Keemia põhimõisted (6)

KEEMIA PÕHIMÕISTED
AATOM - üliväike aineosake , koosneb tuumast ja elektronidest.
AATOMI MASS- aatomi mass massiühikutes ( grammides ).
AATOMMASS - ehk suhteline aatommass; aatomi mass aatommassiühikutes, tähis Ar .
AATOMMASSIÜHIK(amü)- suhteline ühik, mille abil väljendatakse aatomite jt. aineosakeste massi. 1/12 süsiniku (massiarvuga 12) aatomi massist, 1 amü = 1,66054 ∙ 10 -27 kg.
AATOMNUMBER - prootonite arv aatomi tuumas, võrdub tuumalaenguga. Tähis Z.
AATOMI ELEKTRONKATE - aatomituuma übritsev elektronide kogum, mis koosneb elektronkihtidest ja määrab aatomi mõõtmed.
AATOMITUUM - aatomi keskmes olev osake, millesse on koondunud põhiosa aatomi massist. Koosneb prootonitest ja neutronitest .
AATOMORBITAAL- aatomi osa, milles elektroni leidmise tõenäosus on kõige suurem.
ADSORBENT- tahke keha, mille pinnale kogunevad gaasi või lahuses oleva aine osakesed.
AGREGAATOLEK - aine füüsikaline olekuvorm (tahke, vedel, gaasiline).
AINEHULK- aine kogus moolides
AKU ( akumulaator )- keemiline vooluallikas , mida tühjenemise järel saab uuesti laadida ;
näit. pliiaku.
ALLOTROOPIA - keemilise elemendi esinemine mitme lihtainena (allotroopse teisendina).
AATOMI TUUMALAENG - tuumalaeng võrdub prootonite arvuga tuumas, võrdub aatominumbriga ja elemendi järjenumbriga perioodilisussüsteemis. Tähis Z.
ALUS- aine, mis annab lahusesse hüdroksiidioone.
ALUSELINE LAHUS- lahus, milles hüdroksiidioonide sisaldus ületab vesinikioonide sisalduse, pH>7.
ALUSELINE OKSIID - hüdroksiidile vastav oksiid.
AMFOTEERSUS- keemilise ühendi (näit. Al(OH)3) omadus reageerida sõltuvalt tingimustest kas happena või alusena.
ANORGAANILINE KEEMIA- keemiaharu, mis käsitleb anorgaanilisi aineid(alus, sool, hape ).
ANIOON - negatiivse laenguga ioon .
ANIONIIT - anioone vahetav ioniit .
ANOOD - elektrood , millel toimub oksüdeerumisprotsess; vooluallikas on anood negatiivseks, elektrolüüsiseadmes positiivseks elektroodiks.
ASSOTSIATSIOON - ühe aine osakeste (ioonide või molekulide) omavaheline ühinemine liitosakesteks.
ATOMAARNE OLEK- lihtaine esinemine aatomitena, näiteks atomaarne vesinik H.
AUR- gaasiline aine, mida kokkusurumisel või jahutamisel saab muuta vedelikuks või tahkeks aineks.
ADSORPTSIOON - gaasi või lahustunud aine osakeste neeldumine tahke aine pinnale.
AEROSOOL - süsteem, milles tahke aine või vedelik on pihustunud gaasi; esimesel juhul on suitsu tüüpi aerosool, teisel juhul udu tüüpi aerosool.
AINE- teatud omadustega aatomite, ioonide või molekulide kogum; jaotatakse liht- ja liitaineteks.
AINE HULK- aine kogus moolides (n=m/M).
AINE MASSI JÄÄVUSE SEADUS- reaktsiooni astuvate ainete mass võrdub reaktsioonil tekkivate ainete massiga.
AURUSTUMINE- vedeliku muutumine (üleminek) auruks.
AVOGADRO ARV- aine osakeste ( aatomid , molekulid, ioonid , elektronid jt.) arv ühes moolis aines. NA=6,02 ∙ 10 23 osakest mooli kohta.
DENITRIFIKATSIOON- nitraatide redutseerumine bakterite toimel lämmastikuks või madala o.-a. lämmastikuühendiks.
DESTILLEERIMINE- vedeliku eraldamine lahusest aurustumisel ja sellele järgneval aurude veeldamisel (jahutamisel).
DISSOTSIATSIOON - aineosakeste lagunemine väiksemateks osakesteks.
EKSOTERMILINE REAKTSIOON - energia (soojuse) vabanemisega toimuv keemiline reaktsioon (näit. põlemisreaktsioonid).
EKSIKAATOR- erilise kujuga klaasnõu.
ELEKTRONID- üliväikesed negatiivse laenguga osakesed, mis moodustavad aatomis tuuma ümritseva elektronkatte .Tähis e-.
ELEKTRONIPAAR- ühel orbitaalil asuvad kaks elektroni, mis moodustavad ühise elektronpilve.
ELEKTRONGAAS- metalliaatomite valentselektronide kogum kristallvõres.
ELEKTRONKATE- aatomituuma ümber tiirlevad elektronide kogum, koosneb elektronkihtidest.
ELEKTRONKIHT - elektronkatte osa, koosneb tuumast teatud kaugusel tiirlevatest elektronidest.
ELEKTRONVALEM - aatomi elektronkatte ehitust väljendav üleskirjutus, mis näitab elektronide energiatasemeid ja –alatasemeid ning elektronide arvu nendel.
ENERGIAKVANT - energia väikseim jagamatu osa.
ELEKTRONNEGATIIVSUS- keemilist elementi iseloomustav suhtarv , mis arvestab aatomi võimet tõmmata keemilise sideme tekkimisel enda juurde elektrone.
ELEKTRONOKTETT - 8 elektroniga elektronkiht aatomis.
ELEKTROLÜÜT- aine, mille vesilahuse( või sulas oleku) juhib elektrivoolu.
ELEKTROLÜÜDI DISSOTSIATSIOONIMÄÄR- elektrolüütilise dissotsiatsiooni ulatust iseloomustav suurus; näitab, milline osa elektrolüüdist on lahustumisel dissotseerunud vabadeks ioonideks.
ELEKTROLÜÜS- elektrivoolu läbijuhtimisel toimuv oksüdeerumis- redutseerumisprotsess.
ELEKTROLÜÜTILINE DISSOTSIATSIOON- ioone sisaldavate lahuste tekkimine elektrolüütide lahustumisel.
EMULGAATOR - aine, mis muudab emulsiooni püsivamaks.
EMULSIOON- vedelik (süsteem), millesse on pihustunud vedeliku tilgad
(suurusega 10-5- 10-3 cm).
ENDOTERMILINE REAKTSIOON- energia( soojuse) neeldumisega toimuv keemiline reaktsioon (näit. CaCO3 lagunemisreaktsioon ).
ENSÜÜMID- bioloogilised katalüsaatorid elusorganismis.
ERGASTATUD AATOM- aatom, milles üks või mitu elektoni on neeldunud energia arvel üle läinud kõrgemale energiatasemele.
FENOOLFTALEIIN - indikaatorina kasutatav värvaine, mis leeliselises keskkonnas on punakaslilla, happelises või neutraalses keskkonnas värvusetu.
FILTRIMINE- vedelikust tahke mittelahustuva aine eraldamine poorse materjali
( näiteks filterpaberi ) abil.
FOTOSÜNTEES- org. ainete moodustumise protsess taimede kloroplastis valguse mõjul, mispuhul eraldub vaba hapnik.
FÜÜSIKALINE NÄHTUS- protsess, milles muutub aine olek jt. aine füüsikalised omadused, kuid ei muutu koostis.
GAASI MOLAARRUUMALA - ühe mooli gaasi ruumala normaaltingimustel 22,4 l (22,4 dm3).
GALVAANIELEMENT - kehest elektrolüüdist või elektrolüüdi lahuses olevast elektroodist koosnev seade, milles redoksreaktsiooni toimumise tõttu saadakse elektrienergiat.
HAPE- aine, mis annab vesilahusesse vesinikioone .
HAPNIKHAPE- hape, mille molekuli koostisesse kuulub hapniku molekul .
HAPPEANIOON- happe või soola koostisesse kuuluv negatiivne ioon.
HAPPE SADEMED ( happevihmad )- happeid ( H2CO3, H2SO3, H2SO4, HNO3 jt. ) sisaldavad sademed.
HAPPELINE LAHUS- lahus, milles vesinikioone on rohkem kui hüdroksiidioone, pH