Kasvatamise juhend (0)

Ratsuritäht (Hippeastrum)
Päritolumaa: Lõuna-Ameerika mägedes, poolkõrbetes ja hõredates põõsastikes.
Ajalugu: Ratsuritähed kuuluvad amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonda.
Kasvukohanõudlus
Valgus: täispäike, alates augustist tuleb teda pimendada.
Temperatuur: soe ruum, 18–23°C. Õitsemise ajal võib ta tõsta ka jahedamasse, see pikendab õitsemisaega. Puhkeperioodil veidi jahedam, 15–20°C.
Substraat: nõrgalt happeline muld , sobib tavaline toalille- või kaktusemuld.
Õhuniiskus : talub hästi kuiva õhku.
Sobiv kasvukoht: valge õhurikas ruum, suvel võib õue tõsta varjulisse kohta.
Kasv
Õitsemisperiood: detsembrist aprillini, õis püsib tavaliselt 2 nädalat. Õievart tasub toestada, muidu kipub a viltu kasvama või ära vajuma.
Puhkeperiood: algab hilissuvel-sügisel, sel ajal tuleb ka kastmist järk-järgult vähendada kuni lõpuks ei kasta üldse. Sel ajal lehed kolletuvad ja toitained liiguvad sibulasse. Pärast lehtede täielikku kuivamist, tavaliselt oktoobris , need eemaldatakse ja sibul tõstetakse toatemperatuuril (15–20°C) ja pimedasse kohta. Puhkeperiood lõppeb tavaliselt jaanuaris.
Hooldus
Kastmine : korrapäraselt peale õiepunga ilmumist ja ümberistutamist. Kasuta toasooja vett, ühtlasi jälgi, et vesi ei satuks sibulale. Kastmine lõpeta hilissuvel-sügisel.
Väetamine : kasvuperioodil 2 korda kuus vähese lämmastikusisaldusega väetisega.
Ümberistutus: kord aastas peale puhkeperioodi kui õiepung on 4–5 cm pikk. Istutamise ajal eemalda lahtised kuivanud sibulasoomused ja täielikult kuivanud  või pruuniks tõmbunud juured. Vana suure sibula küljest võib eemadalda ka väiksemad külgsibulad, need lähevad 2–3 aasta pärast õitsema. Meelsamini kasvavad nad väikses potis, sibul poolenisti mullast väljas. Sibula ja poti vahele peaks pöidla jagu jääma ruumi mullale.
Puhastamine: pärast õitsemist tuleb õievars 10 cm kõrguselt ära lõigata.
Haigused: punapõletik, haiguse levikut soodustab kõrge õhuniiskus, liiga jahe ruum, liiga lämmastikurikka väetise kasutamine või külma veega kastmine. Aitab kaaliumpermanganaadi lahuses või soojas (42–43°C) vees leotamine. Viimase võimalusena võib proovida seenhaiguste raviks mõeldud preparaati.
Orhidee
Üldiseloomustus
Levila ulatub Kagu-Aasiast troopilise Põhja-Austraaliani. Perekonna nimi tuleb kreeka keelest: phalaina - ööliblikas jaopsis- sarnane. Orhideena kuulub epifüütide hulka kasvades teiste taimede peal ilma toitaineid ammutamata. Looduses kasvavad kuukingad enamasti veekogude läheduses suurte puude tüvedel, mõnikord isegi kõrgel puu võras, kuid mitte kunagi päikesepaistel.
Tüvi on umbes 30 cm pikk, lehed on laiad, nahkjad ja lihakad.
Kuuking on üks lihtsamini kodus hooldatav orhidee erinevalt mõnedest teistest liikidest, kes on väga kapriissed. Peamine ilu on selles, et õitseb kodus igal aastaajal ning pikka aega, isegi kuni 4-5 kuud.
Temperatuur ja niiskus
Kuuking vajab niisket ja sooja keskkonda. Aeg-ajalt võib taime piserdada, eriti keskküttega ruumis, sest taim vajab palju õhuniiskust. Temperatuur on soovitav hoida 18-25 kraadi juures. Suvel talub ka kõrgemat temperatuuri. Õiepungade tekkimisel võib hoida jahedamas, 15-17 kraadis ruumis paari nädala vältel. Mitte jätta tuuletõmbe kätte.
Valgus
Kuuking nõuab valget kasvukeskkonda, kuid samas ei tohi hoida otsese päikesevalguse käes, sest muidu tekivad lehtedele laigud. Seega sobivad hästi lääne- ja idapoolsed ruumid. Talvel tuleks Eesti tingimustes panna taim valgusrikka akna peale ja püüda anda lisavalgust nii, et taim saaks valgust kokku 10-14 tunni jooksul ööpäevas. 
Kastmine
Kasta tuleb taime aastaringi mõõdukalt ja pigem päeva esimeses pooles . Pinda ei ole soovitav lasta täielikult kuivada, kuid samas ei tohi ka üle kasta. Taimesüdamikku ei tohiks vett jätta. Õiepungade tekkimisel võib kastmist vähendada. Õitele ei tohiks vett lasta. Kasta on soovitav toasooja veega. Parim on asetada pott iga 7-10 päeva tagant veenõusse ja lasta sel potti imbuda ja pärast lasta nõrguda. Potti ei soovitata vett jätta liigniiskumise vältimiseks. Võib piserdada väikse veekogusega.
Õitsemine
Erinevad võivad olla nii huule - kui õielehtede kuju, samuti värvus. Erinevatel sortidel on õied suuremad või väiksemad, triibulised, täpilised või laigulised. On isegi lõhnavate õitega sorte. Õisikuvars kasvab varrest ja võib ulatuda kuni meetri pikkuseks.
Taim õitseb sõltuvalt asjaoludest üks või mitu korda aastas. Seda paarist nädalast kuni nelja kuuni . Õitsemise soodustamiseks võib taime hoida lühiajaliselt jahedamas (15 kraadi); sama võib teha õitsemise pikendamiseks siis, kui esimene õis on avanenud.
Õite närbumisel võib vart kärpida alumise närtsinud õie alt, sest siis ajab taim uued külgharud. Õisikuvarre uinuvatest pungadest võib taim ajada välja nn tütartaimed.
Väetamine
Kasvuperioodil väetada 2-3 korda kuus, talvel (märtsist oktoobrini) 1-2 korda lahjendatud orhideeväetisega. Õitsvatele toalilledele mõeldud väetist tuleks lahjendada 4 korda.
Ümberistutamine
Istutamise võib ette võtta 2-3 aasta järel, kui muld on muutunud pudiks ja taim ei õitse. Hea on oodata seni, kuni lehestiku keskelt hakkab kasvama uus leht. Istutatakse kevadel spetsiaalselt epifüütsetele orhideedele müüdavasse mulda, mis koosneb kooresegust. Samas võib mulla ka ise segada võttes 5 osa männikoort, 2 osa freesturvast, 2 osa tammelehti, 1 osa kruusa  lisades puusöetükke. Enne istutamist niisutada muld, sest peale seda ei kasteta taime nädala jagu, vaid piserdatakse. Niiskus säilib paremini, kui ajutiselt panna läbipaistev kilekott taimele peale (toesta pulkadega). Kuna juured tahavad valgust, tuleks istutamisel kasutada läbipaistvat potti ning mitte suruda neid poti sisse. Istutamise käigus eemaldada vanad kuivanud juured.
Paljundamine
Jagamise teel. Kui taim ei õitse enam, võib ta kasvatada tütartaime. Seda ei tuleks eemaldada enne, kui tal on kasvanud vähemalt 2 lehte ja mõned vähemalt 5 cm pikkused juured (võib võtta aasta või kauemgi).
Haigused
Punane kedriklest , ripslased, lehetäi , kilptäi, villtäi jt. Värske õhk aitab kahjureid eemal hoida. Haigel taimel tuleb õievars ära lõigata.
Pelargoon
Varakevad on paras aeg pelargoonide paljundamiseks. Ladvapistikuteks kasutatavad võrsed peaksid olema terved ja tugevad, liiga rohtsest ja õrnast võrsest ei pruugi asja saada.
Emataimelt võetud pistikuist saadakse identsed taimed. Paljundamiseks võib kasutada nii varre- kui ladvapistikuid.
Pistikuid võib lõigata, kasutades selleks teravat nuga, kuid pelargoone on võrdlemisi lihtne ka murda. Pistik võiks olla umbes 15 cm pikk ja 3-4 lehega . Ära tuleks murda kollased ja närbuma kippuvad lehed ning õiepung, juhul kui emataim on jõudnud selle juba moodustada.
Pistikute lõikepinnal lasta umbes tunni-kahe vältel kuivada. Sel ajal hoida pistikuid liigse närbumise vältimiseks ereda päikese eest varjatud kohas. Juurdumise soodustamiseks võib kasutada juurdumispulbrit. Lõikepinna võib desinfitseerida ka söepulbriga, see vähendab mädanike teket.
Juurduma võib pistikud panna nii kraanivette kui mulda. Vees juurutades jälgida, et vesi roiskuma ei läheks, vajadusel tuleks seda vahetada. Vette juurduma pandud pistikud istutatakse ettevaatlikult mulda, kui juured on umbes 3-5cm pikkused.
Kasutatav muld olgu kerge ja õhurikas, vähese toitainetesisaldusega. Sobib näiteks kaktustele mõeldud muld või külvi- ja pikeerimismuld, üsna hästi juurduvad pistikud ka puhtas , niiskes liivas . Mulda potis ei tohi liiga tihedalt kokku suruda, muidu on arenevatel juurtel raske seda läbida. Samas, päris tihendamata muld on aga liialt õhuline ning see on samuti juurdumiseks ebasoodne. Ühte potti võib juurduma panna 1-3 pistikut.
Muld hoida niiske, vältida selle läbikuivamist ja -vettimist. Niiskuse hoidmiseks võib potile peale tõmmata läbipaistva kilekoti, mida siis aeg-ajalt õhustamiseks avatakse. Kilekoti pealhoidmisega tuleb olla tähelepanelik – sinna kogunenud liigne niiskus võib põhjustada mädanke teket ja kogu ettevõtmise ebaõnnestumist .
Et pistikud hästi juurduks, tuleks nad asetada valgesse, kuid mitte ereda kõrvetava päikese kätte. Temperatuur juurdumise ajal ei tohiks olla väga kõrge ega ka liiga madal (mitte alla +18º C). Vahemik +20º...+25º C on täiesti piisav. Soojas mullas juurduvad pistikud kiiremini kui jahedas mullas.
Olenevalt taime seisukorrast ja kasvukoha tingimustest võtab juurdumine aega kuni 21 päeva. Kindel märk juurdumisest on uued arenevad lehekesed taimel.
Kui taimed on korralikult juurdunud, neid pintseeritakse, et soodustada harunemist ning taimele anda põõsasjas kuju. Korralikult juurdunud taime võib ümber istutada juba veidi suuremasse potti ja toitainerikkamasse mulda.
Kannike Säntpoolia
Säntpoolia
Säntpoolia (Saintpaulia) ehk aafrika kannike on üks vähestest toataimedest, mis õitseb mitu korda aastas isegi siis, kui valgust on vähe või see on kunstlik (luminofoorlambid). Liiga valgusküllases kasvukohas võivad säntpoolia lehed kahvatuda või kollakasroheliseks minna. Neid on erinevat värvi õitega ja isegi miniatuurses vormis.
Aafrika kannikesi tuleb kasta siis, kui potis olev muld tundub katsudes kuiv. Parim moodus nende kastmiseks on lillepott osaliselt veega täidetud kaussi panna. Peale minev vesi teeb kannikese lehed pruuniks. Säntpoolia eelistab madalamaid temperatuure (15-21 kraadi) ning ei talu tuuletõmbusi.
Jõulukaktus
Jõulukaktus ehk harilik lülikaktus (Schlumbergera truncata, kaZygocactus truncatusi)
Peale õitsemist näpistage varrelülisid tagasi, et taime kasvu piirata. Taim vajab nüüd puhkeperioodi. 6-8 nädala jooksul vähendage kastmist, kuid mitte sedavõrd , et võrsed närbuma kipuksid. Sobiv temperatuur puhkeperioodil on 10-15°.
Kui pott on väikseks jäänud, on pärast puhkeperioodi õige aeg taim ümber istutada. Kui taim alustab kasvamist, hakake rohkem kastma ja alustage väetamist. Kasutage kaktuste ja sukulentide väetist.
Jõulukaktus vajab valget kasvukohta, mis kevad-suvisel ajal peaks otsese tugeva päikese eest kaitstud olema. Päikesepõletuse tunnuseks on punakaks värvunud lehed. Sobiv kasvutemperatuur on 15-20°.
Augustis vajab taim teist puhkeperioodi - vähem kastmist ja jahedamat temperatuuri. Septembris hakake rohkem kastma, sest just sel ajal hakkavad taimele tekkima õiepungad. Nüüd pole enam hea taime liigutada. Kastmiseks kasutage pehmet toasooja vett. Soojemas ruumis piserdage taimi õhuniiskuse säilitamiseks toasooja veega.