Kirjandus ja teater (0)

Referaat
Kirjandus ja teater
Viimsi keskooli
7c klass
Keithy Kuuspu
2009
Teater

• Teater on (kreeka keelest theatron "vaatemängupaik") on sõna-, muusika -, tantsulavastusi esitav kunstiasutus, kus etendatakse näidendeid,oopereid, operette ja ballette.
  

• Teater on koht teatrietenduste andmiseks - teatrihoone, kultuurimaja , tänav (tanavateater).
  

• Teater on kunstiliik (lavakunst, teatrikunst ).
  

• Teater on teesklus , tembutus; vaatamisväärne sündmus. Näiteks: Teeskles - Ära mängi teatrit! Lollitas - Laps tegi niisama teatrit jne.
  

Teatrietendus sünnib näitekirjaniku, näitlejate, lavastaja ning kujundaja (teatrikunstniku) koostöös. Neil on rohkesti abilisi: valgustajad , helitehnikud, rätsepad, riieturid, jumestajad ehk grimeerijad ja lavatöölised.
Näitekunsti sugemeid leidus juba loodusrahvaste tavades, näiteks enne jahile minekut korraldati maagilisi mänge, millega paluti jumalailt head saaki. Mänguõnn pidi tooma õnne ka tegelikku ellu.
Aastatuhandete jooksul arenes sellistest kombetalitustest näitekunst. Eri rahvail on see isesugune. Teater kui meelelahutusasutus tekkis Vana-Kreekas. Etendused toimusid amfiteatris . On teada, et 534 e. m. a. korraldati esimene tragöödiate võistlus. Etendati ka komöödiaid. Kreeklasi jäljendasid roomlased : ka nemad hakkasid etendama näidendeid, sealhulgas palju kreeka omi. Roomas etendati areenil ka veriseid vaatemänge, trikke loomadega jms., millest on hiljem arenenud tsirkus.
Keskajal paikset ja püsivat teatrit polnud, esinesid rändnäitlejad (miimid) ja zhonglöörid. 10. sajandil hakkas katoliku kirik korraldama pühade ajal kirikus või kiriku ees väljakul piibliainelisi vaatemänge. 13. sajandil osales piiblit seletavais või usuimesid kujutavais müsteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mängiti korraga mitmel sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid - mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest. Kunstide üldine elavnemine renessansi ajal virgutas ka teatrit. Jõudsasti hakkasid edenema teatriehitus ja lavakujundus . Sellest ajast pärineb Euroopas tavapäraseks jäänud nn. karplava .
Suured dionüüsiad olid riiklikult, kindla kava järgi korraldatud. Nendel hakati 5. sajandil etendama tragöödiaid. Ditüramb oli tõenäoliselt tragöödia eelkäija. Kuidas aga tragöödia välja kujunes, ei ole õnnestunud välja selgitada. Tragöödia – värssdraama, mille teemaks on mütoloogilised või tõsised ja kangelaslikud teod. Sõnasõnaliselt tähendab tragöödia soku laulu (kr. k. tragos ode) viidates nii dionüüsiale, kus osalejad võisid olla sokuks kostümeeritud.
Et tragöödia tähtsaimaks tunnuseks on kannatus ja vapustavad elamused , siis sageli annab selleks ainet surm ja õnnetu lõpp. Tragöödia vastandub komöödiale, mis oma karakterikujutamisega laskub madalamale igapäevaelust, sel ajal kui tragöödia tõuseb argielust kõrgemale.
Komöödia – (kr. k. komos ode – lõbus lärmitsev salk + laul) – naljakas, koomiline näidend. Arenenud dionüüsiate lõbusamast osast – karnevalirongkäigust (ENE 4)
Theatron – antiikajal tähistati selle sõnaga pealtvaatajate istmeridu, tänapäeval on teater asutus, kus saab vaadata kas sõna-, tantsu- või muusikaetendusi – teater.
Mõiste keskaeg võttis 1469 aastal kasutusele paavsti raamatukoguhoidja Giovanni Andrea. Keskaja alguseks loetakse kas aastat 330, kui Rooma uueks pealinnaks sai Konstantinoopol , aastal 395, kui rooma jagunes lõplikult kaheks või aastat 476, kui kõrvaldati võimult viimane lääne-Rooma keiser .
Keskajaloli ühiskonda kuulumise vältimatu tingimus katoliiklaseks olemine. Keskaja vaimseks sisuks oli jumala ja saatana võitlus iga kristlase hinges. ühiskond jagunes kolmeks:palvetajad, preestrid , sõdijad, töötegijad (orje polnud). Keskaja ühiskonna liikmed olid peamiselt kirjaoskamatud.
Draama saavutas kõrgtaseme XIV –XV sajandil. Antiikne teater hävitati varakeskajal kiriku poolt täielikult. Teater tekkis täiesti utel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad – müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid . XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud.
Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse " Farss isand Pathelinist".(XV sajand).
Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde.
Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Suurejooneline lava ja dekoratsioonid, kostüümid. Kõik tegevuspaigad korraga silma all. Lava jagunes kolme ossa: taevas, maa ja põrgu. Näitlejad enamasti asjaarmastajad . Näidendid kirjutati üheks korraks või kindlal tähtpäeval mängimiseks. Etendused olid tasuta.
Kirjandus
Hilise rüütlikirjandusega samaaegselt hakkas linnades kujunema oma väljenduses lihtsam ja rahvalähedasem uut tüüpi kirjandus, mis esindas järjest tugevneva ”kolmanda seisuse”, s.o. keskklassi (kaupmeeskonna, käsitööliste) maailmavaadet.
Kirjandus laskus rüütlikultuuri kôrgustest ”maa peale”.
Tärkas protest seisusliku ebavôrdsuse vastu. Nördimust tekitas aadlike ja vaimulike jôudeelu. Linnakirjanduses saigi valitsevaks satiirilis-didaktiline vaim. See tähendab, et pilgati munkade ja kirikumeeste patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust, muid ajastu pahesid. Samal ajal aga ka moraliseeriti, püüti lugejaid juhtida ôigele teele, jagada ôpetusivasid ja levitada elutarkusi. Selleks pöörduti tihti allegoorilise väljenduse poole.
Alates XII sajandist hakati kirjutama armastusluulet. Nende autoreid nimetati trubaduurideks. See luule oli pühendatud südamedaamidele.
Keskaja kuulsamaiks poeediks peetakse Dante Alighierit. Ta võttis aktiivselt osa ka oma kodulinna Frirenze poliitilisest elust. Dante peateos on poeem ,, Jumalik komöödia´´ , mida võib pidada omamoodi kokkuvõtteks kaskaegsete inimeste maailmapildist.
Väga armastatud olid veel Kangelaseeposed. Pikkaaega päransati neid põlvest põlve suuliselt.
Kangelastel tuli võidelda uskumatutega või hirmasate koletistega. Kangelaseeposte seas oli üks kuulsamaid ,,Rolandi laul´´ .
Keskaegne kirjandus oli sammuti tihedalt seotud ristiusuga ja püüdis piiblilugusid ning usutõdesid rahvale selgeks teha. Eriti armastatud olid raha seas pühakute elulood. Lood algasid tavaliselt sellega , et juba lapse sündimisel kuulutasid jumalikud ended , et tast tuleb silmapaistev ja vaga mees. Pühakute elulugude autoreid sageli ei teatudki. Neid lugusid võib pidada om alaatseks rahvakirjanduseks.
Üks kõige säilinumaid kirikuid keskajast
Kasutatud kirjandus

• http://images.google.ee
  
• http://meiekirjandus.pbwiki.co m
  
• http://www.annaabi.com/materjal-2288-Keskaja-kirjandus
  
• http://www.kypsiseladu.pri.ee/index.php/Esileht
  
• 7 klassi ajalooõpik ( keskaeg )