede erksa värvi. Ääris-draakonipuu talub nii otsest päikesevalgust kui ka poolvarju; lõhnav draakonipuu kasvab ka poolvarjulises kohas; käänd-draakonipuu vajab hästi valgustatud kohta.

7.4 Ümberistutamine

Nooremat taime tuleks istutada iga aasta kevadel, vanemat 2-3 aasta tagant. Kasutada viljakat jämeda liivaga segatud mulda. Mullasegusse võib lisada lehtpuusöe tükke või kergkruusa.

7.5 Paljundamine

Paljundada saab külgharudega, ladvapistikutega või tüvelõikudega (ca 20 cm pikkused). Viimasel juhul jälgida, et ülemine ots jääb ülespoole. Täiendavat informatsiooni paljundamise kohta leiab siit.

7.6 Kahjurid ja haigused

Lehetäi, kilptäi, villtäi ja kedriklest. Juuretäi tõrjeks võib juuri ümberistutamise ajal tupsutada piiritusega või kasutada putukatõrjevahendit Fastac jälgides sealtoodud juhiseid.

8. PUIS-AALOE

8.1 Üldiseloomustus

Aaloe on pärit Aafrika troopiliste ja sukulentsete puude ja põõsaste ja puhmaste perekonnast aaloeliste (Asphodelaceae või Aloaceae) sugukonnast . Varasemalt kuulus liilialiste sugukonda. Aaloede ehitus ja kasvuvorm varieeruvad liigiti . Esineb nii puukujulisi, varrega põõsa- kui ka varretuid rosetjaid liike, ning isegi ronitaimi. Lehed on paljudel liikidel paksud, lihakad, pealt nõgusad, ogaliste servadega ja sageli heledate vöötide või tähnidega. Aaloed on toataimena lihtne kasvatada. Aaloedele on iseloomulik suur kuivataluvus, kuna nad on levinud poolkõrbe ja kõrbealadel, paljud liigid kasvavad ka mägedes. Puisaaloe levinum just toataimena.

8.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes

Toatemperatuur sobib hästi, 18-24 kraadi. Talvel võib kasutada lume sulamisvett ja suvel vihmavett. Lehtede õhenemine on märk kuivusest. Sobib liivane muld.

8.3 Valgusnõuded

Kasvatada valges kohas, kuid mitte otsese päikesevalguse käes. Liigse päikesevalguse käes tõmbuvad lehed punaseks. Vähese valguse tõttu võivad lehed jällegi kollakaks muutuda.

8.4 Ümberistutamine

Ümber tuleks taim istutada iga paari aasta tagant veidi suuremasse potti. Ümberistutamisel kasutada liivasegust mulda, sest aaloe on kõrbetaim. Poti põhja panna paari sentimeetri paksune drenaaž. Mullasegusse võib lisada jämedamat liiva või graniidisõelmeid.

8.5 Paljundamine

Jagunemise teel. Puis-aaloed saab paljundada maist juunini ka varte ära lõikamise teel (nt 10 cm) pannes need kaktusemulda juurduma.

8.6 Kahjurid ja haigused

Lehetäi, kilptäi, kedriklest, villtäi.

9. GUSMAANIA

9.1 Üldiseloomustus

Pärineb Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilistest vihmametsadest. Kuulub bromeelialiste (Bromeliaceae) sugukonda. Tegemist on epifüüdiga, st ta kinnitub puutüvede ja okste külge, saades õhust ja vihmaveest kogu eluks vajaliku vee ja toitained . Tumerohelise läikiva lehestikuga, lehed moodustavad kodariku. Heades kasvuoludes võib kasvada isegi kuni meetri kõrguseks. Gusmaania on suhteliselt vähenõudlik taim.

9.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes

Taim soovib ühtlaselt sooja (18-21 kraadi) ja kõrget õhuniiskust. Talvel ei tohiks temperatuur langeda alla 16-18 kraadi. Ei vaja pidevalt niisket mulda. Gusmaaniale sobib õhuline ja kergelt happeline muld, nt turbamuld.

9.3 Valgusnõuded

Kasvab varjulises või poolvarjulises kohas. Kui taim ei saa piisavalt valgust, ei lähe õitsema.

9.4 Paljundamine

Tütartaimed võib peataimest eraldada ja eraldi istutada.

9.5 Ohustavad haigused ja kahjurid

Erinevatelt lehekülgedelt info otsimise tulemusel ei leidnud antud taime kohta haigusi ja kahjureid.

10. KUKEHARI

10.1 Üldiseloomustus

Kuulub paksuleheliste (Crassulaceae) sugukonda pärinedes Mehhikost. Lehed on lihakad ja munajad . Perekonnas on ka sukulente, mis säilitavad oma lehtedes vett. Tegemist on vähenõudliku taimega.

10.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes

Temperatuur peaks olema ruumis mõõdukas, talvel jahedam (10-15 kraadi). Lühiajaliselt talub 5-kraadist temperatuuri. Vajab õhurikast keskkonda, kuid talub kuiva õhku. Suvel võib viia õue, kuid vältida vihma kätte jäämist ja tuuletõmbust. Taimed on siiski kõige ilusamad veidi niiskes, mineraalainete- ja lämmastikuvaeses mullas.

10.3 Valgusnõuded

Vajab täispäikest (ida-, lääne- või lõunapoolne aknalaud), kuigi võib olla ka hajusvalguses.

10.4 Ümberistutamine

Iga teise aasta kevadel (veebruaris-märtsis) võib ümber istutada mulda, mis laseb hästi õhku läbi. Selleks, et taim ei veniks välja, istutada ta väikesesse potti ja mitte liiga rammusasse mulda (sobib nt kaktusemuld).

10.5 Taime paljundamine

Jagamise teel ja varre-või lehepistikutega. Taime uuendamiseks võib iga paari kevade tagant panna mõne sentimeetri pikkused varrepistikud (näiteks 3-5 tk) 7-9 cm läbimõõduga potti. Enne seda jätta pistik nädalaks kuivama. Kuni juurte ilmumiseni kasta minimaalselt. Sügiseks saavutab taim taas kauni välimuse.

10.6 Kahjurid ja haigused

Hahkhallitus.

kokkuvõte

Igal taimed on omad iseärasused. Üks taim tahab rohkem niiskust või mitte üldse kastmist, teine aga päikesevalgust või varju. Antud referaati koostades sain mitme taime kohta palju lisainformatsiooni. Ma ei ütleks, et oleksin mitmeid taimi valesti kasvatanud, kuid kohati jäi selline tunne, et ei tea nagu mitte midagi. Siiski ükski taim ei ole välja surnud, ilusti kastetud. Vahel õitsevad ja lehed on lopsakad . Võib öelda ka veel, et oli vähe informatsiooni leitav taime mulla ja kahjurite kohta. Päris paljudel puudus selline info.
Siiski oli referaadi koostamine huvitav ja andis juurde uusi teadmisi ning üritan neid rakendada ka oma koduste taimede peal.

KASUTATUD KIRJANDUS

http://www.toataimed.eu/?m=taimed&viimatilisatud&op=4

Diana Pärn. Toalilled sinu kodus. AS Ajakirjade Kirjastus, 2009

http://www.multiflora.ee/?toode=45

http://www.hansaplant.ee/

http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aialeht/millist-mulda-vajab-draakonipuu?id=64046141

http://www.bakker.ee/