lihunikud. Hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid. Loomiseks piisas viiest ühe eriala meistrist. Mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatuid reegleid või ei teinud tööd korralikult siis ta toodang hävitati. Tsunft ei lasknud liikmetel rikastuda ega laostuda vaid kontrollis kõike väga täpselt. Tsunfti jälgis oldermann. Tsunftil oli antud alal linnas monopoliõigus. Kogu toorainegi muretseti tavaliselt tsunftile korraga. Skraa(tööliste põhikiri) määras õpipoiste ja sellide arvu. Lisaks keelas valmistada halvakvaliteedilist kaupa või varjata kauba puudujääke. Õpipoiss Pidi olema sündinud kristlikust ja ausatest vanematest. Õpipoisiks mindi 7- aastaselt , sest õpiaeg oli üsna pikk. Lihtsamatel erialadel oli 2-3 aastat ja keerukamatel oli 10- 12 aastat. Esimestel aastatel kasutati õpipoissi peamiselt mitmesugustel abitöödel, ameti õppimine algas alles hiljem
kuulusid ühte tsunfti maalrid, klaassepad ja tislerid. Arvatakse, et kõige varem ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud, hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid. Tsunftide ja rae suhted kujunesid lõplikult välja 15. sajandil, kui raad hakkas ametlikult läbi vaatama ja kinnitama tsunftide põhimäärusi. Tsunfti loomiseks piisas viiest ühe eriala meistrist. Tsunftil oli antud alal linnas monopoliõigus, toorainegi muretseti tavaliselt kogu tsunftile korraga. Skraa määras õpipoiste ja sellide arvu, keelas valmistada halvakvaliteedilist kaupa või varjata kauba puudujääke. Tsunfti skraa reguleeris käsitööliste elu hommikust õhtuni, selles oli öeldud millal tööd alustada ja millal lõpetada, millal pidada lõunavaheaega. Nendest karmidest reeglitest pidid käsitöölised pidama kinni kogu elu - õpipoisiaastatest kuni surmani. Tsunftid võitlesid nende meistritega, kes ei kuulunud tsunfti
Ka sellide väljaõpetamine kestis 4 aastat, seadusliku jõu omandas õpitu aga alles pärast rännuaastaid. Tsunft saatis sellid rändama, et nad käiksid paljudes linnades, töötaksid mitmete meistrite juures, õpiksid tundma nende töö saladusi ja -võtteid. Vastavalt skraale võis igaühest pärast rännuaastaid saada meister. See oli aga vaid üldine reegel, meistriks saamise tee oli okkaline ja vaevaline. Kõigepealt tuli sellil tsunftile teatada oma soovist meistriks saada.. Alles pärast tsunftilt loa saamist maksis sell veel 10 taalrit ja asus valmistama meistritööd - sedöövrit. Samaaegselt lahendas sell kiiresti ka teist ülesannet - otsis pruuti Sedöövri valmistamisaeg ei olnud pikk: kuni töö käis, seni tsunfti teised liikmed pidutsesid. Valminud töö pandi tsunftis kõigile vaatamiseks välja. Kui meistritöö vastu võeti, siis tegi uus meister veel samal päeval kogu tsunftile peo.
juures, õpiksin tundma nende töö saladusi ja -võtteid. Enne teeleasumist sain tsunftilt vastava tunnistuse. Teel pidin enda eest ise hoolitsema. Pärast 4 aastat kestnud rändamist tulin tagasi Tallinna, ühe aasta töötasin endise meistri juures, jagades temaga oma uusi teadmisi. Vastavalt skraale võis igaühest pärast rännuaastaid saada meister. See oli aga vaid üldine reegel, meistriks saamise tee oli okkaline ja vaevaline. Kõigepealt pidin tsunftile teatama oma soovist meistriks saada. Alles pärast tsunftilt loa saamist asusin valmistama meistritööd - sedöövrit. Samaaegset lahendasin ka teist ülesannet - otsisin pruuti. Täieõiguslikuks meistriks võisin saada ainult siis kui olin abielus. Pruudiks ei kõlvanud mitte igaüks, pruutki pidi olema tsunftile vastuvõetav, selline, kes tsunfti nime ei häbistaks. Abiellusin tsunfti liikme tütrega kelleks on Tuuli Toomsalu. Nüüdsest aga Tuuli Kask
Arvatakse, et kõige varem ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud, hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasi ka nende elu. Tsunftide ja rae suhted kujunesid lõplikult välja 15. sajandil, kui raad hakkas ametlikult läbi vaatama ja kinnitama tsunftide põhimäärusi. Tsunfti juhtis oldermann. Tsunftil oli antud alal linnas monopoliõigus, toorainegi muretseti tavaliselt kogu tsunftile korraga. Tsunfti skraa oli käsitööliste ühingu põhikiri. See määras õpipoiste ja sellide arvu, keelas valmistada halvakvaliteedilist kaupa või varjata kauba puudujääke. Tsunfti skraa reguleeris käsitööliste elu hommikust õhtuni, selles oli öeldud millal tööd alustada ja millal lõpetada, millal pidada lõunavaheaega ja kuidas riietuda. Nendest karmidest reeglitest pidid käsitöölised pidama kinni kogu elu - õpipoisiaastatest kuni surmani.
Sepa skraa Meister on kohustatud hoidma oma au ning mitte häbistama käsitööd. Tööpäev algab päikesetõusul ja lõpeb päikeseloojangul. Kui tsunftivanem käseb tsunftiliikmetel vait jääda, siis on tsunftiliige kohustatud vait jääma ning need, kes ei kuula sõna ja ei jää vait, peavad tsunftile veerand oma toidust andma. Kui keegi tsunftiliikmetest ütleb tsunftivanemale või teistele tsunftiliikmetele halvasti, siis peab ta trahvi maksma. Kui tsunftivanem tõstab toosti, peavad kõik võtma toosti koos temaga. Igaüks, kes tahab tsunftiga liituda, peab tõestuseks tegema paari hobuseraudu, hea laia puusepakirve ja sadulakirve. Õpipoiste ja sellide väljaõpetamine kestab meistri juures neli aastat.
töötasin ühe meistri juures mitmeid aastaid. Minu üürikorter oli suhteliselt lähedal töökojale. Leidsin endale kombeka ja lugupeetud naise. Vahepeal sai minu vanem vennas õnnetuse läbi surma ning ka isa oli vanadus ära võtnud, nii et tema töökoda jäi mulle. Ma otsustasin, et tahan saada meistriks ning tegin ära sedöövri. Mulle anti ülesandeks teha valmis üks keeruline paar kingi ning ma sain sellega hakkama ning selle auks korraldasin tervele tsunftile peo nagu kord ja kohus. Nii ma elasingi oma naisega õnnelikult meistrina ja minu juures käis aja jooksul mitmeid selle ja õpipoisse.
Toomgildile kuulunud esemeid. Kõige pilkupüüdvamad on tsunftide kõrged ja uhked tervituspokaalid 17.–18. sajandist. Tseremoniaalesemete seast võib leida Kanuti gildi oldermanni saua, aga ka 18. sajandi lauakella, mille ülaotsa on kinnitatud haruldane, 15. sajandist pärinev taraga ümbritsetud rüütlifiguur. Eraldi vitriin on pühendatud rippsiltidele. Traditsiooni kohaselt kinkis meistriks saanud sell oma eriala tsunftile hõbedast rippsildi, millele oli graveeritud tema nimi, meistriks saamise daatum ja enamasti ka vastava käsitööala embleem. Pidulike tseremooniate ajaks riputati need tervituspokaali külge. Mustpeade hõbedakogus on esemeid 16.–20. sajandini. Vanim, 16. sajandi I poolest pärinev rubiinsilmadega papagoi on rändauhind, mille pälvis keskajal populaarse ammulaskmisvõistluse ehk papagoilaskmise võitja. Suurima osa mustpeade kogust
vennaskonda. Käsitöölised olid koondunud tsunftidesse. Algaja käsitööline oli õpipoiss, kes õppis ametit oma meistri juures. Kui ta oli seal oma 3-5 aastat õppinud võis ta teha sellitöö ning kui meistrite kogu selleheaks kuulutas, sai temast sell. Sellid pidid rändama kaugetes maades, et endale ka teiste meistrite kogemusi koguda. Kui ta 3-4 aasta pärast tagasi tuli ja oma meistritöö ära tegi sai temast meister. Meister pidi aga tegema kogu tsunftile peo, kus pidi pakkuma täpselt nii palju liha või veini nagu oli tsunfti põhikirjas kirjas. Keskaja linna elanikud olid enamasti teenijad, kaubakandjad või päevatöölised. Naised ei tohtinud sel ajal linnaelus kaasa rääkida ning tegid tubaseid töid olid teenijannad, peunaised, õmblejad või niisama perenaised. Keskaegne linn polnud aga väga puhas ning seda ähvardasid sellised ohud nagu katk, epideemia puhkemine, vargad ja vaenlase rüünak. Mõisted:
turuplatsile. Kõikjal oli rahvasumm, kes ootas näitlejaid. Nii muutus kogu keskaegne linn korraga teatriks ja linnaelanikud publikuks. Kesk-Euroopas kasutati vankrite asemel "simultaanlava". 9 Linna kõige suuremale väljakule püsitati kuni tosin pisikest lava. Mõningaid stseene esitati ka väljaku keskel, kust oli palju hõlpsam jälgida tegevust. Eriti pikad olid müsteeriumid Inglismaal. Üks Yorki müsteerium koosnes 4 stseenist ja iga stseen oli antud ühele tsunftile lavastada. Samal ajal oli siis see ka tsunftide vaheline võistlus kumb ehitab paremad dekoratsioonid, meisterdab kostüümid ja etendab stseeni. Kõige levinum müsteeriumi teema oli Kristuse surm ja ülestõus. Publik soovis tõetruud etendus ja seda ta ka sai. Näitlejaid tõsteti plokkide abil õhku, luugid avanesid järsku neelates näitlejaid põrgusügavustesse. Piinamist ja hukkamist tähistas üle lava purskav härjaveri. Kostüümid olid kindlaks määratud.
Absolutismi kerkimise perioodi suurim kirjanik tema lomingust algab klassitsistlik teater, sealhulgas tragöödia. Prantsuse renessanssi ei kaunistanud teatrikunsti õitseng. Tehti katseid luua uus draama, tegutsesid esimesed professionaalsed teatritruppid, kuid poeetide ja näitlejate jõupingutused kulgesid oma rada ning rahvas eelistas endiselt keskaegseid farsse. Ammused traditsioonid avaldusid ka selles, et Pariisis oli kuulunud müsteeriumide lavastamise ainuõigus käsitööliste tsunftile Kannatusmängude Vennaskond, nende oma oli ka ainus teatrihoone. Burgundia hertsogite palee kohale rajatud hoone kandis nime Hotel de Bourgogne. Seda olid vennaskonnalt sunnitud üürima nii prantsuse farsside esitajad kui ka Itaaliast tulnud näitlejad. Sealsamas hakkas 1625. aastast mängima trupp, mida juhtis silmapaitev näitleja Mondory. 1630. aastal sai trupp õiguse kanda nime ,,kuninga alallises teenistuses olevad näitlejad" ning esines sageli kuninga lossis. 1629
Üldreegel oli, et koju tagasi võis tulla sell kolme tunnistusega erinevate meistrite käest, kelle juures oli ta vähemalt pool aastat töötanud. Tavaliselt kestis rändamine kokku 2-3 aastat. Rännult naastes oli sellil vaja meistri juurde tööle asuda, kuna ilma kindla meistri töökoja juurde kuulumata ei saanud taotleda õigust meistrieksamit teha. Meistritöö teema tuli valida põhikirjas olevast nimekirjast. Eksam sooritatud, tuli veel tervele tsunftile pidu korraldada, mis oli samuti põhikirjas määratud. Kolme kuu 10 jooksul pidi nüüd värske meister sisse seadma töökoja, palkama vähemalt ühe abilise ning ka abielluma. 4.3 Talupojad Talupoega iseloomustas teatav elulaad, mis eristas teda teistest linnaelanikest: ta oli väga tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ja loomulik ühiskondlik struktuur. Lapsi õpetati ja kasvatati vahetu lülitamise kaudu agraarühiskonna elutegevusse. Lapsed olid maast
Talvel oli tööpäev lühem. Lisaks neile olid vabad pühapäevad ning usupühad. Enne uspühi nn. pühadelaupäeval oli lühem tööpäev. Ühel meistril ei tohtinud tavaliselt olla üle kahe selli. Selleks, et meistriks saada, tuli sellil läbi teha rännuaastad (vandersell), mille jooksul ta töötas mõne kaugemale jääva linna meistri juures ja valmistada proovitöö - shedööver. Võõrasse linna saabumisel esitas sell kohalikule tsunftile soovituskirja ning juhul kui mõnel kohalikul meistril oli vaba sellikoht saigi vandersell tööle asuda. Kui vaba kohta polnud, rändas sell edasi. Nii töötati sageli mitme erineva linna meistrite juures. Kui rännuaastad läbi võis sell kodulinna tagasi pöörduda ning asuda shedöövrit valmistama. See esitati hindamiseks tsunfti liikmetele. Hinnang oli karm, kuid laitmatu töö esitanud sell sai pärast kombekohast meistrikostitust ning
annaabi.ee 
