Lääs versus islam – tsivilisatsioonide kokkupõrge (0)

Lääs versus islam – tsivilisatsioonide kokkupõrge
Kaisa Kamenik
20. sajandi teise poole maailma illustreerivaks mõisteks oli bipolaarsus . Selles vastandusid ühelt poolt Ameerika Ühendriigid kui kapitalismi ja demokraatia kants ja teiselt totalitaarne ning sotsialistlikku majandusmudelit praktiseeriv Nõukogude Liit. 1991. aastal viimane aga lagunes ning USA ja laiemas tähenduses Lääs paistsid jõudvat oma hegemoonia tippu, millele enam konkurente ei leidu.
1993. aastal aga raputas politoloogiamaailma Samuel P. Huntingtoni ajakirjas Foreign Affairs ilmunud artikkel „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“, kus tema peamiseks ideeks oli, et tuleviku konfliktid pole enam ideoloogilist laadi, vaid tekivad religiooni ja kultuuri taustal. Eelkõige pidas ta silmas Lääne ja islami konflikti. Tema kolm aastat hiljem ilmunud samateemalisest raamatust on nüüdseks möödas 15 aastat ja käesolev essee üritab arutleda, mil määral on tema peamised ideed Lääne ja islami tsivilisatsioonide kokkupõrkest ikka veel relevantsed. Huntingtoni teeside kõrval keskendub essee ka tuntud Palestiina päritolu kirjandus- ja kultuurikriitiku Edward Saidi kirjutistele orientalismist, milles ta kritiseerib Lääne tsivilisatsiooni eelarvamusi islami suhtes.
Huntington leiab, et Lääne allakäigul on kolm peamist iseloomustavat tunnust. Esiteks on see aeglane protsess. Võrdluseks toob ta S- kurvi : algul mõõdukas, kuni viimaks järsk kiirendus enne põhja jõudmist. Teiseks leiab Huntington, et allakäik ei kulge otsejoones – see kulg on väga ebakorrapärane, mis aeg – ajalt asendub hetkeliste tõusumomentidega. Kolmandaks tõdeb ta, Lääne ülekaal enamikes olulistes võimuressurssides on hakanud teiste tsivilisatsioonidega võrreldes langema.1 Ajaloolisest vaatepunktist lähtudes on selline kontseptsioon vägagi loogiline: kõik suured tsivilisatsioonid on mingil ajal lagunenud. Nii juhtus Rooma impeeriumiga kui ka Nõukogude Liiduga. Samas aga võrreldes teiste ajaloos figureerinud tsivilisatsioonidega on praegune Lääne tsivilisatsioon vägagi erinev. Kui Rooma impeerium ja Nõukogude Liit püsisid koos üksnes relva ja terrori najal, siis praegune Lääs oma mõistes on pigem iseseisvate ühiste väärtustega riikide kogum, mille koondnimetus on kõigest ühine. Edward Said leiab, et Ida ja Lääs on inimeste loodud faktid ning seega tuleb neid uurida ühiskondliku, mitte jumaliku või loodusliku maailma lahutamatute osadena.2 Seega on juba sellise maailma lahterdamisega mõneti loodud pinnas vaenulikkusele, kuna eraldab maailma mitmeks mitte ainult geograafiliste parameetri järgi, vaid pigem kultuurilise ja religioosse aspekti näol. Viimase najal üritab just Huntington vastuolu kahe erineva kultuuri vahel ning järeldab oma raamatus, et tagajärjeks on Lääne tsivilisatsiooni hääbumine .
Lääne ja islami kokkupõrkest rääkides on kahtlemata olulisel kohal stereotüübid ja väärtuste kõrvutamine. Prantsuse antropoloog Claude Levi – Strauss leiab, et kõige vanem hoiak, mis põhineb tugevatel psühholoogilistel alustel, kuna see kaldub avalduma igaühe puhul, kes satub ootamatusse olukorda, seisneb selles, et lihtsalt eitatakse neid kultuurilisi vorme – moraalseid, religioosseid, sotsiaalseid, esteetilisi, - mis erinevad kõige rohkem nendest kultuurilistest vormidest, millega meie end samastume.3 Seda mõtet peab ilmselt orientalismi all silmas ka Edward Said, kes eelkõige heidab lääne inimestele ette Oriendi ebaadekvaatset kujutamist, mida inimesed, kes pole sellega kokku puutunud, on hakanud tõe pähe võtma ning paljude aastasadade jooksul ongi sellest kujunenud kindel ja paljuski negatiivne arusaam Ida tsivilisatsioonidest.4 Samamoodi on lääne maailm moslemite jaoks midagi mõistetamatut. Praegusel ajal on Euroopas eelkõige moslemite populatsioon aina tõusmas ning liberaalsemad vaatlejad leiavad pigem, et nende assimileerimisel ühiskonda pole midagi keerulist. Probleemi tekib just eelarvamuste kuvand , mis neile külge pannakse.5 Huntington aga leiab, et kuna Lääne mõjuvõimsus kahaneb, siis seetõttu kannatab ka tsivilisatsiooni võime teistele sundida peale Lääne kontseptsioone inimõigustest, liberalismist ja demokraatiast. Ühes sellega kahaneb ka nende väärtuste atraktiivsus teiste tsivilisatsioonide silmis .6 Selle asemel, et kõrvutada erinevaid kultuure, tuleks leida viis neid samastada ning nägema võõras midagi positiivset. Siinkohal peaks eelkõige esile tõusma riigijuhid, kes on rahva hääletorud teiste riikidega suhtlemisel.
Huntingtoni kirjutistes hakkab eelkõige silma Lääne liigne taandamine Ameerika Ühendriikidele ning teiste tsivilisatsioonide nagu Hiina ja Lõuna – Ameerika konarlik käsitlus tema tsivilisatsioonide kokkupõrke hüpoteesis. Lääne tsivilisatsioon sai alguse siiski Euroopast ning selle mitmesaja aastase kogemusega ollakse kultuuriliselt ja majanduslikult vägagi tugevad. Ilmneb pigem, et islamimaade negatiivne hoiak hõlmab ainult Ameerika Ühendriikide vastasust. Huntington väidab, et ilma Ameerika Ühendriikideta saab Läänest tilluke ja kahanev osa maailma elanikkonnast väiksele ja tähtsusetul poolsaarel Euraasia maismaa-massiivi kaugeimal äärel.7 On selge, et Ühendriigid ja islamimaad on mõlemad väga usklikud ning seetõttu on ka mõlemapoolne retoorika väga jumalakeskne, mida rõhutatakse oma tegevuses väga tugevalt. Euroopa teisest küljest on pigem ratsionaalne keskus, kes on religiooni liigse domineerimise üle ühiskonnas oma vitsad juba keskajal kätte saanud. Hiina ja Lõuna – Ameerika teisest küljest oleksid ideaalsed vahendajad Läänele ja islamile. Hiinat on raske kummalegi poolel paigutada ning tema jätkav majanduslik potentsiaal on tulevikus kahtlemata suure tähtsusega. Lõuna – Ameerika on nii geograafiliselt kui kultuuriliselt seotud selgelt Lääne tsivilisatsiooniga ning oleks üsna ebareaalne , kui nad võtaksid teise suuna ning vastanduksid näiteks Euroopale . Olenemata sellest, et nii mõnigi Lõuna - Ameerika regiooni riik on USA vastane, nagu näiteks Venezuela. Sellegipoolest arvan ma, et Lääne tsivilisatsioon on hetkel ühtsem kui islami riigid, vähemalt majanduslikult ja rahva rahulolu suhtes valitseva süsteemi suhtes.
Huntington toob välja aga mitu aspekti, mida Lääne tsivilisatsioon peaks tegema, et oma allakäiku vältida. Näiteks leiab ta, et vajalik oleks saavutada suurem poliitiline, majanduslik ja sõjaline integratsioon ning koordineerida oma poliitikat sel moel, et mitte võimaldada teistesse tsivilisatsioonidesse kuuluvatel riikidel ära kasutada Lääne omavahelisi erinevusi. Kõige olulisemaks peab ta siiski seda, et Lääs peab tunnistama, et teistesse tsivilisatsioonidesse sekkumine on kõige suuremat ohtu kujutav ebastabiilsuse ja potentsiaalse globaalse konflikti allikas paljutsivilisatsioonilises maailmas.8 Eelnimetatud aspektid on üpris negatiivse varjundiga ning eeldavad lõpptulemusena seda, et Lääs peaks oma poliitikat ümber kujundama. Tänapäeva Lääne tsivilisatsioon aga pole sellist suunda võtnud nagu jätkuv Lääne sekkumine Lähis – Idas ja ka Aafrikas näidanud on. Ollakse ikkagi justkui maailmakorra kaitsjad , kes lähevad appi igale poole, kus näevad ebaõiglust – eelkõige kehtib see Ameerika Ühendriikide kohta. Siinkohal tekibki huvitav paradoks , mis ilmselt veel kauaks lahendamata jääb – teiste riikide siseasjadesse sekkumine oma väärtuste pealesurumiseks on idee poolest küll vale aga samas on 21. sajandi julgeoleku mentaliteet ikkagi üsna agressiivsete sugemetega, kuna kardetakse maailma turvalisuse pärast. Eelkõige ajal, mil riikidel on olemas tuumarelvad . Samas on üsna selge ka see, et kogu islami ja lääne maailma konflikti võimendamine on kogu olukorra reaalsusest eemaldanud. Islami maailma pole selgelt üheselt Lääne tsivilisatsiooni vastu ning kaks maailma jagavad paljusid sarnaseid kultuurilisi ja religioosseid vaateid. Isegi USA poliitika on olnud nii Lähis – Idas ja islamimaailmas läinud suurte ebaõnnestumisteta, kui tuua näideteks nii Kuuba kui Vietnami. 9
Mil määral on Huntingtoni hüpotees 15 aasta hiljem vaadatuna realiseerunud ja millised võiksid olla tuleviku tendentsid tsivilisatsioonide kokkupõrke teoorias ? Ajalool on pahatihti komme ennast korrata ja Euroopa on olnud üsna lähedal islami vallutajatele alistumisega mitusada aastat tagasi ja miski ei välista, et samasugune olukord võib seista ees tulevikus. Seekord aga oleks see tingitud aga kultuurilise ekspansiooniga. Pärast islami esialgse ekspansiooni tagasitõrjumist Viini all 1683 . aastal on islami maailm olnud pigem kaitsval positsioonil ja lasknud lääne maailmal, eelkõige Euroopal, nautida kolonialismi ajastust ja hiljem USA hegemooniat 20. sajandil.10 Võib öelda, et islam on ennast selgelt tagasi hoidnud ja lasknud läänel domineerida. See ongi kaasa toonud ühepoolse ja kitsa arvamuse Oriendi suhtes, mida Edward Said kritiseerib. Kogu see mitmesaja aastane ülevõim väljendub selles, et „Lääne poliitikakujundajale või tema ustavale teenrile antakse pikema jututa kvaliteeditunnistus lihtsalt sellepärast, et ta on Läänest, valge ja mitte moslem.“11 Selles mõttes pole maailm ikka edasi arenenud – pigem just on orientalismi kriis süvenenud tänu 9/11 sündmustele ja selle tagajärgedele. Stephen Jay Gould kirjutab oma raamatus „Vääriti mõõdetud inimene“, et läbi ajaloo on kehtinud vana hea tõdemus, mille järgi mõned on teistest paremad, sest nii lihtsalt peab olema – seda on põhjendatud nii bioloogilistest eripäradest lähtudes kui ka väljakujunenud kultuurimiljöö rolliga.12 Selle saab laiendada ka tsivilisatsioonide võrdlemiseks. Ilmselt seda loogikat kasutas ka Huntington oma raamatus aga põhjused ja järeldused pole praeguses maailmas enam nii adekvaatsed, kui nad kohe pärast külma sõda võisid tunduda. Maailma pole vaja kogu aeg lahterdada kahepoolseks ja leida selles konflikti..
Kokkuvõtteks võib öelda, et selle 15 aastaga, mis on möödunud Huntingtoni raamatust on lääne ja islami konflikt üsna aktuaalne nagu ta tegelikult on kogu aeg olnud. Kui sajandi alguse tormilisemad momendi välja jätta, siis on probleeme hakanud tekitama pigem nii lääne kui islami tsivilisatsioonis esile kerkinud sisemised konfliktid. Ameeriklasi lõhestavad sõjalised interventsioonid ning Euroopa Liitu kammitsev rahakriis on suurimad lääne tsivilisatsiooni proovikivid tulevikuks säilitamaks oma ühtsus. Islami maailm aga elab hetkel üle revolutsioonide lainet, mis kindlasti muudab sealse regiooni poliitilisi arenguid. See annab lootust, et prioriteediks jääb ikka oma tsivilisatsioon ning kokkupõrge nagu Huntington seda usub tulevat, jääb toimumata.
Kasutatud kirjandus

Gould, Stephen J. Vääriti mõõdetud inimene. Tallinn: Varrak , 2001

Levi-Strauss, Claude. Rass ja ajalugu; Rass ja kultuur. Tallinn: Varrak, 2010

Huntington, Samuel. Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine . Tartu: Fontes , 1999.

Said, Edward. Mõtestades ümber orientalismi; Orientalistika kriis.

Hallam, E; Brian Street , B. Cultural encounters: representing „otherness“. London; New York : Routledge, 2000.

Lewis , B. The Roots of Muslim Rage . Atlantic Magazine , september 1990.
1 Samuel P. Huntington. Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Tartu: Fontes, 1999, lk. 109 – 110.
2 Edward Said. Mõtestades ümber orientalismi, lk. 153.
3 Claude Levi-Strauss. Rass ja ajalugu, lk. 17.
4 Edward Said. Orientalistika kriis, lk 58-59.
5 Elizabeth Hallam and Brian V. Street. Cultural encounters: representing „otherness“. London; New York: Routledge, 2000, lk. 12.
6 Huntington, lk 122.
7 Ibid, lk. 390
8 Huntington, lk 397
9 Bernard Lewis. The Roots of Muslim Rage, lk 1. Atlantic Magazine, september 1990.
10 Ibid., lk 1.
11 Edward Said. Mõtestades ümber orientalismi, lk. 159.
12 Stephen Jay Gould. Vääriti mõõdetud inimene. Tallinn: Varrak, 2001,lk. 64-67.
5