Kriitilise teooria rakendamine. Teooria abil korrapära või loogika leidmine teoses. Mingi raamistik rakendatakse teosele selle tähenduse avamiseks. Kirjandusteaduse ajalugu. Antiik: Platon ,,Vabariigis" kuulutas kirjanduse tõeotsinguil eksitavaks. Aristoteles lõi tõlgendamisteooriate aluse, keskendudes keele ja loogika suhtele. Hermeneutika asus tekste (peamiselt relig.) uurima hermeneutilise ringi kaudu ning kultuurilis-ajaloolisel taustal. Retoorika lõi õpetuse keele praktilisest kasutusest ning kuna see sisaldas ulatuslikku keelekasutuse süstematiseeringut, sai sellest kirjandus- ja keeleteaduses eraldi uurimissuund. Aleksandria ja Pergamoni raamatukogudes uuriti ning kirjutati ümber käsikirju. Aleksandria koolkond arvustas ja katalogiseeris kreeka pärandit, Pergamoni koolkond tõlgendas tekste allegooriliselt ja tõi välja erinevaid tähendustasandeid.
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused. 1) Kirjanduse mõiste. 2 tähendust: laiemalt mõeldakse igasuguseid kirjutatud tekste. kitsamalt ilukirjandus, sõnakunst, kunstikirjandus, mis jaotub 3-ks aladistsipliiniks : 1) LUULE, 2) PROOSA 3) DRAAMA (e. LÜÜRIKA, EEPIKA ja DRAMAATIKA) Eesti traditsiooni omapära- ka rahvaluule arvatakse kirjanduse hulka, samuti lastekirjandus ja draama, mis muus maailmas kuulub nt. eraldi valdkonda. KIRJANDUSE MÕISTE tekkis üldse 1,5 SAJ. tagasi, 19.saj-l. Ilukirjandusel on: 1) ESTEETILINE eesmärk, s.t. tegemist on kunstiga, mis peab tekitama emotsioone, tundeid nö. ilusasti kirjutatud kirjandus. 2) Ilukirjandus on KEELE ERILINE KASUTUS s.t., et keel on MITMETÄHENDUSLIK. 3) Oluline koht on väljamõeldisel või fiktsioonil. Faktidega võrdlemine on keeruline e. komplitseeritud. Seal on mingid faktid, mis viitavad tegelikkusele, aga oluline koht on fiktsioonil e. väljamõeldisel.Nt. ,,Poeem Putinile"-paljud in-d võtsid seda kui
Oma kriitilises lähtealustes on ka postkolonialistlikud uuringud seotud prantsuse poststrukturalistide teadusliku programmiga. Kui poleks Derrida, lacani ja Foucault 1960. - 79.aastatel kasutusele toodud meetodeid ja mõisteaparaati, oleks ka postkolonialistliku teooria pale hoopis teistsugune. Nii hõlmatakse sellesse valdkonda enamus uue humanitaaria ja kirjanduse käsitlemisel kasutatavaid termineid: sugu (ingl.k gender), Teine, võim, keel, diskursus, ideoloogia jne, kuid samas luuakse ka postkolonialistlliku teooria raames uusi mõjukaid mõisteid ja töötatakse välja mitmeid just postkoloniaalsest kogemusest lähtuvad tõlgendus- ja lugemisviisid. Olulisemad teoreetikud: Edward Said, Homi K. Bhabha, Gayatri Chakravorty Spivak 7. Mis on ,,kummastus" (uncanny) kirjanduses? 8. Luule värsisüsteemid ja värsimõõdud Meetrum ehk värsimõõt.
Elocutio: stiili ja väljendusviisi leidmine Memoria: päheõppimine Pronuntiatio: ettekandmine Kõne koostisosad Sissejuhatus (exordium) Jutustus (narratio) Argumentatsioon (argumentatio): oma väidete põhjendamine (conformatio), vastase väidete kummutamine (refutatio) Kokkuvõte (peroratio) Topoi: kindlad kohad Tänapäeva retoorika-uurimisobjekstiks on kirjalik kõne Troopide (kujundite) uurimine lingvistiliste meetodite abil Tekstiretoorika (neoretoorika, kognitiivne retoorika jne)- teksti uurimine, üldine tekstiteooria, täpis- ja loodusteaduste keelte retoorilisus Kõlakujundid "Eufoonia"- ilukõne, kõlakujundlikkus/ hääliku, ühendi esiletungimine, koondumine, esilenihkumine "kakofoonia"- kole, inetu, kõle Alliteratsioon- kaashäälikute kordumine Assonants- täishäälikute kordumine Mets oli helde, laas oli lahke, Mets oli helde andemaie, Laas oli lahke lubamaie... (K. Merilaas. Laul ühe jalaga härjast) Koit mu rinda raius Õhetava haava,
taustast erinevatel ajaperioodidel Keelteoskus (võime lugeda kirjandustekste originaalkeeles) Süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, kirjanduspraktikatest ja žanritest Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele) Erinevate žanrite analüüsimeetodite (nt. narratiivianalüüs, värsiõpetus) ja kirjanduslike võtete (nt. metafoor, metonüüm, iroonia, paradoks) tundmine, Intuitsioon , võime tajuda kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiat ning on võimeline selle metodoloogia(te) üle reflekteerima ja neid problematiseerima Aristoteles “Tõlgendusest” (Περὶ Ἑρμηνείας, De Interpretatione,350 eK).
Süvateadmised kaanonisse kuuluvate autorite loomingust, biograafilisest ja kultuurilisest taustast erinevatel ajaperioodidel Keelteoskus (võime lugeda kirjandustekste originaalkeeles) Süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, kirjanduspraktikatest ja zanritest Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele) Erinevate zanrite analüüsimeetodite (nt. narratiivianalüüs, värsiõpetus) ja kirjanduslike võtete (nt. metafoor, metonüüm, iroonia, paradoks) tundmine, Intuitsioon , võime tajuda kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiat ning on võimeline selle metodoloogia(te) üle reflekteerima ja neid problematiseerima Aristoteles "Tõlgendusest" ( , De Interpretatione,350 eK). Millised küsimused võivad kerkida kirjandusteooriate rakendamisel ja
Roland Barthes (1915-1980) 194850 lektor Buharestis ja Aleksandrias, tutvub Greimasiga Massikommunikatsiooni uurimiskeskuse looja 1960 Professor 1962 Visiit Hiinasse 1974 Kirjandusliku semioloogia õppetooli juhataja College de France 1977 Kirja nulltasand 1953 Mütoloogiad 1957 Kaks kriitikat 1963 Strukturalism kui tegevus 1963 Semioloogia alused 1965 Kriitika ja tõde 1966 Moe süsteem 1967 S/Z 1970 Märkide impeerium 1970 Sade, Fourier, Loyola 1972 Armunute diskursus 1977 Camera lucida 1980 Loomingut on ise periodiseerinud 3etapilisena /Semioloogiline seiklus/: 50-ndatel eelstrukturalistlik periood, vaimustumine 57-63 teaduse v teaduslikkuse etapp, semioloogia 66-70 Teksti etapp, postrukturalistlik uus etapp algas 70-ndate lõpus, tagasipöördumine, postpoststrukturalistlik /1978 intervjuu Humanite'le/ "Mütoloogiad" 1957 aastast, kus ta käsitleb müüdiga seonduvat
* hüperdaktülriim: neli silpi, täristades-väristades Asendi järgi Paarisriim: aabb, aa, bb cc Ristriim: abab, abcabc Süliriim: abba, abbba Ahelriim: aba bcb cdc Lausriim: aaaa Segariim: aaca, ababcc, aaabbb jne Levinuimad riimitüübid: aa bb, abab, abba. Tõstavad esile luuletuse tasakaalustatust, terviklikkust. Kõne-, lause ja piltkujundid („Poeetika”, lk 39–59). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia. Kõnekujundeid (troope) ja lausekujundeid (figuure)kasutatakse teksti kunstilise mõju suurendamiseks erilise tähendusliku seostamise, lausestuse või kõlavuse poolest. Kõnekujundeid: *epiteet: kirjeldav, kaunistav omadussõnaline täiend nimisõnale *metafoor: ühendab nähtusi sarnasuse alusel, ütleb asja teisiti *isikustamine: omistab inimomadusi millelegi mitteinimlikule
modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm ); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Autorikesksed lähenemised (autori biograafiaga seotud aspektid, mida peetakse nende loomingu tõlgendamisel oluliseks). 1 Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? Kirjandusteose analüüs jaguneb kolmeks: autorikeskne (autori tahe, maailmavaade, elukogemus,
Proosateksti analüüs 11.02.15 Proosatekst kui fiktsioon Ilukirjandus on valdavalt fiktsionaalne. Fiktsioon (lad. fictio või fingere ’väljamõeldis, teesklus’ või ’moodustamine, kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale.
Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne. Samas on palju kirjandust, mille keel ei ole kujundlik. Viimasel ajal räägitakse esteetilise funktsiooni ajaloolisusest. Kunst on see, mida teatud ajastu kunstiks nimetab. J. Muzakovski: iga ese võib osutuda esteetilise 1
teisi loeb ta vähe teab vaid kaude Mart Veske 2. anagramm 3. palindroom 4. akrostihhon 5. piltluule (konkreetne luule jm) (Raul Meel) C. Kõnekujundid ehk troobid 1. epiteet punastav taevas 2. oksüümoron ehk vastandväljendus (vrd epiteet, metafoor jm) kriiskav vaikus 3. võrdlus poiss on priske kui pirukas 4.parallelism (vrd lausekujundid) Silmad silmudeks tissid turskadeks
millega liituvad lühemad. Rohkem toimib vältelis-rõhuline, vältelis-silbilis-rõhuline värss. Regivärss on meetriliselt rikas: rakendati nii rõhulist, vältelist kui silbilist põhimõtet. Rõhulibistus e skandeerimine, tekib kui loomulik sõnarõhk satub vastuollu värsirõhuga Paus e tekstuur Silbiline värsisüsteem Harvem kohtab eesti luules silbilist e süllaabilistn värsisüsteemi, mille tunnuseks värsside kindel silbiarv, nt haikud ja tankad. 10. Metafoor ja selle eriliigid Epiteet kaunistav/kirjeldav lisandsõna, nt külm tuul, pikk inimene, kunstilises tekstis tav originaalne Võrdlus kõrvutamine teatus sarnasuse alusel, kasut võrdlussõnu nagu, justkui, kui, otsekui, nt inimene kui masin, lind nagu lennuk Metafoor väljendus, kus öeldu ja mõeldu ei kattu omavahel, nt meelekibeduse märk (pisarad), metafooril ei ole mitte sõnasõnaline, vaid ülekantud tähendus Eriliigid:
kujundisüsteemis?) (1) epiteet - kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. (punastav taevas) (2). oksüümoron ehk vastandväljendus (kriiskav vaikus) (3) võrdlus (poiss on priske kui pirukas) (4).parallelism struktuurikordus? (silmad silmudeks, tissid turskadeks, sääred särgedeks, varbad vaalaskaladeks P-E.R) (5) metafoor peidetud võrdlus (puhkama puust palitus B.A); sh. kinnismetafoor (elukevad etc) (6) sümbol - (täht süttib ehk taevas su üle veel J.L), sh personifikatsioon (viletsus luurab meid ringauditooriumi pinkide all) (7) perifraas ehk ümberütlus (Lauluisa) (8) allegooria ehk mõistukõne (abstraktne tegelane) (9) sünestees - (päiksevalguse lämmatav lõhn levis üle linna) (10) metonüümia ülekanded (Mul on Tammsaare lugemine pooleli)
Uurib kuidas on kirjandusteosed tehtud (lähtub retoorilisest ideest võtab efekti aksioomiks ja hakkab uurima kuidas see efekt saavutati). Näiteks: Mis muudab selle jutustaja mitteusaldusväärseks? Miks tundub see lause irooniline? St. me aktsepteerimine selle iroonilisust aga uurima kuidas. Missugune on gooti kirjanduse ruum jne. Ei jaga hinnanguid, vaid uurib ja kirjeldab. Retoorika (Aristoteles) veenmiskunst. Uurib kuidas kirjandusteosed mõjuvad. Näiteks: Luule ülendab. 20saj retoorika uurib keelekasutuse strateegiaid, teda huvitab praktiline efekt. Uurib kuidas effekt saavutatakse. Diskursus analüüsib kuidas praktikas toimib ja mida saab saavutada. Tihti analüüsib lisaks kirjandusele ka ajakirjanduskeelt, poliitikute kõnesid, teaduskeelt, juriidilist keelt. Tihti on uusretoorika ideoloogiakriitiline. 90% uusretoorilistest analüüsidest võtavad analüüsiks endale tekste mida nad tahavad kritiseerida (on küll
mida meie oleme harjunud pidama kirjanduseks. Luule on õpitav ja õpetatav; luuletaja ei ole mitte niivõrd geenius kui pigem käsitööline, kellel on teatud eeldused ja kes loob kunsti vastavalt kindlatele reeglitele. Luule nagu ka kunst ei ole eesmärk omaette, vaid seotud teatud funktsiooniga, ta on millegi vahendiks. Poeesia sõltub artes liberales' alla koondatud teadusvaldkondadest. Trivium grammatika, dialektika, retoorika. Quadrivium - geomeetria, aritmeetika, muusika, astronoomia. - Renessanss. Üleminek keskajalt uusaega. (Vida, Robortello, Minturno, Scaliger, Castelvetro, Sidney, Du Bellay, Marco Gitolamo Vida, Julius Caesar Scaligeri ) Dante tema teos on uue kirjanduse kõrgpunkt Kesksed teoreetikud: · Itaalias Vida, Robortello, Minturno, Scaliger, Castelvetro · Inglismaal: Sidney · Prantsusmaal: Du Bellay 14.-15
Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja `loob' teose. Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Filoloogia, ka tekstoloogia: mingi teose või teksti väljaannetesse puutuv problemaatika, toimetamisega seotud aspektid (kuidas eri väljaanded mingit teksti on muutunud, kuidas see muudab selle teksti tähendust), tekstide rekonstrueerimine. Retoorika ja stilistika: keskendub tekstide vormile (narratiivne struktuur, vaatepunkt, süzeemudelid) ja stiilile (sõnavara, retoorilised
Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekst – iseseisev tervik. Keel struktuur stiil, materiaalsus(väljaanded ja toimetamine), sisemised seaduspärad. 1. Filoloogia, ka tekstoloogia: mingi teose või teksti väljaannetesse puutuv problemaatika, toimetamisega seotud aspektid (kuidas eri väljaanded mingit teksti on muutnud, kuidas see muudab selle teksti tähendust), tekstide rekonstrueerimine. 2. Retoorika ja stilistika: keskendub tekstide vormile ja stiilile (sõnavara, retoorilised võtted, süntaks, värsimõõt. 19. sajandil retoorika osatähtsus langes, arenes edasi stilistikana, mille meetodid ja uurimisfookus võeti üle kirjandus- ja ka kunstiteaduse poolt. 3. Stilistika uurib erinevate autorite stiili omapära, ka žanrite stiili nt ajaperioodi või rahvuskultuuri lõikes. Uurib nii grammatilist ülesehitust kui ka teksti kõla, riimide kaustust ja ka vormi
1. Epiteet - kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. (punastav taevas) 2. Oksüümoron ehk vastandväljendus (kriiskav vaikus) 3. Võrdlus (poiss on priske kui pirukas) 4. Parallelism - struktuurikordus (silmad silmudeks, tissid turskadeks, sääred särgedeks, varbad vaalaskaladeks P-E. R.) 5. Metafoor - peidetud võrdlus (puhkama puust palitus B.A.); sh kinnismetafoor (elukevad etc) 6. Sümbol - (täht süttib ehk taevas su üle veel J.L.); 7. Personifikatsioon (viletsus luurab meid ringauditooriumi pinkide all) 8. Perifraas ehk ümberütlus ( Lauluisa) 9. Allegooria ehk mõistukõne ( abstraktne tegelane) 10. Sünestees - (päikesevalguse lämmatav lõhn levis üle linna) 11. Metonüümia - ülekanded (Mul on Tammsaare lugemine pooleli) 12
Esile kerkib keelekasutuse eneseleosutav roll: maailmale osutamine ei ole vahetu ja igapäevane, vaid toimib poeetilise väljenduse vahendusel, värskelt. Kujund virgutab süvenema: teksti uuesti üle lugema, autori taotlusi avastama, kaasa mõtlema.kujund kehtestab ootamatuid seoseid sõnade ja nähtuste vahel, loob uut teadmist ning pakub teisi vaatepunkte. Kõnekujundeid: epiteet: kirjeldav, kaunistav omadussõnaline täiend nimisõnale; võrdlus: kõrvutamine ühistunnuse alusel; metafoor: ühendab nähtusi sarnasuse alusel, ütleb asja teisiti; isikustamine: omistab inimomadusi millelegi mitteinimlikule; allegooria: mõistukõne, tekst tervikuna vihjab millelegi, millest juttu ei tehta; ümberütlus e perifraas: rõhutab nähtuse mingit tunnust selle nimetust muutes; metonüümia: saraneb metafooriga, ent ülekantud tähendus ilmneb ühe ja sama nähtuse piires, võtab võrdluseks mingeid sama objekti omadusi; iroonia: pilkav
• Riimitüübid – algriim, lõppriim, täisriim, irdriim, lihtriim & liitriim, silbiarvu järgi (meeesriim, naisriim), asendi järgi (paarisriim, ristriim, süliriim jne). • Riim on oluline luuletuse rütmi ja kõlavuse ehk eufoonia kujundaja. Riimid seovad tähenduselt erinevad väljendid ühtsesse kõlatervikusse ja loovad selle abil uusi tähendusseoseid. Kõne-, lause ja piltkujundid („Poeetika”, lk 39–59). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia. • Epiteet – kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend enamasti nimisõna täiendamiseks (sinav lumi) • Võrdlus – kõrvutamine ühistunnuse alusel (mustad silmad siia-sinna hüplesid kui kirbupaar) • Metafoor – varjatud võrdlus, ühendab erinevaid nähtuseid sarnasuse alusel (sinise taeva silm – päike) • Isikustamine – ehk personifitseerimine
o Klassikaliselt värsivorm, tegelasteks kangelased o Kolmandas isikus, pikem narratiiv o Välismaailma kirjeldamine o Keskmes objektiivne, väline pilt, olnud või arenev sündmus Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Fookuses tekst ise Sisemised seaduspärad Materiaalsus (väljaanded, toimetamisprotsess= Keel, stiil ja struktuur Harud o Filoloogia o Retoorika ja stilistika o Strukturalism, vene formalism o Uuskriitika o dekonstruktsioon Autorikesksed lähenemised (autori biograafiaga seotud aspektid, mida peetakse nende
Ärkamisaja kirjandust uuriks uushistorism ilmselt samuti sellisel viisil, et selle aegsete teoste kõrval uuritakse ka muid allikaid, dokumente ja autoreid ja püüaks aimu saada, millised diskursued ja huvid siis omavahel põrkusid ja kuidas valitsev ideoloogia või võim neid mõjutas. 17. Kuidas suhestada rahvuskirjanduse ja maailmakirjanduse uurimist (Franco Moretti järgi)? Rahvuskirjanduse ja maailmakirjanduse suhet sobib iseloomustama puu metafoor. Puu iseloomustab siirdumist ühtsuselt mitmekesisusele. Maailmakirjandust peaks seega vaatama puuna, mille mitmekesisuse loovad hargnevad oksad rahvuskirjanduse tähenduses. Kuna paljudest rahvuslikest ja kohalikest kirjandustest kujuneb üks maailmakirjandus, siis ei saa ka süsteemi uurimisel kõrvale heita süsteemi elemente ja vastupidi, üksikelementide uurimisse peab kaasama tervikut. Keeltesugulust kujutava puu võib sama hästi rakendada tervele kultuurile, sh kirjandusele, sest kõik
Silbiarvu järgi: 1 silp: meesriim: keel/meel 2 silpi: naisriim: armas/varmas 3 silpi: daktülriim: väraval/säraval 4 silpi: hüperdaktülriimid: täristades/väristades Riimitüübi asendi järgi: Paarisriim: aabb, aa, bb, cc Ristriim: abab, abcabc Süliriim: abba, abbba Ahelriim: aba bcb cdc Lausriim: aaaa Segariim: aaca, ababcc, aaabbb jne 11.Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 39-59). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia. Teksti kunstilist mõju suurendatakse sõnade erilise tähendusliku seostamise, lausestuse või kõlavusega. Vastavalt sellele eristatakse kõne-, lause- ja kõlakujundeid. KÕNEKUJUNDID: Epiteet on lihtsaim kõnekujund kirjeldav, kaunidtav lisandsõna ehk poeetiline täiend peamiselt nimisõna ilmestamiseks: maa on maksakarvaline, meie kubjas kullake jne. Epiteet on sageli teiste stiilivõtete osaks
propageerida parimat, mida on kogu maailmas teada saadud ja mõteldud. Uuendab kultuuri. Peab keskenduma teosele "nagu see iseeneses päriselt on”. Loob atmosfääri tõeliste loomesaavutuste jaoks. T. S. Eliot Kriitika eesmärk on kunstiteoste selgitamine ja maitse korrigeerimineteostevaheliste ajalooliste seoste uurimine. Kriitika peab tegelema esmajoones faktidega, mis aitaksid teostele valgust heita. Northrop Frye Kriitik kui kunstniku ja publiku vahendaja. Kriitika peaks muutuma sotsiaalteaduseks, mis käsitleb kirjandust kui tervikut ühtses mõisteraamistuses. Kriitika peaks vaatlema kogu kirjandusuniversumit, selle 1 žanre ja kategooriaid, kui kunstniku ja publiku vahendaja. Kriitika peaks muutuma sotsiaalteaduseks, mis käsitleb kirjandust kui tervikut ühtses mõisteraamistuses. Kriitika peaks vaatlema kogu kirjandusuniversumit, selle
ehk “tema” ja “nende” järgimine. 5. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Autor – tema tahe, maailmavaade ja elukogemus; teos – kui iseseisev tervik, kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik; lugeja – kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, iga lugeja loob oma teose. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad) lugeja tõlgendab oma teksti endast lähtuvalt, teeb ise otsuseid ja valikuid loo kohta. Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). 6. Mis on tõlgendamine? kitsas tähendus - teksti keeleliste tähenduste määratlemine
(looduse) S. Nad on loomulikud, sest eksisteerivad enne inimest ja temast sõltumatult. Inimene on sukeldunud oma emakeelde, ta on sündimisest saadik visatud tervemõistuslikkuse (common sense) maailma, kus võtab need S omaks, aga ei konstrueeri neid. Greimas Kuid piir selle vahel, mis on ,,loomulikult" antud, ja selle, mis ,,kunstlikult" loodud, on laialivalguv: kirjanduslik diskursus kasutab ühte või teist loomulikku keelt, loogikasüsteemid saavad alguse loomulikust keelest, kuid on vaieldamatult inimese looming. Loomulikud keeled ja loomulik maailm on meie jaoks tohutu märkide reservuaar, paljude semiootikate manifestatsiooni koht. Greimas Semiootiline teooria eelkõige signifikatsiooni/tähenduse teooria. Eksplitseerida teoreetiliste konstruktide vormis tähenduse mõistmise ja tootmise tingimused
Shannon lähtus sellest, et info on seotud valikuga ning selle valiku aluseks on 1 bit = infoühik juhul, kui meil on valida kahest. Jakobson lähtub aga informatsiooni sisust: Keel (kood) Saatja vastuvõtja adressant tekst (sõnum) Kontekst Funktsioonid ei ole eksklusiivsed. Tavaliselt on tekst orienteeritud mitme funktsiooni täitmisele. Teaduslikul tekstil on ka oma poeetiline funktsioon. Jakobsoni skeemi peetakse kõige adekvaatsemaks. 14. Märk ja tekst. Tekst ja diskursus. Süntaktika küsib kuidas märk on ehitatud ja kuidas ta moodustab teiste märkidega jadasid, Tegeleb märkide ehituse ja konstruktiivse küljega, näiteks sõnade järjekorraga lauses. Barthes' diskursuse vaatlemine: *vaatleme keelt tegevuses, kasutatuna kõneleva subjekti poolt. kasutatav, kasutatud keel. *diskursuse maht: diskursusena võime vaadelda igasugust lausungit, mis ületab mahult fraasi ja omab tähendustervikut. peab leidma analüüsiviisi, millega oskaksime omavahel
EEPIKA suurima mahuga kirjanduszanr; mis omab vastet pragmaatilises keele-kasutuses: mittefiktsionaalne jutustamine (ajalookirjutus; elulugu, reportaaz jne) Narratoloogia Jutustamise strukturalistlik analüüs (vrd Ihonen 1996: 10) kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg Teksti aeg mingiks loo ajav
Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika
Pärisnimi võib aga olla aluseks omadussõnale, misjuhul lõi osutus alles hiljem tähenduse, nt. tammsaarelik, kafkalik. Frege ütluste tüübid: * analüütiline - vastab alati tõele. a=a (Ehatäht on Ehatäht) * sünteetiline - võib vastata tõele, aga ei pruugi. Et anda mingit infot, kasutatakse just seda ütlust. a=b. (Ehatäht on Koidutäht) 9. Denotaat ja designaat, intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent. Denotaat - referent, keeleväline reaalne subjekt. Denotatsioon on potentsiaalne võimalus designaadil sellele osutada. Designaat - märgi sisu Intensionaal on kavatsus, millega sümbolit edastatakse, seostub signifikaadi ja designaadiga. Ekstensioon - sõna võimalikest referentidest moodustuv ulatus. Ekstensioon võib olla a) kindlapiiriline - kas asi on või ei ole, nt. kas keegi on naine või ei ole. b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. värvinimetuste puhul
Märk võib olla ka kirjeldus. Märgi sisu on alati kontekstile orienteeritud. Nimi on selles mõttes eraldiseisev, sest ei saa moodustada hulka, klassi, lihtsalt tähistab objekti. Pärisnimedel ei ole ühtset kirjeldust. Pärisnimi võib aga olla aluseks omadussõnale, misjuhul lõi osutus alles hiljem tähenduse, nt. tammsaarelik, kafkalik. 12. Denotaat ja designaat, intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent. Denotaat - referent, keeleväline reaalne subjekt. Denotatsioon on potentsiaalne võimalus designaadil sellele osutada. Designaat - märgi sisu Intensionaal on kavatsus, millega sümbolit edastatakse, seostub signifikaadi ja designaadiga. Ekstensioon - sõna võimalikest referentidest moodustuv ulatus. Ekstensioon võib olla a) kindlapiiriline - kas asi on või ei ole, nt. kas keegi on naine või ei ole. b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. vfärvinimetuste puhul
jäävad primitiivsemale tasandile. Loomadel ei ole nii keerulist, abstraktset, sümbolilist mõtlemist. Inimmõistus on lahutamatu märgilisest mõtlemisest. Teadus annab inimestele kindlamaid märke ja koondab tulemused märgisüsteemideks. Semiootika on nii a) teadus teaduste seas... Semiootika on teadusi ühendav teadus. b) ...kui ka teaduste instrument. Semiootika annab alused igale erinevale märgiteadusele nagu keeleteadus, loogika, matemaatika, retoorika, eetika jne. Iga teadus väljendab oma tulemusi märkide abil. Semiootika on üldkeel, mis sobib konkreetselt iga keelega. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika. Humanitaarne semiootika. Humanitaarne semiootika kui semioloogia (Saussure). Formaalne semiootika.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
