Vokaalsümfooniliste suurvormide areng 17-19. saj (0)

Narva Eesti Gümnaasium
------
12 klass
Muusika
Essee
Vokaalsümfooniliste suurvormide areng 17. – 19. sajandil
Narva 03.06.2013
Vokaalsümfooniliste suurvormide areng 17. – 19. sajandil
Vokaalsümfooniline suurvorm on üheks muusika liigiks. Vokaalsümfoonilise suurvormi koosseisuks on koor, solistid ja orkester . Ajaga tekkisid muutused erinevates muusika žanrites. Muutus meloodia , helitugevus, harmoonija jne. 17-19.saj., see periood hõlmab kolme ajastut , milleks on barokiajastu , klassitsismi ajastu ja romantismiajastu . Igas muusika žanris on märgatavad muutused kõigi kolme aja perioodil. Võtaks vaatluse alla oratooriumi, kantaadi, missa ja passiooni. Kõik nemad on vokaalsümfoonilised suurvormid ning igaühel on näha muutusi kahe sajandi vältel.
Kantaat
Kantaat on üheks vokaalsümfoonia suurvormiks. See on mitmeosaline muusikateos koorile ja solistidele klaveri, oreli või orkestri saatel. Kantaat võib olla ulatuslik üheosaline või mitmeosaline vokaalteos ning ta võib olla loodud ka üksnes solistile või hoopis koorile, solistidele ja orkestrile. Viimasel juhul sarnaneb ta oratooriumile. Siiski on kantaadid lühemad ning tavaliselt puudub neis ka arenev sužee. Kantaatide temaatika on erinev ja neid on nii vaimulikke kui ka ilmalikke. Barokiajastu vokaalmuusikas oli üksiku aaria kõrval tähtsaim kammeržanr kantaat. Sõna cantata, mis tähendab itaalia keeles laulma kasutati žanrinimena esmakordselt 1620. aasta paiku ja siis tähistas see lihtsalt vokaalteost.
Algselt oli itaalia kammerkantaat lihtsalt pikem ja arendatuma vormiga aaria või duett basso continuo saatel. 17.sajandi teisel poolel kujunes uus kantaaditüüp, mis koosnes 2-3 retsetatiivi ja aaria paarist ning sarnanes väikese ooperistseeniga. Tavaliselt kirjutati neid kantaate vaid ühele solistile, keda saatis pisike kammeransambel või ainult basso continuo. Selliseid salonglikke kantaate armastasid eriti ooperivirtuoosid. Vahel võis kantaadimuusika kirjutamine olla ka eeltööks ooperile. Saksamaal sai kantaadist suurema koosseisu ja keerulisema ülesehitusega kirikumuusikažanr, mille nimetuseks sai kirikukantaat. Kirikukantaadi aluseks olid piibli- ja koraalitekstid, järjest enam aga ka kantaaditekstideks loodud vaimulik luule.
Klassitsismi ajastul, mis valitses 1750- 1820 aastatel hakati kantaadis väiksemas koguses kasutama keerulisi kaunistusi ning kõike seda, mis segab muusika mõju. Muusikas hakas domineerima põhimeloodia. Hakati vähem kasutama dissonantse ning meloodia muutus korrapäraseks.
Romantism muusikas on umbes (1820-1880) valitsenud suund. Kantaadis toimusid mõningad muutused. Meloodia muutus väljendusrikamaks. Samuti romantismi ajastu kantaadis valitseb värvikas harmoonia .
Tähtsaimad kantaadiloojad olid needsamad, kes paistsid silma ka ooperi- ja oratooriumižanris. Giacomo Carissimi, Alessandro Stradella, Alessandro Scarlatti ja Georg Friedrich Händel olid ühed kuulsamad kantaadiloojad. Üle kahesaja kantaadi lõi kuulus saksa helilooja J. S. Bach . Neist enamiku moodustavad vaimulikud teosed, mida nimetatakse ka koraalikantaatideks, sest seal on teiste osade seas oluline koht luteri koraali kooriseadetel. J. S. Bachi ilmalike kantaatide hulka kuulub soolohäältele ja instrumentaalansamblitele loodud "Kohvikantaat", kus pilgatakse Euroopas moodi läinud kohvijoomist ning "Talupoja kantaat", mille meloodiad on lähedased rahvalikele lauludele ja tantsudele. Kantaate on loonud väga palju heliloojad.
Oratoorium
Oratoorium on ulatuslik kontsertteos solistidele, koorile ja orkestrile, mille ooperlikult dramaatiline sisu antakse edasi ilma lavastuseta, üksnes muusikaliste vahenditega. Tema sünnipaigaks peetakse Roomat. Oratooriumi mõiste tuleb sõnast oratorio , mis tähendas palvesaali, kus loeti pühakirja, lauldi vaimulikke laule ja peeti jutlusi.
17.sajandi algul kujunes oratooriumi kindlate tunnustega žanriks. Tema kujunemine oli tihedalt seotud ooperi sünniga ning esimest Roomas 1600.aastal lavastatud ooperit, Emilio deˇCavalieri vaimulikku allegooriat “La rappresentatione di anima e di corpo” võib pidada ka oratooriumižanri alguseks. See paralleelsus kestis läbi kogu barokiajastu. Oopereid ja oratooriume kirjutasid enamasti samad heliloojad ja mõlemas žanris ilmusid üheagselt analoogilised muutused. Samad olid sagely ka ettekandjad. Kuigi barokiaegsed oratooriumid on alati vaimuliku sisuga, pole reeglina tegu kirikumuusikaga, sest oratooriumil puudus side jumalateenistusega. Enamasti ei toimunu esitused kirikus, vaid ülikute paleedes ja muudes esinduslikes ruumides.
Klassikaline muusika kitsamas tähenduses on aastate 1750 kuni 1830 paiku loodud hilisbarokk, klassitsistlik või eelromantistlik muusika. Klassikaline stiil sai alguse itaalia ja prantsuse hilisbaroki muusikas. Oratooriumis muutub tähtsaks “maitse”. Muusika on komponeeritud eelkõige kuulaka meeleheaks ja kuulmismeele rahuldamiseks. Nii muutus kõige tähtsamaks muusikas selgus ja puhtus .
Romantismiajastul oli oratooriumile iseloomulik väljendusrikas meloodia. Oratooriumides muutusid valitsevaks lüürika ja psühholoogilisus. Harmoonia oli väga värvikas selles vokaalsümfoonilises suurvormis 1820 - 1880 aastatel. Koosseisud suurenesid romantismiajastul. Harmoonia dissonantside rohkus on samuti üheks oratooriumi iseloomujooneks nendel aastatel.
Oratooriume on kirjutanud palju heliloojaid. Giacomo Carissimi oli ladinakeelse oratooriumi suurim meister. Tema 13 säilinud oratooriumist on kuulsaim “ Jefta ”. Tähtsaim helilooja oli Napoli ooperikoolkonna peameister Alessandro Scarlatti, kelle eeskujul hiljem alustas Londonis oma inglisekeelsete teostega oratooriumi žanri kuulsaimaks heliloojaks Georg Friedrich Händel, kelle loomingusse omakorda kuulub 30 oratooriumi.
Missa
Üheks vokaalsümfooniliseks suurvormiks on missa. See on kõige esinduslikum žanr 15 ja 16.saj muusikas. Ta oli ordinaariumiosade tsükkel, mi solid tüüpiliselt ühendatud muusikaliseks tervikuks ühe põhimeloodia, cantus firmusˇe abil. Tavaliselt on see meloodia vana motetitehnika eeskujul tenorihääles, renessanssiajastul laenati see meloodia harva gregoriuse laulust, enamasti oli selleks hoopis mõni tuntud ilmalik viis. Cantus firmusena kasutatud viis andis missale ka nime. Tulemused võisid olla üsna tavatud, näiteks “Relvastatud mees”. Cantus-firmus-missa kõrval oli eriti oluline paroodiamissa, mille aluseks pole mitte ühehäälne viis, vaid terve polüfooniline teos, selleks võib olla sama helilooja loodud või ka laenatut motet või ilmalik laul. Missa osad jagunevad ordinaariumiks ja propriumiks. Ordinaariumi osa koosnevad –Kyrie eleison , Gloria in excelsis Deo, Credo in unum Deum , Sanctus, Benedictus ja Agnus Dei.
Barokkajastul missa väljendas jõulise inimese tundeid. Pingestatus, suured kontrastid , sageli äärmuslik tundelisus kõik see on iseloomulik vokaalsümofoonilistele suurteostele ning sealhulgas ka missale. Muusikateoses tõusis esikohale meloodia. Laulu sisu, sõnad ja tekst olid väga olulised. Muusika järgis sõnade loomulikku rütmi, muusika ja luule olid tasakaalus.
Missale ajavahemikus 1750 – 1820.a. oli iseloomulik vormitäitus. Klassitsismi ajal missas väljendus selgus ja lihtsus. Üheks iseloomujooneks on ka reeglipärasuste rõhutamine. Meloodia on korrapärane ning kasutatakse vähem dissonantse. Lisaks sellele hakati kasutama vähem keerulisi kaunistusi. Muusika kõlas selgelt ja korrektselt.
Romantismis missa harmoonia muutus keerukamaks. Samuti oli talle iseloomulik pingelisus. Hakati kasutama palju dissonantse ja kromaatilisi liikumisi . Esitamise koosseisud suurenesid.
Üheks tuntuimaks missaks on J. S. Bachi missa h moll. See on helilooja üks peateostest, mis on sarnaselt Markuse passioonile kirjutatud varasemate teoste põhjal. Bach komponeeris selle oma elutöö kokkuvõttena ega lootnudki seda eales ette kanda. See 24- osaline traditsiooniline missatsükkel sisaldab meisterlikke aariaid, duette ning koorifuugasid, olles justkui monumendiks kogu barokiajastu vaimulikule vokaalkunstile.
Passioon
Passioon on veel üheks vokaalsümfooniliseks suurvormiks. Ladina keeles tähendab passioon kannatust. See on vaimulik oratoorium koorile, solistidele ja orkestrile, mis põhineb evangeeliumi tekstil ja võib seepärast kanda pealkirja kas Matteuse, Markuse, Luuka või Johannese passioon. Passioon erineb oratooriumist vaid oma kindla sisu poolest. Passioonide teemaks on Kristuse kannatused. Seda akantakse ette kirikutes Suurel Reedel, mil usklikud elavad mõttes läbi Kristuse piinad ja ristiohvri. Kontsertteosena esitatakse neid väljaspool kannatusaega.
Barokiajastul kasutati passioonides suuri tempokontraste. Samuti kasutati järske piano ja forte vaheldumisi . Kui varem esitati heliteosed enam-vähem ühtlase kõlategevusega , siis nüüd hakati rakendama kõla paisutamist ja kahandamist. Muusika pidi mõjutama kuulaja emotsioone. Passioonides tõusis esikohale meloodia. Barokiajastul väljendab teose emotsionaalset poolt eelkõige tundeküllane ja pingeline , sageli lausa dramaatiline meloodia. Tähtsal kohal oli bassihääl, mis oli hästi eristatav ja kulges sageli motoorses ehk korduvas rütmis.
Ajavahemikus 1750-1820 passioonides tõusis esikohale meloodia. Kaunistused olid vähemkasutusel ning kõlas selge meloodia ilma, et teda midagi segaks. Hakati vähem kasutama dissonantse ning meloodia muutus korrapäraseks. Passioone sellel ajal iseloomustas harmoonia dissonantside rohkus ning suuremad koosseisud.
Ajavahemikus 1820-1880 hakati klassikalisi vorme käsitlema üsna vabalt. Passioonides muutus meloodia hästi väljendusrikkaks. Samuti rõhutati meloodia tundelisust ja laululisust. Passioonides muutusid tähtsateks lüürika ja psühholoogilisus.
Passioone lõi saksa helilooja H. Schütz. J.S. Bach oli samuti heliloojaks kes kirjutas passioone. Eriti kõrgelt hinnatakse J.S.Bachi „Johannese passiooni” ja „Matteuse passiooni”.
Kahe sajandi jooksul toimusid muudatused vokaalsümfoonilistes suurvormides. Kolme ajastu jooksul on toimunud muudatused. Võrreldes barokiajastu oratooriumi romantismi või klassitsismi ajastuga, näeme, et meloodias kerkib esile muudatusi, harmoonias ja ka koosseis suureneb. Sarnaseid muudatusi näeme ka teistes vokaalsümfoonilistes suurvormides, sellistes nagu missa, passioon ja kantaat. Kolm ajastu vältel arenes see muusika liik kindlas suunas ning muudatused žanrides on nähtavad.
Kasutatud allikad:
Õhtumaade Muusikalugu 1, Toomas siitan. 1998.
www.et. wikipeedia .org.ee
www.annaabi.ee
www.slideshare.net
www.koolielu.ee
www.miksike.ee
www.abiks.pri.ee
www.en.wikipedia.org