poolvokaale seal ei esine. Bengali keeles on 11 vokaali ning need koosnevad seitsmest erinevast häälikust, mida hääldatakse vastavalt lühikeselt või pikalt. Kõiki neid vokaale on võimalik ka nasaalselt hääldada, lisades nendele märgi nimega ,,chondrobindu''. Eesti keeles on aga 9 vokaali. Mõlemas keeles säilitavad nad kirjutades oma algse kuju, kui vokaal on sõnas esimesel kohal. Kui aga bengali keeles esineb vokaal sõnas koos konsonandiga, siis ei säilita nad täielikult oma esialgset kuju, vaid ühinevad kuidagi konsonandiga. Konsonante on bengali keeles 39, kuid need koosnevad vaid 29st häälikust, eesti keeles on aga 17 konsonanti. (Erelt, Erelt, Ross, 2017)(Bangla alphabet ... , 2017) Morfoloogia ja süntaks Morfoloogia on vormiõpetus, mis uurib sõnavormide moodustumist, nende struktuuri ja omavahelisi seoseid. Süntaks on lauseõpetus, mis uurib sõnade ühendumist sõnaühenditeks ja lauseteks.
Nimede kasutamine ja võõrnimed · Ametlikus kontekstis tuleb asmtevahelduslikel perekonnanimedel säilitada nimetav kuju · Kui nimi lõppeb vokaaliga siis lisatakse vaid käändelõpp · Kui nimi lõppeb konsonandiga, siis tuleb kõige pealt lisada i ning seejärel käändelõpp alaleütlev A. Kuusepuu Kuusepuule K. Nõgu Nõgu'le T. Mägi Mägi'le M. Vaher Vaher'ile Erandid · -ne lõpulised perekonnanimed, mida käänatakse kui vastavaid mõiseid A. Raudne > A. Raudsele · -s lõpulised nimed (va
Huuled huulhäälikud ehk labiaalid (m, p) Huul-hammashäälikud ehk labiodentaalid (v, f) 4) ninahäälikud ehk nasaalid (n, m) 26. Kuidas rühmitada häälikuid fonatsiooni (helilisuse) järgi? Tooge näiteid! Helilised häälikud: s, h, g Helitud häälikud: täishäälikud, l, r, v 27. Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid? a) sõnaalgulised -kahe konsonandiga (tr-, kt-, st-) -kolme konsonandiga (skl-, sts-, spr-) b) sõnalõpulised -kahe konsonandiga (-mp, -nk, -rt) -kolme konsonandiga (-mps, -rts, -lks) c) sõnakesksed -kahe konsonandiga ühendid (km, tn, pr) 28. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? Kaasahääldus (jaguneb: assimilatsioon, dissimilatsioon, siirdehäälikud) 29. Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub?
Välted Eesti keeles on kolm väldet I, II ja III välde. Vältus on hääliku hääldamise suhteline kestus. Kõige lihtsam on määrata kahesilbilisi sõnu. Kui kahesilbilise sõna esimeses silbis on ainult lühike vokaal ja silbi lõpus konsonant puudub, siis on sõna I vältes. Esimese välte sõnad on näiteks ema, kala, madu, kodus. Kui sõna esimeses silbis on pikk vokaal või lõpeb silp konsonandiga, siis võib see olla kas II või III vältes. II ja III välte erinevus tuleneb sellest kuidas sõna hääldatakse. Uuringud on näidanud, et hääldus ei ole piisav teise ja kolmanda välte eristamiseks, tuleb kuulata ka põhitooni liikumist. Teist väldet hääldatakse kerge rõhuga, kolmandat väldet aga raske rõhuga. Ühesilbiline sõna on eesti keeles alati kolmandas vältes. Kahesilbilises sõnas on teist ja kolmandat väldet kõige parem eristada kuulates kõnerütmi.
missuguse?) ja annab silpide arvu. B-tüvi on alati sõna osastav kääne (mida? missugust?). Astmevaheldus (AV) on sõna A- ja B-tüve muutus. Laadivaheldus (LV) on astmevahelduse alaliik, mille puhul k, p, t, g, b, d, s tekib või kaob (jalg). Vältevahelduse (VV) puhul muutub sõna rõhk II ja III välte vahel, kirjapildis ei muutu midagi (lill). Kujuvaheldus (KV) on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõppeb mõnes vormis vokaaliga ja mõnes vormis konsonandiga (lamba/lammast). Eesti keele sõnad on 1-, 2- või 3-silbilised ja nende arvu tuleb lugeda A-tüvest. Mall Tüüpsõna Ains. os. Mitm. om. Mit. os. I Õpik (3 silpi, astmevahelduseta) (60%) Hammas (astmevaheldus, kujuvaheldus, s-lõpp) II Liige (astmevaheldus, kujuvahelduseta, III välde) Aasta (2 silpi, astmevahelduseta) Suur (2 s A-t II välde või 1 s B-t III v, AV, l-, n-, r-, s-
Ladina keele kodune töö 29.09 1. Nimisõna põhivorm koosneb nimisõna algvormist ja omastava käände lõpust ja soost. 2. Mitu deklinatsiooni on ladina keeles? Ladina keeles on 5 deklinatsiooni.’ 3. Kuidas määrata deklinatsiooni? Ainsuse genetiivi lõpu järgi. 4. Nimetage 1.-5. deklinatsiooni tunnused. 5. Kuidas määrata sugu? Sugu saab määrata sõnalõpu järgi. 1. meessugu – genus masculinum (m) nt sõnad, mille lõpus –us (musculus ‚lihas’, gallus ‚kukk’) või –er (cancer ‚vähk’); 2. naissugu – genus femininum (f) naissoole viitab sõnalõpp –a (vena ‚veen’, gallina ‚kana’ etc); 3. kesksugu – genus neutrum (n) sõnalõpp –um (erratum ‚viga’) NB! kreeka kesksoost laensõnade lõpp –on Kasutusel paralleelselt mõlemad lõpud: sceleton = sceletum ‚skelett’, cranion = cranium ‘kolju’, ...
*siin läheb vaja iseseisvat tööd ÕS-ga 7. Täishäälikud kirjutatakse võõrsõnades samuti häälduse järgi, aga mõnikord on sõna aja jooksul rõhu asukohta muutnud ning siis tuleb lihtsalt meelde jätta personal - personaalne apelsin - mandariin fenomen, aktsionär, tärpentin amplituud, plastiliin, magistraal *mõnikord aitab reegel: kui sõna lõppeb helitu konsonandiga, siis on kaks täishäälikut; sõna lõpus olev heliline konsonant (l, m, n, r) võib tähistada lühikest täishäälikut karbonaad, pilotaaz, garderoob kardinal, inventar, talisman AGA... 8. h võõrsõnas on jälle ebamäärane, kuid sageli kehtib reegel, et: · kahekordse täishääliku järel on üks h psüühika, stiihia · lühikese täishääliku järel pikk/ülipikk h kahe tähega
KORDAMISKÜSIMUSED Häälikud 1)Ladina keeles [ä] häälikule vastab diftong ae. 2) Häälikule [j] sõna alguses vastab i ja j 3) [k] häälikut märgistatakse tähega c ja k-tähega sel juhul, kui tegemist on laensõnaga 4) [f] tähistatakse f ja ph 5) Sõnas spatium ti hääldatakse nagu [tsi] 6) Ti peale s, x hääldatakse nagu (ti) 7) [kv] kirjutatakse nagu .qu 8) C nagu [ts] hääldatakse ainult enne i, e, y, ae, oe 9) Sõnaühendis caput costae c tähte loetakse nagu k 10) Ngu hääldame nagu ngv Rõhk 1)Rõhk langeb ainult kahe silbilisel sõnadel alati esimesel, kahel ja enamsilbilistel sõnadel eelviimasel või kolmandal tagant, mitte kunagi viimasel. 2) Kui eelviimasel silbil on diftong, siis see on pikk silp. 3) Silp on pikk, kui selle vokaal on enne kaashäälikute ühendit. 4) B, c, d, g, p, t + l, r ei tee silpi pikaks. 5) Kui vokaal on enne vokaali, siis see on lühike silp 6) Al-, -ar-, -at-, -in-, -os- on alati rõhulised või pikad. 7) Ol-, ...
Silbitamine ja poolitamine Selleks, et kõne voolaks mugavalt ja arusaadavalt, peab ta olema seatud nii, et kõnelejal oleks hea hääldada ning kuulajal hõlbus kuulata. Häälikud ei saa üksteisele järgneda ükskõik kuidas, vaid peavad olema teatud viisil rühmitatud. Kõne ladususe tagab helilisemate ning vähem heliliste häälikute ehk vokaalide ja konsonantide vaheldumine. Niisuguse vaheldumise tagajärjel jaguneb kõne loomulikeks hääldusüksusteks ehk silpideks. Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt...
kaksikkonsonandid (geminaadid), mis jagunevad kahte silpi silbipiir läheb ortograafias ühe tähega kirjutatud kaksikkonsonandi seest, seal on tegelikult kaks klusiili: õ(p)-pe(t)-ta(t)-ti, kõi(k)-ki Silbi ehitus · Eesti keeles on igas silbis kas lühike või pikk vokaal või diftong, mis moodustab silbi tuuma · Silbi teised koostisosad on silbi algus ja lõpp, milleks on konsonandid või konsonantühendid · Eesti keeles algab sõnasisene silp tavaliselt ühe konsonandiga sa-ge-li · Eesti keeles silbi algus ja lõpp võivad kapuududa · Lõputa silpe nim lahtisteks ma-ga-ma · Konsonandiga lõppevaid silpe nim kinnisteks ar-mas-tus · Silbid on lühikesed kui neil puudub silbilõpp · Silbid on pikad kui neil on lõpus pikk vokaal, diftong või konsonant maa-lid, lai-ad, tor- kas · Lahtised silbid võivad olla kas lühikesed või pikad, kuid kinnised silbid on alati pikad 15. Mis on rõhk? Nimetage kolme erineva rõhulisusega silpe, tooge näiteid.
· Aglutinatiivsed keeled on need, milles antakse grammatilisi tähendusi edasi muutetunnuste liitmisega sõnatüvele. · Flektiivsed keeled on need, milles väljendatakse grammatilisi tähendusi sõnatüvede sisestruktuuri muutmise teel. · Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüve üks variant on tugevas, teine nõrgas astmes. · Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrgas astmes see aga puudub või asendub mingi teise konsonandiga. · Vokaalivaheldus on tüvevaheldus, mille abil moodustatakse mitmuse osastava ning omadussõnade ülivõrde vorme. · Kujuvaheldus on see, kui sõnades on tüvel kaks kuju: konsonant- ja vokaalkuju. · A-tüvi on käändsõnal omastava käände tüvi ning tegusõnal kindla kõneviisi oleviku 1. pöörde tüvi. · B-tüvi on käändsõnal osastava käände tüvi ning tegusõnal nud- kesksõna tüvi. · Astmevaheldusmall on tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasused.
Semantika teadus, mis uurib märkide tähendusi Süntaks teadus, mis uurib sõnadest lausete moodustamist Struktuur Süsteemi osade vaheline seos Keel infoteaduses kasutatav märgisüsteem Sünonüüm samatähenduslikkus Antonüüm vastandtähenduslikkus Sümbol märk, millega tähistatakse mingit mõistet tähistaja- märk, sümbol tähistatav - väljendus Poolitamine 1) Liitsõnu poolitatakse võimaluse korral liitumiskohast 2) Järgmisele reale viiakse üle ühe konsonandiga algav kirjasilp (karsk-lane, ekst-ra, tehak-se) 3) Rea lõppu ega algusesse ei jäeta ühetähelisi silpe: ema, saia, uue peavad jääma ühele reale. Ka eesnime esitähte ei jäeta üksi rea lõppu. 4) Ei ole heaks tavaks jätta rea lõppu ainult vokaalidest koosnevaid silpe ega viia järgmisele reale kirjapildis vokaaliga algavaid silpe: aare, maias, viiul, põues on soovitatav mahutada ühele reale.
1) parts 4) upin 2) kuremari 5) pang 3) väits 6) kaiv Murrangueesti keel · Algas 13. saj. kui sakslased ja taanlased olid Eesti vallutanud · Kestis 18. sajandini · Murranguperioodil ilmnes palju häälikumuutusi näiteks lõpu- ja sisekadu · Lõpu- ja sisekadu tähendab, et kahe silbiliste ja pikemate sõnade lõpust kadus täishäälik. Erandiks: ema, kala, pidu · Sellega tekkisid konsonandiga lõppevad sõnad(jalg, mets) ning ühesilbilise tüvega tegusõnad(andma, kastma) · Soome keeles selliseid muutusi toimunud ei ole ehk vokaalid on seal säilinud, kus eestlastel ei ole Häälikumuutus Tulemus Tulemus Eesti keeles Soome keeles Lõpukadu jalg jalka uus uusi sõdur soturi Sisekadu tütred tyttäret
1. vaaba (2.v,nõrk aste) vaapa (3.v, tugev aste) 2. hakka'n (3.v, tugev aste) haka'ta (2.v, nõrk aste) 1. võrdleme A- ja B- tüve, jälgides hääldust 1. parmu (kelle?) (2.v, nõrk aste) parmu (keda?) (3.v, tugev aste) 2. vingu'n Kujuvaheldus · sõna käänamisel või pööramisel on sõnal nii vokaalkuju kui ka konsonantkuju · tüvi võib lõppeda nii vokaali kui konsonandiga · avaldub ains omastavas ja mitm omastavas · Näiteks: kalda kallas te, maadluse maadlus te, kollase kollas te, tütre tütar de · pöördsõnad, avaldub ains 1. pöördes (mida teen?) ja da a tegevusnimes (mida teha?) · Näiteks: anna'n and'a, vaidle'n vaiel'da, tõmble'n tõmmel'da, veena'n veen'da
Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l´, n´, s´, t´. See, et tegemist on foneemidega, mitte ühe ja sama foneemi erinevate, naabrusest või kõneleja isikupärast tingitud häälikuvariantidega, selgub, kui võrdleme sõnapaare nagu tall (omastav talle) ja tall (omastav talli), on ja onn, küsisõna kas ja nimisõna kass, kott (omastav kota) ja kott (omastav koti). Märkus. Sageli võib sõna siiski hääldada nii palataliseeritud kui palataliseerimata konsonandiga, ilma et see tähendust muudaks. Nt sõna kuut (omastav kuudi) saab hääldada nii palataliseeritud kui palataliseerimata t-ga, võõrsõna fond nii palataliseeritud kui ka palataliseerimata n-iga. Ühe- või teistsugust hääldust võib niisugusel juhul pidada kõneleja isikupäraks. Häälikute moodustuskoha järgi jagunevad eesti keele konsonandid järgmiselt: a. bilabiaalid ehk huulhäälikud, mis moodustatakse üla- ja alahuule abil /m/ ja /p/; b
Häälikumuutus Tulemus eesti Võrdlusvorm pikemate sõnade keeles soome keeles lõpust kadus jalg jalka täishäälik (v.a ema, Lõpukadu uus uusi kala- lüh esisilbiga) sõdur soturi * tekkisid konsonandiga tütred tyttäret lõppevad ühesilbil käändsõnad (jalg, kuldne kultainen mets), ühesilbil Sisekadu andma antamaan tüvega pöördsõnad laulma laulamaan (andma, kastma) * lõpukadu 13.-14
(1954) 100-sõnalised tekstid 8 keelest Sünteesi-, aglutinatsiooni-, liitmis-, derivatsiooni-, muutemorfoloogia-, prefiksi-, sufiksi-, isoleerivus- jt indeksid WALS Morfoloogiline tüpoloogia Morfoloogiline tüpoloogia Eesti keele morfofonoloogiast Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused: Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks allomorf tugevas, teine nõrgas astmes. Kujuvaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõpeb mõnes vormis konsonandiga, mõnes vokaaliga. Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse tuvastamine (Martin Ehala järgi): Tuleb võrrelda kaht tüveallomorfi, A- ja B-tüve Käändsõnadel ainsuse omastava ja osastava tüvi, nt mõtte : mõtet Pöördsõnadel kindla kõneviisi ainsuse oleviku 1. pöörde ja da- tegevusnime tüvi, nt loen : lugeda Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse liigid: Vältevaheldus ehk vältemuutus Laadivaheldus ehk laadimuutus
ülejäänud meessoost, kuid on ka väga palju erandeid ja ebareeglipärasusi. ( Peerna: 120; Bermon: 72, 122 ) Ainsus ja mitmus Kui eesti keeles on mitmuse tunnuseks ennamasti d, siis hispaania keeles on mitmuse tunnuseks es või s lõpp. -s lisatakse, kui sõna lõppeb rõhutu vokaaliga, näiteks ,,la casa" maja, ,,las casas" majad või kui sõna lõppeb rõbulise e või o-ga, näiteks ,,cafe" kohvik, ,,cafes" kohvikud. -es lisatakse konsonandiga lõppevatele sõnadele, näiteks ,,el proffesor" õpetaja, ,,los profesores" või rõhulise vokaaliga lõppevale sõnale, näiteks ,,marroqui" marrokolane, ,,los marroquies" Nimisõnad, millel on juba lõpus s või es jäävad samaks, näiteks ,,el lunes" esmaspäev, ,,los lunes" esmaspäevad. (http://www.spanishlanguageguide.com/spanish/grammar/article.asp, Bermon: 100 ) Sõnajärg Sõnajärje puhul on nii nagu eesti keeles ka hispaania keeles verb teisel kohal
· des- ja mata-vorm lühendi alguses = koma pannakse: Tundes reegleid, oskame õigesti kirjutada. Poiss läks peole, arvestamata vanemate keeluga. · des- ja mata-vorm lühendi lõpus = koma ei panda: Reegleid tundes oskame kirjutada. Poiss läks peole vanemate keeluga arvestamata. Võõrnimede käänamisel: · ...arvestan nende hääldusega; ülakoma kasutatakse, kui hääldus lõppeb konsonandiga ja kirjapilt vokaaliga (või vastupidi). · Näide: Ma ei saa nõustuda prantsuse kirjaniku Camus` [kamüü] seisukohtadega. Tahaksin Camus` le [kamüüle] vastu vaielda. Tolleaegne kõrgseltskond tahtis Wilde`i [uaildi] hävitada. · ...tänu Shakespeare`le [seikspiirile]; ...sõitis Renault`ga [renooga] 5 Materjalid riigieksamikirjandiks. Kirjandikirjutaja meelespea
m -i -es f -ae -es n -a -ia Nimisõna ja omadussõna Gen. Pl. Käändkond Lõpp I -arum + naissoost omadussõna II -orum + mees- ja kesksoost omadussõna IV -uum V -erum Gen. Pl. 3. käändkond -um -ium Nimisõnad, mille tüvi lõpeb Nimisõnad, mille tüvi lõpeb ühe konsonandiga. kahe konsonandiga, -is, -es, -e, -al, -ar-lõpulised nimisõnad ning II rühma omadussõnad. Casus Singularis Pluralis Nom. Musculus rectus `sirglihas' Musculi recti (II, II) Oculus dexter Oculi dextri Mamma dextra Mammae dextrae Atrium dextrum `parem Atria dextra koda'
Kirjutatakse araabia tähestikuga aga ka vahest ladina. Keel on tähtis osa moslemielu usulistes tegevustes. Fonoloogia/Foneetika Võrreldes eesti keelega on shilha keelel väga vähe täishäälikuid,eesti keelel 9, seal 4. Suurim vahe on siiski see, et berberi keeles ei esine diftonge. Põhjuseks on see, et Shilha berberi keeles on palju suurema kasutusega kaashäälikud. Shilha keeles on väga rikas konsonandisüsteem, sisaldades 32 foneemi. Võrreldes eesti keele 22 konsonandiga, on shilha keeles 33. Joonis: konsonandid shilha keeles(http://aboutworldlanguages.com/tachelhit) Eesti keeles pole huulhäälikuid, mida berberi keeles on viis, hammashäälikuid, mida berberi keeles on kolm. Eristuvad ka kas öeldakse pehme või kõva suulaega ning kurgunibuga. Erinevalt teiste afro-asiaatkeeltest, ei ole Shilha berberi keel toonikeel. Paljud häälikud tekivad sügaval kurgus nagu d ja z. Täishäälikud ja kaashäälikud
Eesti keele lauseliikmed on alus, öeldis, sihitis, öeldistäide, määrus ja täiend. Lause põhitüübid on normaallause, olemasolulause, omajalause, kogejalause ja tulemuslause. (4) Kokkuvõte Ejaki keeles on neli vokaali ning vokaalid võivad olla suulised ja nasaalsed. Võrdluseks on eesti keeles 9 vokaali. Sarnaselt ejaki keelega võivad need vokaalid esineda lühikeste ja pikkadena. Ejaki keel on konsonandirohke keel 34 konsonandiga, kuid eesti keeles on 17 konsonanti. Morfoloogilisest küljest on ejaki keele nimisõnad morfofoneemiliselt muutumatud ja pöörded lisanduvad sõnadele prefiksina. Eesti keele nimisõnad on morfofoneemiliselt muutuvad ja pöörded lisanduvad sõnadele sufiksitena. Ejaki keeles on kõneviise on kaks, nimelt sooviv ja käskiv. Eesti keeles on viis kõneviisi- kindel, kaudne, möönev, käskiv ja tingiv. Erinev on ka lause ehitus, eesti keeles on tüüplause SVO ja ejaki keeles SOV
· Au ja nõu, ainsuse part lõputa. Kaitseb mehe au. Uut eelnõu. · Ains illat: -sse · de-mitmuse tunnus de · Mitm part: -sid · i-mitmus puudub II KÄÄNDKOND Astmevahelduseta: · 2-silbilised I-vältelised noomenid, mille ainsuse nominatiivi lõpul ei ole e (genitiivi lõpul võib e olla) · 4- või 5-silbilised võõrnoomenid, mille kaks viimast silpi on lühikesed ning algavad konsonandiga · Olenevalt hääldamisest 3- või 4-silbilised võõrnoomenid, mille nominatiivi lõppkonsonandi ees on kirjapildis eri vokaalide ühend · tar- ja elu-liitelised sõnad · Võõrnimed ja võõrsõnad, mille viimane silp on lühike ning pearõhuline ja kõpeb tähega b, d, g, l, m, n, r, s, z PÕHITÜÜP PESA · Pesa, pesa, pesasse e pessa, pesade, pesasid e pesi, pesadesse e pesisse
müia jms; · võõrkeelsed sõnad kirjutatakse vastavalt nende tegelikult hääldusele: jes, jee, vau, hellou, stoori, sorri, thäts, hleb, markovka; topeltsulgudes kommentaarina võib lisada originaalkeele kirjapildi: laav ((love)); · g, b, d võõrsõnade alguses kirjutatakse vastavalt kirjapildile, st g, b, d abil; · h sõna alguses märgitakse vastavalt hääldusele: hobune / obune; · võõrsõnades märgitakse rõhuline silp pika vokaali või konsonandiga: Ta`maara, Kar`paatov; · mittekirjakeelsed liitsõnad kirjutatakse kokku: onju, nojah, eksole; · lahku hääldatud liitsõnad kirjutatakse lahku: sünni päev; · pealkirjad ja nimed märgitakse samade reeglite järgi nagu muudki sõnad. Nende alguses on suurtäht. Jutumärke ei kasutata. · arvud tuleb sõnadega välja kirjutada vastavalt hääldusele: kakskend=kaks, kaeksada=kolgend=öeksa. Varieerumise näiteid 1 ainult 467 aint 143 ainud 3 ainlt 1 ainuld 2 aind 36 ainut 7
Tegusõnade A-tüvi (mina vorm) ja B-tüvi (da-tegevusnimi). Tüvevokaal on tüves avalduv vokaal nt. koera. 5 tüvevahelduse liiki Astmevaheldus (tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks variant tugevas astmes, teine nõrgas astmes) Jaguneb kaheks: (1) Laadivaheldus Laadivahelduslike sõnade tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrga astme tüvavariantis see aga puudub või on asendunud teise konsonandiga. Nt: jala jalga, hamba hammast, anda- annan, õmmelda-õmblen (2) Vältevaheldus tugeva astme tüvi alati III vältes, nõrk aste aga II vältes. Nt: laulu-laulu, mõtte, mõtet, seista-seisan, leinata-leinan. Vokaalivaheldus- tüvevokaali mitmuse osastava ja omadussõnade ülivõrde vormide moodustamiseks. Kujuvaheldus. Sõnalõpus olev konsonant -> vokaal nt. Lammast- lamba. 6) Käänded:
tüpoloogiliselt põhjendatud. Olulised mõisted: 1) leksikaalne fonoloogia fonoloogiakitsendused on alati universaalsed 2) piirangud ehk kitsendused keelavad teatavate omadustega pindvormid 3) identsuskitsendus ustavuskitsendusi rikuvad need kandidaadid, mis pole identsed selle süvavormiga, millest nad on genereeritud 4) markeerimiskitsendus näiteks: ,,Üks silp ei tohi olla kinnine", ,,Iga silp peab algama konsonandiga", ,,Kõnetaktid peavad olema binaarsed" 3. Suhtlusvõrgustiku analüüs Võrgustiku analüüs sai alguse 1960ndatel sotsioloogide ja antropoloogide uurimustes. Eesmärk on leida vastus küsimusele, mil määral mõjutavad erinevad võrgustikustruktuurid ja nende kooslus võrgustiku liikmete sotsiaalse käitumise varieerumist ja muutumist. Uurida inimese suhteis teiste inimestega, mis kaasab keelemuutusi. Võrgustike abil saab kirjeldada inimestevahelisi suhteid, nt sõprus, töö,
6 word Wort God Gott 5) þ>d toimus tegelikult 8/9s sajand, kuid see kuulub samuti teise häälikunihke hulka that das earth Erde three drei leather Leder Kui muutusi pole, on tegemist ilmselt hiliste laenudega tunnel- Tunnel Tugevad ja nõrgad nimisõnad – vokaaltüved e tugevad – käändelõpud lisati vokaaliga lõppevale tüvele; konsonanttüved e nõrgad – tüvi lõppes konsonandiga TUGEVAD üldine meessoo käändkond- mitmus –s 35% nimisõnadest stone, stones naissugu 25% tale, tales kesksugu (ne-utrum „no other”) 25% ship, ships -s, mis praegu on igal pool on üldistuse tagajärg. NÕRGAD- mitmuse tunnus –n, kõikidest sugudest 15 % Auge, Augen ox, oxen Tugevad ja nõrgad tegusõnad – tugevatel tegusõnadel moodustatakse üldmineviku (preteeritumi) ja mineviku kesksõna ablaudi abil
Protees – uus häälik (proteetiline häälik) tekib sõna algusse lms [*o > vo]: otta- > votta- > võtta-; balti algkeeles *ognas (< ld agnus); lms algk: *okna > *voonna > voon ‘tall’ Hilistes laen- ja omasõnades ületaotlusena: sks Luft > ee pluhvt; asks rulle > ee trull; espetsiaalne; hauhind. Hääliku lisamine sõna lõppu • Nt vokaaltüve moodustamine sõnade laenamisel (lähtekeeles konsonandiga lõppevate sõnade puhul), nt (-a) luht: luhta ; (-u) ehk+u ; (-i) print: prindi 13. Häälikute assimileerumine eesti keeles. Assimilatsioon – hääliku muganemine, sarnastumine naabruses oleva hääliku või häälikutega – häälik omandab naaberhäälikute omadusi. Liigitused: ulatuse alusel: täielik (häälik muutub naaberhäälikutega identseks) / osaline (häälik omandab mõningaid naaberhäälikute omadusi);
struktuur kohandatakse. Inglise keele kahesilbilised sõnad baby ja floppy võivad saada eesti keeles kahesuguse kuju: beib beibe ning flopp flopi. Esimesed variandid hakkavad käänduma astmevaheldusliku sepp-tüübi järgi ning teised variandid astmevahelduseta tubli-tüübi eeskujul. Üldiselt on levinumad siiski nimetatud sõnade kahesilbilised astmevahelduseta vormid. Inglise keele ühesilbilised lühikese vokaali ja konsonandiga lõppevad sõnad võivad eesti keeles kohaneda kolmel viisil: · vokaal pikeneb (club > klaab, web > veeb); · lõppkonsonant muutub ülipikaks (hit > hitt, clip > klipp); · sõna muutub kahesilbiliseks (hub > hubi 'arvutisõnavaras: jaotur, ühendusseade', pub > pubi, log > logi) (Pedaja 2006:31) Kuigi eesti keele omasõnades on rõhk sõna alguses, võib võõrtuletusliidetega sõnades rõhk paigutuda ka sõna lõppu. Mida sagedamini sõna keeles kasutatakse ja
4)Vorm are tuleneb indoeuroopa juurest er- teine häälikunihe toimus ülemsaksa keeles V ja VII sajandi vahel. T, p ja k vokaalide järel muutusid vastavalt häälikuteks ss, f ja h. T ja p sõna algul ja pärast kaashäälikut muutusid vastavalt ts ja pf. Helilised klusiilid d, b, g muutusid helituteks klusiilideks tugevad ja nõrgad nimisõnad vokaaltüved e tugevad käändelõpud lisati vokaaliga lõppevale tüvele; konsonanttüved e nõrgad tüvi lõppes konsonandiga tugevad stones / nõrgad oxen. Eyes/augen tugevad ja nõrgad tegusõnad tugevatel tegusõnadel moodustatakse üldmineviku (preteeritumi) ja mineviku kesksõna ablaudi abil. Algselt oli tugevatel verbidel olemas neli vormi: infinitiiv, preteeritumi ainsus, preteeritumi mitmus ja mineviku kesksõna. Praegu on see säilinud ainult verbil be, millel on ainsuse ja mitmuse vormid was ja were. Nõrgad tegusõnad on germaani keele uuendus
VÕÕRNIMEDE KIRJUTAMINE Võõrad isiku-, koha- jm nimed kirjutatakse nii nagu lähtekeeles. Võõrnimede käänamisel kasutatakse ülakoma, kui nimi lõpeb häälduses vokaaliga, aga kirjapildis konsonandiga või vastupidi. Nt Renault'ga, Joyce'ile, Balzacile, Sydneysse, Seattle'is, Dumas'le. TSITAATSÕNADE KIRJUTAMINE Tsitaatsõnad ja väljendid on puhtvõõrkeelsed ning neid kirjutatakse nagu võõrkeeles, kust nad on võetud. Muust tekstist eristamiseks tuleb tsitaatsõnu kirjutada teises, nt kursiivkirjas. Käänata tuleb neid ülakoma abil. Liitsõnas tuleb tsitaatsõna ühendada omasõnaga sidekriipsu abil.
On olemas kõrgenevad ja madalduvad diftongid. Kõrgenevates diftongides on teine vokaal kõrgem kui esimene. Eesti keeles on 36 diftongi (neist 10 esinevad ainult võõrsõnades). Kõrgenevad diftongid on (nt ei, ou -> nt täis), madalduvad on nt uo, ue -> pea, oa. Kui kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, on tegemist vokaalijärjendiga (hiaatus). Seda nähtust esineb ka eesti keeles, nt avaus, rodeo, duo. Hiaatus on hästi jälgitav, kui sõnale liitub konsonandiga algav muutelõpp. Konsonantide artikulaator on tavaliselt mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Häälduskohad paiknevad ülemisest huulest piki kõva ja pehmet suulage neelust glotiseni. Häälikute nimetuses väljendatakse häälduskohta liigadjektiiviga (nt apikaaldentaalne, dorsaalvelaarne). Arikulaator ja häälduskoht on enamasti omavahel koreelatsioonis: kui häälduskoht on tagapoolne (nt velaarne), siis on ka artikulaator tagapoolne (postdorsaalne);
This is the restaurant where we had lunch last Sunday. Eesti keele mõjul tahame sageli kasutada which asemel sõna what. Tuleb meeles pidada, et what kasutatakse ainult tegusõna järel, which aga nimisõna järel. I didn't hear what he said. I didn't hear the last words which he said. Omastav kääne Kui tahetakse väljendada, et keegi või miski kuulub kellegile või millegile, siis kasutatakse s-omastavat (ülakoma + s). Kui ainsuse nimisõna ei lõpe konsonandiga s, siis mooduistatakse omastav kääne `s abil: Sandra's new book Kui aunsuse nimisõna juba lõpeb s-iga või ss-iga, siis võib kasutada sama moodust (`s) isegi siis, kui see tundub ebaharilikina: The princess's old crown Kui nimisõna lõpeb mitmuses s-i või ss-iga, siis katutatakse ainult ülakoma (`): The ladies' clothes 14 The classes' new schedules Käskiv kõneviis
Islandi keel bulgaaria Eesti mured ·Põhjaeesti murderühm: saarte, lääne-, kesk- ja idamurre; ·Lõnaeesti murded tartu, mulgi, võru murded Keelkonnad Nimede käänamine Nimede kasutamine ja võõrnimed · Ametlikus kontekstis tuleb asmtevahelduslikel perekonnanimedel säilitada nimetav kuju · Kui nimi lõppeb vokaaliga siis lisatakse vaid käändelõpp · Kui nimi lõppeb konsonandiga, siis tuleb kõige pealt lisada i ning seejärel käändelõpp alaleütlev A. Kuusepuu Kuusepuule K. Nõgu Nõgu'le T. Mägi Mägi'le M. Vaher Vaher'ile Erandid · -ne lõpulised perekonnanimed, mida käänatakse kui vastavaid mõiseid A. Raudne > A. Raudsele · -s lõpulised nimed (va
This is the restaurant where we had lunch last Sunday. Eesti keele mõjul tahame sageli kasutada which asemel sõna what. Tuleb meeles pidada, et what kasutatakse ainult tegusõna järel, which aga nimisõna järel. I didn't hear what he said. I didn't hear the last words which he said. Omastav kääne Kui tahetakse väljendada, et keegi või miski kuulub kellegile või millegile, siis kasutatakse s-omastavat (ülakoma + s). Kui ainsuse nimisõna ei lõpe konsonandiga s, siis mooduistatakse omastav kääne `s abil: Sandra's new book Kui aunsuse nimisõna juba lõpeb s-iga või ss-iga, siis võib kasutada sama moodust (`s) isegi siis, kui see tundub ebaharilikina: 16 The princess's old crown Kui nimisõna lõpeb mitmuses s-i või ss-iga, siis katutatakse ainult ülakoma (`): The ladies' clothes The classes' new schedules Käskiv kõneviis
41. Kuidas võib määratleda silpi? Millistest osadest silp koosneb? Tooge näide! · Silp on kõne loomulik hääldusüksus ja kõige olulisem foneetiline osa. Silbi kohustuslik koostisosa on vokaalne silbituum (silpi peab alati jääma täishäälik), lisaks võib silpi kuuluda konsonantne silbi algus ja samuti konsonantne silbi lõpp. Kui silp lõpeb vokaaliga, siis on silp lahtine, kui konsonandiga, siis kinnine. · Ühesilbiline saab olla vaid kolmandavälteline sõna. · Silbid on lühikesed lahtised (tuumaks lühike vokaal ja puuudb silbilõpp) ning pikad kinnised (silbilõpuga) või lahtised. 42. Kuidas me kõnet liigendame? Mis iseloomustab eesti keele kõnetakti? · Kõne rütmistatakse ja liigendatakse foneetiliselt kõnetaktideks, mille pikkus on 1-3 silpi.
Frikatiividele on iseloomulik nn valge müra (õhu hõõrdumine vastu kõnetrakti seinu). Müra läbib kõnetrakti, resoneerub ning frikatiiv saab akustilise kvaliteedi. Kõne liigendamine Silp on kõne loomulik hääldusüksus ja kõige olulisem foneetiline osa. Silbi kohustuslik koostisosa on vokaalne silbituum (silpi peab alati jääma täishäälik), lisaks võib silpi kuuluda konsonantne silbi algus ja samuti konsonantne silbi lõpp. Kui silp lõpeb vokaaliga, siis on silp lahtine, kui konsonandiga, siis kinnine. Ühesilbiline saab olla vaid kolmandavälteline sõna. Silbid on lühikesed lahtised (tuumaks lühike vokaal ja puuudb silbilõpp) ning pikad kinnised (silbilõpuga) või lahtised. Kõne rütmistatakse ja liigendatakse foneetiliselt kõnetaktideks, mille pikkus on 1-3 silpi. Kõnetakt on kõne lõik, mille piires realiseeruvad prosoodilised üksused: rõhk ja välde. Kõnetaktiliigenduse määravad rõhu paigutus ja silbi pikkus
Võnked panevad tööle kuulaja kõrva, jõudes kuulmiskäiku ja teosse, kust info liigub närve pidi edasi ajju. - Suhtlusega on seotud eri tasandid: 1) Lingvistiline tasand 2) Füsioloogiline tasand (seotud tajuga) 3) Akustiline tasand (kui kõne liigub õhus) Häälik – väikseim kuuldeliselt eristatav hääldusüksus, kõnevahend. Häälikul peab olema piisav kestus, et me võiks tuvastada, mis häälikuga (vokaali või konsonandiga) on tegemist. Häälikud on konkreetsed, neid on võimalik tajuda ja hääldada (erinevalt foneemist, mis on abstraktne häälikupere, millel pole tähendust). Häälikud on vokaalid (täishäälikud) ja konsonandid (kaashäälikud). Pole olemas keelt, kus oleks vaid vokaalid või konsonandid, sest nad esinevad alati koos. Tajume kuulmiselunditega, hääldame kõneelunditega. Häälikutel pole tähendusi. Häälikud ei kuulu keelesüsteemi
*tubahen > tubaje). 1.2. Protees – uus häälik (proteetiline häälik) tekib sõna algusse lms [*o > vo]: otta- > votta- > võtta-; balti algkeeles *ognas (< ld agnus); lms algk: *okna > *voonna > voon ‘tall’ Hilistes laen- ja omasõnades ületaotlusena: sks Luft > ee pluhvt; asks rulle > ee trull; espetsiaalne; hauhind. 1.3. Hääliku lisamine sõna lõppu Nt vokaaltüve moodustamine sõnade laenamisel (lähtekeeles konsonandiga lõppevate sõnade puhul), nt (-a) luht: luhta ; (-u) ehk+u ; (-i) print: prindi 13. Häälikute assimileerumine eesti keeles. Assimilatsioon – hääliku muganemine, sarnastumine naabruses oleva hääliku või häälikutega – häälik omandab naaberhäälikute omadusi. Liigitused: ulatuse alusel: täielik (häälik muutub naaberhäälikutega identseks) / osaline (häälik omandab mõningaid naaberhäälikute omadusi);
3) pearõhk järgsilbil (popurrii, vanill) 4) pikad täishäälikud järgsilbis (akadeemia, galerii, idee) 5) o järgsilbis (foto, logo) 6) eesti keeles tavatud häälikuühendid (bluff, sfäär, džemper, foogt) Võõrsõnu kirjutatakse häälduspäraselt, st lähtekeele lihtsustatud hääldusreeglite alusel. Võõrsõnarühma kirjutamisel on 3 rühma: 1. 3silbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishäälik. Kui võõrsõna lõpeb helitu konsonandiga, siis kirjutatakse lõppsilbi täishäälik kahe tähega (antiloop, garderoob). Kui võõrsõna lõpeb helilise konsonandiga l, m, n, r, siis kirjutatakse vanemais muganenud laensõnades lõppsilbi täishäälik ühe tähega, uuemais 2ga, aga kindlat seaduspära pole. 2. 2silbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishäälik. Vanemais muganenud laenudes on rõhk esisilbil ja lõppsilbi täishäälik kirjutatakse ühe tähega (arter, bakter). 3
nt kuri : *kurji > kurje, vari : *varji > varje Välditakse morfoloogiliste vormide puhul ebamugavaid konsonantühendeid: leem : *leemt > leent, lumi : *lumd > lund, laps : *lapst > last, uks : *ukst > ust Konsonantide kombinatoorika seaduspärasused kehtivad hästi sõna alguses ja lõpus. Keeruline on kirjeldada ühendeid mitmesilbiliste sõnade sees silbi piiril, kuna vokaal võib kaduda muutevormis (tekib uus ühend) eelnevale konsonantainesele võivad liituda konsonandiga algavad tuletussufiksid või grammatilised muutevormid Viie konsonandi järgnevusi esineb 4 sõnas: vintsklema, gangstri, ongström `füüsikas: süsteemiväline pikkusühik', postskriptum. 27. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? Koartikulatsioon e kaasahääldus e kooshääldus on nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad Ühte häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad liikuma järgmise hääliku artikuleerimiseks.
Sõnade laenamise teed- 1.) kreeka keelest ladina keelde: sufiksi muutus/kadu, rõhunihe, (muutused häälduses) ka tõlkelaen; 2.) ladina keelest inglise, prantsuse, saksa, vene keelde: edasised hääliku- ja rõhumuutused; 3.) vahekeelest eesti keelde: edasised häälikumuutused, rõhulise silbi pikenemine; 4.) omadussõnad erinevate valdkondade puhul; 5.) analoogiliselt on a.) kadunud sugu näitav lõpp, b.) alles konsonandiga lõppev tüvi, c.) rõhk on liikunud viimasele allesjäänud silbile; 6.) mitmekeelsed kombinatsioonid: kreeka tüvi säilib, muutelõpud eesti keelest; 7.) nimisõnade ja partitsiipide puhul: käändelõpu kadu, alles jääb mitte nominatiivi, vaid genitiivi tüvest moodustatud vorm; nimede puhul kaob sageli nominatiivi lõpp; 8.) vokaalides nn iitatsism; 9.) eesliited (a: asotsiaalne, anti: antibiootikum, düs: düsleksia, eu: eutanaasia). 56
Meeldejätmiseks · Elektronid liiguvad ära katoodilt cata (kr. keelest) tähendab ära samast sõnatüvest on pärit katapult eesti keeles aitab meeles pidada - katood kiirgab elektrone mõlemad sõnad algavad k. · Ana anood - kr. keelest tähendab tagasi elektron antakse tagasi . · Oksüdeerumine toimub anoodil mõlemad sõnad algavad täishäälikuga · Redutseerimine toimub katoodil mõlemad sõnad algavad konsonandiga. 270 Elektrokeemia 271 Naatriumi saamine NaCl-dist (protsess on veevaba). 272 Faraday esimene seadus Elektrolüüsi ajal on elektroodidel toimuvates keemilistes reaktsioonides tekkiva aine hulk võrdeline elektrolüüti läbiva elektrihulgaga. Ehk veidi täpsemalt: elektrolüüsil eraldunud aine mass on võrdeline voolutugevusega I
Vuolijoki vuolijoe, joke. segaparadigma. Tänapäeval seisukond, et n lõpulistel nimedel käänamine mõlemat pidi võimalik. Tavalisem on võtta kui võõrnime. Ülakoma. Kui rohkem häälikuid kaob, tuleb kasutada ülakoma. Kui ei kao, siis ülakoma pole vajalik. Viimased aastad lihtne juhis selle kohta, millal ülakoma kasutada. Ülakoma kasutada: 1. Kirjapildi ja häälduse konflikt täishäälikuga lõppev nimi kirjapildis, häälduses konsonandiga. Käänamisel ülakoma. Nt Jane´i, Godot´d. Cannesis (pole nõutav). 2. Ühesilbilistes sõnades mõistlik ülakoma kasutada. Nt Li´d. Enn Saari: tekstis ülakoma selleks, et näidata nime nimetavat käänet. Ülakomaga toonitatakse võõrust (Kabala´sse). SOBITAMINE. Üldreegel: nimed muutmata kujul üle. Samas tuleb arvestada seaduspärasustega, kuidas nimed eesti keelde sobivad. Kääne. Üldiselt nimetavas käändes võetakse nimed üle. See ei ole lihtne reegel, sest nt Läti
häälikuna, nt ck, ch, sch, sh, th, tz, sz: Bro-cken, Man-ches-ter, Rem-scheid, Pemb-roke- shire, Sou-thern, Ko-tze-bue, Báta-szek. Liitvõõrnimesid võib poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Pet-ro-grad ~ Pet-rog-rad, Neu-stadt ~ Neus-tadt, Gold-smith ~ Golds-mith. Silbid võivad olla kas lühikesed või pikad. Lühike silp on niisugune silp, mis lõpeb lühikese vokaaliga, nt ma-ga-ma. Pikk silp on niisugune silp, mis lõpeb pika vokaali, diftongi või konsonandiga, nt suu-red, kau-nis, kur-vad. Sisehäälikud. Vältevastandus saab esineda ainult rõhulistes silpides. Seepärast on sõnavälte määramisel oluline jälgida sõna sisehäälikuid, st häälikuid, mis algavad (pea)rõhulise silbi esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees, nt ka-la, kal-lis, kau-nis, kar-tul, arheoloo-gia, põu-e. Morfoloogilistesse tunnustesse kuuluvaid häälikuid
annaabi.ee 
