vaateid vms. Kultuuriline pööre ,,Cultural turn" 1980's - Uus arusaam: kultuur on tähendusloome keskkond, mis puudutab kõiki eluvaldkondi ja seega kõiki teadusalasid, mis tegelevad inimeste ja inimühiskonnaga. Vanade distsipliinide ümberorienteerumine: kirjandusajaloo asemel kirjakultuuri ajalugu, teadusajaloo asemel teaduskultuuri ajalugu, kunstiajaloo asemel visuaalkultuuri ajalugu jne. Kultuuriajaloo lähenemisviisid: Objekti-keskne: minevik jaguneb valdkondadeks, mida saab eraldi uurida: nt majandusajalugu, sotsiaalajalugu, kultuuriajalugu, poliitiline ajalugu. ,,Vana kultuuriajalugu" on enamasti kaunid kunstid ja teaduste ajalugu. Meetodi-keskne: Minevikunähtuseid saab uurida kindla metodoloogilise nurga alt, kultuuriajalugu vaatab minevikunähtustele tähendusloome vaatenurgast:nt majanduse kultuuriajalugu, poliitika kultuuriajalugu, sõja kultuuriajalugu, kunsti kultuuriajalugu jne.
Kui poliitilise ajaloo uurijad süüdistavad kultuuriajaloolasi ebaolulise ja frivoolsega tegelemises, siis viimased heidavad poliitilisele ajaloole ette üksikule ja pinnapealsele keskendumist. Kaks konkureerivat kultuurikäsitlust 19. sajandil • Kultuur – rahvakultuur, argielu, folkloor jne –Gustav Klemm, Allgemeine Cultur-Geschichte der Menscheit (10 kd., alates 1843) • Kultuur – kõrgkultuur, filosoofia, kirjandus, kunst jne –Jacob Burckhardt, Die Culture der Renaissence in Italien (1860) Jacob Buckhardt • Üldised vaated ajaloole: ◦ Ajalugu aitab mõista tänapäeva; meie olevik on välja kasvanud minevikust, uurida tasub ainult seda minevikku, mis kõnetab olevikku ja tulevikku. ◦ Ajaloos valitseb järjepidevus, ent puudub progress. Ajaloost tuleb otsida tüüpilist, seda, mis kordub.
7. Millena käsitleb kultuuri Oswald Spengler „Õhtumaa allakäigus“? [Kultuuriajalugu, lk 141] Oswald Spengler (1918) käsitleb kultuure, kui elusorganisme, mis arenevad tsükliliselt nagu looduse ringkäik, millel on parimad eluaastad ja mis lõpuks närbuvad. Käsitleb ta kokku 8 suurt kultuuri/tsivilisatsiooni. Kultuuri all peab ta silmas samuti kõrgkultuuri. Läänemaailma ehk õhtumaa tipphetkeks peab ta 18.sajandit. 8. Mida uurib ajalooline antropoloogia? [Kultuuriajalugu, lk 144] Ajalooline antropoloogia uurib “ajaloolist teist/võõrast”, taotledest võõraste rahvaste ja kultuuride praktikate, tavade ja uskumuste kirjeldamist ja tõlgendamist. Võõra defineerib kas geograafiline, kultuuriline või ajaline distants oma vaatepunktilt. Kasutusele võetakse nii ajaloo, kui ka antropoloogia uurimismeetodeid. Eelkõige on rikastanud antroploloogia kultuuriajalugu.
alates Petrarcast, kes lähtus kultuuri kolmest ajajärgust, milleks on antiik, keskaeg ja uusaeg. Humanistid juba teadsid, et keelel, filosoofial ja kirjanduszanritel on oma ajalugu ja on näha, et inimeste elu muutub tänu mitmesugustele leiutistele. See oli teada juba vanadel kreeklastel ja roomlastel. Võibolla selle pärast ei olegi võimalik alustada ajalugu kindlast õigest kohast, kuna koguaeg on olemas olnud veel varasem aeg koos nende eelnevate leiutistega. Renessansiajastul ei olnud kunst ajaloolaste jaoks eriti enesestmõistetav huviobjekt. Kirjanduslugusid oli suhteliselt kerge uurida, kuna inimesed tundsid huvi nende vastu. Sel ajal aga haritud inimesed kunstnikke eriti tõsiselt ei võtnud ja nende kohta ei olnud ka vajalikku ajaloolisi uurimustöid ega ettevalmistust. Kõik muutus, kui G. Vasari pani kirja itaalia kunstnike elulood (,,Itaalia kõige kuulsamate arhitektide, maalikunstnike ja skulptorite elulood")
Esemeuurimine (Sachforschung). 1990.a kerge vastandumine, kaasajal sünonüümid. Tänapäeval ei ole ka küsimust kultuuri vaimseks ja materiaalseks jagamine aktuaalne. Kaasaaj mõttes pole eristus vajalik, ainult konteksti ajaloo mõistmise jaoks. Ruth.-E. Mohrmann Münsteri ülikooli euroopa etnoloogia professor. Artiklid majapidamistarvete, elukeskkonna, söömise, joomine jne osas.. Tegev 60ndatest aastatest. Projekt:Westfaalia inimeste söögiharjumuste uurimine. VIDEOLOENGUS 19.sajandil keskenduti kollektsioneerimisele, uuriti rahvalugusid. Esemed, mida koguti esindasid kõiki sots.gruppe, kuid peamiselt olid need talupojakultuuri esindavad, mis tähendab teatud tüüpi esteetikat. Ülikoolis tegeletakse vaimse kultuuriga, muuseumis materiaalsega (saksamaal). Eestis see suund teistsugune, tegeletigi ainult materiaalse kultuuri teemaga. Skandinaavias oli vaimne ja materiaalse kult uurimine seotud tugevalt. 1970.a murrang
mõõdet; totaalne minevikukäsitlus (ühiskond, majandus, kirjandus, poliitika, teadus, igapäevaelu); Eesmärk anda minevikust mitmekesisem pilt, näidata, et pisiasjadki võivad omada tähtsust; Problematiseerib sotsiaalajaloos juurdunud vastandpaare, nagu eliidikultuur vs. rahvakultuur, tootmine vs. tarbimine, tegelikkus vs. Fiktsioon Kirjanduse uurimine uue kultuuriajaloo osana: Kirjanduse ja sotsiokultuuriajaloo seosed Vanem eesti kirjanduslugu - mitte ainult kirjandusajaloo allikad, ka kultuuriajaloo allikad, inimtegevuse sotsiaalsed ja sümboolsed mõõtmed, suhtlusskeemid, argikultuur ja –käitumine, hoiakud, väärtused Kirjanduse roll kultuurisüsteemis Kirjanduse ja kultuuriloo vastastikkused kokkupuutepunktid, ka kultuuriloo seisukohalt, mis on kirjanduskultuuri spetsiifika
metodoloogia. UUSHISTORITSISM: Kirjandustekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega, AGA ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid samuti kirjandusliku nähtusena. UUS KULTUURILUGU Ajaloo tekstuaalsus ja tekstide ajaloolisus. Võimu ühiskonnas on näha nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides KULTUURIUURINGUD: keskendub kultuurilise eneseväljenduse erinevatele aspektidele, kujutav kunst, film, TV, reklaamid, mood, arhitektuur, muusika, massikultuuri erinevad nähtused. Kultuur selle mitmekesistes avaldusvormides, kultuuri toimimine tervikuna. FEMINISTLIK KIRJANDUSTEOORIA: lähtepositsioon: sooline erinevus on kategooria, millele traditstsiooniline kirjandusteadus pole tähelepanu pööranud, sellest lähtuvalt vajab kirjandus ja kirjanduskriitika ümberhindamist ja analüüsi soolisest perspektiivist. POSKOLONIALISLIK TEOORIA: Keskendub kirjandustekstide analüüsile maades ja
kasutab, et publik tema positsiooni omaks võtaks. Õpetus keele praktilise kasutusest, fookus keele mõjul, eriti veenmisjõul ja vahenditel, mille abil soovitud mõju saavutada. Aristotelese "Retoorika" (355. a eKr) Raamatukogud: Egiptuses ja Mesopotaamias arhiivid, kus säilitati valitsejate dokumente. Vana-Kreeka raamatukogud, nt. Teeba raamatukogu (u 1250 eKr) - 20 000 papüürusrulli, Aleksandria ja Pergamoni raamatukogud - käsikirjade uurimine ja ümber kirjutamine Aleksandria koolkond - kreeka kirjanduspärandi kokkukogumine, arvustamine, katalogiseerimine Analoogmeetod - reeglid, mis iseloomustasid ühe autori stiili, nt. Homerose stiil, hilisema päritoluga laulude eristamine Pergamoni koolkond - tekstide allegooriline tõlgendamine, teksti erinevad tähendustasandid. Keskaeg: Augustinus, Jerome - lähtudes kristluse positsioonilt, taaselustasid Platoni argumendid luule vastu, sh kirjandusliku kujutlusvõime kriitika.
kasutab, et publik tema positsiooni omaks võtaks. Õpetus keele praktilise kasutusest, fookus keele mõjul, eriti veenmisjõul ja vahenditel, mille abil soovitud mõju saavutada. Aristotelese “Retoorika” (355. a eKr) Raamatukogud: Egiptuses ja Mesopotaamias arhiivid, kus säilitati valitsejate dokumente. Vana-Kreeka raamatukogud, nt. Teeba raamatukogu (u 1250 eKr) - 20 000 papüürusrulli, Aleksandria ja Pergamoni raamatukogud - käsikirjade uurimine ja ümber kirjutamine Aleksandria koolkond - kreeka kirjanduspärandi kokkukogumine, arvustamine, katalogiseerimine Analoogmeetod - reeglid, mis iseloomustasid ühe autori stiili, nt. Homerose stiil, hilisema päritoluga laulude eristamine Pergamoni koolkond - tekstide allegooriline tõlgendamine, teksti erinevad tähendustasandid. Keskaeg: Augustinus, Jerome - lähtudes kristluse positsioonilt, taaselustasid Platoni argumendid luule vastu, sh kirjandusliku kujutlusvõime kriitika.
Eesti kirjanduse ajaluu jaotus: esimesed käsitlused (19. sajand), Nõukogude aeg, pagulus, taasiseseisvusaeg. D. Jürgenson 1844, E. Nirk 1970, G. Suits 1953, E. Annus 2001. Eesti kirjandusloo arengutendentsid, eesti kirjandusloo probleeme. Varasemad kirjanduslood olid kontekstikesksed. 1930. a kerkis positivism ja tekstikesksus. 1970. a avaldus autorikeskne positivsm, ühiskonnakeskne marksism ja tekstikeskne uuskriitika. 1990. a mitmekesistus kirjanduse uurimine ja rakendati uusi teooriaid (psühhoanalüüs, postkolonialism jms). 20. saj keskendus mitmekaanonilisusele (kirjandus baltisaksa ja Nõukogude ajal ning paguluses). Eesti kirjandusajalugu jaguneb ühiskondlik- kultuurilistiest määratlusteks (nt ärkamisaeg) ja kirjanduskesketeks voolumõisteteks (nt realism ja uusromantika). Eesti kirjanduslugu käsitleb rahvuskirjanduslikkust, eestikeelsust, oma-võõra kirjanduse suhet.
Antropoloogia ·1970. aastatel toimub kaks rööpset arengut: (kultuuri)ajaloolased avastavad antropoloogia ja antropoloogid avastavad ajaloo. · Ajalool ja antropoloogial (kitsamalt kultuuriajalool ja kultuuriantropoloogial) on suur ühisosa: mõlemad uurivad "kultuurilist teist" esimene ajas, teine ruumis kaugeid kultuure. · Mõlema distsipliini eesmärk on mõista ja eritleda inimeste ja ühiskondade käitumist ja ettekujutusi; mõlemad peavad ennast asetama "teise" perspektiivi, et uuritavat paremini mõista.
1. Kultuuriajalugu võib käsitleda mitmel erineval moel. Üks neist on kindlasti vaadelda seda suurte narratiivide abil. See on justkui suur lugu, mis koosneb väga erineva suurusega gruppidest ja ka indiviididest. Gruppide alla kuuluvad näiteks erinevad ühiskonnakihid, perekonnad ja nii edasi. Neid võib jaotada pea igat moodi ja erinevate tunnuste alusel. Indiviid, kellest suures loos räägitakse, on üldjuhul niiöelda kõrgemast klassist, kuigi uuemates kultuuriajalookäsitlustes on ka lihtinimeste lugusid. Tegelikult on suur narratiiv pigem ,,suurte" inimeste lugu, seal küll räägitakse ka tavainimestest, kuid põhirõhk on ikkagi ,,suurtel". Nende elusaatuselt keskendutakse rohkem, ülejäänu on siiski natuke kõrvaline. Päris ära loomulikult ,,väikseid" inimesi ei unustata mõnikord pühendatakse neile terveid lugusid ja tihti on nende tegevus taustaks, kuid mitte nii suurel määral. ,,Suured" lood ongi püsima jäänud ilmselt just nende ,,suuruse" pärast. Näite
muutumisprotsess on pidev Kaasaegsetes rahvaluulekäsitustes seatakse esiplaanile rühma kogemus (rahvaluuleteaduse varasel kujunemisajal olid kesksed mõisted vana ja rahvas). Veel 20. saj III veerandil kasutati sõnu ,,rahvaluule" ja ,,folkloor" nii uurimisainena kui seda uuriva teadusena, praegu hoitakse neid aga lahus: aines on ,,rahvaluule" ja ,,folkloor" ning teadus, mis seda uurib ,,rahvaluuleteadus" ja ,,folkloristika". 2. Rahvaluule e folkloori mõiste ja uurimine rahvusvahelises kontekstis. Saksamaal oli nn teadus rahvast volkskunde. Venemaa geograafia, etnograafia Inglismaa folklore rahva teadmised 20 saj lõpul kesk/põhja-euroopas rahvakultuuri uuriva teadusena üldmõistet etnoloogia. Saksakeelses tehakse vahet euroopa etnoloogia ja etnoloogia vahel. Inglise k teaduskirjanduses võib folkloristika hõlmata sama ala, mida mujal käsitatakse etnoloogiana. Eestis on need lahus. Ingl k folkloristika erijoon kultuurantropoloogiliste
1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest 1 1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest Mis on kultuur? Erinevad kultuuri määratlemise viisid. ÜLESANNE: Igaüks kirjutab max 3 min jooksul mida tähendab minu jaoks kultuur e. kultuuri definitsiooni. · kultuuri uurimine erinevate teoreetiliste meetoditega · mida on võimalik nende meetoditega teada saada? · mis on kultuur? Mis on ,,kultuur"? Mida mõeldakse kui öeldakse ,,kultuur"? Kui me räägime kultuuri igapäevasest mõistisest e sellest milline on laiemalt (mitte ainult teaduse vaatepunktist) siis võib siin eristada 2 üldlevinud arusaama. Esiteks, enamasti inimesed ei mõtle sellele, mis see kultuur on milles nad elavad, või õigemini, mida nad igapäevaselt elavad. Kultuur on igapäevaselt
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
dateerib, uurib konteksti ja teksti vastasmõju. Uushistoritsism: Kirjandustekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega, AGA ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid kirjandusliku nähtusena. !Ühiskonda mõjutavad võimustruktuurid sisalduvad nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides Kultuuriuuringud: keskendub kultuurilise eneseväljenduse erinevatele aspektidele, kujutav kunst, film, TV, reklaamid, mood, arhitektuur, muusika, massikultuuri erinevad nähtused. Kultuur selle mitmekesistes avaldusvormides, kultuuri toimimine tervikuna. 2 Feministlik kirjandusteooria: lähtepositsioon: sooline erinevus on kategooria, millele traditstsiooniline kirjandusteadus pole tähelepanu pööranud, sellest lähtuvalt vajab kirjandus ja kirjanduskriitika ümberhindamist ja analüüsi soolisest
(ainujumala usk) 2. Metafüüsiline inimmõistus, ühiskond, teadus ei kasuta maailma mõistmiseks enam teoloogilise olendeid, tõde otsitakse abstraktsetest kategooriatest, enese seest, monoteismi ainujumal muutub ürgseks 3. Positivistlik mis ei ole meeltega tajutav või kogetav, ei ole olemas; empiiriline vaatlus, füüsilise uurimine, kontrollitavate faktide olulisus, inimmõistus püüdleb teaduslikkuse poole Inimmõistus ning erinevad teadused läbivad need staadiumid Ise pidas ülimaks, viimaseks, positivismi, sotsioloogilist mõtlemist Teaduse kõrgeim sfäär on siiski moraali ja eetika valdkond, mis on õilsam kui sotsioloogia Pööras tähelepanu praktika ja teooria vahelistele seostele Proovis oma teooriaga parandada Prantsuse rev ajal tekkinud pingeid ühiskonnas, eemalduda
Teose vorm on ‘tähenduste struktuur’, mis väljendub autonoomse tervikuna läbi kujundite(thematic imagery) ja sümbolite kasutuse (sümbolic action). Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus (sh. looming). Fookuses struktuurid, millele alluvad kultuurinähtused. Strukturalism on meetod, mille abil süstematiseeritakse inimkogemust, seda kasut. mitmetes valdkondades (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, psühholoogia, kirjandusteadus). Semiootika on samuti üks strukturalistlikke kirjanduse ja kultuuri analüüsiteooriad. Semiootika kesketeks mõisteteks on märk ja märgisüsteem: mida need semiootikas tähistavad? Märgisüsteem on lingvistiline või mittelingvistiline objekt või käitumismudel, mis toimib nagu keel. Keel on kõige olulisem märgisüsteem, lähtub Saussure märk = tähistaja + tähistatav
, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
● Miks uurida kirjandust ? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne. ● Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve ? Kirjanduskriitika- hinnangu andmine, kritiseerimine, kirjandusteose seletamine, konkreetse sõnakunstiteose uurimine ja analüüs ● Mis on tõlgendamine ? Kitsas tähenduses:teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine, keskendumine, nt žanri, struktuuri, teema ja mõju küsimustele. ● Mis on kirjandusteooria ? Kirjandusteooria on mingi süsteemse mõtteraamistiku rakendamine kirjandusteosele selle tähenduse avamiseks. Analüüsipraktika
Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve
Volkskunde saksa teadlane uurib saksa talupoegi. Völkerkunde saksalane uurib mittesakslasi. Etnograafia mõistena enne etnoloogia kasutamist(1960 lepiti etnoloogia mõistes kokku, etnoloogia lähtub mandri-Euroopast), etnograafia uuris materiaalset ja folkloristika inimese loomuse avaldusi (suuline ja vaimne pärimus). Etnograafia 3 etappi: 1)etnograafia ehk andmete kogumine 2)kogutu võrdlemine 3) teooria loomine/esitamine Eristus füüsiline antropoloogia, mis uuris füüsilist karakteristikat (põlvnemist, iseärasusi) ja lingvistikat, inimest bioloogilise olendina. Etnoloogia kujunes soovis rahvuslust põhjendada, soov näidata, et ka arengujärgus rahvad on kultuursed ja selle kaudu sai oma kultuuri üles ehitada. Antropoloogia sünd. kolonialismist, vajadus kolooniaid tunda ja mõista, et neid paremini valitseda. Lisaks missionitöö-pidi tundma rahvaid kellele oma usku levitati, et ära hoida probleeme
perioodil või ainult teatud ajal. Viimasel juhul vaadeladakse mingi ajaperioodi kultuurilisi (k.a. kirjanduslikke) jooni. Suhtes ajaloosündmustega määratletakse ajaloolised faktorid, mis mõjutasid kirjandusloomet ja mis selles kajastuvad. Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). Kirjandus kui omaette uurimisobjekt, uurimine muutus tekstikeskseks. Formalism - kirjandus kui inimolemuse kesksete tõdede edastaja, mitte ,,l'art pour l'art". Funktsionalism - 60-70 kadus arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest. Kirjandus - funktsionaalne, mitte olemuslik kategooria, teda ei erista mitte eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. Kirjandust vaadeldi olevikukesksena, peegeldamas loomishetke eesmärki ja väärtushinnaguid. Tänapäev: a) pluralistlikud kirjanduslood, pole ühtset raami
Tänavu kutsutakse etnograafias seda, kui minnakse mingi grupi rahvaste juurde ja kogutakse erinevaid andmeid, sellest saab antropoloogiline uurimus siis, kui sellele lisatakse mingi teoreetiline mõtisklus või uuendus. folkloristika – ka üsna sama, huvitub inimese loovusest ja kui varasemal aja folkloristika eristus etnograafiast või antropoloogiast sellega, et folkloristika tegeleb suulise ja vaimse pärimusega, siis praegu pole sellel eriti vahet. Seda üldistatakse kui ühte antropoloogia osa, millele lisandub etnoloogia ja lingvistika. Antropoloogia seisukohalt on see esteetiline antropoloogia, samas folkloristika jaoks on antropoloogia vaid üks meetod. Kogu see asi on üsna sama, aga erinevates riikides, koolides või osakondades kutsutakse neid erinevalt, kuna need mõisted on kujunenud erinevalt. Mis ühendab kõiki maailma inimesi, et me võiksime öelda, et kõik inimesed maailmas on mingiks uurimisobjektiks? Kõikidel rahvastel on oma kultuur ja
SISSEJUHATUS ETNOLOOGIASSE Sissejuhatus Etnoloogia tegeleb erinevate rahvaste ja kultuuridega, kusjuures peamiselt mitte-lääne kultuuridega ja mitte kõrg-tsivilisatsioonidega. Kuigi tänapäeval võib uurida igasuguseid kultuurinähtusi, uuritakse oma kultuuris põhiliselt rahvakultuuri alla jäävat. Vanemast vaatekohast lähtudes on kultuur vaid kõrgkultuur osade rahvaste areng on teatud staadiumis peatunud ning eksisteerivad kõrgtsivilisatsioonid ning rahvad kellel seda ei ole. Tänapäevase antropoloogia arusaama kohaselt on igasuguse inimtegevuse avaldus kultuur ning ilma igasuguse rahvatsevahelise hierarhiata. Erinevused antropoloogia, etnograafia ja etnoloogia vahel seisnevad peamiselt uurimismeetodites
keerulisemaks. +Eco, Umberto itaalia semiootik, filosoof, kriitik jne. Kirjutanud arvukalt teoseid semiootikast. Kaasaegse esteetika spetsialist. Eliade, Mircea Rumeenia päritolu usundiajaloolane ja romaanikirjanik. Tuntud usundiloo uurijana. Leidis, et religioon on kultuuri tekkimise eelduseks. Foucault, Michel prantsuse filosoof; palju mõjukaid töid. Prantsuse stukturalismi peaarendaja. Frazer, James inglise etnoloog. Mütoloogia uurija, peetud ka üheks moodsa antropoloogia isaks. Tema teos ,,Kuldne oks", mis sisaldab mütoloogilist ja etnograafilist materjali on edasi arendanud teadust ja kirjandust. Tuntud peamiselt algse ühiskonna, usundiloo ja kombe uurijana. Frege, Gottlob saksa matemaatik, loogik, filosoof; peetakse matemaatilise loogika ja analüütilise filosoofia rajajaks. Peetakse suureks loogikuks. Tõi välja sõnad Bedeutung (tähistatu) ja Sinn (märgi tähendus). Freud, Sigmund Austria psühhiaater; psühhoanalüüsi teooria ja metoodi rajaja
1 I Sissejuhatus Eesti ajaloo historiograafiasse Historia – mineviku uurimine + grafo - kirjutama, kirjutan = ajaloo kirjutamine, kirjalik jutustus möödunust. Lähtudes sellest tähendusest nimetati minevikus ajalooteoste autoreid historiograafideks. Oli ametlik tiitel, amet. Sellega kaasnes riiklik stipendium ja au. Sõnal historiograafia on siiski mitmeid tähendusi: - Ajalookirjandus üldse. Tavakeeles kohtab kõige enam. - Analüüsiv kriitiline ülevaade ehk käsitlus ajalookirjandusest mingi valdkonna, maa või perioodi kohta (levinuim tähendus).
kasvatama, viljelema, hooldama, korras hoidma (vrdl e.k põllukultuurid; ingl.k agriculture). S.t siis loodust kultuurseks muutma. Inimtegevus maakeral on olnud looduskeskkondade muutmine kultuurikeskkondadeks. Kultuur kui midagi kõrgemat kui loodus. Kultuuri-looduse vastandus kui ,,tsiviliseeritud kultuuride" ja ,,metsikute kultuuride" v ,,loodusrahvaste" vahel oli varases antropoloogias väga levinud. Seepärast tuuakse tihti välja antropoloogia sugulus koloniaalse mõtteviisiga. Varaste antropoloogide kui kultuuriliselt kõrgelt arenenud teadlaste jaoks oli ,,loodusrahvas" ja nende ,,metsik mõtlemine" huvitav uurimisobjekt, räägiti 1 1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest arenenud ja primitiivsetest kultuuridest. Aga kelle seisukohast arenenud? Milliste standardite järgi seda mõõta
asendusnimesid. Keskaeg ·Klooster- Eesti alal on tegutsenud paljude ordude kloostrid: tsistertslaste, frantsisklaste, dominiiklaste, birgitlaste, augustiinide ja jesuiitide kloostrid. Esimestena jõudsid Eesti alale tsistertslased, arvatavasti juba enne 13. saj. algust. Tsistertslased rajasid Eestisse kaks kloostrit, 1228. aastal Valkena ehk Kärkna, Lihula kloostri 13. sajandi viimasel veerandil ja 1317. aastal Padise kloostri. ·Romaani kunst: valjala kirik-Eestisse jõudis romaani stiil enne gootika lõplikku võitu 13. sajandi algul siinsed alad võõrvallutajatele allutanud põhjala ristisõdade käigus. Üsna pea hakkas romaani stiili asemel levima aga gootika, mistõttu Eestis on säilinud vaid paar romaani stiili elemente kandvat ehitist. Valjala Martini kirik on kirik Valjala vallas Saare maakonnas. on ehitatud romaani ja gooti stiilis. Valjala kirik oli ühtlasi ka kaitserajatiseks
Etnoloogia ja kultuuriantropoloogia algused Kultuuri määratlus ajalooliselt Kuni 19. sajandini seostus kultuuri määratlus eelkõige kõrgekultuuriga: kujutav kunst, muusika, kirjandus jne. Kultuur on eliidi privileeg, see pole kõigile kättesaadav. Kultuur on vaid osa inimese tegevusest. Levib arusaam, et on rahvaid, kus kultuuri ei olegi. Neid rahvaid peeti metsikuse reservuaariks, kust arenenud rahvad said ammutada inspiratsiooni. Distsipliinid etnoloogia ning kultuuriantropoloogia arenesid välja 19. sajandi teisel poolel. 1871. aastal esitas Edward Tylor esimese etnol/kultatrop kultuuridefinitsiooni:
süsteemi raames ja bürokraatia tungib ka argiellu. Fonoloogia - keeleteaduse osa, mis tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega keskendudes just häälikusüsteemi toimimisele kõne ja keele sisu seisukohast. Frankfurdi koolkond - neomarksistlikku ühiskonnateooriat arendanud koolkond, mis kujunes Frankfurdis 1930. aastail. Koolkond on püüdnud ühendada Kanti, Hegeli,Marxi, Freudi, Max Weberi ja György Lukácsi vaateid. Peamine doktriin oli kriitiline uurimine. Püüti ühendada empiirilisi ja teoreetilisi ühiskonnauuringuid (pakuti välja interdistsiplinaarne käsitlusviis). hermeneutiline ring Gadamer, Hans loodud mõiste, teksti tõlgendamine tervikuna arvestades ajaloolist, tekstiloolist, mõisteloolist jne horisonti, st laiemat konteksti, meil on tõlgendatavast alati olemas eelteadmine või eelarvamus, mille pinnalt me midagi tõlgendama asume. Seda eelarvamust pole võimalik kõrvale jätta või
4.1 Eellugu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 19 4.1.1 Varasemad kroonikad ja reisikirjad . . . . . . . . . . . . . . . 19 4.1.2 Balti-Sakslastest kirjamehed . . . . . . . . . . . . . . . . . . 20 4.1.3 Õpetatud Eesti Selts . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 20 4.1.4 Eestlastest rahvakultuuri kogujad ja uurijad. 19-20 saj. . . . . 20 4.2 Etnoloogia kui teadus Eestis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 20 4.2.1 Eesti Vabariik . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 20 4.2.2 Nõukogude Eesti . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 21 4.2.3 Peamised uurimisvadkonnad . . . . . . . . . . . . . . . . . . 21 4.2
Loeng 1. Mis on kultuurantropoloogia ja mida ta uurib? Antropoloogia põhijooned. 1. Antropoloogia on võrdlev. Antropoloogid võrdlevad, mis on normaalne ühes ühiskonnas või kultuuris ei pruugi olla seda mõnes teises. 1. Kultuuride/ühiskondade vaheline võrdlus: nii erinevuse kui sarnasused. Ülemaailne (nt Nayaride pere vs eesti pere; eesti üksikemadus vs Kariibi ühiskondade üksikemadus) Regionaalne (nt sotsialismijärgsed ühiskonnad omavahel) Ühiskonnasisene (subkultuuride, klasside vms vahel) 2
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
