Klassitsism (0)

Referaat
KLASSITSISM
Vastukaaluks rahutule, liikuvale, ilutsevale barokile ja rokokoole hakkas 18. sajandi keskel Prantsusmaal ja mujalgi Euroopas jälle levima klassitsism (itaalia ja inglise traditsioonis kutsutakse seda neoklassitsismiks). Taaskord püüti jäljendada vanakreeka ja - rooma kunsti.
Põhjused olid nii üldkultuurilised kui ka poliitilised.
18. sajandi keskpaiku muutus antiigiteema väga populaarseks. Seda õhutasid arvukad ekspeditsioonid Apenniini poolsaare lõunaossa ja Sitsiiliasse. Tekkis tõsine huvi arheoloogia vastu, algas antiikkunsti mõõdistamine ja uurimine . Eriti tuntuks said Herculaneumi (alustati 1738) ja Pompeji ( 1748 ) väljakaevamised. Sealsed leiud ja Rooma ehitiste põhjalik uurimine aitasid itaallasel G. B. Piranesil luua mitmeid vaselõikesarju antiikarhitektuurist. 1753 avaldas prantslane Marc - Antoine Laugier "Essai sur l' architecture ", milles ta esitas klassikalise arhitektuuri tekkimise põhjused. Kõik see kokku sai omakorda ajendiks antiikkunsti käsitleva kirjanduse tekkele. Inglise arheoloogid James Stuart ja Nicolas Revett kasutasid reisikirjelduse vormi ("Ateena muistised ", 1762), sakslase Johann Winckelmanni teoreetilisem käsitlus avas lähtekohad Kreeka ja Rooma kunsti mõistmisele ("Antiikkunsti ajalugu", 1764),
Samuti pidid mingil moel lahenema ühiskonnaelus tekkinud vastuolud. 18. sajandil oli tähtsaimaks vaimseks liikumiseks valgustus. Selle aluseks oli uus inimesekäsitlus, mille järgi inimese peamine vara on tema mõistus. Valgustajad tahtsid muuta ka elukorraldust, kus seni omas väga suurt rolli kirik . Nad rõhutasid ilmaliku hariduse ja teaduse tähtsust.
Valgustusideed hakkasid esmalt levima Inglismaal, kuid suurim kaal oli neil Prantsusmaal. Seal oli feodalismi- ja kirikuvastane ühiskonnakriitika eriti tugev. Mõõdukamad taotlesid reforme ülalpool. Üheks selliseks ideeks oli valgustatud absolutism, mida toetas Voltaire . Montesquieu pakkus välja võimude (seadusandliku, täidesaatva, kohtu) lahususe mõtte ja toetas konstitutsioonilist monarhiat . Hoopis tõsisemad plaanid olid radikaalsete valgustajate esindajal Rousseau 'l. Tema ideaaliks oli looduslähedane elukord ja rahva võim. Valgustusliku ideoloogia oluline levitaja oli esimene prantsuse entsüklopeedia (1751-1772), mida toimetasid Diderot ja d'Alembert.
Prantsuse kuningas Louis XVI püüdis ka ajaga kaasas käia ja läbi viia mõningaid reforme. Üldplaanis need aga ebaõnnestusid. Rahulolematus riigis aina süvenes. Tekkis vajadus muude lahenduste järele. Meeli köitis antiikaeg , kuna just selleaegset riigikorda ja elu tervikuna peeti ideaalseks. 1789. aastal alanud Suure Prantsuse revolutsiooni juhid olid sisse võetud Rooma rangest vabariiklikust vaimust . Samas pööras revolutsioonivalitsus kunstile suurt tähelepanu. Rajati avalikud muuseumid , kunstnikud võeti oma hoole alla. Viimased toetasid oma teostega antiigivaimustust.
Klassitsismi tunnusteks said ilu, rahulikkus , lihtsus, suursugusus - omadused, mida rõhutas antiikkunst . Kunst pidi olema õpetlik, ülistama voorusi ja võitlema pahede vastu.
Klassitsism valitses Euroopas u. 70 aastat.
Klassitsism jagatakse:
1. Varaklassitsism ca 1770-1800
2.Kõrgklassitsism ca 1800-1830
Prantsuse klassitsism:
1.Louis XVI stiil 1760 -1790
2.Direktooriumi stiil 1790-1800
3.Ampiirstiil (pr. K. empire - keisririik) 1800-1820
Varaklassitsism
Klassitsismi esimest perioodi (u. 1760-1800) nimetatakse varaklassitsismiks (Prantsusmaal Louis XVI stiiliks). Sellel ajajärgul on tugev rokokoolik taust ja mõnikord seda kutsutaksegi rokokoo -klassitsismiks.
Antiigi jäljendamine oli täielikult valitsev arhitektuuris, vähem skulptuuris ja maalikunstis.
Kõrgklassitsism
Klassitsismi hilisemat perioodi (u. 1800-1830, kitsamalt 1804-1815) nimetatakse kõrgklassitsismiks (Prantsusmaal ampiirstiiliks). Prantslaste kasutatav nimetus iseloomustab hästi selle stiili poliitilist tausta. Tähendab ju 'empire' impeeriumit, keisririiki. 1799.a. haaras Napoleon võimu riigis enda kätte ja 1804 sai ta Prantsusmaa keisriks (Napoleon kroonib oma abikaasa Josephine'i, detail). Lisaks muule tegevusele suunas imperaator ka riigi kunstielu. Kunstnikud said Napoleonilt nii näpunäiteid kui ka otseselt tellimusi. Seega võib prantsuse 19. sajandi esimese kümnendi kunsti pidada Napoleoni kunstiks.
Ampiirstiil lähtus peamiselt Rooma keisririigi aegsetest eeskujudest. Seda iseloomustasid range vorm, lihtne siluett, lagedad pinnad, pilastrite ja sammaste rohkus . Palju kasutati ümarkaart ja kupleid (eriti Venemaal). Tol ajal püstitati palju uhkeid mälestusehitisi - sambaid, obeliske, auväravaid, võidukaari jm.
Mood
18. sajandi lõpuks oli kodanlus juhtpositsioonile jõudnud. Ta oli energiliselt tegutsev ja mitmete majanduslike ettevõtetega seotud ühiskonnaklass. Kodanlus vältis mõttetut peenutsemist ja taotles lihtsust, mis ilmnes eelkõige rõivastuses. Monarhia kukutamisega Prantsusmaal tühistati varem kehtinud rõivamood ja etikett . Nüüd võis igaüks kanda, mida tahtis. Mehed kandsid kalevist kuubesid , vesti ja põlvpükse. Hiljem asendusid põlvpüksid pikkade pükstega. Kadusid ka parukad. Juuksed lõigati lühikeseks ja lokiti antiigieeskujude järgi.
Naised loobusid ülilaiast rokokooseelikust. Eelistama hakati valgest musliinist avarat lihtsat kleiti . Selle all kanti vastu keha liibuvat trikood. Seda moodi nimetati "alasti moeks", sest kleit tundus olevat paljal ihul. Tualeti juurde kuulus õhuke sall . Selline kerge riietus aga ei vastanud Prantsusmaa klimaatilistele tingimustele. Levisid külmetushaigused, eriti kopsupõletik, mida tunti "musliintõve" nime all.
Napoleni valitsemisajal muutus rõivastus jälle luksuslikumaks. Musliini asemel kanti siidi ja sametit. Prantsusmaalt, mis oli moe alal juhtiv maa, levis ampiirmood teistesse maadesse.
Skulptuur
Klassitsistlik skulptuur oli samuti antiigist sõltuv nagu arhitektuurgi. Vanakreeka plastikat jäljendati nii vormikäsitluses kui ka motiivide valikul . Materjalidest oli eelistatuim marmor. Väga armastatud olid antiikmütoloogiast võetud süþeed. Kreeka kujusid meenutasid ka igasugused allegoorilised figuurid , mis pidid kujutama Võitu, Armastust, Õiglust jne.
Inimkeha kujutati hästiarenenuna ja harmoonilisena, eelistatud olid alasti figuurid. Hoiduti detailidest, mistõttu kujud tunduvad üldistatuna ja idealiseerituna. Klassitsism püüdis ka dramaatilistes situatsioonides jääda soliidseks, rangeks ja suursuguseks. Kogu klassitsism näib olevat liiga mõistuspärane ja külmalt kaalutlev.
Varaklassitsismi tuntuim skulptor oli itaallane ANTONIO CANOVA [kanoova] (1757-1822), kelle töödes on näha veel rokokoolikku pehmust, sarmikust ja meelelist värskust. Populaarsed teosed on tema "Kolm graatsiat " ja "Amor ja Psyche " [psühhe].
Parim prantsuse skulptor ja portreebüstide meister oli JEAN ANTOINE HOUDON [þan antuann u`don] ( 1741 -1828). Tema kuulsaim teos on Voltaire`i istuv figuur .
Küpsklassitsismi kuulsaim esindaja on aga taanlane BERTEL THORVALDSEN [toorvaldsen] (1768-1844), kes on teinud töö "Jason".
MAALIKUNST
Maalikunstil polnud antiikajast otsest eeskuju leida, seepärast püüdsid maalijad eeskujuks võtta skulptuure, eriti aga reljeefe. See viis silueti ja üldse joonistuse domineerimisele. Värv jäi tahaplaanile, mistõttu mõned maalid meenutavad koloreeritud joonistusi. Rokokooliku kergemeelsuse asemel hakati nõudma mehisust ja eetilisi väärtusi. Kunst pidi olema moraliseeriv ja didaktiline. Maalidesse püüti sisse tuua kirjanduslikke süz`eesid. Süz`eed mitteteadvale vaatajale oli maali mõju tõenäoliselt väike. Süþeed valiti tavaliselt antiikajaloost või mütoloogiast. Valitsevaks muutus ajalooteemaline maal. Kompositsioonis kalduti idealiseerimisse ja lineaarsusesse. Inimestele anti tardunud ja teatraalsed poosid . Pilt ise ehitati üles tasakaalukas, sümmeetriline ja rahulik. Tihti on pildis ainult kaks plaani - esimene, kuhu on koondatud kogu tegevus ja teine plaan, mis on peaaegu ilma detailideta. Selline kompositsiooniskeem meenutab antiikset reljeefkunsti. Klassitsismi ajal vähenes huvi elava looduse ja eriti valguse vastu, mis oli olnud baroki ideaalmaastike peamiseks võluks. Klassitsistlik maastik on enamasti kuiv ja vaese koloriidiga. Ka igapäevase elu kujutamine sattus põlu alla. Selles ei leitud ülevust ega suurejoonelisust, mida peeti kunsti vältimatuteks tunnusteks.
Kõige järjekindlamaks klassitsistlike printsiipide rakendajaks maalis oli prantsuse kunstnik JACQUES LOUIS DAVID [þak luii daviid] (1748-1825). Tema teos " Horatiuse vanne " sai klassitsismi programmiliseks teoseks. Kunstnik kujutab Rooma patriitsi Horatiust oma kolme poega sõtta saatmas . Neile mõõku ulatades võtab isa neilt vande võidelda vapralt kodumaa eest. David oli kunstnik, kes reageeris oma tähtsamate teostega Prantsusmaa poliitilisele arengule. Tema haaravaim teos on " Tapetud Marat ", kus surma hetk on edasi antud heroiliselt ja haaravalt - üks elutu käsi hoiab veel sulge, teine kirja, näol kivineb valulik naeratus.
David oli väga populaarne ka õpetajana. Tema ateljees õppis terve rida andekaid kunstnikke. Kõige kuulsamaks tema õpilaste seast sai JEAN AUGUSTE DOMINIQUE INGRES [þan o`güst dominik ängr] (1780-1867). Ingres jäi elu lõpuni klassitsistlike ideede eest võitlejaks ja kõigi uute voolude veendunud vastaseks. Ta oli suur kunstnik, kes elas väga raskelt üle seda, et tema teosed leidsid toetust ainult kõige konservatiivsema ja kunstivõõrama publiku poolt. Ta püüdis saada iga hinna eest "kaasaegseks Raffaeliks", mõistmata suuri ühiskondlikke muutusi, mis olid toimunud. Tema suured kompositsioonid, mida ta ise kõige tähtsamaks pidas, esindasid juba valmimise hetkel kunsti eilset päeva. Tema loomingu paremikku kuuluvad Prantsuse keisririigi ja restauratsiooniajastu daamide portreed ja naisfiguurid.
Klassitsismi mõju Euroopa maades oli ebaühtlane. Prantsusmaal, Venemaal ja Itaalias oli ta peaaegu ainuvalitsev. Hispaania selle aja kuulsaim kunstnik FRANCISCO GOYA ( 1746 -1828)jäi aga klassitsismist hoopis puutumata. Arvukate õukonnaportreede kõrval on Goya loonud suure hulga teoseid, mis on pühendatud hispaanlaste vabadusvõitlusele Napoleoni vägede vastu ja vallutussõdade vastu üldse. Tema võimas isikupärane looming on nagu sillaks 17.-18. sajandi looduslähedaste traditsioonide ja järgmise kunstivoolu- romantismi vahel.
NÄITED:
Klassitsistlik arhitektuur Prantsusmaal
Pariisi Panteon
Jacques Germain Soufflot
Varaklassitsism
Madeleine ´i kirik Pariisis
Barthelemy Vignon
Ampiirstiil
Klassitsistlik arhitektuur Venemaal
Paleeväljak koos Aleksandri samba ja Peastaabi kaarhoonega
Carlo Rossi. (1819-29).
Aleksandra (nüüd Puškini nim.) teater Peterburis.
Carlo Rossi.
Klassitsistlik arhitektuur Ameerikas
Valge Maja Washingtonis (1792-1800).
John Hoban
Kapitoolium Washingtonis
W. Thornton
(USA Kongressi hoone1793-1827).
Klassitsistlik arhitektuur Saksamaal
Brandenburgi väravad Berliinis (1791).
Klassitsistlik arhitektuur Eestis
Tartu Riikliku Ülikooli peahoone 1802.
Johann Wilhelm Krause
Klassitsistlik arhitektuur Soomes
Helsingi Suurkirik.
Carl Ludwig Engel .
Klassitsistlikud skulptuurid
Kolm graatsiat
Antonio Canova
Amor ja Psyche.
Antonio Canova
Borghese Paolina Venusena
Antonio Canova
Klassitsistlik maalikunst
Horatiuste vanne.
Jacques Louis David (1748-1825).
Tapetud Marat.
Jacques Louis David
Napoleon I ja Josephine´i kroonimine Pariisi Notre Dame´i katedraalis 2. dets. 1804. a.
Jacques Louis David
Madame Recamieri portree.
Jacques Louis David.
Napoleon I.
Jacques Louis David.
Madame Rivier´i portree.
Jean Auguste Dominique Ingres
Napoleon keisritroonil.
Jean Auguste Dominique Ingres.
Kasutatud kirjandus
http://www.koolielu.edu.ee/klassitsism/klassika/algus.html
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/klassitsism.ht m