Nimed marmortahvlil lühkokkuvõte (3)

See artikkel on trükitud:
http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=5282
Nimed marmortahvlil : raamat ja film
10 Oct 2003 Hellar Grabbi
See oli aastal 1936, kui tuntud kirjanik Albert Kivikas avaldas mahuka romaani „Nimed marmortahvlil“. Sellest sai Gailiti „Isade maa“ kõrval teine Vabadussõja ainet käsitlev suurteos. Kivika raamat kujunes Gailiti omast populaarsemaks, sest kui Gailit rakendas kunsti teenistusse ka groteski ja hüperbooli, siis „Nimed marmortahvlil“ on läbinisti realistlik .
Romaanis kirjeldatakse peamiselt kooliõpilastest koosneva Tartu Vabatahtliku Pataljoni sõjakäiku jõuludest 1918 kuni veebruari alguspäevini 1919. Lahingusündmused leiavad aset Eesti rahvaväe vastupealetungi ajal, kui õppursõdurite pataljon tegutseb ida pool Võrtsjärve, liikudes läbi Rannu, Rõngu, Pikasilla ja Tõrva Valka, kuhu marsitakse ilma võitluseta, päev pärast Kuperjanovi partisanide ja soomlaste poolt Valga lähistel maha peetud ägedat ja ohvriterikast Paju lahingut. Tartu Kommertskooli õpilane, 20-aastane Albert Kivikas tegi selle sõjakäigu ise kaasa.
Tartu Vabatahtliku Pataljoni suuruseks oli umbes 110–120 meest, neist sadakond Treffneri gümnaasiumi ja Tartu kommertskooli poissi. Raamatus kujutatud pataljoniülemat ei kutsuta nimepidi. Selleks oli leitnant Karl Einbund , hilisem peaminister Kaarel Eenpalu . Lahingutes juhatas aga pataljoni tema asetäitja kapten Oskar Eller , keda Kivikas kujutab raamatus kompaniiülemana. Vahvuse eest Vabadusristi saanud Eller sai sügisel 1919 surmavalt haavata.
Sõjasündmuste kõrval keskendub raamat peategelase Henn Ahase tundmustele ja siseheitlustele. Vaesest maaperest pärit Ahases on nagu kaks poolust — ühest küljest on ta eesti rahvuslane, teisest küljest sotsialist . Talle toeks olev vend on punakaartlane ja isa kommunismimeelne. Pidagem silmas, et punaste poolel võitles Vabadussõjas tuhandeid eestlasi ja ligi kolmandik rahvast kaldus kommuniste toetama . See maailmavaateline lõhestus on romaanis esile toodud. Lõhest ülesaamiseks arutavad Ahas ja kommertskooli poiste energiline ja vapper juht Käsper, et rahvuslus tuleb riigi ülesehitamisel ühendada sotsiaalse õiglusega.
Huvitav on nentida, et ka nime Ahas võttis kirjanik tõsielust. Kommertskooli õppur Oskar Ahas langes lahingus ja Kivikas on ilmselt jäädvustanud tema perekonnanime fiktiivse peategelase nimena. Raamatus saab Ahas raskelt haavata, kuid jääb ellu. Romaan näitab tegelikke sõjasündmusi üpris tõetruult. Romaanis puuduvad kooliõpilaste pataljoni hilisemad võitlused Võru ja Pihkva lähedal, küllap seepärast, et Kivikas neist enam osa ei võtnud.
Möödunud aastal valmis Tallinnas romaani ainetel täispikk mängufilm, mille tiitliks pandi samuti „Nimed marmortahvlil“. Filmi saatis Eestis erakordselt suur publikumenu. Nüüd, 20. septembril, etendus film esimest korda Ameerikas. Washingtonis käis seda vaatamas ligi 200 inimest. Etenduse korraldas Eesti-Ameerika Fond, filmi näitamisega seoses olevaid asju ajas Helmo Raag.
Filmi produtsent on Kristian Taska, lavastajaks on Elmo Nüganen, Tallinna Linnateatri peanäitejuht ja näitleja. Ütleme kohe ära, et film on hästi õnnestunud ja seda tuleks näidata ka Ameerika mandri teistes eestlaste keskustes. Võrreldes raamatuga on aga film tugevasti romantiseeritud. Kui romaanis õppursõdurid ainult ühes poolpurustatud mõisas kohalike neidudega veidi tantsu lõid ja hiljem talutütardega pannkooke süües flirtisid, siis filmis on nagu filmis: raamatusündmustele lisaks on vahele poogitud Henn Ahase armuromaan valitsusametniku ilusa vennatütrega. Ta päästab tüdruku vägistamisest jõhkra punakomissari poolt. Järgneb dramaatiline põgenemine vaenlase käes olevast mõisast üle lageda välja käsikäes neiuga, tagaajavate ratsanike mõõgad välkumas ja kahurimürsud ümberringi lõhkemas.
Kõik see ja muid dramaatilisi seiku — näiteks Ahase vastakuti sattumine punaarmeelasest vennaga, kes surmatakse (mitte Ahase poolt) ja kogu see viimane traagiline lahing raudtee blokeerinud punastega — on filmile juurde mõeldud ja muudavad realistliku romaani filmilikuks melodraamaks.
Samal ajal on filmi siiski Kivika romaanist küllalt alles jäänud. Eelkõige põhimotiiv — kooliõpilased lähevad Eesti eest vabatahtlikult sõtta, panevad oma elu kaalule olukorras, kus puhkev Eesti riik on veel nõrk. Samuti on film tabanud Vabadussõja algperioodi sõjalist ja sotsiaalpoliitilist olemust ning ümbritsevat olustikku ja olmet. Mis puutub erinevustesse raamatust, siis eks olnud juba Kivikase romaan läbi elatud sündmuste ja mõtete kirjanduskunstiline väljendus ja mitte igati täpne dokument või protokoll.
Võttes filmi iseseisva kunstiteosena ja mitte ainult kui romaani ekraniseeringut, on tegu toreda ja haarava filmiga, olgu see siis paiguti melodramaatiline või mitte. Mõneski mõttes pakub film rohkemat kui romaan. Näiteks filmi algus saksa ohvitseride kõneluse, noorte poolt „aja seisma paneku“ ja lippude vahetusega, annab paari lause ja efektiivse visuaalse sümboolikaga hästi edasi ajaloolise tausta . Emotsionaalselt väga mõjuv ja visuaalselt suurejooneline on lahingustseen, kus vaenlase eliitüksuse, läti punaste küttide kolonn läheneb koolipoiste hõredale ahelikule ning paiskudes lahingusse on just ähvardamas neist üle rullida, kui pea viimsel hetkel tulevad poiste selja tagant tormijooksuga valges lumeriietuses soomlased ja löövad punased lätlased tagasi.
Seda tegelikult ei juhtunud ei elus ega romaanis. Lätlaste vastu pidasid koolipoisid lahinguid küll, aga soomlased jõudsid abiks mitte neile, vaid Kuperjanovi partisanidele Paju lahingus, millest Tartu koolinoorte üksus osa ei võtnud. Kuid kogu Vabadussõja seoses oli soomlaste appitulek suure tähtsusega, ja nii on laiemalt võttes filmis see stseen sümboolselt õigustatud. Ning küllap mõeldi seejuures ka asjaolule, et osa raha filmi tegemiseks tuli Soomest.
Kui juba on filmile romaaniga võrreldes üht-teist juurde lisatud, siis oleks tulnud korralikult näidata üht kuulsaist soomusrongidest. Nüüd näeme vaid Tartu poole veerevat sanitaarvagunit ja enne seda soomusrongi ennast vaid vilksamisi. Vaevalt et Vabadussõjast niipea teist filmi tehakse.
Filmiosalised mängisid oma rolle suurepäraselt. Rakendatud oli rida tuntud näitlejaid. Pataljoniülemat mängis Martin Veinmann, kompaniiülemat Jaan Tätte, valitsusametnikku Guido Kangur ja Soome ohvitseri Peter Franzen, soome näitleja, keda võis mõne aasta eest näha Soome uue sõjafilmi „Rukajärvi tee“ peaosalisena. Tartu koolipoisse kehastasid Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli viimase lennu õpilased eesotsas Priit Võigemastiga Ahase osas.
Märkmed: