Kraniomeetria enne Darwinit ja Broca ajal (0)

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
KRANIOMEETRIA ENNE DARWINIT JA PAUL BROCA  AJAL 
Referaat 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tallinn 2015 
 
 
Sisukord 
Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3 
Lühiülevaade raamatust .............................................................................................................. 4 
Ameerika polügenism ja kraniomeetria enne Darwinit .............................................................. 5 
Monogenism ja polügenism ................................................................................................... 6 
Louis Agassiz (1807-1873) .................................................................................................... 6 
Samuel George  Morton (1799- 1851 ) ..................................................................................... 8 
Kranioloogia   õitseaeg  ................................................................................................................. 9 
Robert Bennett Beani andmed mõhnkeha kohta .................................................................... 9 
Paul Broca ja tema koolkond ............................................................................................... 10 
Naiste ajud ........................................................................................................................ 11 
Gouldi kokkuvõte kranioloogiast ......................................................................................... 11 
Kokkuvõte ................................................................................................................................ 12 
Pildid olulisematest lehekülgedest ........................................................................................... 13 
Kasutatud kirjandus .................................................................................................................. 16 
 
 
 
 
 
Sissejuhatus 
Stephen   Jay  Gouldi  raamat  „Vääriti  mõõdetud  inimene“  esmasel  vaatlusel  paistab  olevat 
tegemist  põnevate  teooriatega,  miks  aja  jooksul  on  mõeldud,  et  mõned  inimesed  ei  ole  nii 
intelligentsed  kui  teised.  Referaadis  keskendun  kahele  esimesele  peatükile,  mis  paneb 
põhirõhu  kraniomeetriale  ehk  koljude  mõõtmisele  ning  nende  raskuse  välja  arvutamisele. 
Raamatus tuuakse välja erinevate  uurijate  teooriad ning siis püüab  Gould  need lahti seletada 
ja  ka  natukene  parandada.  Kuna  ise  ei  ole  kokku  puutunud  paljude  väidetega,  miks  üldse 
arvatakse näiteks, et mustanahalised on alaväärtuslikumad kui teised  rassid ,  ootan  põnevusega 
põhjendusi uurijate ja nende ümberlükkamisi autori poolt.  
 
 
 
 
3 
 
Lühiülevaade raamatust 
Stephen Jay  Gould  oli väljaõppelt  bioloog , kuid oma raamatus paneb ta tavapärasest suuremat 
rõhku andmete statistilisele analüüsile. Tema keskendub ajaloolises mastaabis esmaavastajate 
või   koolkondade   rajajate  „suurtele“  argumentidele  ja  eskitustele.  Raamat  jaguneb  kaheks 
pooleks, millest kumbki esindab kronoloogilises jäjrestuses antud teooria keskseid seisukohti 
19.  ja  20.  sajandi  jooksul.  Üheksateistkümnendal  sajandil  keskenduti  koljude   füüsilisele  
mõõtmisele  kas  siis  väljast  või  seestpoolt.  Kahekümnendal  sajandil  siirduti  oletatavalt 
vahetumate intelligentsustestidega aju  võimekuse mõõtmisele. Gould nimetab oma raamatut 
kroonikaks,  milles  on  rängad  ja  õpetlikud  eksimused  intelligentsuse  teooria  lähtealustes  ja 
selle õigustuses. (Gould, 2001).  
 
 
4 
 
Ameerika  polügenism  ja  kraniomeetria  enne 
Darwinit 
Gould toob välja, et hinnates teaduse mõju 18. ja 19. sajandi seisukohtadele  rasside  olemusest, 
on vaja  kõigepealt  mõista tolleaegse ühiskonna kultuurimiljööd, kus juhid ja intellektuaalid ei 
kahelnud  vähimalgi  määral  inimeste  rasside  alusel  järjestamise  kohasuses  ja  sünduses  – 
indiaanlased  olid  valgetest  madalamad  ja  mustanahlised  kõigist  kõige  madalamal.  Jaguneti 
kahte gruppi: nn  karmi  käe  poliitikud  olid kindlad, et mustad kuulusid madalamasse rassi ning 
nende  bioloogiline  staatus  õigustas  nende  orjastamist  ja  koloniseerimist;  teine  grupp  ehk 
leebed poliitikud olid päri, et mustad on alaväärtuslikud, kuid arvasid samal ajal, et inimeste 
õigus vabadusele ei sõltunud nende intelligentsiastmest.  Thomas   Jefferson  kirjutas: „Milline 
ka ei oleks nende talendikuse tase, pole see mingil juhul nende õiguste mõõdupuuks.“ (Gould, 
2001). 
Lisaks  tekkisid  nn  leebetel  poliitikutel  erinevad  seisukohad,  näiteks  osad  uskusid,  et   andes  
mustadele  korralik   haridus   ja  elatustase,  võiksid  nad  „ tõusta “  valgetega  samale  tasemele.  
Teised  aga  propageerisid,  et   mustade    piiratus   on  püsiv  nähtus.  Kokkuleppele  ei  jõutud  ka 
selles vallas, kas mustade alaväärtuslikkuse põhjus on bioloogiline või  kultuuriline.  (Gould, 
2001). 
Gould on raamatusse kirja  pannud  mõned näited, mida arvatakse mustade rassist. Ta rõhutab, 
et  ei  soovi  nende  ütlemistega  maha  teha  tähtsaid  mehi,  vaid  tahab  näidata,  et  lääneriikide 
valged  juhid  18.  ja  19.  sajandil  olid  igati  päri  rassilise  järjestamise  teooriaga  ega  kahelnud 
selle moraalsuses. (Gould, 2001). 
Thomas Jefferson: „Ma esitan selle mõtte  niisiis  üksnes oletusena, et mustad, kas siis seetõttu, 
et  nad  on  algupäraselt  eri   rass ,  või  on  neid  selleks  muutnud  aeg  ja   asjaolud ,  on  võrreldes 
valgetega nii füüsilistelt kui ka vaimsetelt võimetelt alaväärtuslikud“ (Gossett, 1965, lk 44). 
Lincoln ütles ühes debatis 1858. aastal, et valge ja musta rassi vahel on füüsiline erinevus, mis 
tema arvates ei võimalda neil kahel rassil elada kunagi koos sotsiaalse ja poliitilise võrdsuse 
tingimustes.  Samal  ajal  tuleb  elada  nii  valgetel  kui   mustadel   ühes  riigis,  peab  paratamatult 
aktsepteerima, et üks rass on ülem ja teine alam, ning nii nagu kõik teisedki, pooldan ka mina 
seisukohta, et ülema rassi positsioon kuulub valgetele. (Gould, 2001). 
5 
 
Kuigi  jääb  mulje,  et  inimesed  püüdsid  leida  ainult  põhjuseid,  miks  mustad  on  alamklass, 
protesteeris   Alexander   von   Humboldt ,  maailmarändur,   riigimees   ja  19.  sajandi  suurim 
teadstepopulariseeija,   jõulisemalt   ja  aktiivsemalt  kui  ükski  teine  tolle  aja   loodusteadlane  
intellektist  või  esteetilistest   kaalutlustest   lähtuva  järjestamise  vastu.  Tema  kutsus  lõpetama 
orjust  ja  ikestamist,  mis  oli  Humboldti  sõnul  takistuseks  kõigi  inimeste  loomulikule 
püüdlusele  arendada  oma  vaimseid  võimeid.  Ta  kirjutas  järgmiselt:  „Väites,  et  inimene  kui 
liik  on  ühtne,  tõrjume  me  samal  ajal  järsult  tagasi  alandava  teooria  ülematest  ja  alamatest 
inimrassidest. Mõned rahvad on küll  kultuurile  vastuvõtlikumad kui teised  – kuid iseenesest 
pole ükski teisest õilsam või  ülevam . Kõik on ühel määral loodud vabadeks (1849, lk 368).“ 
(Gould, 2001). 
Monogenism ja polügenism 
Enne evolutsiooniteooriat esitati rassilise järjestamise õigustamiseks kahesuguseid argumente. 
„Pehmem“  argument  lähtus  piiblis  esitatud  teesist,  mille  kohaselt   inimkond   on  ühtne  ning 
kõik  pärinevad  Jumala  loodud  Aadamast  ja  Eevast.  Selline  seisukoht   kandis   nime 
monogenism ehk ühtse  päritolu teooria. Rassid  on  mandunud  erineval  määral,  valged kõige 
vähem ja mustad kõige enam. Rassiliste erinevuste peamise  põhjusena  toodi kõige sagedamini 
esile klimaatilisi tingimusi.  Osad arvasid, et kliima tõttu tekkinud erinevused on kinnistunud 
ja neid ei saa enam kunagi ära kaotada. Teised jällegi väitsid, et kui erinevused tekkisid aja 
jooksul  vähehaaval,  siis  viitas  see  võimalusele  muutuseprotsess  sobivad  keskkonnas 
ümberpöördult käima panna. (Gould, 2001). 
„Rangema“ argumendi kohaselt olid inimrassid eraldiseisvad bioloogilised liigid ja erinevate 
Aadamate  järeltulijad.  Mustanahalised  olid  teine  elusolendite  liik  ja  nende  kohta  „inimeste 
võrdõiguslikkuse“  printsiip  ei   kehtinud .  Inimesed,  kes  pooldasid  selliseid  vaateid,  kutsuti 
polügenistideks.  Ameerikas  oli  plügenismi  eestkõneleja  Louis  Agassiz.  Tema  hakkas 
inimrasside   kui  eri  liikide  doktriini  pooldama  pärast  oma  esimesi  isiklikke  kogemusi 
lävimisest Ameerika mustadega. (Gould, 2001). 
Louis Agassiz (1807-1873) 
Louis  Agassiz  oli  suur  Šveitsi  loodusteadlane,  kes  sai   tuntuks   Euroopas  peamiselt 
kalafossiilide uurijana. 1840. aastatel immigreerus mees aga Ameerikasse, kus ta liitus teiste 
polügenistidega.  Louis  Agassize  poolehoid  polügenismile  lähtus  otseselt  bioloogilise 
6 
 
uurimistöö  meetoditest,  mis  ta  oli  välja  töötanud  teiste  ja  varasemate  uurimuste  kontekstis. 
Tal  oli   eelsoodumus   võtta  omaks  polügenism,  sest  ta  uskus,  et  liigid  loodi  oma  kindlates 
kohtades  ja  tavaliselt  ei  rännanud  nad  neist  kuigi  kaugele.  Seega  kui  võtta  inimene,  kes  on 
jagunenud  suhteliselt   eraldiseisvateks   geograafilisteks   rassideks ,  tuvastas  ta  mitu  erinevat 
liiki, mis igaüks loodi oma loomiskeskuses. (Gould, 2001). 
Gould   arvab   aga,  et  Agassiz  tõmmati  polügenismi  poole  siiski  sellepärast,  et  Ameerikas 
puutus ta kokku mustanahalistega ja tema polügenistidest  kolleegid  ilmselt veensid mehel üle 
minna  ühelt  uskumuselt teisele. (Gould, 2001). 
Raamatu  autor  kirjeldab  Agassize  argumente  polügenismist.  Polügenismi  teooria  ei  kujuta 
endast  rünnakut  inimkonna  ühtsuse  piiblidoktriini  vastu.  Inimesi  seob  ühine  vormiline 
struktuur ja solidaarsustunne, kuigi rassid loodi eri liikidena. Piibel ei  maini  mustsete aegade 
inimestele  tundmatuid  maailmajagusid;  lugu  Aadamast   viitab   üksnes   kaukaasia   rassi 
päritolule. (Gould, 2001). 
Agassiz  ei   hoidnud   ennast  tagasi,  kui  oli  vaja  välja  tuua  põhjuseid,  miks  mustad  on 
alaväärtuslikumad  ning  eriti  oli  tema  hirm  segaabielude  tekkimise  näol.  Veel  peab  ta 
teostamatuks  sotsiaalset  võrdsust,  ta  üteb:  „See  on  võimatus,  mis  tuleneb  neegrirassi 
iseloomust;  sest  mustad  on  „laisad,  vallatud,  sensuaalsed,  teisi  matkivad,  orjalikud, 
heatujulised,  muutliku  meelega, ebajärjekindlad oma eesmärkide osas, ustavad, südamlikud, 
teistest  rassidest   kõiges   täiesti  erinevad,  neid  võib  võrrelda  lastega  –  kasvult  on  nad  nagu 
täiskasvanud,  kuid  mõistus  on  jäänud  lapse  omaks.  ...Seetõttu  pean  ma  neid  võimetuteks 
elama koos valgetega ühes ja samas  kogukonnas  sotsiaalse võrdsuse tingimustes, ilma et nad 
kujutaksid  endast  ohtu  ühiskondlikule korrale“ (10. august,  1863).  Agassiz lootis  ka veel,  et 
kuna mustanahalised on  harjunud  elama pigem niiskes ja  soojas  kliimas, siis lõpuks lähevad 
nad  ise  tagasi  oma  loomupärasesse  kodupaika  ning  tänu  sellele  hääbub  põhjas  mustade 
asustus. (Gould, 2001). 
Kahjuks aga Agassize viimastel eluaastatel hakkasid tema õpilased mässama ja poolehoidjad 
jooksid vastasleeri üle. Siiski jäi ta avalikkuse  silmis  kangelaseks, aga teadlased pidasid teda 
pigem kangekaelseks vananevaks dogmaatikuks, kes jäi kindlaks oma darvinismi võidukäigu 
eelsest ajast pärit iganenud tõekspidamistele. Ameerikas saavutas siiski võidu tema pooldatud 
rassilise  segregeerimise  poliitika  ning  see  oli  mehele  suureks   lohutuseks ,  kuna  tema  lapsik 
lootus, et rassid eraldavad ennast vabatahtlikult geograafiliselt, ei teostunud. (Gould, 2001). 
7 
 
Samuel George Morton (1799-1851) 
Kui Agassiz ainult esitas julgeid ja kaugeleulatuvaid spekulatsioone, kuid ei  kogunud  ise oma 
polügenismiteooria  toetuseks  mingeid tõendusmaterjale, siis Samuel George Morton, kes oli 
Philadelphias  tunnustatud  arst  ja  teadlane,  varustas  polügenismi  „Ameerika  koolkonna“ 
„faktidega“,  tänu  millele  see  saavutas   tunnustuse   kogu  maailmas.  Nimelt  alustas  Morton 
inimkoljude kollektsioneerimist 1820. aastatel ja 30 aastat hiljem oli tema kogus üle tuhande 
kolju . (Gould, 2001). 
Isegi,  kui  alguses  oli  Morton  kahtleval  positsioonil  polügenismi  suhtes,  kirjutas  ta  hiljem 
mitmeid artikleid, kaitstes inimrasside kui eraldiseisvate ja niisuguseks loodud liikide staatust. 
Mortonil oli üks  hüpotees , mida ta tahtis kontrollida: nimelt, et rasse on  võimalik järjestada 
aju objektiivse füüsiliste näitajate, eriti selle suuruse alusel. Ta otsustas püüda järjestada rasse 
ajude keskmise suuruse järgi. Morton täitis koljuõõnsused sõelutud valgete sinepiseemnetega, 
kallas siis seemned mõõtekolbi ja mõõtis ajumahtuvuse kuuptollides. Hiljem tuli aga välja, et 
sinepiseemned ei ole selle töö jaoks sobivad, kuna on liiga kerged ja erineva suurusega. Seega 
võttis ta kasutusele tinakuulid, ning saavutas püsivaid tulemusi, mis sama kolju mõõtmisel ei 
erinenud kunagi enam kui ühe kuuptolli jagu. (Gould, 2001). 
Mortoni tehtud katsed näitavad selgelt, et  mustanahalistel  on kõige väiksem aju ja seega on 
nad  ka  alaväärtuslikud  (Pilt  1),  kuid  Gould  leiab  nendes  katsetes  palju  ebatäpsusi.  Näiteks 
jättis  Morton  valikuliselt  välja  või  siis   liitis   juurde  suuri  alajaotusi,  eesmärgiga  saada 
mõõdetava  grupi  keskmiseks  tulemust,  mis  vastas  tema  ootsutele.  Ta  võttis  arvesse  Peruu 
inkad , vähendamaks indiaanlaste keskmist, kuid jättis kõrvale hindud, tõstmaks kaukaaslaste 
keskmist.  Gould  toob  ka  välja  Mortoni  ilmselged  eksimused,  näiteks  ta  oli  veendunud,  et 
erinevused  kolju  suuruses  tähistasid  erinevusi  sünnipärastes  vaimsetes  võimetes.  Ta  ei 
kaalunud  kunagi  ühtegi  teistsugust  alternatiivi.  Lisaks  ei  arvutanud  Morton  kunagi  välja 
keskmisi soo või kehakasvu järgi, sest kui ta oleks välja arvutanud kehakasvu mõju, oleks ta 
tõenäoliselt mõistnud, et see seletaks ära kõik erinevused uurimisaluste gruppide aju suuruste 
vahel. Viimasena ütleb Gould, et kõik arvutusvead ja kõrvalekalded, mida autor märkas, olid 
tehtud Mortoni kasuks. (Gould, 2001). 
Samuel  George  Mortonil  olid  ilmselt  nii  tugevad  veendumused  rassilises  järjestamises,  et 
need määrasid tema arvutuste tulemused ette ära. Ta ei teinud mingeid katseid, et  peita  oma 
vigu, kuid siiski ülistati Mortonit kui oma aja ühte kõige silmapaistvamat objektivisti. (Gould, 
2001). 
8 
 
Kranioloogia õitseaeg 
Pärast  evolutsiooniteooriat  rahunes  polügenistide  ja  monogenistide  äge  vaidlus  ning  samas 
rahuldas  see  mõlemaid  pooli.  Monogenistid  jätkasid  vaimsele  ja  moraalsele  väärtusele 
tuginveale  lineaarsete  rassihierarhiate  konstrueerimist;  polügenistid  tunnistasid  nüüd 
eelajaloolistel  aegadel  elanud  ühiste  esivanemate  olemasolu,  kuid  väitsid,  et  rassid  olid 
eksisteerinud  piisavalt  kaua  eraldi,  et  nende  vahel  võisid  tekkida  olulised  sünnipärased 
erinevused andekuse ja intelligentsuse osas. (Gould, 2001). 
Üheksateistkümnenda  sajandi  teine  pool  polnud  üksnes  antropoloogia  tekkimise  ja  arengu 
ajastu.  Samavõrra  vastupandamatult  võitis  teadusemaailmas  populaarsust  veel  üks  trend  – 
arvude   kummardamine ,  usk,  et  range  mõõdistamine  võib  garanteerida  ümberlükkamatu 
täpsuse,  ning  olla  üleminekuteeks  subjektiivsetelt  spekulatsioonidelt  tõelisele,  Newtoni 
füüsika  väärilisele  teadusele.  Gould  ongi  oma  raamatus  just  terve  peatüki  pühendanud 
kraniomeetriale ehk kolju ja selle sisu mõõtmise andmete kogumisele. (Gould, 2001). 
Robert Bennett Beani andmed mõhnkeha kohta 
Virginia   arst  Robert  Bennett   Bean   andis  1906.  aastal  välja  artikli,  milles  võrdles  Ameerika 
mustanahaliste ja valgete ajusid. Muidugi leidis ta tähendusrikkaid erinevusi, mis kõik viitasid 
mustade alaväärtuslikkusele. Eriti oluline oli, et Bean sai oma  arvamusi  arvude abil tõestada. 
(Gould, 2001). 
Eriti  uhke  oli  Bean  enda  kogutud  andmete  üle  mõhnkeha  kohta,  mis  on  parem  ja  vasakut 
ajupoolkera   ühendavaid   kudesid   sisaldav  ajukoetis.  Lähtudes  kraniomeetria  algtõest,  et 
kõrgemaid  vaimseid  funktsioone  täidab  aju   eespoolne   osa  ja  meelelis-motoorsed  võimed 
asuvad aju tagumises  pooles , jõudis Bean oma arutlustes järeldusele, et rasse võib järjestada 
mõhnkeha vastavate osade suhtelise suuruse järgi. Arst mõõtis nii mõhnkeha eesmist osa kui 
ka tagumist ja saavutas tulemuse, et mustanahaliste ja valgete ajud on väga erinevad. Valgetel 
on suhteliselt suur mõhnkehapõlv, seega rohkem ajusid eespool osas, kus asub intelligentsus. 
Mustadel  on  aga  mõhnkehapõlv  väiksem,  järelikult  iseloomustab  mustasid   tõepoolest  
puudulik intelligentsus. (Gould, 2001). 
9 
 
Jällegi aga leiab Gould, et Bean on teinud viga oma mõõtmistes. Ta võtab aluseks Franklin P. 
Malli   uuesti  tehtud  mõõtmed,  kes  mõõtis   niimoodi ,  et  ei   teadnud ,  kas  aju  kuulus 
mustanahalisele või valgele inimesele. Tema leidis, et mõhnkehapõlve ja mõhnkehapaksendi 
suuruste  suhte  osas  ei  olnud  mustanahaliste  ja  valgete  inimeste  ajude  vahel  mingit  vahet. 
Gould  toob  välja,  et  Bean  otsis  lihtsalt  oma  eelarvamuslikule  veendumusele  kinnitust,  et 
mustad  on  alaväärtuslikumad.  Gould  peab  Beani  viletsaks  teadlaseks,  kes  korraldas 
absurdseid   eksperimente   ja  teda  peetakse  teda  marginaalseks  kujuks  nii   ajalises   kui 
geograafilises tähenduses. (Gould, 2001). 
Paul Broca ja tema koolkond 
Meditsiiniteaduskonna 
kliinilise  
kirurgia 
professor  
Paul 
Broca 
asutatud 
Pariisi 
Antropoloogiaseltsis toimus 1861. aastal tuline  debatt  Louis  Pierre  Gratioleti  ja Broca vahel. 
Gratiolet  julges  väita,  et  aju  suurusel  pole  midagi  pistmist  inimese  intelligentsi  tasemega. 
Broca  kaitses  ennast   väitega ,  et  kui  aju  suuruse  erinevused  ei  omaks  mingit  tähendust,  siis 
„poleks erinevatest rassidest inimeste ajude  uurimine  enam kaugeltki nii huvitav ja kasulik“ 
(1861, lk 141). Seejärel tõi Broca välja oma andmed ja tulemused ning vaene Gratiolet oligi 
põrmu paisatud. (Gould, 2001). 
Gould  kirjeldab  Broca  töömeetodeid  ja  kiidab,  sest  need  olid  väga  professionaalsed  ja 
detailsed. Autor on kindel, et Broca mõõtmed on mitmeid  kordi  usaldusväärsemad, kui seda 
olid Mortoni omad. Siiski uskus Gould, et andmed olid kogutud valikuliselt ning seejärel oli 
nendega ebateadlikult manipuleeritud, saamaks kinnitust juba ette tehtud järeldustele. (Gould, 
2001). 
Broca  tegeles  ka  näiteks  simapaistvate  meeste  ajude  uurimisega.  Seal  tulid  talle  ette 
probleemid,  näiteks  oli  mõnel  eriti  intelligentsel  mehel  väga  väike  aju.  Brocal  oli  aga  alati 
vastus olemas ja ta tõi välja, et nende  omanikud  kas surid väga kõrges vanuses, olid lõhikest 
kasvu ja hapra kehaehitusega või kehvas füüsilises vormis. (Gould, 2001). 
Mureks oli ka tõsiasi, et paljudel kurjategijatel olid väga suured ajud. Broca pidas seda pigem 
pseudoprobleemiks,  väites,  et  enneaegne  surm  hukkamise  läbi  hoidis  ära  aju  järk-järgulise 
kahanemise  faasi,  mis  paljude  ausate  meeste  puhul  tingisid  pikad  haiguseperioodid.  (Gould, 
2001). 
10 
 
Naiste ajud 
Kõigist eri  inimgruppide  võrdlusandmetest kõige enam materjale oli Brocal naiste ja meeste 
ajude  kohta.  Kuulus  Saksa  anatoom  Carl  Vogt  kirjutas  aastal  1864:  „Oma  ümara  tipu  ja 
vähemarenenud kuklasagaraga meenutab neegri aju meie laste aju, ning oimusagara kühmude 
poolest meie naiste aju. ...Intellekuaalsete võimete poolest meenutab täiskasvanud neeger last, 
naist  ja  seniilset  valget  meest.  ...Mõned   hõimud   on  asutanud   teatava   organisatsioonilise 
struktuuriga  riike;  aga  ülejäänute  kohta  võime  me  julgelt  väita,  et  kogu  nende  rass  pole  ei 
minevikus ega ka praegu andnud mingit panust inimkonna progressi ega loonud midagi, mis 
vääriks säilitamist (1864, lk 183-192). (Gould, 2001). 
Broca koolkonnas oli suur naistevihkaja  Gustave  Le Bon, kes  1879 . aastal ei hoidnud ennast 
tagasi, kui kirjeldas kuidas naised on alaväärtuslikud (Pilt 2). Brocale hakkas aga vastu Maria 
Montessori, kes küll nõustus, et suuremate ajudega lastel on paremad väljavaated tulevikus, 
kuid  naiste  kohta  tehtud  järeldusi  ta  ei  aktsepteerinud.  Tema  väitis,  et  naised  on  meestest 
intellektuaalselt üle, kuid mehed on siiamaani domineerinud tänu oma füüsilisele jõule. Tema 
uskus, et tänu tehnoloogia arengule pole jõud enam võimu jaoks oluline ning on võimalik, et 
peagi saabub naiste ajastu. (Gould, 2001). 
Gouldi kokkuvõte kranioloogiast 
Stephen  Jay  Gould  võttis  kranioloogia  kokku  sellega,  et  kuigi  ajude  mõõtmine  ei  jõudnud 
otseselt  kuhugi  välja, sest alati oli võimalus midagi ümber lükata, oli  teadlaste  pühendumus 
tähelepanuväärne.  Uurijate  tulemused  kaldusid  kahjuks  küll  alati  sinnapoole,  et  omale 
meeltmööda  olla.  Ta  tsiteerib  Tobiast,  kes  arvab,  et  hoolimata  tuhandetest  avaldatud 
lehekülgedest ja kümnete tuhandete ajude kaalumisest, teeb ta järelduse, et me ei tea – kui see 
üldse  mingit  tähtsust  omab  -,  kas  mustadel  on  suuremad  või  väiksemad  ajud  kui  valgetel. 
Seega võisid need mõõtmised olla vajalikud tolles ajas, kuid praegu ei oma need enam suurt 
tähtsust, sest nüüd on kasutusele võetud juba uued meetmed, kuidas intelligentsust mõõta. 
11 
 
Kokkuvõte 
Lugedes   raamatut  „Vääriti  mõõdetud  inimene“  ei  saanud  ma  esmapilgul  aru,  kuidas  saab 
täiesti  imepäraste  katsetega  tõestada  osade  rasside  alaväärtuslikkust.  Kahjuks  olid  üldiselt 
alati  madalama  intelligentsiga  mustanahalised  ja  mongoliidse  rassi  esindajad.  Isegi  kui 
uurijatele hakati vastu, suutsid nad tihtipeale ennast ebamugavustest välja vingerdada ja jäid 
seega oma tõekspidamistele kindlaks. Gould aitas lahti seletada, miks võisid  uurijad  niimoodi 
mõelda ja samas tõi ka välja nende katsetes tehtud vigu. Kõige rohkem  hämmastas  mind aga 
see,  kui  paljud  teadlased  on  nii  omakasupüüdlikud,  et  on  nõus  uurimistulemusi  kallutama 
enda  kasuks,  isegi  kui  need  ei  anna  loogilisi  tulemusi.  Lugedes  mõistsin,  et  iga  arst  või 
bioloog tegi katseid täpselt nii, nagu nemad heaks arvasid ja tulemused vastasid alati nende 
ootustele.  
Raamatus  oli  palju  uut  ning  kuigi  muidugi  on  jutte,  et  mustanahalisi  peetakse 
alaväärtuslikemaks, ei teadnud ma, et see oli  sajandeid  tagasi nii süvenenud, et arvati, kuidas 
erinevad  rassid  ei  tohiks  elada  koos  ühes  riigis.  Oli  üllatav  lugeda,  kui  tülgastavaks  peeti 
alamaid rasse ning kui kõrgid ja ennastimetlevad olid samal ajal valged.  
Kui rääkida, kas raamatut oli kerge või raske lugeda, tuleb kalduda viimase poole. Nii palju 
viha oli raske endale lahti mõtestada ja samas kasutas Gould üpris  erialast  terminoloogiat, mis 
tähendas,  et  sõnaseletusraamat  pidi  kogu  aeg  kõrval  lahti  olema.  Mis  mulle  aga  lugemise 
juures väga meeldis, olid Gouldi kirjutatud juhised, näiteks „jäta nüüd meelde, seda  vaatleme  
veel  järgmistes  peatükkides“.  Ta  suhtles  lugejaga  ja  suunas  teda  märkama  olulist,  mis  tegi 
raamatu lugemise palju personaalsemaks.  
„Vääriti  mõõdetud inimest“ soovitan lugeda inimesel,  keda  huvitab , kuidas sajandeid  tagasi 
pakuti lahendusi välja sellele, miks osad rassid ei ole nii intelligentsed kui teised. Lugeja peab 
olema valmis absurtseteks teooriateks, mis võivad teda täiesti vihale ajada, kuid samas ka aru 
saama,  et  uurijad  püüdsid  ainult  seda  tõestada,  mis  nende  arvates  oli  õige.  Seega  soovitan 
lugeda raamatut omal vastutusel! 
 
 
12 
 
Pildid olulisematest lehekülgedest 
 
Pildil on võrreldud inimeste koljusid ahvide omadega.  
 
 
13 
 
Pilt 1. Mortoni  lõppkokkuvõte  kolju mahutavusest rasside järgi 
 
 
 
14 
 
Pilt 2. Le Boni kirjeldus naisest 
 
 
 
15 
 
Kasutatud kirjandus 
Gould, S. J. (2001). Vääriti mõõdetud inimene. Tallinn: Varrak. 
 
16