Keemia mõisted (0)

Keemia mõisted
Aatom – aineosake, mis koosneb aatomituumast ja elektronidest; molekuli koostisosa .
Tuumalaeng –
Elektronkate – aatomi tuuma ümbritsev elektronide pilv. See jaguneb elektronkihtideks ja need
omakorda alamelektronkihtideks ja orbitaalideks.
Elektronide väliskiht – ehk valentselektronkiht on suurima peakvantarvuga elektronkiht.
Keemiline element – kindla tuumalaenguga aatomite liik.
Ioon – laenguga aatom või aatomite rühmitus.
Molekul – molekulaarse aine väikseim osake, kovalentsete sidemetega seotud aatomite rühmitus.
Aatommass – aatomi mass, mis on väljendatud aatommassiühikutes; tähis Ar.
Mool – ainehulga ühik, mis sisaldab Avogadro arvu aineosakesi; tähis n, ühik mol.
Molaarmass – ühe mooli aineosakeste mass grammides ; arvuliselt võrdne molekulmassiga; tähis M; ühik g/mol.
Ainehulk – aine kogus moolides; tähis n.
Avogadro arv – aineosakeste arv 1-moolises ainehulgas; tähis NA.
Molaarruumala – ühe mooli aine ruumala; tähis Vm; ühe mooli gaasilise aine ruumala 22,4 dm3.
Keemiline side – aatomite- või ioonidevaheline vastastikmõju, mis seob nad molekuliks või kristalliks.
Kovalentne side – ühiste elektronpaaride vahendusel aatomite vahele moodustuv keemiline side.
Kovalentne polaarne side – erinevate mittemetallide vahele moodustuv.
Kovalentne mittepolaarne side – samade mittemetallide vahele moodustuv.
Iooniline side – ioonidevaheline keemiline side, mis esineb aktiivsete metallide ja (aktiivsete) mittemetallide vahel.
Metalliline side – keemilise sideme tüüp, mis moodustub negatiivsete vabade elektronide ja positiivsete metallioonide vastastikuse tõmbumise tulemusena metallis.
Vesinikside – täiendav keemiline side, mille moodustab ühe molekuli negatiivse osalaenguga elektronegatiivse elemendi (F, O, N) aatom teise molekuli positiivse osalaenguga vesinikuaatomiga.
Lihtaine – aine, mis koosneb ainult ühe keemilise elemendi aatomitest.
Liitaine – aine, mis koosneb mitme erineva keemilise elemendi aatomitest.
Kristall – reeglipärase siseehituse ja kindla väliskujuga tahke keha, mis koosneb suurest hulgast keemiliste sidemetega seotud aatomitest, ioonidest või molekulidest.
Metall – lihtaine, millel on metallidele iseloomulikud omadused; keemilistes reaktsioonides käitub redutseerijana.
Mittemetall – lihtaine, millel puuduvad metallidele iseloomulikud omadused.
Indeks – aine valemis esinev number, mis näitab elemendi aatomite arvu molekulis või ioonide arvude suhet kristallis.
Keemilise reaktsiooni võrrand – keemilise reaktsiooni üleskirjutus, mis näitab reaktsioonis osalevaid aineid ja nende osakeste arvu.
Kordaja reaktsioonivõrrandis –
Liitaine protsendiline koostis –
Lagunemisreaktsioon – keemiline reaktsioon , milles aine laguneb kaheks või enamaks aineks.
Ühinemisreaktsioon – keemiline reaktsioon, milles ained ühinevad omavahel, moodustades uue aine.
Asendusreaktsioon – keemiline reaktsioon, mille tulemusena keemilise aine molekulis mingi aatom või aatomite rühm asendub mõne teise aatomi või rühmaga.
Polümerisatsioon – keemiline protsess, milles madalmolekulaarse ühendi molekulid ühinevad üksteisega moodustades kõrgmolekulaarse ühendi, milles üksteisele järgnevalt või hargnevalt on keemiliselt seotud väga suur arv monomeerile vastavaid elementaarlülisid.
Oksüdeerija – aine, mille osakesed liidavad elektrone; ise redutseerub.
Redutseerija – aine, mille osakesed loovutavad elektrone; ise oksüdeerub.
Redoksreaktsioon – keemiline reaktsioon, milles toimub elektronide üleminek ühtedelt osakestelt teistele; sellega kaasneb elementide oksüdatsiooniastme muutus.
Oksüdatsiooniaste – elemendi aatomite oksüdeerimise astet iseloomustav suurus; võrdub aatomi laenguga ühendis, eeldusel , et ühend koosneb ioonidest.
Elektrolüüs – elektrivoolu läbijuhtimisel lahusest või sulatatud elektrolüüdist elektroodidel kulgev redoksreaktsioon.
Korrosioon – metalli hävimine (oksüdeerumine) keskkonna toimel.
Lahus – lahustist ja lahustunud ainest (ainetest) koosnev ühtlane segu, milles lahustunud aine(d) on pihustunud molekulideks, ioonideks või aatomiteks.
Lahusti – aine (tavaliselt vedelik), milles lahustunud aine pihustub ja ühtlaselt jaotub.
Lahustunud aine – aine, mis on ühtlaselt jaotunud teises aines ( lahustis ).
Lahuse protsendiline koostis –
Lahustuvus – suurim aine kogus, mis võib lahustuda kindlast lahusti või lahuse koguses antud temperatuuril; põhiühik g/100 g lahustis.
Solvatatsioon – lahustunud aine osakeste seostumine lahustiga (solvendiga); vee korral nimetatakse seda hüdratatsiooniks.
Lahustumise soojusefekt –
Küllastunud lahus – antud tingimustes maksimaalse kontsentratsiooniga lahus, milles rohkem pole võimalik ainet lahustada.
Küllastumata lahus – lahus, milles antud ainet veel lahustub.
Kristallhüdraat – kristalne aine, mille koostisse kuuluvad ka vee molekulid.
Kolloidlahus (kolloidsüsteem) – pihustunud ainest (ainetest) ja pihustuskeskkonnast koosnev süsteem, milles pihustunud aine osakeste mõõtmed on 1-100 nm.
Emulsioon – pihussüsteem, milles üks vedelik on pihustunud teises.
Suspensioon – pihussüsteem, milles tahke aine on pihustunud vedelikus .
Aerosool – pihussüsteem, milles pihustuskeskkonnaks on gaas (enamasti õhk).
Vaht – keemias pihussüsteem, kus tahkesse ainesse või vedelikku on pihustatud/pihustunud gaasi.
Vee karedus – lahustunud kaltsiumi- või magneesiumiühendite sisaldus looduslikus vees.
Elektrolüütiline dissotsiatsioon – ainete jagunemine ioonideks lahustumisel polaarses lahustis.
Elektrolüüt – aine, mis lahustumisel või sulamisel jaguneb täielikult või osaliselt ioonideks ja juhib elektrit.
Dissotsiatsioonimäär – ekh dissotsiatsiooniaste on dissotsieerunud molekulide arvu ja molekulide üldarvu suhe.
Mittepolaarne aine – mittepolaarsetest molekulidest koosnev aine.
Polaarne aine – polaarsetest molekulidest koosnev aine.
Iooniline aine – ioonilise kristallivõrega aine, milles osakesed on seostunud ioonilise sidemega.
Elektrolüüdi lahus – juhib elektrivoolu.
Lahuse elektrijuhtivus –
Hape – keemiline aine, mis vesilahustes dissotsieerudes annab lahusesse vesinikioone ehk loovutab vesinikioone ekh prootoneid.
Happeline oksiid – hapnikhappele vastav oksiid, mis reageerib alustega.
Tugev hape – hape, mis dissotsieerub vees täielikult (HI; HClO4; HBr; HCl; H2SO4; HNO3 ).
Nõrk hape – hape, mis ei lahustu vees täielikult (H2CO3; H2S; H3PO4; HNO2; CH3COOH ).
Alus – keemiline aine, mis vesilahustes dissotsieerudes annab lahusesse hüdroksiidioone; seob vesinikioone ehk prootoneid.
Aluseline oksiid – hüdroksiidile vastav oksiid, mis reageerib hapetega.
Leelis – vees hästilahustuv tugev alus (hüdroksiid): NaOH ; KOH; Ca(OH)2; Ba(OH)2.
Neutralisatsioonireaktsioon – aluse ja happe vaheline reaktsioon, milles tekivad sool ja vesi.
Lahuse pH skaala – lahuse happelisuse (aluselisuse) skaala: neutraalse vesilahuse pH=7, happelise lahuse pH 7.
Sool – kristalne aine, mis koosneb aluse katioonidest ja happe anioonidest.
Aktiivne metall –
Väheaktiivne metall –
Väärismetallid – haruldased metallid, millel on majanduslikult kõrge, suhteliselt stabiilne väärtus: kuld , hõbe, plaatin, pallaadium ja nende sulamid.
Sulam – kahe või enama metalli või metalli ja mittemetalli kokku sulatamisel või paagutamisel saadud aine.
Korrosioonitõrje –
Üksikside – kahe aatomi vaheline keemiline side, mille moodustab üks ühine elektronpaar. Kuulub kovalentsete sidemete hulka.
Kaksikside – keemiline side, kus sideme moodustamiseks on ühinenud kaks elektronpaari. Kuulub kovalentsete sidemete hulka.
Kolmikside – keemiline side, kus on ühinenud kolm elektronpaari. Kuulub kovalentsete sidemete hulka.
Polümeer – keemiline ühend, mille molekul koosneb korduvatest ühesugustest aatomirühmadest ehk elementaarlülidest; tekib monomeeri(de) molekulide liitumisel.
Isomeerid – ühesuguse molekulaarvalemi ja molekulmassiga, kuid struktuurilt ning füüsikalistelt ja keemilistelt omadustelt erinevad keemilised ained.
Funktsionaalrühm – spetsiifiline aatomite rühm molekulis, mis määrab molekuli peamised keemilised omadused.
Alkaanid – süsiniku ja vesiniku ühendid, mille molekulides süsiniku aatomid on omavahel seotud kovalentse üksiksidemetega. Mõnikord nimetatakse alkaane ka parafiinideks.
Halogeenid – VII A rühma elemendid.
Halogenoalkaan –
Alkoholid – ainete klass, mille molekulis on hüdroksüülrühm (-OH) seotud süsinikuaatomiga, millel seejuures pole teisi sidemeid hapnikega, küll aga teiste süsinike ning vesinikega.
Amiin – ammoniaagi derivaat , milles üks, kaks või või kolm vesiniku aatomit on asendatud orgaanilise asendusrühmaga.
Alkeen – küllastumata süsivesinik, mille molekulides on vähemalt üks kaksikside süsiniku aatomite vahel. Neid nimetatakse mõnikord ka olefiinideks.
Alküün – küllastumata süsivesinik, mille molekulides esineb kovalentne kolmikside.
Aldehüüd – keemiline ühend, mis sisaldab aldehüülrühma (-CHO).
Ketoon – ühend, milles karbonüülrühm (C=O) on seotud kahe süsiniku aatomiga.
Sahhariidid – ehk glütsiidid on biomolekulid, mis koosnevad süsiniku, vesiniku ja hapniku aatomitest.
Karboksüülhape – hape, mis sisaldab karboksüülrühma (-COOH).
Ester – orgaaniline ühend, mis tekib happe vesinikuaatomite asendumisel süsivesiniku radikaalidega.
Rasvad – glütseriini ja kõrgemate karboksüülhapete estrid , mille olek toatemperatuuril on tahke.
Amiid – karboksüülhapete funktsionaalderivaat, kus -OH rühma asemel on aminorühm (-NH2).
Aminohape – keemiline ühend, mis sisaldab funktsionaalsete rühmadena nii aminorühmi kui ka karboksüülrühmi. Aminohapped on karboksüülhapped, mille alküülradikaalis on üks või mitu vesiniku aatomit asendunud aminorühmaga.
Valk – ehk proteiinid on biopolümeerid, mille monomeerideks on aminohappejäägid. Valgu molekul koosneb paljudest üksteise järele seotud aminohapetest.
Areen – ehk aromaatne süsivesinik on süsivesinik, mis sisaldab üht või mitut benseenituuma.
Fenoolid – keemilised ühendid, milles on aromaatse tsükliga seotud hüdroksüülrühm (-OH), seega on tegu hüdroksüülbenseenidega.