Keskkooli kohustuslik kirjandus (4)

AUTOR
TEOS
SISU
Goethe
„ Faust “
Faust on romantismiajastu rahutu kangelane, teadlane, kes otsib meeleheitlikult kõiksuse sisimat olemust, kuid on masenduses oma mõistuse inimliku piiratuse tajumisest. Ta on õppinud mitmeid teadusi ja saanud doktoriks , kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks näidata inimsoole teed parema suunas. Taevas sõlmivad Jumal ja Kurat (kuri deemon Mefistofeles ) kihlveo, et Kurat ei suuda Fausti hinge õigelt teelt eksitada. Faust kohustugu Kuradit teenima , leping lõpeb siis, kui Faust tunnistab end õnnelikuks - siis võib Mefistofeles tema hinge põrgusse viia. Faust nõustub, kuna usub, et sellist hetke ei saabu iial ja maise maailma asjad on end tema jaoks ammendanud.
Mefistofeles juhib Fausti rännakul läbi keisri õukonna ja poliitika. Faust otsustab tuua keisrile kingiks puhta ilu kehastuse Trooja Helena, kuid armub temasse. Fausti ja Helena armastusest sünnib poeg, kuid ta hukkub ja ka Helena haihtub.
Kui Faust tunnistab, et on õnnelik, otsustab Kurat ta hinge röövida ja Jumal sekkub ja viib Fausti hinge taevasse .
"Faust" on lugu taltsutamatust uudishimust ja kustumatust teadmisjanust, millest ei tulenenud mitte ühtki ideaalset perspektiivi – loomingulisest rahuldamatusest, millele tuuakse ohvriks kõik inimlikud tabud, süüta lapsed, usaldavad neitsid ja abitud vanainimesed.
L.Koidula
„Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“
Rikas mulk ostis ära tartumaalase Peeter Pindi renditalu, Mäeotsa Peeter vihkab nüüd seepärast kõiki mulke. Erastu  perepojast Ennust arvab külarahvas, et ta vigastas meelega oma paremat kätt, et sõjaväeteenistusest pääseda. Enn on Maiet mitu korda tagajärjetult kosinud, kuid võitnud ainult neiu isa poolehoiu. Maie südame on aga võitnud naabertalu rentnik , mulk Männiku Märt. Enn teeb järjekordse katse Maie südant võita, kuid  Maie vastuseks on kindel  EI, tema põhjenduseks on see et Ennu käevigastus pole tegelikult õnnetusjuhtum. 
Nüüd valmistatakse ette Märdi kosjatulekut, Ennul küpseb aga kindel  otsus Maie, maksku mis maksab, naiseks võtta. Nüüd püstitub intriig - Peetri ja Ennu vastutegutsemine Märdi ja Maie paariminekule.  Kure Aadu tuleb Märdi kosjatulekut ette valmistama. Nüüd jagunevad tegelased vastasleeridesse. Enn annab Mäeotsa  Peetrile ärilist nõu – müüa tangu ja Peeter loodab suurt rahalist kasu.  Peeter teatab oma naisele Annele äriplaanist ja  kindlast otsusest Maie Ennule naiseks anda. Anne on nõutu ja mures, Maie aga ahastab ja palub emalt abi. Märt ja Kure Aadu tulevad kosja.  Nüüd toimub teoses pööre: Märt leiab nõu, kuidas edasi tegutseda. Ennu nõuab: kas Maiega kirikuõpetaja juurde või  Peetrilt kohe 125 rubla kätte. Nüüd saabub lõpplahendus: Märt teatab soovist tangu osta ja annab sellega Peetrile kindlust astuda Ennu vastu. Erastu Enn vangistatakse kroonust kõrvalehoidmise pärast.  Peeter lubab nüüd Maie Märdile ja Märt teatab Aluste talu ostust. Mäeotsa Peeter rõõmustab ja kiidab mulkide tarkust. Peeter saab aru, et tarkus tuleb vaid kooliharidusest ja lubab perepoja Jütsi edasi kooli jätta.

• ”Säärane mulk” kajastab rida ajale iseloomulikke probleeme; rikaste mulkide ja vaeste tartumaalaste vaenu, hariduse vajalikkust, päriskohaotsimist, sõjaväest kõrvalehoidmist, sundabielu.
  

Defoe
„ Robinson Crusoe “
Robinson Crusoe põgenes vastu vanemate tahtmist kodust ja hakkas meremeheks. Ühel merereisil sattus tema laev piraatide kätte, kes müüsid Crusoe orjusesse. Ta suutis peale 2 a põgeneda ja leidis laeva, kes ta päästis. Tänu laeva kaptenile sai ta istanduse omanikuks. Minnes otsima istanduse jaoks orje, sattus laev orkaani kätte; kõik hukkusid peale Crusoe. Robinson sattus üksikule saarele , kus ta õppis kõike ise valmistama. Pärast sagedast piibli uurimist muutus ta küllaltki religioosseks ja täna jumalat pääsemise eest.
Aastaid hiljem avastas Robinson, et saart külastavad indiaanlased, kes tapavad seal oma vange. Ühel vangil õnnestus põgeneda ja Crusoe aitas teda, õpetades talle inglis keelt ja ristiusku.
Mõne aja pärast saabusid uuesti indiaanlased, kuid Crusoe ja Reede tapsid nad ja vabastasid vangid.
Veel enne hispaanlaste saabumist ilmus inglise laev, mille olid enda valdusse haaranud mässajad, kes soovisid laeva endise kapteni saarele maha jätta. Robinson aitas kaptenil ja talle lojaalsetel meeskonnaliikmetel laeva oma kontrolli alla võtta ning hoopis mässajad jäeti saarele.
Robinson Crusoe veetis saarel 28 aastat.
Shakespeare
„ Romeo ja Julia “
Teineteisesse armuvad kaks inimest (Romeo ja Julia), kelle sugulased on surmavaenlased. Romeo püüab igal juhul olla Julia läheduses, tähele panemata tema sugulasi, kes teda tappa tahaksid. Võitluses tapab Romeo Julia venna, aga ega see ei mõjuta nende kahe armastust. Nad tahaksid abielluda, aga nad ei saa. Julia lepib apteekriga kokku järgmise plaani: Julia võtab rohtu , mis annab talle surnu välimuse. Enne tema maha matmist varastab Romeo ta ja päeva pärast ärkab Julia taas ellu. Nad sõidavad ära kaugele oma sugulastest ja abielluvad. Kahjuks aga ei suuda munk, kes Romeole sellest teatama pidi oma ülesannet täita. Romeo usubki, et Julia on surnud. Ta läks Julia kõrvale ja võttis mürki, et surra. Just pärast seda, kui Romeo oli mürki võtnud ärkas Julia taas ellu, ja nägi oma kallima surma pealt. Nad jõudsid veel suudelda , ja Romeo oligi surnud. Julia võttis Romeo vöölt pistoda, ja tappis enda.
Puškin
„ Jevgeni Onegin “
J. Onegin oli jõukast perest pärit, haritud ärahellitatud noormees . Tal tuli elutüdimus neist kõikidest pidudest ja hõlbuelu nautimisest. Kui ta sõitis maale onu pärandust vastu võtma, sai ta tuttavaks Lenskiga, kes oli talle mitmes mõttes vastandlik. Ta kohtus ka tema kihlatu Olgaga ja tolle õe Tatjanaga, kelle ta silma hakkas. Suures armuvaevas kirjutas naine Oneginile kirja, milles avaldas oma tundeid. Kohtumisel seletas mees talle, et tema kõrval ei oleks neiu õnnelik. Mõnda aega hiljem said Lenski , Onegin, Olga ja Tatjana kokku viimase nimepäevapeol, kus Jevgini kutsus Lenski kihlatu tantsima, mis vallandas mehes armukadedushoo. Lenski kutsus Onegini duellile, kus ta hinge heitis. Kuigi Tatjana mõistis, et armastab mõrtsukat, ei suutnud t a siiski oma tundeid vaigistada. Aastad möödusid ja Tatjana abiellus ema ja ühiskonna survel tähtsa mehega. Kohtumisel valdas Jevgeni südant suur ja sügav armastus. Talle meenutati, kui julmalt tema oli naisele ära öelnud ning vaatamata sellele, et Tatjana tunnistas oma tundeid, pidas ta kohustust ühiskonna ees ja truudust oma abikaasa vastu tähtsamaks, kui eeldatavat õnne armastatud Jevgeniga. See kohtumine jäi nende viimaseks .
Balzac
„Isa Goriot “
Isa Goriot elas proua Vauquer pansionis . Ta oli nuudli kaupmees. Isa Goriot rikastus siis, kui Pariisis olid rasked ajad. Isa Goriot suhtumine teistesse inimestesse oli tavalisest erinev, kuna ta oli loomult lahke ja abivalmis. Algul suhtuti pansionis Goriot hästi, kuid keegi ei teadnud kuhu ta oma raha paneb. Vauquer arvas, et ta olevat üks naistemees. Kui tal oli mõni noorem sõber siis võttis ta teda kui oma last. Ta proovis aidata teisi kui see oli võimaik. Temaga suhtles üks noormees nimega Rastignac , kellesse ta suhtus kui oma poega . Rastignac oli armunud Isa Goriot ühte tütresse. Ta taipas, et tütred Goriot ei armastanud ja ,et neil plaanis mõlkus isa raha. Isa Goriot suhtus oma tütardesse vägagi hästi. Ta toetas neid rahaliselt. Armastas oma tütreid ja palus, et need teda ikka ja jälle vaatamas käiksid. Ta oli valmis tegema kõik, et tütardel oleks hea elu. Loomulikult lootis ta neilt vanaduspäevil abi ja hoolitsust. Kõik, mis ta praegu oma laste jaoks teeb tuleb hiljem samamoodi tagasi. Tütred aga ei hoolinud oma isast üldse. Nad olid oma isa suhtes väga karmid kuna isa ei kuulunud nende ühiskonda- ta ei olnud nii kõrgel positsioonil. Isal käisid nad külas ainult siis kui neil raha vaja oli. Vahel käis mõni teenija raha järel. Kui isa haigeks jäi ei tulnud kumbki tütardest teda vaatama. Nad koorisid ta rahast tühjaks ja ikkagi arvasid nad, et isal kuskil veel suurem varandus on. Aga ei olnud. Surivoodil olevat Isa Goriot käis vaatamas Rastignac, kes püüdis tütreid ümber veenda. See kõik oli aga asjata. Vaene Isa Goriot, tal polnud raha isegi enda hauda saatmiseks. Rastignac saatis ta ära.
Dostojevski
„Kuritöö ja karistus “
"Kuritöö ja karistuse" peategelane on vaene juuratudeng Rodion Romanovitš Raskolnikov , kes otsustab tappa põlatud liigkasuvõtja, et lahendada oma rahaprobleeme ja vabastada maailm ühtlasi kurjusest. Raskolnikovil on kõik viimseni ette plaanitud. Ühel päeval võtab ta kirve , helistab vanaeide ukse taga, tungib tuppa ning lööb kirveteraga eidele lagipähe. Ta kahmab valimatult väärisesemeid ja raha, kui kuuleb kedagi korterisse sisenevat. Sisenejaks oli pantija poolearuline õde Lizaveta , kelle Raskolnikov samuti tapab. Korterist pääsenud, peidab ta esemed esmalt seinaprakku, kuid läbiotsimise hirmus viib nad hiljem ühe kivi alla suvalises siseõues. Pärast mõrva Raskolnikovi vaimuhaigus süveneb ning areneb lõpuks välja paranoiaks. Ta usub, et ümbritsevad teavad või aimavad ta hingel lasuvad süüd ning ainult teesklevad teadmatust. Lõpuks tunnistab Raskolnikov end süüdi ja ta saadetakse Siberisse.
Tšehhov
„ Kirsiaed “
Näidend on leseks jäänud mõisaomanikust Ranevskajast, tütrest Anjast, kasutütrest Varjast ja Ranevskaja vennast Gajevist. Teisteks peategelasteks on veel kaupmees Lopahhin ning kontorikirjutaja Jepihhodov.
Mõisaga on lood kehvasti. See on võlgades ja läheb koos kirsiaiaga, mis on majaga samal krundil , oksjonile. Ranevskajal on nõrkus oma raha ära laristada ja välja laenata. Pariisis olles armus ta petisesse, kes ta kaudses mõttes paljaks röövis. Ka vennal Gajevil pole mõisa päästmiseks raha. Ainus väljapääs oleks Lopahhini idee: kirsiaed, mis on ilusaim vaatamisväärsus ümbruskonnas, maha raiuda ja see maaala suvitajatele välja rentida. Rentnikelt saaks piisavalt raha mõisa võlgadest päästmiseks. Sellega pole Ranevskaja ega ta vend nõus, kuid nad ei saa ka aru, et vastasel juhul jäävad nad oma mõisast ilma. Nad mõlemad on tohutult kiindunud kirsiaeda. Gajevil on plaane kuidas mõisa päästa Näiteks laenata raha rikkalt vanatädilt, kuid Gajev ei mõista tegelikult probleemi suurust ja tema pingutustest jääb väheks. Ranevskaja, Gajev ja teised kõrgkihi tegelased elavad tavalist elu edasi: korraldavad balle , kutsuvad orkestri esinema. Mõisa probleemist aga justkui hoitakse kõrvale, mõeldes, et ehk see asi laheneb kuidagi ise ära.
Mõisas käib parasjagu ball, kui äsja toimunud oksjonilt jõuab tagasi Lopahhin, kes teatab, et tema ostis mõisa ära. Ta pakkus hinda koos ühe teise ärimehega, kellest ta lõpuks üle pakkus ja mõisa endale sai. Ta annab mõista, et tahtis Ranevskajale head teha mõisa endale ostmisega, kuid tegelikult on tal mõttes vaid plaan kirsiaia maha raiumisest ja selle maa välja rentimisest. Hetke pärast tuleb ka Gajev, kes nutab . Talle on lõpuks kohale jõudnud, et mõis on müüdud. Samasuguses ahastuses on ka Ranevskaja ja Varja . Anja on aga õnnelik, sest talle meeldis Pariisi elu ning ta tahabki kodukohast eemale saada. Varja on ka seepärast õnnetu, et tema ja Lopahhin armastavad teineteist aga kumbki ei julge seda välja näidata ning Lopahhin ei julge neiu kätt paluda . Nii lähevadki kumbki omas suunas- Lopahhin linna tööasju ajama ja Varja koos teistega kolib uude kohta. Mõis jääb tühjalt seisma, mida Jepihhodov jääb Lopahhini palgal valvama. Tagasi tulles on Lopahhinil kindel plaan kirsiaed maha raiuda, mõis lõhkuda ja maa suvitajatele välja rentida.

• Teose põhiprobleemiks on see, et mõisa kõrgkiht ei taha leppida selle olukorraga, mis nende
  

ette on seatud. Sama lootusetu on pimedast teha nägija, kui päästa võlgadesse jäänud mõis. Eriti kui selle omanikud on hoolimatu ja pillava eluviisiga , kes rahaga ei oska muud teha kui laristada. Probleemi unustada proovides pidutsetakse ja laristatakse edasi, kuni jõuab kätte tõsiasi, et tuleb oma seitse asja kokku korjata ja mõisast välja kolida .
Ibsen
„ Nukumaja “
Helmer on kokkuhoidlik mees ja kellele ei meeldi üldse laenu võtta, kuid ta naine Nora on vastupidi raiskaja. Kunagi oli arst soovitanud Helmeril võtta ette reis lõunasse ja na veetsid kogu aasta Itaalias, ning kõik arvasid et raha said nad Nora isa pärandusest, kuid tegelikult oli Nora laenanud selle Krogstadilt. Ühel päeval tuli nendele külla Proua linde ja Dr. Rank , Helmer oli just saanud aktsia panga direktoriks ning Proua Lindel oli vaja tööd, siis pakkus Nora välja et Helmer võtaks ta enda juurde tööle Krogstadi asemele ja Helmer oli nõus. Krogstad saab sellest varem teada ning palub Noral oma mõjuvõimu kasutada ning paluda et Helmer ei laseks Krogstadi lahti ja kui ta ei suuda teda ümber veenda siis räägib ta ära et Nora on võlakirja võltsind, ta võltsis oma isa allkirja ja kui Krogstad selle paberi kohtule esitab siis mõistetakse Nora seaduse järgi süüdi. Kui Nora Helmerit veenda püüab et ei laseks teda lahti siis Helmer laseb ta ikkagi lahti kuna talle ei meeldi Krogstad. Hiljem tuleb Krogstad Nora juurde jälle ning ütleb talle et ei aja seda asja nii suureks ja ei anna seda võlakirja kohtusse, vaid lihtsalt saadab kirja Helmerile mida Nora on teinud (paneb kitsi )
ta pane kirja postkasti . Noral ja Helmeril hakkab maskipidu ja Nora palub et samal ajal kui nad peal on Linde veenaks Krogstadi ümber ja nõuaks kirja tagasi postkastist ilma et Helmer seda lugenud oleks. Linde hakkab rääkima Krogstadile kui õnnelik ta oleks kui see töö jääks temale ja Krogstad tahabki kirja ära võtta kui Linde keelab teda. Helmer ja Nora jõuavad koju tagasi ning Krogstad ja Linde olid just lahkumas, kuid enne lahkumist ütles ta Norale et „ära enam isemeelne ole“ ning nad lahkusid. Helmer läheb oma postkasti vaatama leides sealt kirja Krogstadilt. Nüüd ei luba Helmer Noral enam lapsi kasvatada. Hetk hiljem tuli uus kiri Krogstadilt, kus on ta võlakiri ja ta vabandab ja et tal on kahju et ta nii tegi. Helmar hävitab mõlemad tõendid ning annab Noral oma ägestumise andeks, kuid sellest peale sai Nora aru et ta ei armasta enam, sest Helmer oli temaga mänginud nagu nukuga ja ka Nora isa oli temaga mänginud nagu nukuga, ta pettub väga Helmeris ja läheb kodunt minema oma lapsepõlve koju.
Wilde
„ Dorian Gray portree“
Kunstnik Basil Hallward, kes Doriani maalib, on pimestatud viimase füüsilisest ilust ning usub, et noormees on ta täiesti uudselt maalima pannud . Basili ateljees kohtab Dorian lord Henryt, kelle maailmavaatest ta sügavalt paelub. Lord Henry sõnutsi on ainsad, mille poole elus püüeldab tasub, ilu ja meelelised tundmused. Mõistes, et ilu ei ole jääv, soovib Dorian, et tema asemel vananeks tema portree.
Dorian tutuvub näitlejanna Sibyliga, kes räpases teatris Shakespeare'i esitab. Dorian on näitlejanna osatäitmise lummuses. Peagi teeb Dorian Sibylile abieluettepaneku. Sibyli ema on abieluettepaneku suhtes skeptiline ja ta vend lubab Doriani tappa, juhul kui viimane peaks ta õele haiget tegema. Kui Dorian kutsub Basili ja lord Henry teatrisse Sibylit vaatama selgub , et näitlejanna on suurest armastusest Doriani vastu oma näitlemisoskuse kaotanud. Dorian jätab Sibyli maha, põhjendades seda tema näitlejameisterlikkuse, mida ta tegelikult armastas, kadumisega. Dorian murrab neiu südame ning Sybyl võtab endalt elu.
Dorian avastab, et ta soov on täide läinud – tema portree vananeb. Maal vananeb iga Doriani patuga, samal ajal kui tema enda välimus püsib muutumatuna. Dorian elab järgmised 18 aastat ilmagi vähima vananemise märgita ebamoraalset elu. Viimaks süüdistab ta Basilit oma saatuses ning pussitab ta surnuks. Ta šantažeerib keemik Alan Campbelli, oma vana sõbra, Basili laipa hävitama. Dorian põgeneb oma kuriteo eest oopiumiurgastesse. Nende läheduses kohtab ta Sibyli venda Jamesi , kes arvab Doriani ära tundvat ja üritab teda tappa. Dorian aga pääseb, väites, et nii noore mehena ei saanud ta kaheksateist aastat tagasi Jamesi õega kihlatud olla.
Viimaks otsustab Dorian taas kõlbelist elu elama hakata. Portree aga vananeb sellegi poolest edasi. Seda nähes otsustab Dorian maali hävitada ning lööb noa lõuendisse. Dorian leitakse südamesse löödud noaga ning äkitselt vanaks jäänuna. Dorian Gray portree on taas noor.
Vilde
„Mäeküla piimamees“
Mäeküla mõisahärrale Kremerile hakkab silma talumees Tõnu Prillupi noor naine Mari, kes on kohuse ja tava tõttu abiellunud oma õe lesega ja hakanud tema laste kasuemaks. Kremer tunneb Mari järgi himu, niisiis otsustab ta Tõnuga kokku leppida ja pakub talle tulusat piimarentniku talu. Tõnu rõõmustab hea pakkumise üle. Tõnu püüab igati Marit veenda, kuid see keeldub. Tõnu jääb lausa haigeks ja sonib sellest, kuidas nad kodust minema aetakse. Viimaks tüdinud Mari annab järgi ja hakkab mõisahärra armukeseks. Tõnu saab oma piimamehe-lepingu. Alles siis märkab ta, et Mari on küps ja ahvatlev naine, kes on aga teda nüüd maha jätnud. Samas pakub piimamehe töö alguse raskustest hoolimata Tõnule suurt rahuldust. Aja möödudes muutub aga Tõnu rahutuks ja teda vaevab armukadedus. Ka äri läheb kehvasti; Tõnu hakkab viina võtma. Kord, kui ta purjus peaga koju tuleb, tekib tal tõsine vastasseis Mariga, keda ta püüab keelata linna minemast ja kes talle kõrvakiilu annab, öeldes, et täidab lepingut. Kord linnast tulles külmub Tõnu purjus peaga rekke. Mari teatab, et läheb iseseisvalt ära linna ning jätab oma saksast armukese.

• Ulrich von Kremeri kuju sümboliseerib baltisaksa aadli allakäiku ja viljatust ning soovi vanade privileegide külge klammerduda. Tõnu Prillup on lihtne talumees, kelle elus on esikohal materiaalsed asjad ja kes ei oska oma tunnetes selgust saada. Mari on elava fantaasiaga, kuid kinnine ja isepäine naine, kes ei ava teistele oma tegude motiive.