Koraalist sonaadini (0)

Muusika ajalugu 9.klass
Vaimulik muusika on seotud religiooniga. Kiriku muusika on esmalt palve , muusika annab väljendusjõudu.
Kiriku liturgilist laulu nimetatakse koraaliks. Liturgia tähendab jumalateenistuse ülesehitamise korda. Kirikuaastaga elab kogudus läbi Kiristuse elu inimeste juures. Advent (Kristuse ootamine ) jõulud (sündimine), kolmekuningapäev (kolm tarka), paastuaeg (Kristus kõrbes), vaikne nädal (Kristus jõudis linna), suur neljapäev (viimne õhtusöök), suur reede (Kristuse piinad ), vaikne laupäev (Kristus hauas), ülestõusmispüha, taevaminemine ja nelipüha( kristliku koguduse sünnipäev).
Gregooriuse koraal
VI sajand lõpul ühtlustas paavst Gregorius I Suur jumalateenistuse läbiviimise korra, ka. tekstid ja laulud. Rooma katoliku kiriku liturgilise laulu üldnimi on gregooriuse koraal ehk laul. See on ladinakeelne proosatekstiga palve või kiidulaul. Ühehäälne, kõnelähedane meloodia , vaba meetrum, saateta. Keskajal laulsid seda ainult mungad, hiljem terve kogudus. Kuni IX sajandini oli kirikumuusika ühehäälne. Mitmehäälses laulus oli gregooriuse koraal kuni XII sajandini kohustuslik hääl, teised komponeeriti juurde. Kasutatakse diatoonilise helirea 2.-5. astmelt üles ehitatud laade, neid nimetati Vana-Kreeka ja Väike- Aasia maakondade järgi ( dooria , früügia, lüüdia, miksolüüdia). Neid noodistatakse siiamaani neljale noodijoonele, nagu seda tegi XI sajandil Guido Arezzost . Ulatus ei ole suur, noodijooned tähistavad suhtelisi kõrgusi, võti määrab JO asukoha ja helide pikkused ei ole määratletud.
Luteri koraal
Ka Luterliku kiriku jumalteenistuse tähtis osa on koguduse laul. Luteri koraalide seas on ümberseatud tekstidega saksa rahvalaule, kohandatud gregooriuse koraale ja ka uusloomingut. Luther kirjutas ise 36 tükki. Laulu saadab orel , organist improviseerib eel-ja järelmänge. Nendest on loodud ka mitmehäälseid seadeid (meloodiale on lisatud allutatud saatehääled) ja seda nimetatakse homofooniaks.
Missa
See on katoliku kiriku jumalateenistuse põhivorm. Ladinakeelsed tekstid kantakse ette lauldes või retsiteerides ehk kõnelähedaselt lauldes. Osa tekstidest kasutatakse muutumatult igal jumalateenistusele, osad muutuvad vastavalt missa otstarbele (erinevad kirikuaasta, pühakute päevad). Muutumatud tekstid:
Kyrie eleison (kr. keeles, Issand halasta) – palve
Gloria (ld. keeles, Au olgu jumalale kõrges) – kiidulaul
Credo (ld. keeles, Mina usun ainsasse jumalasse) – usutunnistus (kõige tähtsam)
Sanctus / Benedictus (Püha/kiidetud/õnnistatud olgu) – kiidulaul
Agnus Dei – palve
Algselt olid missa laulud ühehäälsed gregooriuse koraalid , hiljem lõid heliloojad samadele tekstidele mitmehäälset koorimuusikat. Muusikaliselt tervikliku zanrina kujunes see välja XIV-XV sajandil, alates XVIII sajandist on neid esitatud kontsertteostena, kuid siiani peetakse kirikus missasid gregooriuse koraalidega. Kontsertmissat esitab koor (vahel solistid , orkester , orel). Traditsiooniliselt on see ladinakeelne ja muutumatu tekstiga ja kõik missad sisaldavad muutumatuid osi. Eesti autoritest on missasid loonud A.Pärt ja U.Sisask („Eesti missa”).
Reekviem
See on leinamissa , katoliku kiriku leinajumalateenistus, mida peetakse surnute mälestamiseks. Nagu missagi kujunes reekviem välja lihtsatest koraalidest muusikaliseks suurteoseks ja hiljem ka kontsertžanriks. Ka seda esitab koor ning vahel solistid, orkester ja orel. Samuti koosneb ta kindlatest ladinakeelsetest lauludest, kuid iga teos ei sisalda alati kõiki osi. Osad laulud langevad kokku missa omadega, aga ära jäävad Gloria ja Credo.
Requiem aeternam (igavest rahu) – avalaul, annab zanrile nimetuse
Dies irae (viha päev) – viimsepäevakohus ja maailmalõpp (XIII keskel, katku ajal loodi)
Confutatis (äraneetud) – patuste hirmud ja piinad
Lacrimosa (pisarad) – kurbus ja hingevalu
Tegelikult kuuluvad Confutatis ja Lacrimosa Dies irae juurde, aga on heliloojaid, kes neid muusikaliselt eraldi kujundavad. Tuntud heliloojad: W. A. Mozart , G. Verdi, f. Liszt , J. Brahms, A. L. Webber , L. Cherubini, H. Berlioz . Eesti heliloojad: C. Kreek, E. S. Tüür, E. Tubin (ladinakeelsete laulude asemel on H. Visnapuu ja M. Underi isamaaluule , „Reekviem langenud sõduritele”)
Oratoorium
Kutsutakse ka vaimulikuks ooperiks. Kaasa teevad solistid, koor, orkester, kuid erinevalt ooperist esitatakse seda kontserteosena, puuduvad kostüümid, dekoratsioonid ja lavaline tegevus. Oratoorium koosneb aariatest, retsitatiividest ja kooridest. Kooride numbrid on tähtsamad, kui solistide omad. Oratooriumiks (ld. k. orare – kõnelema/palvetama) nimetati palveruumi, kus XVI sajandi teisel poolel peeti piiblitunde ja kanti näideldes/lauldes ette piiblitseene. Samal sajandil võeti sõna kasutusele, kui vaimulik süzeeliste muusikaliste suurteoste zanrinimetusena, tekstiks oli vaba piibliaineline luule. XVII sajandi algul kujunes see välja kindlate tunnustega zanriks. Tuntud heliloojad: G. Fr. Händel (30 oratooriumi, „Judas Maccabaeus”, kõige väljapaistvam „Messias”- heebrea keeles sama, mis Kristus -> „Halleluuja”), F. J. Haydn („Loomine”, „ Aastajad ”). See ei jäänud aga ainult vaimulikuks teoseks, alates XVIII sajandist tehti ka ilmalikke kompositsioone. Eesti helilooja : R. Tobias („ Joonase lähetamine”)
Passioon
Ld. keeles passio – kannatus, on muusikaline suurteos koorile, solistidele ja orkestrile, mis jutustab Kristuse kannatustest ja ristisurmast. See kasvas välja Kristuse kannatusloo lugemisest alatari ees, mida esitasid preestrid dialoogivormis. Oratooriumist erineb see vaid kindla sisu poolest, mis on pärit evangeeliumist . Ka passiooni nimi on tulnud sellest, millise evangelisti sisu on kasutusel ( Matteuse, Markuse, Luuka, Johannese passioon). Neid kantakse ette Suurel Reedel, kui elatakse mõttes läbi Kristuse piinad. Kontsertteostena esitatakse neid ka väljaspool kannatusaega. Heliloojad : J. S. Bach („Johannese Passioon”, „Matteuse passioon”), H. Schütz, K. Pendereck, A. L. Webber („ Jesus Christ Superstar”) Eesti heliloojad: A. Pärt (Johannese passioon”), viimased kolm on XX sajandil kirjutatud.
Kantaat
Sõnaga cantata (it.k. laulma) tähistati XVI sajandil mistahes vokaalteoseid, et eristada neid instrumentaalteostest. See ei ole kindlate tunnustega zanr , aga vokaalne külg on väga tähtis. See võib olla nii üheosaline, mitmeosaline või loodud ainult solistile, koorile, solistidele ja orkestrile. Kantaadid on lühemad ja puudub arenev süzee. Iseloomulik on ühe tunde domineerimine kogu teose vältel. Nende sisu on väga erinev ja neid on nii ilmalikke kui ka vaimulikke. Heliloojad:
J. S. Bach (üle kahesaja kantaadi , enamik on vaimulikud , „Kohvikantaat”, „Talupoja-kantaat”). Eesti heliloojad: M. Härma(„Kalev ja Linda”), R. Tobias („Johannes Damaskusest”), V. Tormis, L. Sumera, R. Rannap.
Sonaat
XVI sajandi algul tähistati sõnaga sonata (it.k. helisema) pillidel mängitud palasid. Kindlate tunnustega zanriks kujunes see XVIII sajandil Viini klassikute F. J Haydni, W. A. Mozarti, L. van Beethoveni loomingus. Klassikaline sonaat on kolme-või neljaosaline instrumentaalteos ühele või kahele pillile. Tsükkel, mille iseseisvatel osadel on kindel karakter. Sonaaditsükkel:
I kiire (allegro) – tsükli põhiosa
II aeglane ( andante , adagio)
III tantsuline (allegretto) – enamasti menuett, hiljem skertso (kolmeosalises jäetakse see osa ära)
IV kiire (presto) – finaal
I osa on alati sonaadivormis:
I Ekspositsioon – Jaguneb peateemaks (energiline, ühes helistikus), sidepartiiks, kõrvalteemaks (rahulik, teises helistikus) ja lõpupartiiks. Selle käigus esitletakse kahte kontrastset teemat.
II Töötlus – Pingestatakse olukorda (muudetakse rütmi, harmooniat, helistikke jne...)
III Repriis – Ekspositsiooni kordamine, ainult pea- ja kõrvalteema on samas helistikus seekord.
Enne ekspositsiooni võib olla ka sissejuhatus ja pärast repriisi coda .